E-märkmed

ID-kaart ja teised

2011-11-05T10:14:00.006+02:00

Kas Teil on tulnud ette olukordi, kus ID-kaartiga pangas allkirja anda ei saa? Mina olen pidevalt ülekandeid sooritanud, dokumente allkirjastanud ja muid trikke teinud. Ühel kaunil päeval (paari päeva eest) aga seisis keset mu ekraani järgmine pilt:

Sellise pildi peal pole sertifikaati, mida valida. Mõistagi ei saa siis ka allkirja anda ega toimingut teostada. Iseenesest juhtub selline olukord pärast seda, kui keegi teine teie arvutis oma kaarti kasutab ning Te ise siis hiljem liigseid sertifikaate kustutama tõttate ning natuke liiga hoogu satute.

Leidsin, et sellisel puhul ei ole muud ette võtta, kui see sertifikaat uuendada.

Tere tulemast angloeestikeelsesse installeerimistoimingusse! Muidugi «taipab» arvuti hoobilt, et asi on juba olemas. Ning küsib, mis plaanid Teil on.

Plaan on selge — soovite sertifikaati uuendada. Pisut klõpsutamist ja...

... ja peagi saate oma allkirja anda, ilma et oleks tulnud vahepeal brauseritki sulgeda.

Üllatus

2011-08-18T07:11:00.004+03:00

Aga täna hommikul üllatas Google mind taas. Vat ei jaksa ju kõikide uuendustega kaasas käia. Olin endale juba ammuilma pannud otsingusse kõik avastusõppega seotud uudised (õigemini vastavad märksõnad). Üllatuslikult selgus, et Salme Põhikoolis läbitud "Ujub või upub" pildid näidati kenasti mulle ette.

Avasin albumi ja kommenteerisin. Eesti keeles. Kohe kui kommentaari sisestasin, ilmus see ka inglise keelde tõlgituna, ehkki see automaattõlge ei kannata erilist kriitikat.

Veel sammuke edasi, ja ma leidsin, et Googlil on olemas Picasaweb, mis kogub automaatselt kokku kõik minu heisatud pildid.

Olen lausa vaimustuses. Kuigi kõikide ikt-alaste uuendustega ei jaksa end kurssi viia, tuleb osa neist lausa näitlikult kätte!

Puhastaja

2011-07-10T17:47:00.003+03:00

Seekord siis ka midagi positiivset. Nimelt soovitati mulle ammu üht toredat ja tõhusat Cleanerit, mida ma seni ei olnud veel käivitanud ega installinudki.

Töötab kiiresti ja puhastab arvuti sodist, isegi prügikastid teeb puhtaks. Kokku kulus sellele nii vähe aega, et ma ainult ahhetasin.

Kui muud imelikud ja kahtlased asjad (vigased lingid ja poolikud failid) kõrvaldatud, viskasin veel pilgu ka registrisse. Ka sealt leidis ta suure hulga kasutut kirjet, mis vaid kettaruumi raiskas.

Tillikas

2011-06-12T16:20:00.003+03:00

Küllap olete ka ise kokku puutunud seesuguste lehtedega, mis avanemise asemel kuvavad justkui teie arvuti sisikonna, sooritavad justkui viirusekontrolli ning tagatipuks tuvastavad mitu KOLE TÕSIST viirust. Sellise olukorra puhul näeb avanev pilt välja umbes järgmine.

Kui esimest korda seesugusele fenomenile sattuda, võib tugevamagi närvikavaga arvutikasutaja ehmuda ja paanikasse sattuda. Mida siis teha? Appi, viirused!

Kuid juba hetke pärast avaneb dialoog, mis pakub lahendust: laadige alla viirusekaitse ning oletegi pahalastest prii!

Millalgi aastate eest olin ka mina ohver. See link tõepoolest ka töötab, laseb alla laadida vahva programmi ning installib selle kiiresti. Seejärel soovitatakse loomulikult programm käivitada. See käivitubki ning tuvastab märksa enam viirusi, kui esialgne hoiatus näitas. Teil lastakse umbes 8...10 esimesena tuvastatud «viirust» kahjutustada. Seejärel aga ilmub ekraanile tekst, et kui soovite ka päriselt arvuti korda saata, peate selle programmi registreerima.

Registreerimine on väga lihtne. Selleks on tarvis sisestada vastav kood, mille saate lihtsa tegurdamisega osta arvuti tagant lahkumata.

Üldiselt on tegemist labase rahaväljapetmise moodusega. Isegi kui see programm tõepoolest arvutit korrastab, ei tee see seda mitte sugugi paremini kui teised, mis teie arvutis juba on. Et tegu on nn «tillikaga», pole raske tuvastada. Käesolev kuvand räägib tõsistest probleemidest juurkettal C. Nõrganärvilisemad võiksid selle peale suisa mõelda «Format C» teostamisele. Minu arvuti juurketas on aga L, mille kohta siin sõnakestki ei pajatatud. Peale selle on mu arvutil ka viirusekaitse, mis oleks pahalaste tegelikul olemasolul veidigi märku andnud.

Wix

2011-06-05T14:43:00.003+03:00

Paari kuu jooksul pole sissekandeid olnud.
Seekord proovisin veebiavarustes leidunud võimalust flash-lehe valmistamiseks, kuigi olin algusest peale selle suhtes üsna skeptiline. Tulem ongi vastaval lehel täpselt nii tobe nagu ma kartsin.

See, et mu läbipaistvad pildid kuvanduvad valgel taustal, on alles pool probleemi. Põhiline on see, et seda lehte ei saa kuidagi alla laadida ja enda tahtsi õigele aadressile paigutada. Tore vidin lastele ja teismelistele, mitte aga asjapäraseks tööks.

Ja, nagu ikka tasuta lehtede jm vidinate puhul, vastava lehe reklaam lisandub sellele automaatselt.

Netlog

2011-03-15T02:53:00.004+02:00

Viimastel päevadel hakkas mulle üha enam siginema e-kirju, kus mainiti, justkui üks või teine isik tahtvat minuga hirmsasti suhelda. Nagu ikka, sageli sellisedki isikud, kelle olemasolust mul seni aimugi polnud.

Kui nüüd veel meenutada, kui jõuliselt ja pooleldi viiruslikuna see portaal mu ellu tuli, siis kippus see nüüd seda enam vihastama. Ja nimelt, kui hoolikalt meelde tuletada, siis ühel toredal päeval tekkis mu postkasti selle portaali tutvustus, mis lubas vahvat suhtlemist ja infovahetust. See oli veel enne Facebooki ajastut. Seejärel, kui registreerusid, võttis portaal elegantselt ühendust Su kirjakastiga ning soovitas kõikidele oma tuttavatele rõõmusõnum saata. Esimesel korral ma peaaegu nii tegingi ja sain paljudelt pahandada. Need õnnetud olid ju saanud samasuguse nõudliku soovituse endale see Netlogi konto teha.

Kindlasti on suur hulk praegusigi sisutühju kirju tulnud mulle sama skeemiga. Seetõttu otsustasin konto kustutada. Muidugi vihastas mind koheselt see, et ma ei leidnudki mitte kusagilt vastavat nuppu ega linki.

Panin siis guulisse võlusõnad — netlog konto kustutamine ning sain lingile vajutades õigesse kohta. Alati härivad mind ka vigaselt tõlgitud lehed ja ma mõtlen paadunud pedagoogina, kuidas seesugune kirjapilt küll aitab meie noortel keelt hoida...

Igatahes polnud ma sellele lehele midagi sisukat üles riputanud, piisab ka ühest portaalist, et end maailmakaardil hoida.

Siis selgus, justkui kümned isikud tunneksid suurt kurbust mu lahkumise üle. No tõepoolest... justkui suitsiidi planeeriks!

Kuid ma ei allunud provokatsioonidele ja kustutasin siiski konto, nii väga kui see portaal mind ka tagasi ei meelitanud.

Konto kustutamise järel leidsin oma postkastist nukra hüvastijätukirja. Kuid loodetavasti ei pea ma edaspidi igal hommikul deliitima suures koguses mõttetuid kirju teemadel, kus püütakse mulle udu ajada, et keegi justkui minust puudust tunneks.

Graboid

2011-03-12T23:11:00.006+02:00

Kust saada uusi põnevaid filme? Eriti kui ei taha, et DVD-hunnikud aina kasvaksid? Loomulikult on olemas mitmesugused eMuled jms, kuid sealt siiski head nahka ei saa. Olemas on ka teatavad saidid, näiteks Stagevu. Kuid kui viimasest ei saa kuigi värskeid asju ja esimesest võib vaid heal juhul pornot saada, siis nüüd leidsin ka uue võimaluse — programmi Graboid.

Igaks juhus installiks see enda installeerimise käigus ka mingi videonäitamise-programmi, kuid kui see samm vahele jätta, saab see hakkama ka enda ressurssidega.

Kui programm installitud, vajab see vaid registreerimist. Ja terve kuu aega on võimalik tasuta filme vaadata ja alla laadida. Tõsi, see tasuta katsekuu võimaldab seda kõike vaid 2000 MB mahus.

Vaatamine

Filmi võib vaadata kas Graboidi enesega või mõne muu videot näitava programmiga.

Ent igasuguste filmide ja klippide hulk on aukartustäratav, tuhandeid lehekülgi mittepornograafilist materjali: peamiselt mängufilmid ja populaarteaduslikud klipid. Need on küll vaid originaalkeeles, peamiselt siis inglise või saksa keeles.

Sisselogimine

Alati on aga võimalik see tasuta katseperiood vahele jätta ning teatavad summakesed koheselt teele saata. Vat ei uurinudki, kuhu need suured summad lõpuks välja jõuvavad, kas filmi autoriteni või pelgalt kõnealuse programmi loojateni. Rahuloleval kliendil peaks aga suva olema.

Veel üks uuendus

2011-03-12T22:46:00.006+02:00

Teine kord võtsin ette, et JAlbumit uuendada. Muudkui pakub ja pakub end. Igal korral. Teisalt, vaatamata umbes 5-kordsele uuendamisele pole mul see õnnestunud, ehkki pealtnäha on kõik korras (PNOKK).

Kui ma esimesel korral püüdsin installida, naiivselt ette kujutades, et vana versioon asendub lihtsalt uuega (päris vana oli mul miski 7), siis teisel korral püüdsin seda juba parandada (kuna olemasolev osutus olema versioon 8.0.9 — ilmselt siis veidikese uuenes).

Et aga mitmekordne parandamine ega reinstallimine ei päästnud, uninstallimine polnud aga mu eesmärk, siis jääbki kasutusse see versioon 8.0.9, mille iga käivitamise alguses surun lihtsalt nuppu No, kui edasi tahan töötada.

Upptaadid

2011-03-12T22:20:00.004+02:00

Tegelikult on see sissekanne orgaaniliseks jätkuks eelmisele: arvuti teeb täpselt seda, mida ise tahab. Keegi kuskil on välja mõelnud, et mul on vaja kõiki neid 25 uut Security Update'sid. Keegi kuskil ehk on isegi kirjeldanud, mida üks või teine keeruline numbrikombinatsioon endast siin sisaldab. Vähemasti igav ei hakka...

Sunnitud vabadus

2011-03-12T21:48:00.003+02:00

Üha sagedasemaks on muutunud olukord, kus arvuti tavakasutaja ei pea tegema muud, kui vajutama virtuaalsele nupule. Kohati tekib mul koguni küsimus, kas sedagi tarvis on, kuna masin kipub enamasti tegema ikka seda, mida ise soovib.

Näiteks on minu saanikesel kombeks kangestuda (halvatuda), kui mitte järele anda alla paremasse nurka tekkivatele soovitustele mõnd järjekordset programmi värskendada. Kõige usinam seesugune värskendaja on Acrobat selle erinevates vormides.

Viimati kui soostusin kangestumisest vabanemise eesmärgil seda Acrobati värskendama, lõppes kogu lugu sellega, et mu masinast kadus sootuks üks mu põhilisi programme — Internet Explorer. Nad nimetavad seda brauseriks (ingliskeelsest sõnast browser) või sirvijaks. Aga mida sa siin sirvid, kui masinas on vaid Google Chrome. Hea, et seegi. Vähemasti õnnestus selle peale uuesti IE8 alla laadida ja installida.

Eks installimise käigus selgus ka, et enne nii olulise brauseri saamist tuleb ikka vaadata, kas arvutis on kõik korras. Ehk et enne edasi ei saanud, kui tuli alla laadida põnev ja uuendatud Registry Booster, mis avastas masinast üksjagu puudusi, sõlmi ning kitsaskohti.

Loomulikult saaks kõikidest ligi 1000 probleemist lahti alles siis, kui teataval määral rahakotti kergitada. Seni õnnestus vabaneda katseliselt vaid 15 esimesest (suurimast?) probleemist, mis takistavad arvuti edasitöötamist. Õnneks need viisteistki. Nende hulka sattus ka täpselt see probleem, mis takistas IE8 installimist.

Pärast selle loo lõpule viimist installeerus IE korrektselt ning hakkas juba pärast paari restarti ka korralikult tööle.

Scaleo P

2011-03-05T17:32:00.003+02:00

Tutvusin täna oma vana saaniga. Selgus, et selle nimi on Scaleo P, otse fassaadile kirjutatud. Kummaline, et ma pole seda viimase umbes 7 aasta jooksul kordagi näinud. Noh, võib-olla näinud olin. Kuid kindlasti polnud ma seda iial ajju lasnud. Võimalik et ka mitte päris 7 aastat, aga sinnakanti küll. Igatahes sain ma selle arvuti just siis, kui Vista värske leiutis oli. Selline on siis mu saani nimi.

Tänasel kaunil hommikul (kell oli kuskil 15) külmus mu ekraanil pilt kinni. Ei saanud ma vahetada aknaid ega käivitada uut programmi. Paar mingit öö läbi rippunud akent õnnestus siiski sulgeda... siis aga oli mokas.

Kui ma olin juba ligi pool tundi lootusetult kolmesõrme-klahvikombinatsiooni peksnud, otsustasin juhtme seinast tõmmata. Selle peale kadus küll pilt eest. Selle üle ma muide ei hämmeldunudki. Hoopis hämmastav oleks olnud see, kui pilt ka siis poleks ekraanilt kadunud.

Hoopis veidram oli aga see, et juhtme tagasi pistes arvuti tööle ei hakanud. Ma isegi olen juba varem imestanud, et miks on mu arvuti esipaneelil miski nupp. Vanematel mudelitel on olnud koguni kolm nuppu. Üks on siis sihuke sliipimise oma, teine restardiks ja kolmas poweri nupp. Viimane peaks tähendama samahästi kui juhtme väljatõmbamist. Scaleo omab üht nuppu, mis ei pane arvutit sliipima, ei restardi ega lülita ka powerit. Ei sisse ega ka välja!

Sattusin paanikasse. Terve hunnik tööd ju laekus, vahetult enne kinnikülmumist. Sikutasin siis juhtmeid siit ja sealt... Lõpuks otsustasin olla kolekalval ning uurida, kas ma mitte polnud kogemata juhtme teist otsa kuskilt UPSist välja sikutanud.

Kui te nüüd arvate, et selle kontrollimine minu kontoritingimustes on mingi lihtne töö, siis eksite. Selleks pidin ma algatuseks osa mööblist teise seina kolima. Õigemini on see mul arhiivsete materjalide kastihunnik. See tähendab igasuguseid tähtsaid pabereid ja toimikuid, mis on eelmisest suures kraamimisest ajutiselt kõrvale pandud. Need materjalid olid vaikselt juba poolteist aastat selles hunnikus seisnud. Kastihunniku alumine lüli osutus nõrgimaks. Nimelt olid alumise kasti seinad tohletanud ning kogu hunnik vajus ümber. Eks ma siis võtsingi selle alumise kasti ja paigutasin kiireloomulisemalt menetletavate asjade hunnikusse. Sinna, kus mul seisavad näiteks mustad sokid. Pole võimatu, et selle kallale lähen juba lähikuudel.

Nüüd siis tuli UPS üles leida. See oli mähkunud minigisugusesse vatjasse tolmurulli. Selle peale otsisin üles oma vilistava imuri. Mitte et ka too poleks analoogsesse tolmurulli peitunud. Õnneks vilistab too alles siis, kui sisse lülitada. Ja veel suuremaks õnneks on tolle pealmisel küljel analoogse kujutisega nupp, millele vajutamisest ka kasu on.

Kõik toimis. Suure vilina saatel imes imur suurte lurtsatuste saatel tolmutropid endasse. Kui ma juba kord olin pool elamist ringi tõstnud ja toru kallal, imesin suurema hulga tolmu ka arvutilt. Eriti mitmesugustelt õhutusrestidelt. Ma kujutan vaimusilmas ette patsilisi itipoisse, kes neid ridu lugedes agooniliselt peast haaravad... Neile on ju kole oluline, et arvuti ei oleks tolmune. Justkui tolm juhiks elektrit või midagi sellist. Mina pole oma saani küll selle soetamisest saadik kordagi tolmust puhastanud. Kuid tolmu on mu elamises kindlasti rohem kui kellelgi teisel.

Siis ma avastasin, et juhtmed on nii puntras, et ilmselt ei suuda nad ka ise aru saada, kustkaudu mingi info peab liikuma. Ühe suurema tolmutordi alt kaevus välja vana klaviatuur, millele oli millalgi mingit vedelikku vms sisse läinud, mistõttu ma olin ta välja praakinud. Selle olin siiski Scaleo küljest millalgi lahti ühendanud. Üksvahe oli mu arvutil korraga kaks klaviatuuri. Et asi oleks arusaadavam, peab lisama, et mu mööbel on paigutatud selliselt, et selle arvuti tagumise külje kallale naljalt ei pääse. Harutasin suurema osa puntraist lahti, eemaldasin sõlmed. Olukord sai päris nägus. Näis, kauaks...

Nüüd, kus ma olin terve nurga oma elamisest olude sunnil ära koristanud, rahustasin oma vilistava imuri maha ning torkisin kõik juhtmed arvuti külge tagasi, teise otsa UPSi. Paigutasin tagasi ajutise kastihunniku, istusin pidulikult laua taha ja....

Helises uksekell. Uksekell on arvatavasti järjekorras teine heli maailmas, mis mind kõige enam ärritab. Esimeses järjekorras on telefonihelin. Või, ma ei tea ka. Kõik oleneb ka minu lokaliseerumisest ruumis. Kui ma näiteks asun elutoas, kuhu ka juhtmevaba uksekell seatud on, reageerin tollele kindlasti tublisti valulisemalt kui mistahes telefonidele, millistest lauaoma jääbki tavaliselt kabinetti lauale ning mobiilne on kusagil koti põhjas. Sellisel juhul võib mulle helistaja oma aku tühjaks või näpu veriseks tiristada, ilma et ma reageeriksin. Õnneks ei saabunud külalisi ega ootamatuid nägusid. Tuli üks poegadest, kes oma võtme oli järjekordselt kuskile kaotanud.

Istusin siis taas oma arvuti taha, pidulikult. Vajutasin mitmeid kordi start-nuppu. Tulemus puudus. Kuid veel enne, kui ma otsustasin nutma puhkeda, sikutasin taas kõige olulisema toitejuhtme Scaleo küljest lahti, lülitasin tolle kõrval asuva voolunupu välja, surusin juhtme uuesti arvutisse ja siis lülitasin tolle tagaküljel asuva klahvja nupu sisse tagasi...

Selle peale võttis kuvar pildi ette. Justkui mitte midagi poleks juhtunudki. Vot selline Elamus siis täna.

Adobe Acrobat lootused

2011-01-26T14:30:00.003+02:00

Veel eile, kui püüdsin tavapäraselt teha *.pdf faili pildiks, sattusin teadmata põhjustelalljärgnevale paljulubavale lehelküljele.

Sain siit aru, et lehelt installitav programm võimaldab mul redigeerida *.pdf faile. No mis siis ikka, mõtlesin — installime ära ja proovime. Installimine käis lihtsalt.

Aga siis jäin nõutuks. Vähemasti see tekst, mille ma avasin, end redigeerida ei lasnud. Olgu lisatud, et samast *.pdf failist ei saanud ma ka pilti teha. Programm on iseenesest paljulubav, kuid kas selle ka tööle saab, peab paistma hiljem.

Blenderi anekdoot

2011-01-23T02:32:00.007+02:00

Ühes teises blogis ma just hiljuti kiitlesin, et sain tõnisepäeva puhuks kingituseks blenderi. See innustas mind nii, et ma läksin kohe vastavale kursusele. Õigupoolest on tegu suhteliselt kalli kursusega, kus õpetatakse Blender 2.5 kasutamist. Usun, et sellest ma millalgi veel ka lähemalt kirjutan. Seekord aga päris algusest, seotuna kas mu ealiste iseärasustega või siis kaltsiumkarbonaadirikka kohviveega. Nutikas lugeja taipab ehk niigi. Igatahe sain kusagilt kursuse foorumist suhteliselt vähemärgatavast kohast teada ligikaudse aaressi, kust endale see programm tõmmata. Tõmbasin ja installeerisingi, nagu allpool näha.

Kena silmise ikooniga viisard (või kuidas see eesti keeles ongi?) juhatas kenasti teed ja installeerimisel mingeid tõrkeid ei esinenud, vaja vaid hoolas alla ja läbi lugeda, mida programm jutustab või valikuks pakub.

Siin ma jäingi veidi toppama, kuid elu on näidanud, et enamasti on alati kavalam lasta programmidel installeeruda just sinna, kuhu nad end ise sokutada tahavad, minu puhul siis L kettale.

Nagu juba öeldud, laabus kõik kenasti, kuni esile kerkis lisaaken. Ma vahtisin seda tükk aega, oma minuti vist, kuni taipasin, et see ei kavatsegi jätkate, kuni ma [OK] ei pressi. Kummaline samas, et teise alternatiivina oleks olnud kas Alt+F4 või siis pisike ristike. Ma ei riskinud. No las tema uurib mu süsteemfaile.

Veel mõne hetke pärast kargas lahti mingi püütoni-leht, mis pakkus (ilmselt sama programmi toeks) mingist programmikeelest lihtsamat arusaamist, nagu ma siit kiiruga aru taipasin. Usutavasti pole inimesel sellega midagi pistmist. Vähemasti mitte minusugusel tavakasutajal.

Ja taas vaid loetud sekundite pärast oli installeerimine läbi ning valida jäi vaid kas dialoogiakna sulgemise või selle sulgemise vahel koos programmi käivitamisega. Ma otsustasin muidugi kohe kävitada.

Algselt ehmataski mind see püütoniga seotu. Seesama must aken peabki pidevalt avatud olema, nagu ka näiteks SAS programmil. Kui see sulgeda, jookseb ka kogu programm kinni, ehkki kodulehe järgi pidanuks see lihtsalt kehvemini töötama. Tõsi, ma ei süvenenud selle lehe sisusse kuigivõrd.

Tõtt öelda siit alles anekdoot algabki. Ma ei taibanud pildistada tulemust, kuid teen seda nüüd ning lisan pildid käesoleva sissekande lõppu. Igatahes erines see tublisit sellest pildist, mida ma sel veebipõhisel kursusel olin näinud. Nii ma siis nuputasin mitu päeva, et milles kala... kuni tulin lihtlabasele tulemusele: ma olen ülimalt ebatähelepanelik! Või siis suisa lubjakas? Kusjuures foorumil keegi isegi võrdles Blender 2.40 selle uuega, mis pidi veel olema Beta (ehk siis itimeeste keeles katseversioon). Juhendaja (Nils on ta nimi) veel kenasti seletas, et kuigi see on Beeta, on ta hoopis töökindlam kui eelmine põhiversioon. Jutt siis sellest uuest, mille kohta kogu kursus on püsti pandud.

Mis siis ikka, otsisin selle installimislehe uuesti välja ning laadisin alla õige versiooni, selle Beeta.

Nagu juuresolevalt pildiltki näha, on tegu versiooniga 2.56a. Installeerimine käis libedalt, isegi eelnevalt installitud vanem versioon polnud takistuseks. Etteruttavalt võin öelda, et hiljem oli mul töölaual kaks sarnast ikooni — nähtus, mida ma varem eales näinud polnud. Jätsin mõlemad identse näoga ikoonid alles: üks käivitabki vana, teine uue versiooni. Seega, Beeta ei installeeritud mitte põhiversiooni peale, vaid sellele täiendavalt lisaks.

Ikka küsimused ja vastused. Muide, ma olen siiski paaril korral neid litsentsijutte ka läbi lugenud, eriti uute programmide puhul ja huvi pärast, ehkki ei tea küll kedagi, kes oleks mingit kohtukeissi alustanud ning selle kaotanud seoses sellega, et lepingut läbi lugemata oma jah-sõna andis.

Kui keegi minusugune võhik võtab ette mingisuguse täiesti uue programmi ega tea, mis võimalusedki sel on, juhendis pole ka mingeid vastavaid soovitusi jagatus, siis pole küll kuigi süghavat mõtet siin nn difoolt-sätinguid muuta.

Sarnast soovitan üldjoontes ka programmi paigutuse osas. Tõsi, umbes kümnekonna aasta eest, kui ma veel arvutite võimalusi avastasin ning mõnikord mängegi mängisin, kippusin küll noid lisaketastele või vähemalt programmivälistesse erikaustadesse installima.

Muud küsimused olid põhimõtteliselt sarnased juba varem kirjeldatule, selle erinevusega, et nüüd oli dialoogiakne päises tiba suurem number.

Ka kõik järgnevad sammud olid sisuliselt samad.

Avanenud programm oli aga hoopis moodsama kujundusega ning väga tuttav veebikursuse klippidest.

Kuidas selle programmiga aga töö käib ning mida mul teha tuleb, sellest räägin ilmselt millalgi hiljem.

Alljärgnevalt 2.49b ja 2.56a välimuse erinevus.

MSN ja Live

2011-01-23T01:05:00.008+02:00

Nagu see millalgi paari aasta eest juba oli, juhtus ka seekord sedasi, et MSN (tegelikult küll Windows Live Messenger) hakkas aina ette pilduma meeldetuletust, et selle uus versioon on saadaval. Muudkui võta ja installi.

Oi, kus ma alles kannatasin sellega (ja selle all). Algul ta vaid teatas arvuti restardi järgselt sisselogimisel. Siis muudkui vajutasin nuppu, et küllap ma sellega hiljem tegelen, jätku mind rahule. No jättiski... Kuni üleeilseni. Siis aga tuli ette olukord, kus programm eituse peale lihtsalt end kokku pakkis ja asi vask. Maailmaga kommunikeeruda ei saanud!

Eks ma siis võtsin endale aja ning otsustasin selle piinarikka (õigupoolest aega nõudva) installeerimise-uuendamise läbi teha. Kuid kui palju ma ka ei proovinud, oli tulemuseks mingi ERROR. Nagu varasematelgi sarnastel puhkudel, kõnelevad pildid enda eest paremini kui mina iial oskaksin seda sõnades edastada.

Algatuseks pakuti mulle välja seesugune komplekt, automaatselt.

Kuid milleks selline pakkumine, kui ma ise midagi muuta ei saaks. Muidugi noppisin ma mitmete programmide eest linnukesed maha, eriti kui arvestada, et ma selliseid ei kasuta.

Selle peale algas vana tuttav ja kardetult pikk ning tüütu installeerimine, justnagu varem iial poleks midagi niisugust mu arvutis olnudki. Muidugi ühes paljude segavate programmide sulgemisega ja muud seesugust.

Tüüpiline installeerimine, nagu ikka. Ehk isegi kaunim, kui tavalistel programmidel. Kui asi peaaegu juba valmis sai... mõtles süsteem hetke ning pööras kogu installeerimise tagasi.

Järgmisel pildil tasub tähelepanu pöörata tekstile. Asi on justkui valmis. Kuid samas on loend neist kahest tellitud programmist, mida ei saanud installida!

Sarnaselt katsetasin ma ikka õige mitu ringi, ka erinevate kombinatsioonidega kuni selleni välja, et lasta programmil teha just täpselt seda, mida ta ise pakub. Sedasi ikka mitu korda. Lõpuks ma hakkasin kahtlustama, et ehk on viga mu kasutaja-aadressis. Muidu end nii üles kiitnud ELISA võttis minult selle aadressi lihtsalt ära. Umbes kümme aastat (alates veel sissehelistamisteenuse-ajast kuni krooni kehtivuse lõpuni) sain ma igakuiselt selle unineti-aadressi eest tigupostiga paberarve, millel oli alati üks ja sama tekst: teenus 25 krooni, ettemaks 1 sent. Euro tulekuga aga tuli ühtäkki mingisugune paarieurone võlaarve. Õiendasin. Tulemuseks oli see, et võlg annuleeriti, kuid ka aadress likvideeriti. KOLM-NULL Elisa kahjuks. Kuid see on teine teema. Noh, igatahes ma tegin ka endale uue Live-ID aadressi, pärisnimelise ja puha.

Vähemasti ID mul õnnestus, kuigi ma ei oska seda millekski kasutada, kuna ei kasuta seda Outlooki teenust ega midagi.

No ja egas ma siis jonni ei jätnud. Lõpuks proovisin vana hea Elioni lehe abil programmi uuendada, samuti edutult. Küll ma laadisin installika alla ja küll proovisin online-installimist. Ei midagi — ikka sama tulemus. Lõpuks proovisin programmi deinstallida. Ma ise saan sedasi aru, et see deinstallimine on justkui eestikeelne vaste sõnale uninstall.

Seepeale selgus peagi, et üksjagu programme mul eemaldati. Ja just need, mida ma kasutanud olen. Ilmselt siis teised hävinesid varem? Writerita elan ma küll suurepäraselt ära, kuid fotoprogrammi kasutan praktiliselt iga päev.

Seesugune oli siis lõplik tulemus. Igatahes käisin seepeale lõpuks ka Control Paneli kallal ning hävitasin kõik Live-ga algavad programmid.

Ja et registritesse midagi väga toekat ei jääks, eriti aga et alles ei jääks tüütuid kasutuid faile, lasin masina veel üle ka kergemoelisema puhastajaga:

Ja siis algasin algusest peale. Ikka et installime kogu paki ja siis jälle osa pakist ja siis niipidi ja naapidi ja kolmandas kombinatsioonis.

Kuid kui asi valmis sai, selgus kurvastuseks, et ikkagi ei installeerunud mulle ainuski programm. Söö või sinepit!

Tagatipuks kuulutati veel ka mu e-mail ebavaliidseks ning mu segadus aina kasvas. Nüüd ma otsustasin ette võtta midagi resoluutsemat.

Ja nimelt, leidsin ma pisikese guugeldamise peale suurepärase sissekande Hinnavaatluse saidilt.Nagu seal ka kenasti kirjas, installeerisin esialgu endale Windows Live Communications Platformi, seejärel aga Windows Live Messenger 2009 EST (ver. 14.0.8117.416 24MB). Esimese juures on tõsiselt võetavaks märkuseks: Hädavajalik komponent, kuna vastasel juhul ei ole võimalik sisse logida (Error: 8000FFFF puhul).

Kogu see tegevus kestis vaid mõne hetke.Ja mu ekraanil vilksatasid vaid järgmised kaks akent:

Järgnevalt pidin rõõmustusega nentima, et mu vana hea Live Messenger oli tagasi koos kõigi varasemate sätingutega. Kes on oma arvutis veidi ringi kolanud, peaks teadma, et igasugused ikoonid ja emotikonid asuvad hoopis teises kataloogis kui programm. Igatahes olid nood sätingud kenasti uninstallimise ja reinstallimise jooksul säilinud. Igatahes guugeldasin taas veidi ning leidsin kusagilt ka fotogalerii installimise võimaluse.

Muidugi oli mul seekord meeles likivideerida linnukesed igasuguste lisatuulbaaride ja esilehekspanekute eest...

Installimine möödus soojas ja sõbralikus õhkkonnas ilma erilise tiluliluta.

Kuid seda siiski vaid loetud sekundid... Varsti kohe kargas mulle ette vana hea Live installer, mis pakkus taas välja kogu loendi oma tooteid.

Jonnakalt noppisin eest mittevajalikud linnukesed ja pressisin [Install] nuppu.

Minu üllatuseks ei möödunud aastatki, kui asi sai installitud, ehkki küll täiesti harjumuspärasel moel eespool vihjatud piltide ja seletuste saatel.

Sain tulemuse, mis mind küll sajaprotsendiliselt rahuldas, vaatamata asjaolule, et ma mingis vaheetapis siiski ka Writerile linnukese ette jätsin.

Aga et ma ei unustaks, mida ma siin toimetasin, visati lõpetuseks ette taas aken, et tegelikult ma ju tahtsingi vaid pildigalerii-programmi installida, mis ka õnnestus.

Igatahes kokkuvõttes kulus sellele päris mitu tundi. Nagu öeldud, alustasin üleeile, kastuasin vahepeal suisa vana, väsinud ja emotsioonidevaba MSNi, jätkasin aga eile. Aga valmis ma selle sain ja nüüd loodan, et saan paar aastakest uuendusteta hakkama. Mis aga on see põhjus, miks ei saa seda programmi inimlikult ja ühe ropsuga uuendatud, jääb mõistatuseks. Ehk ongi see spetsiaalselt vigane, et itimeestelegi tööd jaguks?

GMail turve

2010-12-24T11:45:00.003+02:00

Eile öösel juhtus, et kõik mu (2) GMail kontod olid blokeeritud. Tekst väitis, justkui keegi pahalane olla minu kontot oma huvides sigakavalalt ära kasutanud... ja nüüd siis olevat ainsaks lahenduseks see, kui mina saadan neile oma moblanumbri ja nemad mulle miski koodi. Selliste kodanike jaoks, kellel mobiili pole, oleks kogu suhtlemine lõppenud. Tõsi, siiski oli seal ka miski tavatelefoni võimalus. Seega, inimene, kes soovib kasutada suhtlemiseks arvutit, peab tingimata omama ka mingisugust telefoni!

Olin kaunikesti umbusklik, kuna selliste küsimiste puhul lubab mu kogemus kahtlustada mida iganes. Näiteks, kui ma oma numbri saadan, tuleb mulle sõnum, mis kohustab kuskile sisse logima ja see logimine maksab 50 kr nädalas vms.

Kontrollisin ka teist (tööalast) kontot, millel oli sama saatus. Otsustasin oodata hommikuni ning siis uuesti kontrollida. Tööalane konto oligi hommikuks uhkelt tagasi. Isiklik nõudis aga vaatamata brauseri ja arvuti restardile, isegi vaatamata alternatiivbrauseri (Chrome) kasutamisele endiselt telefoninumbrit.

Sõber Propsis olla pikemalt juurdlemata oma telefoninumbri edastanud, kuid saanud koodi alles tunni aja pärast. Seejärel pidavat tulema mingisugune ilmama pikk ankeet ja puha. Et kogu mu töö mailboxist ripub, otsustasin ka oma telefoninumbriga riskida. Seda enam, et Propsise telefonisaldolt ei olevat märgatavaid summasid seepeale kadunud.

Mis iganes oma vana parooli ma sinna ei sisestanud, olevat see liiga lühike ja ebaturvaline. Seepeale ma siis sisestasin sinna terve lause ja pääsesin järgmisele tasandile. SMS saabus vähem kui sekundi jooksul.

Sisestasin SMSiga saadud koodi ja pääsesin koheselt ka oma kontole ligi.

Tähelepanuväärne on, et samal ajal, kui mu konto blokeeritud, ei kuvandunud ka ükski mu blogidest. Selle asemel kuvandus tühjal lehel tekst Internet Explorer cannot display the webpage.

Kas keegi oskab midagi kommenteerida?

Jing

2010-12-05T15:41:00.003+02:00

Seekordselt koolituselt Sagadis sain ideid mitmeteks erinevateks elujuhtumiteks. Üht koolitajale väga kasulikku programmi tutvustan seekord. Et piltide rida räägib ise enda eest ning sellega mingeid muresid pole, esitangi siinkohal vaid pildid.

Avatar kui hell magnet

2010-09-14T09:14:00.002+03:00

Seekordse sissekande teen ka mina siia katseks. Mul on nimelt arvamus, et automaatkirjad nakkuvad teatavate märksõnade tõttu, mitte muudel põhjustel.

Mina olen siin hädas sissekandega "Vot kus pauk", samas kui Propsisel nakkuvad need mõttetud kirjad "Avatari" külge.

Tõsi, ma ei olegi iial süvenenud, kuivõrd mõttetud või mõttekad need kirjad on. Peaks mõnikord riskima, läbi lugema ning linke järgima. Kui minu paugulugu on põgus, siis Propsise Avatar on kaunis pikk ja põhjalik.

Eurodoktor

2010-08-04T13:09:00.004+03:00

Nüüd, mõned päevad pärast arvuti kasutamist, õigemini, pärast püüet seda kasutada, veendusin, et pole see €30 eest ostetud doktor ka midagi asi. Muidugi töötab ta korralikult ja puha, kuid temasuguse töös hoidmiseks oleks vaja teist sama võimsusega arvutit.

Mulle meenub millagine 486, mis meil 1999. aastal kontoris oli. Soetatud oli too kastike koos 12" kuvariga umbes aastal 1994. Siis oli veel Windows 3.1 aeg. Hiljem oli see masin upgradetud Windows 95 OP-süsteemile ning lõpuks koguni W98.

Aga siis tuli ülikooli kõrgetelt ülemustelt range korraldus, et arvutid peavad olema võimsalt turvatud. Toonane lektoraadi juhataja töötas siis ka itimehena, kes arvuteid hooldas. Siis laadis ta tollesse masinasse veel ka Norton Antiviruse programmi... Igatahes oli tulemus selline, et isegi Wordi dokumendi tippimiseks pidi masina pool tundi varem sisse lülitama, et see siis lõpuks käivituda jõuaks. Paraku nägi see tippimine siis ka välja selline, et kui kirjutasid lausekese ära, võisid tiiru kohvil või suitsul käia, kuni tulemus ekraanil kuvandus.

Mitte just päriselt nii hull, kuid enam-vähem sinnapoole kiskus ka minu arvuti selle doktoriga. Ma ei suuda rõhutamata jätta, et tasulisega!

Arutasin seda asja ühe hea inimesega, kes on end arvutite hingeeluga kenasti kurssi viinud. Ma hakkan enne surma üha enam püüdlema selles suunas, et ei maksa midagi sellist ise teha, millega teised paremini hakkama saavad. Tarmol trehvaski just aega olema ning ta tuli mu juurde ja julgustas mind seda doktorit uninstallima.

Aga egas ilma nuuskvara- ja viirusetõrjeta Windows ei töötagi. Noh, töötaks ju ka paar päeva, kuni viirused masinasse augud sööksid. Niisiis sättsin masinasse tasuta Microsoft Security Essentials programmi.

Kohe pärast installimist hakkas see elegantselt tööle, nagu nad enamikus teevad.

Seejärel sai masinasse sätitud ka Malwarebytes Anti-Malware, mis nahistas eelpool mainitud doktori kombel üheaegselt nii viiruste kui ka nässuläinud registrivõtmete ning igat masti nuuskvara kallal.

Vaatamata sellele, et olin 30-eurose doktoriga just paari päeva eest kogu arvuti läbi kaapinud (sellele kulus üle 14 tunni!), leidis uus programm taas ilmama hulga kalasid.

Et neisse süveneda, peab järgnevale pildile klõpsama. Siin on ilmekalt paista, et muuhulgas leidus mu masinas ka paar rasvast viirusepoissi.

Mida siis soovitada minusugustele seaduskuulekatele kodanikele? Kindlasti ei tasu valida tingimata nui-neljaks-printsiibil tasuta kaupa, kuid ma pole päris kindel, kas ka kalli raha eest soetatud asjad alati need kõige töökindlamad on. Valida tasub nutikalt, valida tasub parim.

Ma võin seniseid kogemusi silmas pidades kaunis kindel olla, et juba õige pea selgub, et olemas on veelgi etemaid kaitseprogramme. Hetkel parimana tunduv aga väsib ajapikku nii moraalselt kui ka tehniliselt. Võimalik, et viimasel juhul aitab programmi reinstallimine.

Akende lood

2010-07-28T18:00:00.007+03:00

Windowsi kasutajana ei saa ma seda muidugi väga valjusti öelda, kuid hakkan tõesti mõistma neid, kes seda OP-süsteemi põlgavad. Ma ei imestaks, kui ka Linuxil teatavaid hädasid liiguks, kuid nii paljusid erinevaid hälbeid kui Windowsil, pole vist küll mujal süsteemides liikvel.

Minu põhihäda on muidugi pikemat aega olnud selles, et IE kinni külmub. Seda eelkõige tänu (justkui olematute) *.js failide tõttu. Siis mu arvuti aina suhtleb minuga ja küsib (pärast vastava veateate sätingu tööleseadmist), kas ma ikka soovin, et see asi jätkaks oma tegevust või jooksekski lõplikult kokku. Üldse on rohkem kui pooled Windowsi esitatud küsimustest mõttetud.

Eks ma siis ikka kaapisin ka mööda internetti ja otsisin meeleheitlikult lahendusi. Üks kole tähtis programm olevat Silverlight. Ega ma polegi sajaga süvenenud, milleks see hea on, kuid kui ikka nii lahkesti soovitatakse, siis käitusin usaldava tavakasutajana ning installisin selle endale taas. Mul oli see enne noid kokkujooksmise jamasid ka olemas ning nüüd tekkis mus mõte, et ehk selle uninstallimine oli viga.

Paljude seesuguste programmide installimine ei ole keeruline, vaja vaid nupule suruda. Installimine käib enamasti kiiresti ning arvutisse sigib kui imeväel paarsada arusaamatu nimetusega faili, millega ei oska midagi peale hakata.

Et mu Vista juba ammu otsad andis ning mul pole olnud aega, oskusi ega tahtmist toda taastada, siis paneb mind siiralt imestama, et pärast iga sedalaadi installimist tuleb taas mingi reboot või restart teha. XP erines muidu W98-st just eelkõige selle poolest, et ei soovinud iga muudatuse peale restarti.

Et selle uue doktori installimine tegi arvuti veelgi aeglasemaks kui see iial varem olnud oli, tulin ideele uninstallida AVG viirusetõrje. Enamasti erinevad viirusetõrjed ei seedi teineteist. Kuid kuna see uus programm toimub ühtlasi ka viirusetõrjena, polegi mitut mõtet omada.

Päris naljakas, kuidas ükski end masinasse sokutanud või siis spetsiaalselt installitud programm ei taha oma kliendist niisama kergesti loobuda. Veel pärast uninstallimist pakkus ta uuesti välja, et kui ma ei soovinud AVG tasuta versiooni, siis ehk olen ma nii lahke ning soovin selle palju etema tasulise versiooni osta.

Aga väga suuri muudatusi sellest siiski ei tulenenud. Kui IE taas tavatses ära külmuda, lasin Microsoftil automaatselt seletada, milles võiks olla häda.

Kurb muidugi, et kolmel või neljal erinevalt katsel jooksis ka see programm ummikusse ega installinud mulle miskit.

Ilmselt oli probleem selles, et ma üritasin asja uurida nn online-versioonis. Kuid siis salvestasin progrmmi enda masinasse ning käivitasin uuesti. Seepeale ta siiski leidiski mingid kalad.

Selliseid dialooge on muidugi tore ajaviiteks uurida. Kuid kui parasjagu on tegemist kiire tööajaga, võib sedalaadi laagimine ja kokkujooks tekitada tõsist tuska. Kiirustades tekivad vead ja tulemuseks on totaalne krahh. Windowsi keeles tuleb 'format C' teha. Iga format tähendab aga paaripäevalist pausi töös.

Üks mu tuttav arvutispetsialist kiidab, et tema teeb regulaarselt igale oma masinale formati umbes korra kuus. Jah, miks mitte. Kui inimese tegevus piirdubki masinate jooksutamise ja süsteemide puhastamisega, võib sellist formattimist endale muidugi lubada. Kuid kui arvuti ei ole mitte mängimise riist ega selline riist, mis alati viimase peal soodsamate programmidega varustatud peab olema, vaid töövahend... siis pole võimalik seda pidevalt formattida.

Näiteks kasutan ma oma töös pidevalt vähemalt kümmet erinevat programmi, ilmselt paar korda enamgi, kui kokku lugeda, ning iga formattimise järel tuleks kõik nood samuti uuesti installida. Juba see võtaks vähemalt terve päeva.

Kui nüüd tavakasutaja pilguga vaadata, siis ei ütle sedalaadi veateated küll suurt midagi. Eesti keeles saame me öelda lihtsalt, et 'on mingi kala'.

Et eesti keelt kõnelevaid arvutikasutajaid on häbematult vähe, siis pole ju enamasti juhiseid ega programme ka inimkeelde tõlgitud. Ingliskeelsed lehed paistavad aga alati silma oma vahurohkuse poolest. Selleks, et saada vastust mõnele lihtlabasele küsimusele, peaksid läbi lugema terve aabitsa.

Igatahes sain ma selle Spyware Doctori tööle pandud ning pidin hinge kinni hoides tõdema, kuidas see leidis üha ja üha uusi probleeme. Vähemasti on arusaadav, miks kogu see mu süsteem sedavõrd raskesti kasutatavaks on muutunud.

Mitte et neist kenadest dialoogidest taas mingit erilist kasu oleks, kuid tore ikkagi vaadata, kui palju pahalasi see tore programm suutis tuvastada, raisanud praktiliselt pool päeva mu tööajast.

Muidugi on selle programmi juures võimalusi kaapida läbi kas eluolulised programmifailid või süviti kõik nurgatagused. Oluliste hulgas olla olnud vid 4 kala.

Kuid registrit see doktor siiski ei uurinud. Seepärast lasin oma masina veel sellegagi üle. RegCure peaks olema nii intelligentne, et tuvastab ebavajalikud kirjed registritest.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selliseid mitte just vähe. Ma pole tõesti kuulnud, et keegi Linuxi kasutajatest tegeleks pidevalt viiruste ja registrikalade otsimisega, kulutades sellele tegevusele lõviosa oma tööajast.

Oma uue doktori panin siis uuesti käima, et see otsiks süviti igasuguseid pahalasi. Juba poole tunni möödudes leidis see veel 7 kala.

Kahe tunni möödudes oli tuvastatud probleemide hulk 15, kõik kõrgetasemelised pahad.

Polegi täpselt meeles, mitu tundi see asjandus kokku mul tegutses, igatahes toime see tuli. Tõsi see on, et arvuti hakkas seepeale õige pisut toimekamalt tegutsema, kuid kõik probleemid polnud siiski veel likvideeritud.

Tore nimistu mitmesugustest troojatest pani mind imestama, milleks senine AVG mul üldse olemas oli. Ilmselt enese rahustamiseks.

Kokkuvõte tuuakse kenasti värviliselt ka ära. Minule kui graafika austajel peaks see ju igati mokka mööda olema. Paraku olen ma juba sinnamaani arenenud, et pigem olgu mul programm, mis oma eesmärgi täidab, ja seda vaatamata oma graafilisele kujundusele.

Sellelt pildilt on näha, et skaneerimine võttis aega 14 tundi, 5 minutit ja 8 sekundit. Iga päev sellist aega ei leia. Isegi korra kuus läheks natuke paljuks. Kui nüüd oskaks kusagilt üles leida sellise sättimise koha, millest saaks panna programmi tööle kindlal ajal, näiteks uneajaks... Kuid seesugust sätet ma ei leidnud.

Siin lõpus on lihtsalt veel mõned illustratsioonid selle programmi tööst.

Olen kokku puutunud Norton Antivirusega, F-protiga, Symantecuga ja kindlasti veel vähemalt kolme erinevaga. Milline neist see parim on, ei oska küll kuidagi pakkuda. Kindlasti ei tasu programmi headust arvestada selle graafilise väljundi põhjal.

Euro maksab!

2010-07-12T12:42:00.012+03:00

Uurisin täna, miks mu CPU pidevalt 100% pealt undab. Küll ma siis sulgesin tundmatuid programme ja puha. Muidugi on need tundmatud vaid lühendnimede järgi. Tegelikult poleks võhikul tarvis ülsde avada seda Task Manageri. Mingi kahtlase näoga faili sulgemine muutis näiteks kuva Windows 3.1 sarnaseks.

Egas ma ise selle peale poleks tulnudki, kui mingisugused foorumid poleks seda soojalt soovitanud. Kogemused on mind ettevaatlikuks teinud ning ma siiski ei kiirustanud registrit suskima ega midagi. Selle peale hoopis otsustasin maksta €30 ning soetada endale aastaks uue PC Tools Spyware Doctori. Kogu installeerimise protsess on kujutatud järgmistel joonistel. Näis, kas sellest ka suuremat tulu tõuseb.

Vahepeal suvatses taas veidi IE trikitada ning veateate ekraanile visata. Tõsi, seda küll mitte seoses installeerimisega.

Üsna varsti avanes ka uue programmi dialoogiaken, milles punased tekstid näitasid, kui väga mul ei maksa lootagi asja edenemisele ilma raha maksmata.

Pärast alginstallatsiooni võisin kohe ka proovida, kuidas asi töötab. Töötas küll. Otsis mitmesuguseid vigu, milliste hääldamiseks poleks paha omada vähemalt lohe kaheharulist keelt, eeldusel, et too on roomaja.

Kuid esimesed kurikavalad põhjused hakkasid juba ilmnema. Selgub, et see tasuta AVG ei suuda siiski igasuguste troojate vastu võidelda. Mina aga seni kujutasin naiivselt ette, et mu kompuuter on igasuguste selliste kurilaste eest kenasti kaitstud.

Kokku kogunes selliseid probleemseid nüansse suisa sadu. Järgmisel pildil oleme jõudnud 150 juurde.

Kokkuvõtlikult oli 9 eriteemalist probleemidegruppi ühtekokku 284 jamaga.

Loomulikult jätkus mul naiivsust proovida, kas ma ei saaks näiteks kuu aega seda programmi tasuta proovida. Ei õnnestunud. Vaja sisestada nimi ja litsentsi kood.

Pisikese lisatasu eest oleks olnud võimalik see programm endale ka plaadile kõrvetatuna koju tellida. Sellest ma siiski loobusin, kuna juba aasta pärast poleks selle toreda plaadiga mul muud tarka teha kui päikesevarjutust jälgida.

Vähemasti garanteeriti mulle, et ma saan kuu aja jooksul raha tagasi nõuda, kui miski asi mulle peaks mitte väga meeldima. Teisalt, €30 on siiski sedavõrd pisike raha (umbes päeva töö minusuguse madalalt tasustatud pooltöötu kohta), et vaevalt ma seda tagasi nõudma hakkan.

Täitsin kenasti kõik vajalikud väljad. Siin toodud aadressidel võib mulle igal ajal kauneid postkaarte saata.

Ja siis esitatigi arve. Jääb vaid loota, et nad kontolt rohkem raha ei võta kui nad just parasjagu lubasid. Millalgi 15 aasta eest minuga nii tehti. Avastasin selle problemaatilise pisiasja alles paar kuud hiljem. Kaebasin toonasele Ühispangale ning... nii uskumatu kui see ka pole, pank kompenseeris mulle suurema osa ei tea kelle poolt varastatud rahast. Siit ka põhjus, miks ma austan SEB panka ega kipu sellest lahkuma.

Üsna kohe pärast vastavale nupule vajutamist sain ka vajaliku koodi. See oli pikk ja ülikeerukas. Mäkerdasin siin selle ära, et salakavalad mu kulul end kosutada ei saaks. Mul endalgi kolm arvutit.

Muidugi jätsin ma läbi lugemata ilmama pika tingimuste nimistu, kuna hullemaks enam minna ei saakski. Kui trehvab, et arvelt hakkab tasapisi taas ja taas raha tiksuma, siis pole vist ka lugemisest pääsu. Selles mõttes sarnanen ma kesmisele kodanikule: ei viitsi läbi lugeda kolepikka peenikeses kirjas teksti.

Muidugi see tekst pole siin täies mahus esitatud, see oli kokku umbes kolm korda nii pikk. Püüdsin sisse logida ka uudiste rubriiki, ent viimasel hetkel otsustasin lasta need saata automaatselt oma postkasti.

Kui nüüd sisestasin vajaliku koodi ja käivitasin skänneri, pakkus see koheselt end uuendama. No kui juba, siis juba... lasin sel juhtuda.

Uuendamisele kuulus nii andmebaas kui ka muud peened nüansid, mida ma tavakasutajana teadmagi ei pea.

Lõpuks oli installeerimine igas mõttes täiesti edukalt sooritatud. Varem punasega märgitud objektid olid kui võluväel rohelisteks muutunud ning ma võisin tunda enda turvalisemalt kui iial varem.

Leidsin programmi sisikonnast üles ka paha troojaka, kelle tahtsin deliitida. Olgu see siis end mistahes faili külge haakinud.

Seesugustel puhkudel avaneb ilmselt ka edaspidi lisa-dialoogiaken (kuna ma ei eemaldanud linnukest), mis hoiatab, et kui nüüd selle deliitimise kinnitan, olen hiljem neist lõplikult ilma.

Kokku kulus kogu selle viirusevärgi tuvastamisele vaid 5'35" ja päikegi tundus palju soojem kui iganes varem.

Lõpuks panin programmi tööle süvaskaneerimise režiimile. Et see asi toimub esmakordselt, oli nende ridade kirjutamise hetkeks skaneeritud umbes 163 tuhat faili (mis moodustab 3% kogu arvuti mahust), kuigi tööd oli tehtud juba ligi tund aega.

Hetkeks on leitud veel 7 nakkunud faili. Eks näis, mis lõptulemuseks saab ning kas seejärgselt kaovad kahtlased tööd takistavad asjaolud.

Kontvõõrad

2010-07-11T11:34:00.005+03:00

Eile tegelesin oma pisikese päevase pildisaagi (umbes 200) töötlemise ja üleslaadimisega. Sellele kulus aega rohkem kui kümme korda suurema pildikoguse puhul tavatingimustes. Mis siis selle tingimuse nii ebatavaliseks muutis, küsite. Ma pakun, et seesama kontvõõraks tulnud tasuta kaasavara.

Täna, kui selle unistallisin, muutus ka arvuti tegutsemiskiirus normaalseks. Kui sedasorti installimata või pooles vinnas asjad masinas ootavad, muutub masina CPU Usage maksimaalseks ning põhitoimingutele jääb šansse vaid siis, kui mõni «rippuv» toiming selleks loa annab.

Loomulikult ma täna esimese teona uninstallisin selle Nortoni. Ega ta veel niisama ka minna ei tahtnud, uuris siiski ka põhjust, miks ma nii suurepärast programmi ei soovi.

Mul on umbes aastast 1998 kaunis kehv mälestus toonasest Nortonist. Mul oli see tasuline versioon ja puha. Kuid siis mingil kaunil päeval näis see viirusekaitse ise olema viirusest nakkunud. Igatahes jooksutas see mu arvuti toona päris kokku, mis tipnes kõvaketta formaatimisega. Nüüd olen pisut ettevaatlikum. Püüan kasutada võimalikult palju tasuta programme ega külasta XXX-lehekülgi, kust seesuguseid viiruseid kõige sagedamini pidi näkkama.

Kaasavara

2010-07-10T20:29:00.000+03:00

Eile, kui just püüdsin meeleheitlikult leida seda trikki, mismoodi saaks sundida ühe veebibruseri linki avama tulemust teistsuguse, erineva brauseri aknas, viskas lahke DivX ette upgrade-hoiatuse.

Tavaliselt ma lasen arvutil tarviliku uuenduse ära toimetada, kuna mu enam kui 5 aastat vana masin ei suuda kuigi eduliselt töötada, kui sellised kusagil ootelehel seisavad. Seegi kord vajutasin kenasti "jessid" ära, alles siis meenus, et tegin seda liiga kärmelt. Sellel sindril on kaasas ja Nortoni Antivirus programm. Selleks, et sellest loobuda, tuleb ära võtta üks linnuke, mille ma aga seekord unustasin eemaldada...

Nii ma siis saingi selle tüütu kaasavara. Muidugi ei tahtnud see lasta mul end sulgedagi enne, kui olin vajutanud continue. Alles siis anti võimalus kas laadida tasuline või prooviversioon. Lisandus ka võimalus kogu see dialoogiboks sulgeda. Seda ma ka tegin.

Aga oh häda! Aeg-ajalt hakkab see programm nüüd ise kenasti käivituma, lootuses, et ma talle taas jess-käsu annan, et siis mulle demonstreerida, kui purutäis mu arvuti viirustest ja muust jamast on ning kui kole palju ta mu masinat suudaks korrastada juhul, kui ma teatava summa neile maksan ja nende teenust kasutan.

Muidugi ei taha ma nüüd öelda, et ma ei suudaks sellest programmist lahti saada. Kuid natuke nörritav on selline sundautomaatika siiski.

Kõik see aga ei andnud mulle vastust küsimusele, millele ma just vastust otsisin. Huvitaval kombel avanes pärast DivX edukat uuendamist mul automaatselt Mozilla-tüüpi Chrome brauser, kuigi 'difoolt' brauseriks on mul Windowsi kasutajana siiski IE.

Kõigele vaatamata ei saanud ma aga sotti, kuidas ma saaksin näiteks IE-sse sisestada skripti, millega vaatajal avaneks lisasätinguteta Firefox või Chrome. Või siis ka vastupidi.

Windows Internet Explorer

2010-05-01T15:14:00.003+03:00

Seekord ei plaani ma kiita IE kõiki voorusi, mis kahtlematult esinevad kõikide teiste brauserite ees. Samuti pole mõtet mulle pakkuda alternatiivseid veebilehitsejaid. Ma ei tea ühtki meest, kes ostaks endale dildo, kui tema enda uhkeasi enam korralikult ei funktsioneeri. Kuid IE on Windowsi OP-süsteemi orgaaniline osa, nagu seesama uhkeasi mehe küljes. Mees tõttab sellisel juhul arsti või proviisori juurde ja laseb endale mingid pillid kirjutada.

Vot seekord sooviksin ka mina mingisuguseid pille. Ma olen peaaegu vabanenud murest, et mu lehed *.js peale koomastuvad. Kuid nüüd olen jälile saanud, et kui Google otsinguga leida mõni tore link, mille taga asuv leht ei tööta, siis juhtub see, millest ma olen juba kuude kaupa halanud. Sait külmub kinni, seda ei saa edasi ega tagasi liigutada ega ka kinni panna. Aitab vaid Task Manageriga kogu brauseri sulgemine.

Kuid kindlasti peab kuskil olema mingi võimalus, kuidas sellistel puhkudel ka restardita pääseda. Ja vot see on see pill, mida ma nüüd vajan. Kui keegi teab, siis ütelgu vaid.

Moraalselt vananenud

2010-03-25T23:18:00.002+02:00

Elu muudkui toimub. Nagu ma varemgi olen maininud, kipub blogimise aega väheks jääma, kui tööd palju on. Eilse uudisena tuli välja Internet Exploreri 9. versioon, esialgu beetana. Mina aga olen siin mures oma targa vabavara uuendamisegagi.

Esimene murelaps on jAlbum, mis muudkui sundis mind oma versiooni uuendama. Üks viimaseid sellekohaseid sissekandeid (ma pean viimasel ajal pea igas erinevas tööetapis oma virtuaalset päevikut). Iseloomulik on mu üks paari päeva tagune päeviku sissekanne:

Seejärel selgus, et Jalbum vajab tingimata uuendamist. Igatahes keeldus see mul uut albumit tootmast. Minu versioon on 8.2.3, kuid uus pakutu on versioon 8.7.2. Kergesti see just tööle ei lähe. Tundubki, et see töötab peamiselt vaid siis, kui on online, ahvatledes pilte kohe ka Jalbumisse heiskama. Sinna mahub 30MB ning edasise eest tuleb tasuda. Eks see album saigi koostatud suhteliselt pimesi. Hiljem ei leidnud ma selle asukohta üles. Ent siiski selgus, et ta tegi albumi samasse kausta, kus olid pildid.

Sellise pildiga kobamisi töötamine mind ei rahulda, püüan veel täna selle uuema versiooni endisega asendada, eriti kui vanema installikas säilinud on. Kui pole, tuleb seda kusagilt otsida ja see võtab aega.

Teine murekaru on AVG viirusekaitse, mis aina jõulisemalt soovitab oma uusimat versiooni, mis on tasuline. Niipea, kui viirusekaitse uuendamist vajab, aeglustub kohutavalt masina töö. Viletsaks on mu masin jäänud.

Tagatipuks leidsin ma siiski veel ka enda masinast ühe toreda viiruse, nimega «Frames.CY», mida lähemalt uurides selgus, et see võiski olla põhjuseks, miks mul raamide puhul IE sageli kinni külmub. Fail asus vana süsteemi Bacup zipis, eriti aga Luua jaoks kogutud dokumendis. Deliitisin terve paki, jätnud skaneerimise pooleli. Lisaks sellele leidis AVG veel suure hulga cookiesid, millised ma samuti deliitisin.

Viimane menetlus parendas veidi arvuti tööd. Kuid siiski peaks lähiajal suurpuhastuse ette võtma.

Muudkui muuda

2010-02-25T19:52:00.002+02:00

Ülikool on vastu võtnud toreda otsuse, et lõpetada WebCT teenuste ostmine ning kasutada tulevikus vaid kohalikku Moodle'it. Sellest johtuvalt jagatakse juba pikemalt aega ka soovitusi asuda oma kursusi ümber tõstma.

Sain ka mina vastava kirjakese. Uurisin sedapidi ja todapidi, kuid tegelikult mul otsene ületõstmine ei õnnestukski, kuna olen seni Moodle'is [muudlis] teinud vaid ühe õppekursuse Wordi algajatele kasutajatele. Seega pidanuks ma üles ehitama kõik oma kursused praktiliselt nullist.

Kuid kahjuks ei paistnud mulle ükski mulle mällu sööbinud parool sobivat, mistõttu ma saatsin hädakirja. Märkisin sinna nii oma kasutajanime kui ka erinevaid e-aadresse. Kokku vähemalt viiel erineval moel. Lõpuks ühelt ka näkkas. Sain uue kirja.

See kiri aga soovitas mul oma parool vahetada. Huvitav, kuidas ma saan oma parooli vahetada, kui ma kehtivat parooli ei mäleta? Nokk kinni, saba lahti, või pigem vastupidi.

Kas vaenlane?

2010-02-25T19:48:00.002+02:00

Tundub, et mu kurikaval vaenlane on lõpuks käes. Isegi kui olin oma arvuti põhjalikult kõikvõimalikest präänikutest ja küpsistest puhastanud, ilmus pärast restarti ekraanile südamlik soovitus. Just seda võibki kahtlustada sellest merkantiilsest maailmast.

Esimene versioon

2010-02-24T02:07:00.003+02:00

Tegelikult on möödunud juba mitu toredat päeva ajast, mil ma nikerdasin uue visandi. Et tekst on sellel ilmekalt esile toodud, tasub see nimetada seletamatagi kavandiks number 1.

Kui mõnikord taas vaba hetk tekib, nokitsen ehk teisigi, et oleks, mille vahel valida. Ent kui käesolev peaks saama piisava dabroo, kaotab uute kavandite valmistamine mõtte.

IE laag

2010-02-08T00:42:00.004+02:00

Soovimata vähimalgi määral valada vett nende veskile, kes mõnuga IE-d kiruvad, avaldan siiski pisikest nördimust. Sisuliselt olen ma loobunud teistest brauseritest, kuna kasutan Windowsi arvutit. Võimalik, et juba homme installin sellele uusima versiooni, Windows 7. Et mainitud OP-süsteem kannab endas by default kaasas IE-d, siis tundub mulle igati asjakohane just selle kasutamine, kuna ropult väljenduses oleks mistahes muu veebilehitseja kasutamine võrreldav dildo kasutamisega lõbumajja minnes.

Kuid juba pikemat aega kipub mu IE kinni külmuma, eriti kui sattuda keeruka skriptiga või pisivigastele lehtedele. Osa ühe niisuguse sisikonnast on pildil.

Kui sattuda sellisele lehele (nt kuulub selliste hulka ka üha populaarsust koguv Facebook), siis tagasi sealt ei pääse. Leht külmub mingis teatud kohas kinni ja sellelt ei pääse enam edasi ega tagasi. Ka sulgeda ei saa. Reeglina on mul lahti mitu sälku, kuigi ma püüan nende hulka hoida allpool 5. Kui sulgen "kõik aknad", siis kõik ülejäänud peale kinnikülmunu ka kenasti sulguvad. Kuid see vigane jääb tundideks laagima. Võimalik, et see mõne ööpäeva jooksul siiski sulguks. Kuid kahtlen. Pole mul iial nii palju kannatlikkust olnud, et järele proovida.

Oleks et see leht siis laagiks omaette. See kulutab ju ka arvuti ressurssi ning raskendab tööd teiste akendega. Siis ei aitagi muud, kui avada «Task Manager» ning sulgeda IE vägisi. Umbes viienda korraga see lõpuks ka õnnestub. Või vähemalt kümnendaga. Siis järgneb raporti saatmise võimalus ja muu seesugune jama.

Avades uuesti IE, antakse muidugi valida, kas taastada varasem seis või avada süütu aken. Kui nüüd peaks olema tarvidus avada endised avatud aknad, algab jama otsast peale.

Kui keegi teab, milline (kindlasti väga labane) säting mul on valesti, siis andku lahkesti teada. Oleksin tänulik.

Asi susiseb

2010-01-30T23:56:00.002+02:00

Kuuldused mu surmast on tugevasti liialdatud. Tegelikult on kogu aur läinud kodulehe haldamisele ning blogimiseks polegi õieti mahti. Lisaks veel muud pisikesed tööd. Kuigi tänase päevani pole mulle käesoleva kuu palka veel makstud, töötan ma siiski teadmata põhjusel vajalikust tunduvalt suurema koormusega. Tulemus on siin.

Ei saaks öelda, et see leht oleks samasugune nagu blogi, kus heal juhul kolm inimest lugema tuleb, pärast seda, kui oled neid kuus korda meelitanud.

Eks näeb, kas sellest siblimisest ka tulu tõuseb...

Olgu see lõplik!

2009-11-30T21:08:00.003+02:00

Vat ei saa kuidagi rahu majja.

Või et nemad ei loe sellest kollasest mäetipu sarnasest larakast A-tähte välja. Muide, teostatud statistika järgi olid kõik hädaldajad üle 40-aastased inimesed. Võimalik, et ealised iseärasused?

Kuid mis teha. Just umbes selle-ealised ongi meie peamine sihtgrupp, mispeale võtsin ette ja mugandasin veel veidi valitud logo.

Ja sellesama logo üliametlik versioon (puhul kui kirjas EU logosid eraldi esile ei tooda):

Tee leitud!

2009-11-30T17:12:00.006+02:00

Pärat pikka ja mitmekülgset kaalutelu sõelusime välja ühe kavandi, mis läheb parema ideeni käiku.

Oluline on selles sõnas rõhutada pigem terviklukult sõnaosa «vastus» kui üldse midagi rõhutamata jätta. Peamine, et kogemata ei jääks silma hoopis sõna «vastu» — «tee» on selles kontekstis niikuinii eraldi rõhutatav.

Seesugune näeb logo välja üliametlikult, kui samal dokumendil pole eraldi välja toodud Euroopa Liidu struktuurüksuste logo. Pisut veider on see, et nimetatud logo koosneb kahest lahutamatust komponendist:

Sama logo mustvalges versioonis:

Järgnevalt «standardne» pisiversioon värviliselt, mõõtudega 300×125 px¹

Siin on «standardne» pisiversioon mustvalgelt, mõõtudega 300×125 px

Lihtne (mõõduvaba) logo värviliselt:

Lihtne (mõõduvaba) logo mustvalgena:

Lihtne «standardne» pisiversioon värviliselt, mõõtudega 300×125 px

Lihtne «standardne» pisiversioon mustvalgelt, mõõtudega 300×125 px

Tavaline värviline pisilogo, vabade mõõtudega:

Tavaline mustvalge pisilogo, vabade mõõtudega:

«Standardne» pisiversioon värvilisest pisilogost, mõõtudega 150×125 px

«Standardne» pisiversioon mustvalgest pisilogost, mõõtudega 150×125 px

—————
¹ Sellel lehel ei kuvandu logod originaalmõõdus.

Avastustee leidmine

2009-11-30T07:31:00.010+02:00

Sellele ühispildile on koondatud eespool valituks osutunud kavandid F73, E48, E50, F67 ja F65. Seekordsed kavandid saavad küll nummerdatud, ent ei kaasa endas täiesti uusi visandeid, tegemist on vaid valitute õrna edasiarendusega.

— — —

Kavand G77a

Kavand G78b

Kavand G78a

Kavand G79b

Kavand 79a

Kavand G77b

Kavand H80a

Kavand H80b

Siia ladusin ritta kommenteerimata kavandid. Üldkommentaarina tuleks lisada, et seesugune tähtede kõverdamine ei pea toimuma tingimate silpide piires, sõnaosad saab eraldada ka värvuste (mustvalgel toonidega). Hetkel esitatud visanditest tuleks kõne alla üksnes G77a, ülejäänud on pisut maotud. Kui vaimusilmas ette kujutada, et kõik tähed on esimese kombel ükshaaval pisut moondunud, kujundades seeläbi sisuliselt uue fondi, võiks tollest saada favoriit.

Mistahes selle rühma logo valikuga sobib aga pisilogoks minu meelest H80 kenasti.

— — —

Kavand G81a

Kavand 81b

Kavand H82a

Kavand H82b

Kavand H83a

Kavand H83b

Siin toodud kavand on vahvaks malliks veebilehe pealkirjana, ent ei sobi kõige paremini tänu oma vigurdustele kõige paremini üldlogoks. Pisilogost meeldib mulle isiklikult rohkem H82.

— — —

Kavand G84a

Kavand G84b

Kavand G85a

Kavand G85b

Need kavandid on lihtne kombineering esimesest kujundtähest ning ülejäänust lihtsast tekstist. Minu meelest mõjub G85 igati soliidselt ja võiks kasutust leida.

Kavand G86a

Kavand G86b

See kavand (G86) on minu vaatevinklist natuke liiga lihtne. Selle valimisel oleks suisa kahju ligi sajale kavandile raisatud ajast.

Kavand G87a

Kavand G87b

Siin (G87) on mõningate arvustajate soovitusel lihtne tekst pandud lainesse. Sellisele variandile eelistaksin ma siiski pigem A01-tüüpi vähenevate tähesuurustega visandit.

Kavand H88a

Kavand H88b

Lühiversioonina meeldib mulle H88 eelmisest rohkem. Selles on pisut avastamisrõõmu ning 4D-efekti sarnane sõnum, millest olen kirjutanud eespool.

Avastustee leiutamine

2009-11-29T16:27:00.015+02:00

Kasutasin seekord kõikide kommenteerijate märkusi, et kokku panna siinne valik visandeid, milliste hulgas võiks olla kõiki rahuldav versioon. Suurim abi oli Propsise analüütilistest märkustest, milliste sisu kattus suurel määral ka mu enda mõtetega. Lihtsustamaks valikut, püüan selle sissekande juures esile tuua kaalutlusi ja tuua vastuargumente.

Algul arvasin, et kuna tegu on kombinatsioonidega varasematest, ei hakka ma neid visandeid siinkohal nummerdamagi. Ent kui neid viie asemel sai kokku juba enam kui 30, muutsin oma meelt. Seekordse valiku puhul loodangi, et igaüks, kes sissekannet kommenteerida ja logo valida võtab, teeb seda nii pisilogode (E) kui ka suuremate (F) hulgast.

— — —

Alustan pisikestest, ehkki nende puhul tuleks silmas pidada, et mulle tundub igati mõistlik, kui see kujutaks endast osa suurest logost. Vajadusel saab suurt ka veidi kohendada.

Kavand E48. See on tehtud varem olnud kavandi (D43a) ajendil, üksnes värvilisem. Silmas tuleks pidada sedagi, et logo võiks ka mustvalges väljatrükis arusaadav olla ega tohiks sulanduda ühtseks hallikaks kuhilaks.

Muidugi ei maksa arvata, et pildil oleks poiss palliga, vaid inimolend, laps, sirutumas esialgu veel segasevõitu tunduvate teadmiste poole. Ent edasiminekuks peab tal olema alfabeet selge, vähemasti selle esimene täht.

Veidi allpool on toodud ka sama logo mustvalged variandid.

Kavand E49a. Silmas pidades nurinaid värvuste ebakirkuse teemal, on juuresoleval visandil see viga parandatud.

Sisuliselt pole siin midagi uut. Lihtsalt variandid värvustega. Suur A-täht on punasena isegi liiga silmatorkav. Teadmiste poole küünitav laps kipub siin suisa tahaplaanile jääma. Ma isiklikult eelistanuks kahvatumat tooni, mis sedavõrd valusasti silma ei torkaks. Seda peaaegu sõna otseses mõttes.

Kavand E49b. Sama logo, ainult «unistustepall» on teise mõõduga. Ma ei tea, kas seda suurust on mõistlik standardiseerida, ent järgmisel kavandil on toodud veel kolmandagi läbimõõduga pallike.

Sellel visandil on unistused samakõrged kui juba teada olev, see müstiline «pall» ulatub A-tähega samale kõrgusele.

Siit tekib samas pisike idee, et ehk võikski see «unistustepall» vastavalt projekti edenemusele pisitasa suureneda? Kuid see on veidi teine teema.

Kavand E49c. On selgesti näha, et «unistustepall» küünib kõrgemale kui olemasolevad teadmised, mida sümboliseerib tähestiku esimene täht.

Ent mind isiklikult häirib siiski liialt kirgas toon. Teisalt ei tahaks kasutusele võtta ka selliseid värvusi, mida ei esine «unistustepallis» — seesuguse idee pakkus Kass27 ja ma olen sellega päri.

Lisaks silmailule tasub meeles pidada ka praktilisi kaalutlusi. Näiteks kui tuleb tarvidus trükkida värvilisi postereid, siis tähendab iga lisanduv uus toon suure hulga raha.

Kavand E50. Sellel kavandil proovisin teha A-tähte veidi huvitavamaks. Nii saab sellest justkui lisasümbol, meenutades teravatipulist mäge. Eks teadmiste poole küünitamine ole ka võrreldav mäetippu ronimisega.

Paar inimest soovitasid sellele pisilogole väiksemalt alla kirjutada ka projekti lühinimetuse.

Umbes sellisena näeks tulemus välja kaunis efektne. Ehk ma ise nuriseksin veidi liiga kirka tähe pärast, mis mustvalgena enamvähem must paistaks.

Kavand E51a. Sisuliselt on tegemist E49 modifitseerimisega toonides. Sellel kavandil on tähe osatähtsus suur, ehkki jääb pallikese poole püüdlejast pisut eemal olevaks. Laps justkui küünitaks korraga mõlema suunas.

Vaheversioon, mulle liiga ei meeldi. Pigem panustaksin järgmisel visandil (E52b) olevale suhteliselt pisemale A-le.

Kavand E52b. Sellel kavandil on lapse kujund A peal, sümboliseerimaks fakti, et Algteadmised (näiteks tähtede tundmine) peaks juba selleks ajaks selge olema, aeg on edasi liikuda.

Lihtsakoeline kavand, ent siiski minu meelest parem kui selle a-versioon. Kindlasti on segavaks asjaoluks see kollase krutski ühtesulamine tähe enese värvusega. Selle probleemi vältimiseks on krutskil ka õrn vari.

Eks selle logo juures olegi kaunis nüansikad ka värvid ja varjud, lisaks suurusele, paigutusele ja värvustele.

Kavand E53. Edasiarendus eelmisest kavandist, kuid samas E50 mäetipu-mõttega.

Siinjuures pole juhuslik, et lapseke küünitab teadmiste poole järsemast mäeküljest. Lapsele tuleb alles õpetada, milline on tee lihtsam teadmisteni jõudmiseks.

Alaversioone kaalumata lisasin siia koheselt ka teksti. Teksti värvuse osas võib varieerida musta ja punasega, mis mõlemad ka logol esinevad. Must oleks ehk liialt järsk. Mulle isiklikult see versioon meeldib sedavõrd, et hindaksin selle 11-pallises skaalas hindega 9.

Kavand E54a. Selle kavandi puhul pole midagi uut. Sisuliset paistab sellisena kavand E48, kui see mustvalgelt välja printida.

Minu meelest piisavalt soliidne. Paraku jätsin ma hetkel kujundamata eelmise kavandi mustvalge versiooni, mis ei pruugi üldse mitte viletsam välja paista.

Selles mustvalges visandis kujuneb küll pildile uus dimensioon: jõllitav silm tähe otsas. Teisalt pole ka see dimensioon projekti üldeesmärke silmas pidades üldse mitte paha, kuna tegemist on siiski suunatud avastusõppega, mitte Käisi stiilis waldorfõppega, kus iga laps teeb seda, mis talle endale kõige paremini meeldib.

Kavand E54b. See logo ei erine eelmisest millegi poolest, eriti kui mitte täele panna juurdelisatud projektinimetust. Tegelikult on see projekti lühinimetus.

Projekti ametlik nimetus kõlab nii: «Kõiki lapsi arendava ja kaasava uurimusliku õppe (avastusõppe) laialdane rakendamine Eesti alus- ja põhihariduses». Sisuliselt pakume lasteaedades ja algklassides kuni 15 erinevat teemat, mida õpitakse läbi tegevuste ja avastamise.

Paraku pole kõik õpetajad nii kannatlikud, et sellise meetodiga kaasa minna. Kusjuures viga pole õpetajates, vaid rigiidses õppekavas. Kuid see kõik on omaette jututeema ning vajab omaette vaagimist.

— — —

Järgnevalt vaatame üle ka kõik need visandid, mis on vormistatud varem väljavalitud visandite edasiarendamise teel. Kord pakuti teisi värvusi, korduvalt just kirkamaid värvusi, siis jälle erinevaid detaile jms.

Siia pole üle toodud ainustki visandit selle esialgsel kujul, ja kui keegi soovib tagasi pöörduda varasemate juurde, siis leiab need sama blogi varasematest sissekannetest. Kõik visandid on erineva "koodiga", mistõttu mul on kõnealust kerge leida.

Kavand F55

See kavand on otsene edasiarendus varasematest visanditest, eriti D47. Sisse on toodud roheline värvus, jäetud vaid trükitähed ning muundamata on luubi all oleva teksti tähesuurus. Siit on läbi kumamas kumas sõnad "ava"+"astus"+"tee". Siit ei loe välja "tee avastus" ega "vastus". Ise ma hindaksin selle logo hindega 7.

Kavand F56

Samuti edasiarendatud D47, kakuline on vaid pisut laiema tiibade siruulatusega, muutudes seeläbi ka tükk maad kõhukamaks kui originaalis. Kakulise seostamine tarkusega on omamoodi fenomen. Nagu ma mingis kommentaaris juba väitsin, võiks seesugune logo tulla kõne alla kodulehe päises, mitte aga näiteks projekti ametliku kirja pealdisena. Kui sümboliks peaks tingimata olema kakk, siis ei tohiks see olla foto.

Ka olen ma nõus nendega, kes pidasid seda visandit pisut liiga kirjuks. Detaile on liiga palju. Mind isiklikult häirib ka selle laps-sümboli paiknemine logo tagaosas. Siit lühendversiooni tehes saaksime heal juhul luubi vaateväljas oleva sõna "ava". Minu hinne: 5.

Kavand F57

Põhimõtteliselt pole sellelgi D47-st arendatud visandil midagi uut. Üksnes värvuse nüansid. Hinne 4.

Kavand F58

See visand on nüüd eriti lillerdav. Minu meelest liiga lapsik. Tähelepanu tasub ehk pöörata "rohelisele mehikesele", mis tundub sellises värvikombinatsioonis sinisest pisut rõõmsam. Need värvused mängivad oma rolli värviliste trükiste puhul, ent kaotavad viimsegi võlu mustvalges versioonis. Muidugi sobib seesugune pealkiri kodulehele, laste nurka vms. Hinne 4.

Kavand F59

Siin tuleb silmas pidada, et mustad peenjooned pole obligatoorsed. Sisuliselt on tegemist F58-le identse logoga, kust kakk on minema lennanud. Sõna algul paiknev suurendusklaas ei ütle suurendusklaasi mitte tundvale inimesele midagi, pealegi pole kuvand mitte suurendatud, vaid pigem vähendatud. Minu hinne: 3.

Kavand F60

Kavand pretendeerib värvilisele avaldamisele. Tegemist on tuletisega visandist D40. Ka sel juhul võiks vaielda konkreetses värvuste valikus. Sedalaadi logo sobiks kodulehele bänneriks, kus need tähtede värvused vaheldumisi aina muutuksid. Sedalaadi järjest suurenevate tähtedega sõna assotsieerub minul spordiga, kus aina suuremaid tulemusi loodetakse. Ja nii olekski lõpus justku rannapalli taguv kipsis jalaga poiss, mitte aga teadmiste järele janunev laps. Hinne 2.

Kavand F61

F61 on eelmisega võrreldes rohkem tasakaalus. Algab see kenasti püüdlusis inimesega, tee aga muutuks justkui pidevalt raskemaks, tähed suuremaks. Ma ei hakka iga kavandi juures kordama neid mittemeeldivust tingivaid kaalutlusi, mis eespool kirjas. Hinne 3.

Kavand F62

See kavand on esmapilgul raskesti eristatav F59-st. Tundub pisut särtsakam, seda tänu varjudele nii sümbolil kui ka tähtedel. Siit ka hindeks 4.

Kavand F63

See on edasiarendus kavandist D42. Muudetud on värvusi ning kaotatud on topelt-tee. Tänu sellele kadus ka tulemus "tee avastustee", alles jäi aga "tee avastus". Mulle meeldib, et siin on kasutatud sisuliselt kolme värvust: kollakaid, sinakaid ja musta. Värvuste vähesus teeb selle logo omamoodi võluvaks. Sellele võiks aga veaks panna luubi varre puudumise (mida poleks keeruline lisada). Ka ei meeldi mulle sellel tulemusel olev punakas joon kollase ümber ning pisem S on liialt kahvatu kollane. Kujunduse poolest see mulle isegi meeldib, hinne 6.

Kavand F64

See kavand on veel üks versioon D42-st. Erinevuseks on vaid see, et enamik kirjatähti on asendatud trükitähtedega. Liiga värviline ja pisut umbne, tumedam sinine tuleb vaid poisi kujutisest. Juhul kui see versioon peaks sobivaks kuulutatama (milles ma sügavalt kahtlen), siis asendaksin kindlasti kollast ümbritseva punase joone musta või, äärmisel juhul, sinisega. Hinne 4.

Kavand F65

Siin on tegemist kavandi C35 kirkama versiooniga, kus "tee" on tagaplaanil. Nagu allpool avaldatud kirjast näha, siis KH-le selline vigurdamine ei meeldi. Mulle meeldib see küllaltki hästi. Siin on hästi ilmekalt välja toodud "avastus", kuid edasi tekib lugemisel segadus: "vast tee..."? Ma poleks uskunudki, et sedavõrd kärts punane ekraanil nii hästi mõjub. Kui mitte staatilise logona, siis vähemasti kodulehe bänneri ideena on sellest visandist kasu. Igatahes vahva, hinne 8.

Pisut on mind hakanud häirima sinikollane rootsi lipu kombinatsioon lapse kujundil. Siit ka põhjus, miks ma vormistasin ka rohelise ning sini-valge tegelase. Must serv kujundil teebki kokku sinimustvalge trikoloori. Suurt rahvuslikkust aitavad ära hoida vaid sinise erinevad toonid.

Kavand F66

Veelgi kirkam versioon, aretatud kavandist C35. Siin ajavad olemasolevad värvikombinatsioonid sassi varasemad sõnatuletused, kuvanduvad "avas" ja "tee", kuid tervikut pole. Kujund on kombineeritud nii, et kumbki selle ots poleks liialt tühi. See saavutub põhjusel, et «unistustepall» ning sõna lõpus olev E on enamvähem ühesuured. Muide, lisaks võib sellest suurest «e»-st lugeda välja ka viite elektroonilisele suhtlusele ja projekti e-toele. Selle kavandi hinne: 7.

Kavand F67

See kavand on aretatud B14-st ja C32-st. Puudub topeltlaps, värvused on kirkamad. Et tegemist pole pallimänguga, siis ei ole ehk ka hullu sellest, et «unistustepalli» paigutus on lapsest eemal. Enne unistusteni jõudmist peab laps siiski muudki keerukad teed läbima. Mulle meeldib siin kahe sõna sidumine üheks: «avastus» ja «tee» = «avastustee». Ehk võiks nuriseda punaka serva (kollasel) ja mujal esindamata värvustoonide (lapse kujutis) kallal. Hinne 9.

Kavand F68

Sisuliselt ei erine siinne kavand ideelt kuigi palju eelmisest. Ainult värvilisem ja mängulisem. Et see «unistustepall» on lapse käeulatses, siis ühest küljest sobib see kokku E-kategooria pisikavanditega, teisest küljest muudab aga kogu kavandi natuke lombakaks. Eriefekti võiks siin saavutada veel siis, kui paar tähet paikneksid ülejäänute suhtes pisut viltu, nagu omaaegsetes vene multifilmides pealkirju kuvati. Hinne 5.

Kavand F69

Siin on A04 värvikam lahendus, mis veelgi vähendatuna kipub suurendusklaasita loetamatu olema. Selline kujundus sellises versioonis on aga kaunis omanäoline: "A astus", "V-tee" (nagu X-tee), "vastus", "avastus" - kõik need on siit loetavad. Tegu on nn sümmeetrilise asümmeetriaga, kui selline väljend olemas oleks. Hinne 6.

Kavand F70

Hindaksin ilmselt selle variandi samuti hindega 6, kuna siin tegemist sisuliselt vaid värvuste kombinatoorikaga, ehkki ka V täht seisab kenasti teise kõrval.

Kavand F71

Ega vist polegi tähtis, millistest kavandistes siinne kombineeritud on. Palju kordi korratud «unistustepall» on siin pisut liiga märkamatu. Hinne 4. Sõne "avastee", mis esmapilgul silma hakkab, puudub meie leksikast.

Kavand F72

Siingi on «unistustepall» ja laps ülitillukesed, kuid sisuliselt tegemist kolme värvi kombinatsiooniga. Pisut vigurdav pealkiri, hinne 6.

Kavand F73

See on oma lihtsuses üks sisuliselt uudseid kavandeid, mis kenasti sobib nii KH kui ka Kassi ideedega. Viimane ehk protesteeriks "hoiatava" punase vastu. Hinne 7.

Kavand F74

Eelmise edasiarendus, pisut kelmikam. Proovia võiks ka helesinise sõnaga, kuid sobib ka laste lemmik punane. Hinne 8.

Kavand F75

Ülimalt multifilmilik ja lastepärane jukerdis. Mulle isiklikult selline ei meeldi. Liiga kirju, pealegi ei tule mustvalgena siin need värvused esile. Plussiks on see, et tähtedes pole teisi värvusi kui «unistustepallis» (mille värvus on ka tasapisi modifitseerunud). Hinne 5.

Kavand F76

Selline perspektiivne sõna oleks asjakohane juhul, kui sõna ei ripuks õhus (tegelikult mõjub see pigem kangi või golfikepi otsana), vaid toetuks millelegi. Hinne 2.

— — —

Veel enne kõigi kavandite edasiarendamsit sain kirja KH-lt, kes kirjutas nii:

Vaatasin logosid, eks need kõik võivad ju sobida. Kui minu maitset arvestada, siis mulle meeldivad need laste kujutised ehk kõige enam. Millegipärast tekkis arvamus, et tekst võiks olla siiski kiiresti tabatav, nö vingerdamiseta (suureneb, väheneb, mitu korda, luubiga, osa kaks korda jne). Kui oleks need palliga lapsed ja trükitähtedega, kasvõi lainelise paigutusega tekst AVASTUSTEE. Ilusate värvidega muidugi (sinine-punane?). Roheline muidugi on ka ilus, aga koolile sobiks nagu sinine-punane. Olen üldiselt seda tüüpi, et kui see logo on olemas (üks, kasvõi seesama, mis oli kirjadel?), siis ongi nii. Kui läheb valimiseks ja tänitamiseks, siis jääbki muudkui arutada ja arutada! Sest igaüks võib midagi tahta, aga põhimõtteliselt saab kõigiga hakkama.

Midagi sellist ma mõtlesin rohelist värvust esialgu kõrvale jättes ise ka. Kuid eks vaatame, mida aulistel kommenteerida võtjatel on seekord lisada.

— — —

Järgnevalt oleks küll ülimalt tore, kui kõik, kellele see visandite valik vähegi korda läheb, oma valikuga liialt kaua ei viivitaks.

Ohviss

2009-11-29T03:15:00.004+02:00

Proovisin veel teisegi ringi 32-bitisega, kuid tulutult. Aega kulus muidugi endiselt mehe eest. Võib-olla pidanuksin end tituleerima developeriks, mitte IT-professionaliks. Ehk võiks tollegi tee veel läbida, mis oleks siis juba neljas?

Algus oli paljulubav, ekraanile ilmus aknake, mida ma algul tähelegi ei pannud. Mõne hetke jooksul muutus see eelmises sissekandes viidatud litsentsiga nõustumise leheks.

Progress võttis kõvasti aega, ent oli siiski ilme.

Paraku aga lõpplahenduses ei näidatud sedagi, mis põhjustel installeerimine ebaõnnestus.

Hetkel tundub küll, et see Ohviss Peeta pole muud kui üks õnnetu vobla. Anšoovis kilufileest või kohupiim sojaubadest. Või hoopis MS Office viirusest? Hetkel on kell kohe 3:30 ja ma ei viitsi neljandat ringi teha. Eks paistab, kas teine päev on edulisem.

Peeta

2009-11-29T01:25:00.005+02:00

Nagu sedalaadi installeerimiste juures varemgi, kirjeldan olukorda rohkem pildis kui tekstis. Esimene installeerimise juures — õigemini, juba installika allalaadimise juures — ette tulnud dilemma oli, kas valida 32-bitine või 64-bitine programm.

Arvuti, mis mu kasutuses on, pidi algselt olema 64-bitine ning selles vallas see Vistagi siin lippas. Pärast selle Vista kokkukukkumist aga avastasin ükspäev, et mu masin on justnagu 32-bitine. Mine sa võta siis kinni. Igaks juhuks laadisin alla 32-bit installika, seda enam, et see peaks töötama ka 64-sega.

Faili allalaadimine ei läinud just nobedalt, ent lõpuks oli see mul siiski olemas.

Nagu kord ja kohus, küsiti litsentsi tingimustega nõustumist ja puha. Mis siin ikka valida, kui mitte nõustuda, siis installeerumine ei toimu ja ongi kogu armastus.

Järgmine etapp oli ülimalt nutikas, kus küsiti, kas mul on plaanis oma senine Office appgreidida või mis. Muidugi olin ma ise veelgi nutikam ning valisin teise võimaluse.

Muutmata kujul juhtunuks, et uue versiooni installeerimise käigus hävitatakse varasem.

Muutsin selle sätte. Praegu näen, et kaval oleks olnud muuta veel mõningaid teisigi sätteid. Kuid tol momendil oli uudishimu nii suur, et ma teise sälke ei märganudki. Võimalik, et millalgi proovin uuesti.

Säting paigas, kogus see süsteem pikki minuteid hoogu, et oma tegemisi rakendada. Üle viie minuti kulus sellele kindlasti. Ma täpselt kella ei vaadanud.

Mida lõpupoole, seda kiiremini asjalugu seadistus. Lausa lust oli seda progressi jälgida.

Ja ma ei märganudki hetke, mil 100% valmis oli. Nägin alles seda hetke, kui ekraanil oli teade, et ilmenud on Error 1712: One or more of the files required to restore your computer to its previous state could not be found. Seepeale aga kustutusid juba installeerunud failid.

Ega järmises aknakeses avaldatud jutt just parem polnud. Olin nördinud.

Saatsin Suurtele ka vastava veateate, aimugi omamata, kas keegi selle ka kätte saab ning mida ta sellega peale hakkab.

Seejärel alustasin pooles usus teist ringi. Mõtlesin, et laen alla siiski selle 64-bitise variandi. Ehk too töötab siis laitmatult.

Ma ei kustutanud varasemat installikat maha, vaid...

... kirjutasin selle lihtsalt uuega üle.

Alustasin sisuliselt otsast peale, ehkki faili allalaadimine kulges kiiremini kui esimesel korral.

Oleksin pidanud uurima, kas selleks kiiremaks allalaadumiseks on ka mingeid väliseid põhjuseid, või oli lihtsalt vastavalt hilisemale kellaajale võrgukasutus hõredam.

Paraku ei jõudnud teisel ringil see installeerumine kaugemale kui faili lahtipakkimiseni. Edasi ei toimunud mitte vähimatki.

Niipaljukese siis sellest Beta-versioonist. Nördimusest hakkasin seda kutsuma PEETAks. Eks näis, kas ma viitsin teha veel teisegi ringi selle 32-bitisega.

Võimalik, et mingi kala on mu Office'iga Publisher 2007 osas. Igatahes kipub viimane mul siin aeg-ajalt viirust mängima ning iga uue programmi käivitamise puhul aina ise käivituma. Ega ma seda Publisheri eriti ei kasuta. Ehk peaks tolle osa maha kustutama või disablema ning alles seejärel uuesti installeerima seda Peetat?

Office 2010

2009-11-28T23:46:00.003+02:00

Täna pani Priit mulle pähe kumisema idee, mille ta oli leidnud Tarbija 24 portaalist, tehnika sektsioonist — «Microsoft andis välja Office 2010 testversiooni» — ja millest ma kohe innukalt kinni haarasin.

Kohe saab see versioon alla laetud ning ma loodan, et see võimaldatakse mul installida praegusest eraldi. Praegunegi versioon on eelmisest suure hüppe võrra kõrgemal, eks siis näeme, mis imeasi see 2010 veel on.

11 kombineeritut

2009-11-28T15:26:00.006+02:00

Vaatasin läbi laekunud kommentaarid ning proovisin midagi kokku panna. Siin on ka uuemaid kavandeid, mida varem nähtud pole. Siiski tasub silmas pidada, et näiteks linnukesi jms saab tarvidusel kodulehe päise ilmestamiseks aeg-ajalt seada, olemas võiks aga olla üks ja kindel logo.

Kavand D40

Kavand D41

Kavand D42

Kavand D43

Kavand D44

Kavand D43a (veidi kirkam)

Kavand D44

Kavand D43

Kavand D44a

Kavand D45

Kavand D46

Kavand D47

Veel 17

2009-11-28T00:14:00.007+02:00

Et domeen aadressiga avastustee.ee on sisuliselt loodud, siis on logo valikuga osutunud veidi kiireks. Lisan seekord veel (ilmselt viimase) portsu visandeid ning palun ka nende hulgast kõige enam meeldiv valida. Kui on valijaid.

Seejärel toon kokku need üksikud märkimist väärinud visandid koos kommentaaridega ning täiendan omapoolsete targutustega. Igasugune abi on teretulnud ja kui seda teadmata põhjustel ei tule, tegutsen uhkes üksinduses edasi.

Need all- ega külgkriipsukesed pole logo kohustuslikud elemendid.

Kavand C23

Kavand C24

Kavand C25

Kavand C26

Kavand C27

Kavand C28

Kavand C29

Kavand C30

Kavand C31

Kavand C32

Kavand C33

Kavand C34

Kavand C35

Kavand C36

Kavand C37

Kavand C38

Kavand C39

Olles välja valinud enamvähem sobiva logo, võib sellele ju vabalt esitada ka lisatingimusi, näiteks "Mulle meeldib kavand F48, kuid punase asemel võiks olla sinine ning rohelise asemel kollane värvus."

9 kavandit

2009-11-27T11:06:00.003+02:00

Siin on eelmistest pisut edasi arendatud kavandeid. Aidake mul otsustada, kas kasutada kirkamaid või kahvatumaid toone. Olen ise kirkamate poolt. Ka siinsed kavandid ei pruugi veel sisaldada seda lõplikku varianti.

Kavand B14

Kavand B15

Kavand B16

Kavand B17

Kavand B18

Kavand B19

Kavand B20

Kavand B21

Kavand B22

13 kavandit

2009-11-25T21:35:00.004+02:00

Et meie projekt sai endale nimeks «AVASTUSTEE», siis logol võiks ka see nimetus esineda. Muidugi ei tähenda see seda, et siin toodud logo kavandid oleksid ainsad. Alati on võimalik see veelgi paremini disainida. Pakun sellele vaatamata välja hetkel just need.

Kes juhtub seda lehte uurima ning otsustab osaleda valikul, peaks vaid kirjutama (nii anonüümselt kui soovib) kommentaari vastava kavandi numbri.

Kavand A01

Kavand A02

Kavand A03

Kavand A04

Kavand A05

Kavand A06

Kavand A07

Kavand A08

Kavand A09

Kavand A10

Kavand A11

Kavand A12

Kavand A13

E-märkmed: Moodle

2009-11-21T02:58:00.000+02:00

Eesti e-Kutsekooli ja e-Ülikooli moodle server

Moodle Eesti kogukonna portaal

TÜ Moodle

e-õppe juhendid

Moodle

2009-11-21T00:04:00.002+02:00

Johtuvalt Lehti kirjast, mille ta saatis juba 13. novembril ning milles teatas, et Ülikool ei uuenda enam WebCT litsentsi, mis lõpeb 2011. a lõpus, võtsin uurida Moodle'i keskkonda.

Olin sellega ju mõne aasta eest proovimisi kokku puutunud. Kuid esimene, mis mind kohe üllatas, oli asjaolu, et mind ei olnud enam olemas ja mul tuli endale uus kasutajanimi teha. Ega see pole veel kõik. Teiseks hämmastas mind varasemast hoopis nägusam kujundus.

Sisenesin oma ülikooli kasutajanimega, nagu kästud. Täitsin vajalikud väljad... Ja oligi kogu tarkus. Edasi enam minna ei osanud. Klõpsisin edasi-tagasi, kuni tüdinesin ning välja logisin.

Välja loginult, märkasin ekraanil teksti, kus oli viide kursuse koostamise juhendile. See viis uuenenud ülikooli lehele (mis mulle vaatamata värvilisusele üldse ei meeldi, kuna on kaotanud oma varasema akadeemilisuse).

Tuli välja, et juhendeid on tohutult pikk nimistu. Ning kuna kell juba hilja peale kiskus, otsustasin selle uurimistöö hilisemaks jätta. Võimalik, et sobivate tingimuste korral oleks sedasama Moodle't võimalik kasutada ka Projekti edendamiseks.

Logilõksud

2009-11-13T07:26:00.003+02:00

Olen viimasel ajal märganud, et mu Microsoft Internet Explorer 8, versioon 8.06.6001.18702, Cipher Strenght 128-bit, jääb tihtilugu «lõksu» saitidele, mis nõuavad sisselogimist.

Sisuliselt tähendab see seda, et vastav portaal nõuab sisselogimist, ent kuna ma seda, vajalikku infot juba saanuna, ei soovi, jätan sisenemata (kõikvõimalike portaalide klient ei jaksa siiski ka olla) ning seisan silmitsi probleemiga — sait (ja kogu brauser) külmub hoopis kinni. Tegelikult olen ma proovinud ka sisselogimist. Kui sellisesse kohta juba kord sisse logida, siis sellelt välja naljalt ei pääse.

Olgu, ka välja võib pääseda. Kuid brauser külmub sellele vaatamata kinni. Ei saa enam avada uusi sälke ega kinni panna portaalisälku. Ma ei teagi, mida sellistel puhkudel ette võtta ning oleksin äärmiselt tänulik, kui teadjad inimesed minu seda lünka teadmistes täiendaksid.

Seesuguseid portaale on mitmeid. Hetkel tulevad meelde:

— Facebook
— Eesti Päevaleht

Brauserdus

2009-11-10T08:18:00.004+02:00

Olles saanud viimasel ajal kollegiaalse ülesande aidata ühel OÜ-l promoda oma üritusi ning lootuses sellegi töö eest tulevikus pisikest teenistust saada, põrkusin taas kokku erinevate breuserite mitteühilduvusega.

Ma olen tõepoolest püüdnud muuhulgas silmas pidada ka asjaolu, et enamikul inimestest pole nii hea resolutsiooniga kuvar kui mul. Kasutan selleks aeg-ajalt vastavat testilehte ja palun endale saata screenshotse. Sellele vaatamata näitavad aga erinevad brauserid erinevat pilti. Eriti nurjatu on Mozilla Firefox, mida ma ei jaksa ära kiruda. Enamikku IE-s loomulikke lisatrikke see üldse ei kuvagi. Näiteks ei näe Mozillas tavaliselt javascripti lisasid (nt lumesadu ekraanil, skrollimisriba värvimine jms), aga ka mitte tavalisi HTML-käske (vilkuv tekst, skrolliv tekst, alt-tekst). Piltide ja raamidega käitub see Mozilla samuti suhteliselt meelevaldselt.

Muidugi proovin ma nüüd selle nurisemise asemel otsida lahendusi. Kindlasti mingisugused on olemas, mis aga tähendaks kindlasti ka lisatööd.

See erinevate brauserite mitteühildumine on aegade algusest pärit häda. Juba Netscape'i aegu pidin ma kasutama Opera ja IE ja muude olemasolevate brauserite vaateid. Kui kegi ITimees seda lugu lugema juhtub, võiks mulle ju mõne talutava soovituse pakkuda, oleksin tänulik.

Error #1062

2009-11-03T23:17:00.003+02:00

Nüüd siis on käes see "tore" aeg, kus see minu paljukirutud Joomla! ongi pildi kotti pannud. Server ise tundub siiski mitte maas olevat. Kui minna eelmiseski sissekandes mainitud lehele, siis tuleb ette valge leht kummalise kirjaga.

Teisalt kirjutatakse vastavas foorumis, et hullemal juhul võib tegu olla olukorraga, kus teadmata põhjustel ongi kogu info kadunud ning lootus jääb vaid backup-failidele:

Worst case scenario I encountered recently. The database/table itself hath disappeared...

Host doesn't know why... So, remember to backup you files AND db regularly.

Tagantjärgi tarkus.
Pean kohe samas mainima, et minul on neist alles ehk vaid hale viiendik. Kogu lehe backuppi ma teinud ei ole.

Ühel torelehel on ka suur õpetus, kuidas olukorrast välja vingerdada. Kuid mida sa siin ikka vingerdad, kui admini lehel kuvandub samasugune sigrimigri ning lihtsalt ei lastagi serverile ligi.

Säh sulle siis Joomlat!, lihtsaimat veebiehitajat!

Võitlus Joomlaga

2009-10-14T00:34:00.003+03:00

Ei lase ka see uus Joomla! versioon javascripti kasutada, mistõttu ma olin sunnitud tagasiside hüpikakna avama hoopis teises serveris. Tegelikult sai too tagasiside tehtud veel enne Keskuse nimemuutust. Siis nägi see välja selline.

Nüüd, pärast nimemuutust ning kogu lehe välimuse muutumist, oli kohane ka see hüpikaken muuta. Kuid siingi kasutasin vana kavalust ega laadinud mingeid pilte enda serverisse, vaid kasutasin juba üles laetud pilte.

Vahepealne tulemus oli kentsakas, kuna endine mummuline taust ei sobinud kohe kuidagi uue kujundusega.

Tegelikult tegelesin lehe kallal üle kuue tunni, seades ja kohendades olemasolevat infot ning lisades uut. Ka homseks lubati tööd.

Moodle

2009-10-04T17:16:00.006+03:00

Võtsin täna lõpuks uurida Teaduskoolis juba 25.09.2009 peetud ettekande, mille esitaja oli kenasti ka asjasse pühendunud kodanikele lingina saatnud.

Tõsi, tema ettekanne ei teinud piiksugi, kuid oli siiski esitatud peene veebipõhise slaidishow'na. Mitte et sellelt viidatud lingid ei võinuks küll uues aknas avaneda. Ometi sain ma 15 minutiga kena ülevaate tollest paaritunnisest koosviibimisest ning olen äärmiselt tänulik.

Ühel slaidil toodud kurb uudis kurvastab mind tõepoolest väga. Nimelt lõppevat Ülikoolil 2012. aasta lõpuks WebCT Blackboardi kasutamise litsents ning uusi kursusi sellesse süsteemi arendada ei soovitata.

Mitte küll et lihtsam poleks seda litsentsi uuendada, soovitatakse üle minna kaunis mannetusse Moodle keskkonda.

Isiklikult minule tähendaks see tagasiminekut, kuna kõnealune Moodle ei oma pooltki nii palju võimalusi kui praegune Blackboard.

Kõige kilplaslikum tundub siin küsimuste uuesti sissetoksimise vajadus. Ühel minu kursusel, ja just Teaduskooliga seotul, on viis suuremat kontrolltööd ning kolmeosaline kontrolltöö, kokku mitte vähem kui 200 küsimust... No tänan väga!

Kuid sellest ettekandest koorus välja ka paar päris kasulikku näpunäidet, mida saan hakata kohe ka katsetama. Fotode andmebaase mul vaevalt nii palju vaja läheb, kuna mul endal on neid kindlasti üle 10 tuhande ning tuleb aina juurde. Lisaks veel heade sõprade omad. Tõsi, õppekursuste puhul läheb teinekord tarvis fotosid, mille tegemine mul endal kuigi hästi ei õnnestu (nt mikrofotod raku organellidest, kudedest vms).

Teine kasulik nüanss on esitluste kuvamine veebis. Kuid kui siin pole tegemist muu kui veebipõhise süsteemiga, st sellisega, kus ma mitte ei saa valminud flashi endale alla laadida, siis see mulle ei meeldi. Aga eks ma katsetan.

Tomirex

2009-09-21T09:12:00.005+03:00

Et mu POT endiselt remondis on, ilmselt avastati sellel veel teisigi vigu peale mu pikas nimekirjas seisvate, siis kutsusin appi Tomirexi kaubatakso. Kaapisin mööda kodulehti ja nägin, et kaubataksode hinnad on 150 kr ringis tund. Mul aga kulunuks transpordile maksimaalselt veerand tundi. Nii ma siis lõpuks kutsusingi nimetatud firma, eriti kui arvestada pisiasjaga, et teiste autod olid kinni kas nädala teise pooleni või kella 16-ni õhtul.

Minu hämmastus oli aga suur, kui kohale sõitmise ja kauba mahalaadimise järel esitati mulle arveks 250 krooni. No näis, kas mul õnnestub see raha üldse tagasigi teenida. Igatahes oleks ilmselt pisitaksoga see sõit poole odavam tulnud, kuigi samas ka kahtlemata ebamugavam, eriti juhile, kes pidanuks istmete seljatoed alla laskma ja puha.

Igatahes seadsin ma meid kenasti sisse aadressil Struve 1 (tänavasildil — STRUWE) ja tööpäev võis kulgeda. Selle Struve osas uurisin Jaanuse abiga, et tegemist on siiski Friedrich Georg Wilhelm von Struve (vene keeles koguni: Vasily Yakovlevich Struve) nimelise mehega, kes oli millalgi oma saksa päritoluga vanemad maha salanud ning mistõttu Jaanuse austus tema vastu "73% võrra langes," nagu ta ise mainis. Niipalju siis astronoomiast.

Kella kolme paiku käisin raamatukogu kohvikus söömas. Uksel oli suur silt, et kui võtad saiakese või piruka, saad kannukohvi tasuta. Ma võtsin nii saiakese kui ka piruka, kuid ei saanud midagi tasuta. Lisaks võtsin veel ka kiluvõileiva ning masinakohvi, mis kokku läks mulle maksma 46 krooni. Samal ajal helistas Tiia, kes soovis, et ma homsel päeval asendaksin Kasparit. Kasparil on peagi väljamaale sõit ning talle ei sobi mitte need viimased päevad tööl. Ka minul olid homseks suured plaanid, ent ma siiski soostusin homseks Innarile mõneks ajaks appi tulema. Mis viga siis oleks, kui ma homme juba ka POTi kätte saaksin!

Liiaga

2009-09-19T14:24:00.004+03:00

Jäin eile õhtul pikemaks pilte kohendama ja laadima, mistõttu ärkamine ei kulgenud mul liiga särtsakalt. Sellele vaatamata ajasin mõned kiireloomulisemad hommikutoimetused joonde, tegin endale kodulehe galerii tarvis töömalli ning tellisin liiga vara takso.

Poolesaja krooni eest olingi pool tundi enne tähtaega kohal. Et EMT lett, kus meie arvutid seifis olid, veel suletuna seisis, veeretasin aega boksi taustataguse korrastamisega. Viskasin kortsunud ja täissoditud pabereid minema ning ladustasin korralikud materjalid enda kohvrisse.

Kas jäi uneaeg lühikeseks või oli selleks mingi muu tõsine põhjus, igatahes kippus mulle pidevalt tukastus peale tulema. Nii ei sujunud ka Keskuse kodulehe tegemine valutult. Kui olin juba kuskil 30. lehekülje juures, avastasin, et leht nr 11 oli mul topelt. Selle korrigeerimiseks pidanuksin ma kõik lehed ükshaaval uuesti avama ning ümber nimetama. Selline piinlik leid aga ei virgutanud mind raasugi.

Mõtlesin, et raiskan veel paarile kangemapoolsele kohvile oma raha, et mitte püstijalale magama jääda. Kokku jõin ma siiski vaid umbes 5...6 kohvi. R-kioski oma oli lahjemaid, kuid sealsele 15-kroonisele kohvile pakuti 2 krooni eest lisaks ka Tupla šokolaadi. Veendusin, et Coffe IN kohv oli jahtununa siiski kõige kangem ja turgutavam.

Ei tulnud täna nullipäeva. Ehkki ma ei sekkunud eriti aktiivselt möödakäijate tegemistesse. Liia vajas ise kaunis palju koolitamist, mistõttu me õpetasimegi mitmeid inimesi koos ning panime tema listi kirja.

Kohtusin päris mitme endise õpilasega, kellest keegi polnud huvitatud ei koolitusest ega allkirja panekust. Fred rääkis pika loo oma igapäevategemistest ning sellest, kuidas ta romusid kokku ostab ning autorallisid korraldab, olles ise kaskadööriks. Mati aga möödus vargsi, oli küll näha, et ta tundis mind ära, ent lihtsalt ei tahtnud tegemist teha. Eks ta on mulle ka kõvasti võlgu, umbes kolm kirja teisel vastamata.

Et mul tuli mitmeid inimesi nõustada, siis ei tulnud ka midagi välja galerii putitamisest. Sain sellega tegelikult umbes poole peale. Jutt on siis Keskuse sünnipäevagaleriist. Nagu juba mainitud, ei võimalda Joomla! javaskripti kasutada ega asju sedasi korraldada, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Ometi saab nüüdsest pisipilte suuremaks venitada ning nende alla märgitud allkirjugi lugeda.

Täna olime Lõunakeskuses viimast päeva. Et minu POT on eilsest remondis, siis jääb vaid loota, et Liia Mazda mahutab meie boksi koos lisamaterjalidega endasse. Nende tumbade ja kottide teisele korrusele tassimine ei saa mu seljale hästi mõjuda, kuid eks ma siis loodan oma Kosmodiski tervendavale võluvõimele. Ja kui need asjad ei mahugi korraga ära, siis käime lihtsalt mitu korda edasi-tagasi, vahemaa ju umbes 3.5 km vaid.

Taaviga

2009-09-14T21:56:00.005+03:00

Tänu Taavi tellitud taksodele olime umbes 5 minutit pärast kümmet Lõunakeskuse ees ja võisime oma padajanniga sisse kolida. Ühel tumbal ei taha mitte kaas peal püsida ning selle transportimine on kohutavalt vaevaline. Võtsin oma katkiläinud sangaga reisikohvri ka kasutusse, et sellega paberikraami tassida. Vähemasti on sel rattad terved. Et kogu Lõunakeskuses käivad suured ehitustööd, siis lootsin, et keskmise ukse juurde uue korpuse ehitusmüra nii valjult ei kostu. Ei kostnudki.

Taavi töötas siiski agitaatorile kohaselt ning sai jutule üle 40 inimese, kellest vähemalt 5 ka digiallkirja andsid. Mina püsisin taas vaikselt oma mullis ning ootasin kui ämblik urus, kuni keegi ligi tuleks. Selliseid oli kokku 5, ükski kas ei omanud üldse ID-kaarti (nagu Tiiu või Jaan), või siis ei mäletanud oma PINne peast. Kuid milleks nad peaksid uusi 30 krooni eest ostma, kui need kusagil kodus ikka alles on?

Nii ma seal siis istusin ja muretsesin oma auto pärast, milleta pole mitte üksnes minu elu, vaid ka kogu Tartu meeskonna elu häiritud, kuna paljukese neid kaastöötajaid Tartus enam üldse ongi, autoga aga ei ole neist keegi pidevalt varustatud. Seisvast autost pole aga kellelegi kasu.

Lisaks külastas juhuslikult mind Endli vend Jaan, kes polnud mitte just kõige värskem. Kui ta oli uduses olekus kõik mu selgitused kannatlikult ära kuulanud, ütles ta, et see olevat minust väga hea, et ma talle meenutasin kartuleid. Tõsi, mina ei maininud kartuleid isegi mitte seoses ELOga, kus just kartul on selle aasta põhikangelane. Jaan aga otsustas oma suure seljakoti minu hoolde jätta ning Maksimasse kartuleid ostma minna. Kui ta juba ligi 4 tundi oli ära olnud, läksin ma teda otsima. Küsisin infoletist. Sealt soovitati mul turvameeste poole pöörduda. Minu häire peale tormas neid kohale suisa neli. Kõik seletasid kui ühest suust, et Jaan, kes olla vahepeal siin poes ka transat mänginud, aga kinga saanud, oli päris pikka aega edasi-tagasi kõndinud ja oma kotti otsinud. Tal oli meeles, et ta jättis selle mingile mehele valvata, aga mitte ei meenunud, kellele ja kuhu. Siis aga olid tulnud ta sõbrad koos viinapudeliga ja ju see Jaan kuskile jooberdama läinud.

Helistasin siis lõpuks Endlile ja kurtsin muret. Endel oli padupahane ning kurtis, et samas viidi just isa kiirabiga minema, olevat teine suremas. Mees aga joob ja lakub... Lõpuks tuli ta jalgrattal kui nool kohale ning viis selle seljakotitäie moona minema. Ma veel mainisin, et oleksin selle ju võinud ka ise kohale viia, kui mul auto oleks käepärast olnud.

Samal ajal, kui see pisut joomarihaisune seljakott jalge ees lebas, külastas mu boksi Tiiu koos oma õega, kellele ma sain kõik ID-kaardi saladused edastatud. Ühel polnud kaarti ja teisel PINe, mistõttu väga suurt kasu asjast ei olnud. Muidu märkis Tiiu, et tahaks minuga rääkida minu ilmajaama teemadel ning kutsus kohvilegi. Seekord kasutasin ma aga R-kioski soodustust, kus anti lisaks 15-kroonisele kohvile veel ka 2 lisakrooni eest suur TWIX. Lõpuks sain neli sellist karmelliga küpsist šokolaadis.

Igatahes hakkas mu selg traditsiooniliselt valutama ning ma otsustasin endale osta aastaid reklaamitud imekummituse — KOSMODISKi. Siin veeretasin endale koguni 15% ale ning juba õhtul panin need rakmed endale ümber. Esimene mulje oli, justkui oleksin endale püksid selga tõmmanud ning metallist tõmbluku abaluude alla jätnud. Aga sellest elamusest pajatan ma teises blogis.

Muidugi käisin ma ju vahepeal ka oma Vollit toitmas. Volli on mu kopsuvähi-beebi. Selle toimingu käigus uurisin ma ka kojusaamise võimalusi. Ehkki ma elan Lõunakeskusest umbes vaid 2,5 km kaugusel, pole selline distants mu rikkis seljale kuigi soodne. Aga soodne buss väljus kell 20:01, järgmine alles 20:45. Rääkisin Taavile, et ehk lõpetaksime veerand tundi varem, et siis pakkida läptopid ning anda need EMT seifi hoiule. Siis jõuaksin ehk ka bussile. Uurisin ka ID-pileti soetamise võimalusi. Selgus, et ühe tunni pilet maksab 15+3 krooni. Nii osutus soodsamaks pileti ostmine R-kioskist (13 kr).

Asjad said meil aga pakitud just nii, et Taavi ise jõudis veel 19:47 kesklinna suunas väljuvale bussile nr 18. Veel mõne aasta eest sõitsid päev läbi ja iga päev ka minibussid otse minu juurde koju. Nüüd aga selgub, et nood sõidavad vaid nädalavahetuseti ja üldse mitte iga poole tunni tagant, nagu varem. Minu 7 pidi väljuma kell 20:01, kuid jõudis kohale juba 19:50 ning väljus minuti või paar enne õiget aega. Igatahes oleksin ma hilinenud, kui oleksin õiget hetke rihtinud.

Et ma ei olnud aastaid bussiga sõitnud, oli minu jaoks kõik uus. Bussis olid mingisugused üliülbed kompostrid. Või kuidas noid elektroonilisi piletitembeldusmasinaid üldse nimetataksegi. Proovisin üht ja proovisin teist — tulemusteta. Mõlemal siras suurelt ja punaselt CLOSED. Küsisin siis nooremapoolselt juhilt, kuidas ma peaksin toimima. Too lohutas, et ta lülitas nood masinad välja, kuna niikuinii on kohe lõpp-peatus ja ma pean pisikesse bussi ümber istuma. Küsisin veel mitu korda üle, nagu vanainimene kunagi, et kas ma peaksin siis uue pileti ostma. Ta lohutas, et seesama kehtib...

Siis sõitsime umbes 500 meetrit. Või veidi enam. Algul mööda Lõunakeskuse parkla serva, siis läbi automaattankla, kainestusmajast mööda... Teaduskeskuse peatuses ei tulnud kedagi peale. Siis sõitsime pea linna piirile ja käänasime vasakule, kuid Ringtee selverini ei jõudnudki, enne tuligi see FI peatus. Seal tuli rahval bussist välja ronida ja ümber istuda. Rahvast oli vähevõitu. Peale minu veel üks neiu, kes tahtis kesklinna. Tollel soovitas bussijuht ümber istuda meie ees seisvasse marsakasse number 6. Mul aga, kes ma soovisin hoopis teises suunas, minna üle tee ja oodata marsakat number 7.

Järgmine buss pidi väljuma alles kell 20:15. Eks ta enamvähem sel ajal saabuski. Juht aga läks välja ning tegi rahumeeli ühe suitsu, enne kui edasi sõitis. Marsruut viis Lõunakeskusest mööda, ikka Ringteed pidi Viljandi maanteeni, sealt aga ka Tulbi peatusse. Igatahes jõudsin ma bussijuhilt igaks juhuks küsida, ega ta Ravilasse ära ei pööra... Umbes kell 20:30 olingi kohal, poe juures. Sinna olin kutsunud Raimo vastu, käisime veel ka poes. Koju jõudsime kell 20:45. Nii et tunnike seiklusi, ja kodus! POTil läbin ma selle vahemaa hästi majesteetlikult sõites 5 minutiga.

Liinibussidega sõitmine ei ole meelakkumine. Kuid ometi sain ma teada, et kui ma tahaksin nendega sõita, oleks soodsaim osta ID-päevapilet.

Niiskus

2009-09-14T09:44:00.002+03:00

Ei alanudki tänane hommik kõige edukamalt. Eile ma ju ringi ei sõitnud. Kuid selgub, et see kesklukustus koos indikaatorlambikesega neelab ikkagi kohutavas koguses energiat, mispeale mu POT täna hommikul ei käivitanudki. Isegi ustest ei saanud sisse, selleks tuli tagaluugist ronida. Esemeid on aga auto täis...

Ainsa positiivse nüansina leidsin esipingi alt juba pool nädalat kadunud olnud ja sinna lipsanud portsigarilaadse fotoka.

Helistasin Taavile ja palusin tal tellida suuremat sorti takso, et boksiasjad kohale toimetada. Küllap siis selle peale meil see päeva algus ka hilineb. Õnneks ei tule õhtul boksi taas kokku pakkida ega mujale transportida.

Nataliaga

2009-09-13T19:38:00.005+03:00

Aga laupäeval olime me Nataliaga viimast päeva Swedbanka kontoris tööl. See oli lühike päev, vaid kella 14-ni.

Nagu ma juba ka eespool olen vihjanud, pole panka tulnud inimestel reeglina asja meie leti juurde. Või kui, siis enamasti puhkudel, kui nad meid tänu oranžile kostüümile pangatöötajateks pidasid. Inimesed võtavad oma numbri ega liigu paigast...

Seda tähelepanuväärsemaks kujunes mu viimase päeva viimane pooltund. Kui ma eelmise kolme tööpäeva jooksul olin kokku saanud 4 d-allkirja, siis samapalju sain ma ka viimasel päeval. Ja seda suuresti tänu Margele, kes tõi kaasa oma naabridaami koos tütre ja tütretütrega. Kõik oli ID-kaardiga korras vaid keskmisel generatsioonil, teiste puhul oli hea võimalus uued PINid küsida. Just veel viimased pool tundi jagas pank neid tasuta.

Kõigele vaatamata pole aga minu seisukohad selle töö osas muutunud. Mulle ei meeldi selline töö, kus peab turundusjuhi kombel "kaupa" inimestele "pähe määrima". ID-kaardi kasutamine on äärmiselt kasulik tegevus, viies meie elu tulevikus veelgi lihtsamaks. Kui ma selle töö võtsin, kujutasin ette, et inimestel on koletult suur huvi selle vastu.

Selgub aga, et enamasti pole neil kas ID-kaartigi kaasas, üliharva aga on nad seda varem elektrooniliselt kasutanud. Viimases võtmes oleks just minusuguste koolitajate roll ülitõhus, kui...

Ja see KUI on kaunis määrav. Kõige olulisem on teavitustöö. Kuid minu meelest peaks selleks siiski toimuma mitmetasandiline teavitus. Inimene, kes meie juurde ise tuleb, peaks peast mäletama (või vähemasti kaasa võtnud olema) ka oma PINid.

Kui inimene aga pole kuulnudki seesugusest koolitusest, kui see tuleb talle kui välk selgest taevast, nagu tasuta degusteerimine lihaleti juures, siis... Näiteks kui ka mina satun degusteerimistele, pole mul lusikat kaasas. Nii pole inimestel ka PINe kaasas. Degustatsiooni läbiviija annab meile vajadusel ka lusika. Meie aga ei saa PINe anda, kuigi pangas ja bussis toimis selles suhtes meeldiv erand.

Olen kaalunud sellest tööst loobumist, niipea kui midagi etemat terendab. Bussitöö meeldis mulle väga. Üldse meeldib mulle väga inimesi koolitada, kuid tingimusel, et nad ise on huvitatud sellest koolitusest.

60 tundi

2009-09-13T19:33:00.004+03:00

Nokitsesin septembri algusest saati selle Energia avastuskeskuse kodulehe kallal, märkides üles nii oma plaanid kui ka kahtlused ja saavutused. Märkmeid on kokku üle 30 lehekülje.

Nüüd, pärast ligi 60 tundi tööd septembris võib tulemusega enamvähem rahul olla. Mitte et tööd selle lehe kallal veel kaugeltki lõppenud oleksid. Koostasin veel eile ka päris mahuka lehe galeriipiltide allkirjade kogumiseks, hõlbustamaks meie infovahetust. Kahjuks ei õnnestunud mul endal Keskuse sünnipäevapidustusel osaleda.

Larissaga

2009-09-10T11:19:00.002+03:00

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.

100%

2009-09-09T16:16:00.003+03:00

Kui 100 minutit oli jäänud tööpäeva lõpuni, mina aga läbi uurinud kõikvõimalikud kuu aega uurimata fotod, EMT pulga muud kasutusvõimalused ja tühjendanud Gmaili prügikasti, hakkas mul pisut igav. Muide, GMaili teated "prügikastis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" ja "rämpspostis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" on mul korduvalt kontrollitud ning andnud negatiivse tulemuse. Seega kustutan endiselt usinasti ka noid kirju, ehkki ei peaks.

Meie tänane päev Kaspariga oli küll nukker. Ma olin veel poole tunni eest arvamusel, et saan päevarekordi, sedapuhku NULL koolitatut. Paraku aga tuli siiski üks kutsekooli-daam, ilmselt õppejõud, kes ostis endale ID-kaardi lugeja ning soovis ka lühikoolitust. Kasparil oli juba 5 nime kirjas, neist 3 digiallkirjadega, kui see daam minu nulliringi "ära rikkus". Murphi seaduse kohaselt hakkas mul just siis arvuti tõrkuma ja oli vaid ime, et ta soostus allkirja andma Kaspari masina vahendusel.

Ilmselt tekkis tõrge seoses sellega, et ma näitasin talle, kuidas endale tarkvara installida. Aga et näidis ikka eriliselt eluline oleks, siis jätkasin kuni sain. Paraku aga ei ole mul arvuti kasutamiseks admini õigusi ning... installeerimine jäi pooleli. Seepeale ei tundnud arvuti ära enam ei tolle daami ega ka meie boksi õppekaarti. Alles arvuti täielik väljalülitamine ja taaskäivitamine taastasid olukorra.

Nõustatuid oli mul siiski suisa kolm. Näiteks soovis üks daam üle kanda 5730 krooni, kuid makseterminali ekraanile ilmus vaid 57,30. Kutsus appi mind. Egas tema teadnud, et ma ei tööta ometi pangas, seda enam, et meil on ju vormisärgid samasugused oranžid, nagu panga sisekujunduski. Ma näitasin kõigepealt, kuidas annuleerida sissetoksitud andmeid, seejärel toksisin summa uuesti ning lisasin kaks nulli. Põhmõte on sama, nagu paljudel kassa-aparaatidel. Igatahes sain seoses sellega nii talle kui ka tema kaasale selgitada ka ID-kaardi väärtusi, ehkki seepeale selgus, et pensionäridest paaril polnud kodus arvutit ning nad ei kavatsenudki seda osta.

Üks vene keelt kõnelev vanem proua oleks olnud ehk muidu vägagi asjast huvitatud, kuid nurises, et temal kasutab arvutit poeg, kes teda ennast masina kallale ei lase, öeldes, et vanamoorid ei taipa sellest tuhkagi.

Enamasti on aga inimesed endised. Nad tulevad panka kindla eesmärgiga. Kui nad on järjekorranumbri ära võtnud, siis ei julge nad hetkekski passimisest loobuda. Ja seda isegi siis, kui nende numbrini on üle 10 koha. Pärast asjatoimetusi läheb neil aga reeglina kiireks.

Reklaamimaks meie üritust, saatsin omavoliliselt mõnesse ülikooli listigi teate, kusjuures hariduslistist põrkus see tagasi. Info aadressilt veatedet ei tulnud, kuid ma ei ole siiski ka kindel, et see info avaldati. Paraku ma ise seda listi ei telli. Igatahes mingit huvi elavnemist pole olnud märgata.

Kui see ainuke allkirja andnud koolitatu jääbki mulle ainsaks, siis on minu allkirjade protsent 100. Kasparil viie kirjasoleva koolitatava juures kõigest 60%, kui situatsiooni huumoriga võtta.

Päev hiljem võib lisada, et just sellisena see 100% päev mul lõppeski. Arutasime veel Kaspariga, et meie koondkoolituse tulemus pole mitte (100+60)/2=80%, vaid hoopis 4/6=66.(6)%

Swedbank

2009-09-07T09:35:00.005+03:00

Alustasime oma päeva juba kl 8:40, veel enne panga avamist. Meile anti võimalus oma boks kuhu iganes panna, ehkki see vastne kontor nägi selleks liiga uhke ja ilus välja, et riske võtta. Ometi kohalik koordinaator Janek ei teinud sellest numbrit.

Kohe, kui oma boksi püsti saime (see juhtus 5 minutit pärast peauste avamist), tuli meie juurde infosekretär ning uuris asja. Vastutasuna teatas ta mu küsimusele, et selles kontoris on nädala lõpuni uute PINnide väljastamine tasuta, mis on ütlemata uhke vastutulek.

POT lubati mul parkida tõkkepuu taha siseõuele. Kõik tundus kõige paremas korras olevat, kui mitte silmas pidada klientide huvipuudust meie tasuta koolituse vastu. Enamik neist sisenevad, rabavad järjekorranumbri ning tammuvad kuni kutseni närviliselt jalalt jalale, selmet meie boksi juurde tulla.

Kui asi aetud, on peas juba uued mõtted ning sammud seatakse välisukse suunas. Algul oli Taavi kaunis unine ega kutsunud kliente ligi. Päeva peale ta pisut hoogustus, ent järjekorda ootavad inimesed polnud kuidagi nõus masinast rebitud järjekorranumbriga riskima, kuna õige number võis igal hetkel kõlksatada. Kolme esimese tunniga oli minu juures käinud üks mees, kes tundis minus ära oma ammuse õpetaja. Temale ei olnud ID-kaardi kasutamine võõras. Taavile oli sama ajaga trehvanud üks allkirjastaja ja kaks digiallkirjastajat.

Siin olnuks vist mõistlikum sättida töö selliselt, et kõik tellerid soovitanuks külastada ka meie boksi, et edasist jalavaeva vältida. Kuid pank oli niigi lahkesti nõus meie projekti siinviibides tasuta PIN-e jagama. Peale selle sain infosekretärilt uhke tooli, millel istudes nägin välja, justkui seisaksin. Ratastega ja puha, ainult kui peale istuda, siis rattad fikseeruvad kohale. Vähemasti ei tulnud kogu seda aega niisama SEISTA.

Seista aga eelistas panga klientuur. Taavi käis mitmel korral pikemaks ajaks sappajäänud inimestele pakkumas tasuta kiirkoolitust, kuid nood eelistasid lihtsalt seista, paberid näpu vahel. Minu jaoks on see pisut arusaamatu. Kuid ega ma pole ka enam nii noor, et kõikidest maailma asjadest kohe aru saada.

Sajas koolitus

2009-09-05T10:08:00.004+03:00

Eile oli mu sajas koolitus. Nagu tavaliselt, ei rakendanud ma seegi kord jõulist ja pealesuruvat stiili, mistõttu mul kippuski nõustatavaid rohkem olema. Inimene, kes tuleb uurima mingit spetsiifilist nüanssi, kuid pole ID-kaartigi kaasa võtnud, saab minult kas kohest nõu või lubaduse küsimusele hiljem vastus anda. Viimane on võimalik vaid juhul, kui ma jäädvustan küsija aadressi.

Muidugi võinuks mõne kolleegi kombel alustada allkirjast, alles siis rääkida või vastata küsimustele. Naljakas on see, et inimesed ei häbenegi niivõrd oma iskukoodi, pigem ei taha nad telefoni avaldada. Ei mina ega ka mu kolleegid ei ole aru saanud, milliseks otstarbeks kogutakse üldse andmebaasi telefoninumbreid. E-aadressile saadetakse koolitustunnistus. Tõsi ta on, et paaril korral on kirja pandud telefoninumbrist kasugi olnud. Näiteks ühel korral tuli täpsustada isikukoodi, mis sai ilmselt valesti märgitud, teisel korral aga helistasin kodanikule, kes laadal võitis loosiga ID-kaardilugeja.

Oma topeltjuubelikoolitusel olin koos Innariga. Ka tema on oma tööstiili võrreldes varasemaga tublisti muutnud ega püüa inimesi selleks, et neilt allkirja saada. Küll aga selgitab ta äärmiselt põhjalikult kõikidele klientidele kõike, mida nad teada tahavad. Nii pole üldse imekspandav, kui ta tegeleb ühe inimesega pool tundi, 45 minutit või veelgi kauem. Kui mina lõpetan oma koolituse tihti sõnadega, et see ongi kõik ja kas teil on selle kohta veel mingeid küsimusi, siis Innari puhul lõpetavad pigem koolitatavad sõnadega, et neil hakkas nüüd kiire või et rohkem pole tõesti aega.

Väga suurt puudust tunneme endiselt eelreklaamist. Kahju, et projektile pole reklaamirahasid ette nähtud. Sain eelnevatel päevadel kohaliku turundusjuhiga meeldiva kokkuleppe, et meie koolitusboks võib pärast Swedbank'i-nädalat uuesti Lõunakeskusesse tulla. Tolleks puhuks plaanin ma boksi paigutada keskmise ukse juurde, ronimismüüri kõrvale. Sealgi on rahvast palju, restoran käepärast ning lisaväärtusena senisest palju vähem ehitusmüra.

Päeva jooksul sain sammukese lähemale Saare Leivale antud pikendusjuhtme osas, ent siiski mitte niikaugele, et oleksin kätte saanud seda konkreetset neidu, kellelt paluda pisiteenust see juhe ka Cargobussiga minu suunas teele saata.

Janaga

2009-09-04T08:00:00.003+03:00

Jana tuli Otepäält ning võttis kaasa Liia Antslast. Nende tandem töötas päris edukalt, neil õnnestus koolitada 39 inimest ja saada 4 digiallkirja. Tõtt öelda oli ka 40. koolitatav, kuid mingi viga juhtus viimase isikukoodi märkimisega, mistõttu neiud jäid veel pärast 20:00 toda meest sinna ootama, kuni ta poetiirul ära käib... Mina olin üksi ning koolitasin 14 inimest ja nõustasin veel lisaks 4...5. Nõustatavatel inimestel on alati mingisugused eriliselt spetsiifilised küsimused, mis on iseloomulikud sellistele, kes meie koolitusmaterjali kenasti valdavad. Päris mitmetele ma ei osanudki vastata, kuid lubasin neile saata vastavasisulise kirja, kui olen vastuse saanud. Ise ma loodan vastuseid saada sertifitseerimiskeskuselt või ID-toimetajatelt. Paraku ei ole mu küsimused liiga lihtsad, et neile kohe paari päeva jooksul vastata.

Neljapäeval ei olnud me varem Lõunakeskuses olnud, aga jäi mulje, et rahvast liikus pisut vähem kui eelmisel päeval. See aga ei takistanud mind kokku leppimast turundusjuhi Ly-ga, et me saaksime ka vahemikus 13...20.09 seal töötada. Käisin uurimas ka teist võimalikku paika ronimismäe kõrval, kuid ei leidnud sealt lähedalt ühtki pistikut.

Sellele järgneski kirjavahetusest Tiiaga Suur Äratundmine pikendusjuhtme teemal. Nimelt hakkas mulle üha enam tunduma, et too pikendusjuhe, mis meil laadal üle jäi ning mille me naabritele (Saare Leib) hoida andsime, lootuses, et järgneval päeval tuleb omanik seda otsima, kuuluski tegelikult telgi juurde. Paraku ei pakkinud mina telki lahti, kuid ei Kaspar, Maire, Mait ega ka Maire paariline ei pidanud seda pikendusjuhet meie omaks. Kulutasin päris palju kõneaega juhtme jälitamiseks, ent päris lõpuni oma uuringutega ei jõudnudki. Täna jätkan helistamisi. Kui leiaks kellegi, kes selle omaks tunnistab, saaksin lasta ju Cargoga selle äragi saata.

Naersime Jana ja Liiaga ka inimeste koolitustest keeldumise põhjusi. Tähelepanuväärsemad neist olid järgmised.

— Tere!
— Ei, ega mul ei ole autot!

— — —

— Tere, kas tahaksite, ma räägin Teile veidi ID-kaardist?
— Mul on kõik need erinevad iideekaardid juba olemas!

— — —

— Tere!
— Ei, aitäh!

— — —

— Tulge meie ID-kaardi koolitusele!
— Ei, mina kaarte ei mängi!
— ID-kaart on isikut tõendav dokument!
— Võib olla

Kaspariga

2009-09-02T18:51:00.004+03:00

Kaspariga koos töötada on lust. Vastavalt tema ealistele iseärasustele saab ta suurepärase kontakti igast soost noortega, kellest neiud armastavad käia 2...4 kaupa koos. Minul samas situatsioonis poleks sünnis noori inimesi tülitada, kuna koheselt võiks tekkida küsimus ahistamisest.

Tegelikult, mis siin salata: ma olin täna lihtsalt laisk, uurisin uuenenud töötingimusi ja jagasin konkreetseid konsultatsioone inimestele, kel polnud kavaski allkirja anda. Näiteks küsiti, kuidas ID kaart töötab Linuxi keskkonnas, kuidas panna kodulehele ID-tuvastamist, miks korraga ei saa ID kaarti kasutada IE ja Mozillaga, kuigi mõlemas eraldi see toimib jms.

Kaspar astub julgesti hoopis teiste plaanidega inimestele juurde ning keegi ei pane sellist tülitamist talle pahaks. Tulemus: minul sai kogutud 4 nime (1 digiallkiri), Kasparil aga umbes 80 nime (ca 5 allkirja). Ehk tõmban end homseks tööle.

Boks Lõunakeskuses

2009-08-31T11:29:00.003+03:00

Nüüd, kuss buss Põhja-Eestis ringi sõidab, võtsin endale paar vaba päeva. Et täna aga algas Lõunakeskuse boksinädal ja kogu boksivarustus (peale arvutite) minu käes oli, siis tuli mul see kõik siiski objektile toimetada. Lisaks veel Kaspar kesklinnast peale võtta, kel oli lisaks arvutitele suur pakk materjale.

Kodust kesklinna, sealt Lõunakeskusse ja tagasi koju tegi kokku 12-kilomeetrise tiiru. Tõsi, ma panin selle tiiru pisut väiksemas mahus (3,5 km) juba eile esitatud aruandesse.

Lõunakeskuses käivad aga ilmatuma suured ümberehitustööd. Vähe sellest, et peasissepääs on ümberehitamisel, ümber ehitatakse ka kaupluse müügibokse ning rajatakse läbikäik uude korpusse. Kõik see aga tähendab, et kolistamist, saagimist ja muud müra on kuhjaga. Loodetavasti see ei sega boksitööd.

Kui olime Kaspariga boksi praktiliselt üles saanud, saabus ka tänane teine koolitaja Innar. Temal on Jõgevalt tulek ning oleks olnud ülekohtune loota, et ta oleks kohale jõudnud meist varem.

Homsesse vabasse päeva jäävad läbirääkimised raamatukoguga, kuhu meil on plaanis minna paari nädala pärast. Pean kohal olema homme kl 11 ning loodetavasti naasen positiivsete tulemustega.

Pangalehe sätingud

2009-08-30T15:18:00.002+03:00

Aga eile sattusin ma ärevusse Swedbanki lehelt raha üle kandes. Mõistagi püüdsin ma vältida paroolikaarti ning kasutada sisselogimisel ID-kaarti. Sisselogimisega polnud vähimaidki probleeme, küll aga tekkisid probleemid siis, kui püüdsin raha üle kanda. Lehele tekkis java-ratas, mis keris ja keris ja keris, kuni mu kannatus katkes. Proovisin mitu korda.

Seejärel otsisin ja otsisin ning leidsin lõpuks koha, kust saab pangale märkusi, ettepanekuid, arvete annuleerimisi jms esitada. Ma olen kirjutanud oma kümme korda (alates Hansapanaga päevist) ning alati sobib mulle kõige enam rubriik "muu".

Kirjutasin neile kaunis kurja kirja: ID-kaardiga allkirjastamine rahaülekandel
Õpetan inimestele just ID-kaardi kasutamist ning innustan neid kasutama paroolikaardi asemel ID-kaarti. Paraku aga ei saa ma ise hakkama just teie pangas ID-kaardiga. Kui ülekannet tegema asuda, siis kukub see java-nupp (mis eelneb PIN2 küsimisele), laagima, et ma ei ole iial läbenud üle 20 minuti oodata.
Miks SEB pangas kõik laabub, Swedbankis aga mitte?

Püüdsin seda kirja saata 4 korda, kuid ka see ei läinud minu kontolt teele. Mis teil seal ometi toimub?.

Paraku aga ei läinud see ka neljal katsel teele. Seepeale kirjutasin sama kirja oma postkastist avalikul aadressil, saades robotilt vastuse, et nad on selle kätte saanud ja vastavad esimesel võimalusel. Mõtlesin juba, et ju nad soovitavad Mozilla asemel kasutada IE-d või süüdistavad mind ennast käpardlikkuses. Tegelikult tuli mulle aga pühapäeval äärmiselt viisakas vastus, kus paluti täpsustada, millist OS-i ma kasutan. Kui olin vastanud, et kasutan XP-d jms.

Täpsemini, mu kiri oli järgmine:

Mina kasutan uusimat IE-d (versioon 8.0.601.18702) ja XP Professional vers. 2002 (Service Pack 3). Masina näiduks on AMD Athlon 64 Processor 3500+ 3,21 GHz, 1 GB RAM.

Kui minu edastatud pangateated on teieni jõudnud, siis seda kummalisem, kuna mina ei saanud mingit teadet: teade jäi ekraanile endiselt redaktsioonirežiimi ega liikunud paigast. Olin veendunud, et saatmist ei toimunud (seetõttu ka teksti sisu kohendasin).

Teate saatmine polegi antud juhul nii oluline kui ülekande kinnitamine digiallkirjaga, mispuhul ekraanile jääb ketrama too java-noolerull, ilma et kinnitamise nupp ilmukski.

Ja selle peale saabus suurepärane õpetus, mida saan tulevikus teistelegi soovitada, kuna ma lähtusin juhisest ning sain oma Swedbanki digiasjad korda.

Vastus oli järgmine:

Tänan Teid vastuse eest.
Windowsi ja Mac OSX operatsioonisüsteemide puhul võib olla abiks internetipanga allkirjastamistehnoloogia muutmine. Seda saate teha internetipangas valides "erakliendi avaleht > internetipanga seaded > eelistused > allkirjastamisel kasutatav tehnoloogia", sobivaimaks valikuks on "veebilehitsejapõhine".
Linuxis saab allkirjastada ainult Java Appletiga, mis meie pangas hetkel kahjuks ei tööta.

Loodan, et antud informatsioon on Teile abiks ning vastame meeleldi ka edaspidi tekkivatele küsimustele. Kiiretes küsimustes saate alati üldinformatsiooni meie klienditoe numbril 6310310.

Parimate soovidega

K.S.
spetsialist

Tartu laat

2009-08-29T11:51:00.008+03:00

Muidugi poleks olnud keerukas ka eile, kohe pärast tööpäeva, kokkuvõtet kirjutada, kui seejuures poleks vaid esinenud mitmeid pidurdavaid nüansse. Esiteks, pärast bussi kokkupakkimist tuli ju veel ka kogu Tartu boks koju transportida, teiseks, Marge avastas veebis surfates, et käesolevale blogile on mitmeid viiteidki, teiste hulgas näiteks ka Otepää valla blogis. Siinkohal minu tervitused kõigile lugejatele, kellest mul seni aimugi polnud!

Bussi kokkupakkimisel ja boksi transportimisel tuli appi mu noor sõber Jaanus, kellele tänu said arvutid kenasti ka õppimise käigus tekitatud õppefailidest tühjendatud, et bussis jätkaval kolleegil poleks põhjust minu peale toriseda. Ka oli Mait nii lahke, et tõi kogu boksi sisustuse bussiga mu juurde koju. Mu pisikesse POT-i paigutamisega oleks olnud tükk tegemist, pealegi tulnuks need tumbad ja muud esemed uuesti maha laadida. Bussist oli neid märksa lihtsam maha tõsta. Jaanus ja Mait aitasid need ka teisele korrusele tassida, Margo paigutas esikusse. Sellele vaatamata juhtusin pisut ka ise tõstma ning komberdan täna ringi justkui puuhobune. Lordoos pole ikka haigus, mida teistele soovitada.

Kui buss hommikul mu maja ees oli (palusin ju Maidult ka hommikul abi boksi transpordil), tundus meie 111-aastane kahekordne ja luitunud puumajavanur selle kõrval suhteliselt tilluke. Mõned naabrid olid sedalaadi mürakast üsna ärevil. Kahjuks nägid nad seda vist viimast korda, kui just projekti ei pikendata ning muid soodsaid muudatusi ei sünni.

Seekord olime laadal kohal tund aega enne selle ametlikku algust. See oli ka hea, kuna meile juhatati kätte äärmiselt soodne koht kohe "sissekäigu" kõrval muruplatsil, kuhu jõudmiseks tuli Maidul vähemalt poolekilomeetrine ring teha. Otsustasin, et boksi paneme suisa bussi tagaukse ette. Nii ei olnud vajadust ka tagaseina heiskamiseks, kuna buss paistis üle terve laada ning oli ise kui suur ja silmatorkav reklaamplakat. Kuna laadalisi oli piinlikult vähe, siis bussist Tallinna maantee poole jääv ala jäi lagedaks ning see reklaam paistis kaugele.

Sellel pildil on näha osa varandusest, mis kõik pidanuks mu pisikesse POTi mahtuma. Peagi saabusid ka Kersti ja Maire Paide kandist. Siis aga ka Kaspar jalgrattal. Esemete edasi-tagasi tõstmise tõttu on mitmetel kottidel sangad juba küljest ning need näevad äärmiselt räsitud välja. Üks kole saadetis tuli veel üleeile õhtul Pärnu bussilt. Ametlikult pidanuks see justkui Cargo-ga tulema, kuid et buss saabus kell 20:55, siis oli Cargo juba suletud ning kui ma poleks bussi vastu läinud, oleks telk koos raskuste ja muu selle juurde kuuluvaga Pärnusse tagasi sõidutatud. Õnneks aitas mind Raimo, kellele pole ka 50 kilo tõstmine kuigi suur probleem. Telgi aga toimetasin ma juba eelmisel päeval Ülenurmele ning tõstsin Marju abiga seal bussi.

Kaspar jõudis kohale just siis, kui olin elektri vedamisega lõpule jõudnud. Ei teagi, kas Tiia nägi prohvetlikult ette, et laat tuleb kole kasin ja rahvast vähe, igatahes oli ta komplekteerinud siia väga eduka "löögirühma", kes igaüks üksi võetuna on tõelised tegijad. Ilm oli sombune ning laat minu hinnangul umbes kahekümnendik Hauka laadast. Hea, kui seal kokku 30 müügipunkti oligi. Ühe müüja hinnangul oli rahvast veelgi vähem kui kahekümnendik Hauka omast. Ja kõige kurvem oli see, et päev läbi oli ostjaid vähem kui pakkujaid. Kogu päeva peale kokku neid siiski pisut läbi jalutas.

Ma ei uurinud, kui paljusid inimesi boksides koolitati. Maidul oli päris palju tegemist uute PINnide väljastamisel. Kuid neid huvilisi, kes minu juurde jõudsid, nappis koledasti. Kogu päeva jooksul sain vist paberile kirja umebs 10 nime, kuid arvutisüsteemi sain neid kanda 6, kellest allkirjani jõudsid 5. Minu bussiajaloo viletsaim "saak". Alles päeva lõpupoole ma sain kätte nipi, kuidas neidki koolitatavaid oma nimistusse lisada, kes boksis juba kirjas olid.

Mitmed inimesed olid sellised, kes küsisid spetsiifilisi küsimusi ega tahtnud kuskile mingeid allkirju enam anda, põhjendades keeldumist sellega, et olid oma allkirja juba väljas (bussi ees) andnud. Mõistagi ei hakanud ma igaühele seletama, et need on kaks eraldi koolitust.

Esemete lahtipakkimine on meeskonnatööna paremini laabuv. Eriti keeruline on üksi telki püsti panna, mida mul on olnud au ühel korral ka kogeda. Ka ei heisanud me seekord lippu, kuna meil puudus võimalus kusagilt saada nii palju vett, nagu seda oleks olnud lipu jalamisse tarvis.

Paide rahval oli kaasas teistmoodi laud, mis samuti üsna kergesti kokku käib ja mugav kasutada on. Tõsi, mugavam oleks sellel töötada üksi.

Telgi konstruktsioon ei ole halb, kuid kõige edukamalt õnnestub selle heiskamine neljakesi. Et selle tugitalad on transpordi käigus õrnalt kannatada saanud, tuleb kohati rakendada jõudu, et kõik elemendid omavahel korrektselt sobiksid.

Kaspar, vaeseke, vigastas selle heiskamise käigus oma kätt ning nägi suurt vaeva verejooksu peatamisega. Kiirabi me siiski ei kutsunud ning Mait võttis appi bussi meditsiinikotikeses leiduva varustuse. Päeva lõpupoole andis vist sõrmevalu järele ning Kaspari tuju näis olevat märksa paranenud. Oma tööd teeb ta iga tujuga korrektselt, niipaljukese, kui ma kõrvalt näinud olen, üksnes paha tujuga on ta naeratustega kitsi. Kuid naeratus sobib talle.

Et bussis oli külastajaid vähe, sain ma igaühele pühendada just nii palju aega, kui ta vajas. Täna tuli ilmsiks taas paar uudset probleemi. Näiteks oli ühel noormehel ID-kaart, millele said kenasti tehtud koguni uued PINnid, ent millel need olid teadmata põhjustel blokeeritud.

Kuidas me ka ei püüdnuks neid lahti muukida, see ei õnnestunud. Üle 20 minuti polnud noormehel aga viitsimist oodata, eriti kui silmas pidada, et selline ootamine toimus juba kolmandat katset järjest.

Üks viis lukkuläinud PINi lahtimuukimiseks on ID-kaardi utiliidiga PUK (PIN unblocking key) -koodi kasutamine. Proovisime seda paar korda, ent edutult.

Arvutiekraanile ilmus seni tundmatu veateade. Helistasin ka numbril 1777, milles robot-tädi jutustas pikalt, kuidas ma peaksin vajutama numbrile 1, kui soovin kaardi sertifikaadid sulgeda, numbrile 2, kui soovin midagi küsida... jne. Siis kostus veidi muusikat, mispeale vastas vene aktsendiga näitsik. Juba alates esimesest küsimusest tundus mulle, et ta teab minust palju vähem. Igatahes lasi ta mul päris pikalt oodata, kuni ta vist kellegagi konsulteerimas käis... Tulemus oli siiski NULL. Mul ongi tunne, et see 1777 töötab rohkem puhkudel, kui ID-kaart on kadunud ning selle kasutamine tuleks peatada.

Et utiliidist polnud abi, proovisime asju ajada ka otse id.ee lehelt. Ootasime samuti vähemalt 20 minutit, ilma et meid oleks saatnud edu.

Üks vanem daam küsis muuhulgas ka nõu piltide töötlemise asjus, mitmetele pidin jagama oma nappe teadmisi sideteenuste kohta.

Seekord polnud juhust, kus inimestel oleks asjaajamised rasked olnud põhjusel, et lugemisprillid olid maha ununenud. Sellele vaatamata tasuks mõelda, et tulevikus tuleks sedalaadi avalikele ja tasuta koolitustele kaasa haarata komplekt avarii-lugemisprille.

Mis aga puutub müstiliselt kinniblokeerunud PINne, siis sellekohast koolitust, täpsemini õigusi midagi muuta oleks koolitusbussi töötajatele tarvis küll.

Kui veel lisasoovitusi jagada, siis võiks olla kodanikel võimalus ka oma ID-kaartide uuendamiseks soodustatud alustel, juhul kui kiip teadmata põhjustel ei tööta. See ei ole ju tegelikult kodaniku probleem, kui talle anti ID-kaart, millele ta seni elektroonilist rakendust õieti ei leidnud. Nüüd aga, kui see soov tekib, peaks ta seni kasutamata seisnud kaardi asemele uue taotlema ning selle eest veerand tuhat krooni maksma! See ei ole e-asjaajamisi kuigi soosiv.

Aga boksid töötasid ladusalt. Vaatamata ülikasinale laadale oli neil kohati lausa järjekord. Aga siiski kohati. Minu hinnangul oli meil ideaalne tiim, ehkki töö osas oleks muudatusi võinud planeerida. Aga planeerida oleks saanud siiski alles siis, kui tegemist oleks olnud laada moodi laadaga. Seekord oli kohal vaid hr Teppo, kes lõõtsa tõmbas. Muid atraktsioone ei olnudki.

Olnuks Hauka-laada mastaabis ettevõte, saanuks inimesed boksis bussikoolitusele registreerida ning need bussikoolitused regulaarselt välja kuulutada, nagu näiteks AHHAA kuulutab välja kinoseansid. Pole ju mõeldav, et igaüks tuleb kinno just siis, kui juhtub Lõunakeskuses kinouksest mööda jalutama. Sellise organiseerimise osas on mul mõned ideed, kuid kogu innukuse nullib asjaolu, et see bussikoolitus kestab pelgalt septembri keskpaigani ning et minu teeneid pole edaspidi tarvis. Igatahes on siin kolmas nüanss, kus mul oleks (enda meelest) häid ideid ürituse organiseerimise staadiumis. Loodan sarnase projekti kordusele tulevikus.

Väga vahva on trehvata sellistes kohtades vanu tuttavaid. Seekord trehvasin kunagist kolleegi koolist, lauluõpetaja Janikat. Kuid kahjuks me terest kaugemale ei jõudnudki, kuna mind tuli just bussis tarvis, Janika aga ei viitsinud mind tundide kaupa oodata. Tõtt öelda süvenesin oma töösse sedavõrd, et unustasin ta sootuks, mis on minust pisut häbematu.

Aga kui bussiuksest välja vaadata, võis sisuliselt kogu "laata" näha, nii pisike oli see. Tegin endale pausi ning jalutasin ühe hingetõmbega terve laada läbi. Müüdi vorste, küüslauku, juustu, villaseid asju, vanu raamatuid, mitut sorti käsitööleiba, nahkseid tooteid, kala, mett, maiusi ja kosmeetikat. Märkasin veel LED-valgustite ja päikesepatareide pakkujaid, mingid noormehed pakkusid kas kindlustust või midagi seesugust. Kogu laada kohta oli üks pisike õllevaat, üks toitlustuspunkt ja... isegi välikäimlat ei olnud. Kuna ma oma elus mitmeidki laatasid näinud olen, meenutas seekordne (suuruselt ja valikult) kõige enam seda täikat, mida peetakse Puiestee tänaval, taaskasutuskeskuse hoovis.

Teine Tartu boksi tumba seisis jõude ning tolle peal lubasime me neil inimestel töötada, kel juhtus oma arvuti küll kaasas olema, ent puudus netiühendus. Laenutasin oma riisikol talle EMT-pulka ning jagasin juhised.
Kindlasti on see seisukoht pisut isekas ning seotud mu tööülesannete täitmisega, ent mulle jäi küll mulje, et meie buss koos boksidega oligi terve laada suurim tõmbenumber.

Eelneval pildil on vaade Näituste paviljoni infoleti kõrval olevast ümarast aknast. Ühte kaadrisse jäi maanteepoolne osa laadast, teine samasuur osa tuleb juurde mõelda. Ja kõik see kokku oligi siis see laat.

Pärast tööpäeva ja boksi edukat mahalaadimist arutasime tänavanurgal Maiduga, kuidas oleks tal kõige mõistlikum Tallinna poole sõita, nii et buss ei mõlgiks ära tänava veerde pargitud autosid ning satuks õige tänava otsa.

Jaanus tegi minust pildi ka bussiuksel, millest saab ilmselt ajalooline kaader, kuna vaevalt mind kunagi enam sellises situatsioonis kunagi näeb.

— — —

Hommikul, kui olime Maiduga asjad bussi tõstnud, startisime kl 8:58 (odom. 77) ning olime kohal kl 9:03 (79,5). Tagasi hakkasime aga sõitma kl 19:30 ja kohale jõudes näitas odomeeter 82.

Ülenurme

2009-08-27T20:39:00.006+03:00

Täna oli seni lähim koolitusobjekt, mistõttu mul polnud hommikul kuigi kiiret. Ka kulgemine mööda tänavaid toimus suuremate sekeldusteta.

Ehkki valemi järgi pidanuksime seisma poe ees parklas või seal kõrval, pargitukas, vallamaja ees, eelistas Marju siiski lagedamat platsi poest üle tee. Sealt paistis buss ka suurepäraselt kaugele silma. Kohale jõudnud, märkasin sobilikku kuulutust ka teadetetahvlil ning helistasin korraldajale. Too torises kaunis pahura häälega, et keegi naisterahvas oli temale juba tiristanud.

Marju oligi juba kohal ja pesi bussi. Ta on alati minust varem kohal olnud, nagu ka Mait. Tõsi, vaid ühel korral õnnestus mul Maidust varem kohale jõuda. Marju meelt lahutas üks leedukast kaugveosõidukijuht, kes pidi Rapla peale sõitma, kuid ei teadnud teed. Pealekauba teostas ta oma kohustuslikku 45-minutilist pausi.

Meie positsioon oli igati mõnus, kuigi sellises paigas ei saanud me kusagilt seinast elektrit ning pidime generaatori käivitama. Selle väljatassimine on tõeline Taltsi-katsumus. Ja egas mina pole ainus, kel selg üle 2 kg tõsta ei luba. Marju poleks sellega ka üksi hakkama saanud. Leedukas pakkus end natuke liiga hilja appi, just kui olime masina juba maapinnale saanud. See tegi algul põrgumüra, kuid enne koolituse algust rekka lahkus ning kaja vaibus. Bussiotsa tagant see mürin nii valju ei kostnud.

Tänane koolitus oli kokkuvõttes kaunis edukas. Praktiliselt oli vaid üks tund poolik, kaks olid peaaegu täis ning üks 100% täituvusega. Kokku oli 31 koolitatut. Väga vahva koolitatav oli mu millagine koolivend Peep Puis, keda peaksid kodumaiste seriaalide sõbrad ka telerist näinud olema, ooperi- ja operetisõbrad aga teatrilaval. Mehel on äärmiselt meeldiv bass, millega ta sisustas kogu mu vahetunni, kõneldes maailma asjadest.

Üks vahvamaid nüansse oli sedastus, et tihtilugu lõpetavad meie suureestlustki propageerivad tegelased näiteks oma telefonikõne sõnadega: «okei, davai, tšau!» Esimene sõna tuleb justkui inglise keelest, teine vene ja kolmas itaalia keelest. Aga meie oleme eestlased, eks?

Saatsin enamasti klassi välja eesuksest, kuna Marju soovis jagada infomaterjali. Selle käigus kiputakse talle aga tihti ka esmamuljeid vastu jagama ning mul on rõõm tõdeda, et enamasti jäävad inimesed koolitusega väga rahule ning pilluvad vaid kiidusõnu.

Nagu mitmes teiseski paigas, väisas meid Ülenurmeski noorinspektoritest koosnev komisjon, kellest iga liige on reeglina päris hea arvutispetsialist ning sooviks üle kõige paar kiiret suplust netiavarustes teha. Et järgmise klassini ei olnud piiramatult aega, ei lubanud Marju neil surfama jääda, selleks on neil ka avalik internetipunkt ning raamatukogu. Seda juhul, kui kodus arvutit ei peaks olema.

Kuid ilm oli taas erakordselt ilus. Bussi lähedal haljasalal võttis võimust must leeder, kellel esines mitmes staadiumis õisikud, kuid ka erinevas valmimisjärgus vilju. Kui temperatuur liiga ülemeelikuks ei muutu, talun ma varjus istudes isegi päikest. Viimase tunni ajal kippus see muidugi ekraanipilti tuhmistama, ent ega mu koolitatavad seda ekraani kuigi innukalt ei vaatagi. Peamiselt vaid siis, kui ma näitan multikaid, mis aitavad seletada ID-kaardi kasutusalasid või mobiil-ID-d. Need multikad on muidu pärit boksikoolitusest, ent ma leidsin, et need sobivad suurepäraselt ka minu juttu illustreerima.

Ka olen ma oma tunnis kasutanud enda isiklikku rahakotti koos paljude plastikkaartidega ja ID-kaarti näitliku õppevahendina. Ka mobiiltelefon on tihti vajalik. Üldse meeldib mulle kõike käepärast kasutada. Alati teen ma koos koolitatavatega allkirjastamise kaasa, mõnikord, kui aega jääb, teen ka nimelt mõne vea, mille pealt on hea õppida.

Igatahes olen juba ette kurb, et see vahva bussikoolitus minu jaoks otsa saamas on. Mulle meeldib, kui kohale kogunevad inimesed, kel asja vastu huvi. Tulevikus on boksitöö selline, kus enam pelgast tutvustusest ei piisa. Õnneks organiseeriti koolitusboksidesse ka näidis-ID-kaardid, millega saab vajalikud toimingud läbi mängida ka see, kel kaarti sootuks pole. Homme on mul viimane bussipäev, seda aga koos boksiga.

Et kogu Tartu boks on minu juures (peale arvutite), siis organiseerisin homseks bussi Maidu juhtimisel enda juurde, et kogu varandus korraga kohale toimetada. Minu pisike POT poleks selleks lihtsalt füüsiliselt suuteline, kuna telgi, boksi, lisavarustuse jms summarne kubatuur ületab minu auto oma.

— — —

— Sõidu algul oli odomeeri näit 60, startisin kl 9:13. Starti pidurdas veidi Tamara korter 2-st, uurides minult majahoidja olemasolu meie majas. Sõidule kulus kokku 12 minutit, valisin marsruudiks Puusepa - Kesk-Kaare - Kabeli - Võru tänavad. Viimane läheb enne Võru mnt algust ning enne raudtee ülesõidukohta sujuvalt üle teeks, mis viis sihtpunktini Ülenurme Konsumi juures. Kokku oli kodust sinna maad 8 km.

— Tagasisõitu alustasin alles pärast poeskäiku kell 18:34 ning sõitsin seekord teist teed, pöörates Ülenurme kooli juurest vasakule, et kohe maanteele jõuda. Viimane viib otse Ringtee viaduktile, sealt aga Lõunakeskusest mööda otse Viljandi maante otsani. Sedapidi tuli teepikkuseks tegelikult 9 km (odom. 77), ehkki näiliselt pidanuks olema tegemist otseteega. Olin kodus kl 18:45.

Kambja

2009-08-26T20:10:00.006+03:00

Täna hommikul meenus mulle, et eile õhtuks sai paak praktiliselt tühjaks. Seetõttu sõitsin välja veidi enne üheksat, et jõuaks ka tankida. Sihtpunkt Kambja oli kaunis lähedane ning sinna kulgemisele ma liialt palju aega ei pruukinud varuda.

Juba jupimat aega eelistan ma kütustest Nitrot, mis on küll 98 hinnaga, ent soodsate lisanditega. Eelmise paagitäiega sõitsin ju ca 550 km, seekord oli paagis 95, mida kulus rohkem, mistõttu läbisõit oli vaid 500 km.

Ehkki mul on mitu sooduskaarti A-tanklast ostmiseks, saan ma selle siiski suhteliselt kallilt. Seekordsele paagile kulus kokku 605,30 krooni. Üsna hästi on näha ka ma-ei-tea-mis-meetri pealt (see on vist see stahhomeeter), et 100 km/h kiirusega on pöördeid 3000. Bensiin 95 puhul on näit sama kiiruse juures reeglina 3200.

Igal vallal on oma lipp, mida samuti vahva jälgida on. Vallamajade ees lehvib kõrvuti riigilipuga ka oma kohalik. Aga ilm oli täna soodne. Päike ei kõrvetanud, ent vihma ka ei sadanud. Aeg-ajalt oli õrn tuulepuhang.

Vallamaja oli renoveeritud, ilmselt kunagine mõisahoone. Paraku jäi see suure tee pealt pilgu eest varjatuks, kuna põlispuudest park varjas vaate teele. Tundus, et ega vallarahvas liiga laialt asulas reklaami ka teinud polnud, kuna valdav enamik koolitatutest olid sealtsamast, vallamajast.

Algul parkisime suurde parklasse poe lähedal, kuhu kohalik politseinik oli Marjul soovitanud minnagi. Samas kohas parkivat tavaliselt ka Hansapanga-buss. Vallamaja teadetetahvlil seisis küll meie värviline kuulutus.

Et viimases klassis olid inimesed, kes olid aastaid ID-kaardi kasutajad, oli mul vähe üllatusi neile varuks. Väga huvitav tundus neile rahvastikuregistri andmebaasis olev teave nende enda sugulaste kohta.

Ametlik "saak" oli täna 8/7 + 6/6 + 3/3 + 4/4, ehkki tegelikkuses oli esimeses klassis vaid üks vaba koht ning teised jagunesid samuti suvaliselt. Igatahes on alati igavene tegemine nende valedel aegadel koolitusele ilmuvate inimeste ümbernimetamise ja -märkimisega.

— — —

Startisin kodust kell 8:47 (odom. 500) ning olin kl 8:50 (näiduga 502,4) Lõunakeskuse automaatbensiinijaamas, et juurde laadida kütust. Seepeale nullisin odomeetri ning asusin Kambja poole teele kl 8:55. Tankisin umbes 37 liitrit (605 kr eest).

Kohale jõudsin kl 9:09 (odom: 16). Tagasi saime suhteliselt varakult, kuna viimases klassis oli vähe rahvast ning poole klassi arvuteid oli Marju juba sulgenud. Startisin kl 17:42 ning jõudsin koju 18:00 (odom. 34).

Puurmani

2009-08-25T20:09:00.007+03:00

Tänane sõit oli Jõgevamaale. Jõudsin läbi paksu udu Puurmanisse. Algul platseerusin Tartu poole Pedja jõge, hiljem aga sõitsin üle silla ning avastasin, et teisel pool on alev märksa suurem. Siit ka ilmselt põhjus, miks mu esialgsele marsruudile jäi Ülejõe tänav.

• Start kodust kl 8:33 (odom. 424)
• Puurmanis kohal kl 9:00 (460) — 36 km 27 minutiga
• Pisikese ringiekslemise järel olin kohal kl 9:05 (462)
• Tagasisõidu algus kl 18:00 (462)
• Kodus kl 18:27 (500) — 38 km 27 minutiga

Hommikune sõit kulges udus, nagu öeldud. See algas Laeva kandis ning laius peaaegu Pedja jõeni.

Meie seekordne koolituskoht paiknes otse vallavalitsuse vastas, noortekeskuse ees parklas. Noortekeskuse hoones paiknes ühtlasi ka sidekontor.

Noored kogunesid alles kl 16 paiku, käisin ka ruumides ning võisin veenduda, et neil oli seal jõusaal, mängu- ja spordisaal ning ringitöönurk.

Näide sellest, kuidas oksad võivad bussile liiga teha. Avastasin, et bussi nn taganumbri kohalt oli kleeps purunenud. Koolituse lõpuks oli Marju selle juba ära parandanud.

Koolitused olid tänaseks kenasti planeeritud ning esimesed kaks klassi olid kenasti täis. Pisikese segaduse tekitas aga asjaolu, et koolitatavad olid oma aegu vahetanud. Sellele vaatamata oli huvi suhteliselt suur. Kokku oli tegelik täituvus 10/10; 10/10; 4/3 ja 7/7. Just tänu sellele, et ma ei suutnud mitme päeva andmete vahel nii kiiresti fluktueerida, jäi kellelgi digiallkiri andmata, kuid teadmised sai ta siiski.

Enne viimast koolitust külastasid keskusesse tulnud noored ka meie bussi ning jäid nähtuga rahule. Ühe vaheaja jooksul käis üks asjalik noormees korraks netis, et mingi kiri teele saata. Koolituse unustanutele aga ei õnnestunud väga hästi helistada, kuna samal ajal olla mingi mobiilimasti remont käimas. Mitmes kohas puuduvat elektergi. Meil aga töötas Kõu isegi ilma väliantennita suurepäraselt.

Üks 70-aastane härra jäi "peale tundi", et uurida veel mõningaid arvutiga seotud küsimusi. Näiteks huvitas teda, kuidas saab välja printida vaid teatavat tekstilõiku. Tänane vanim õppur oli aga 80-aastane pensionärist pedagoog. Ta polnud registreerunud ning tal polnud ka ID-kaarti kaasas. Ent teda see asi huvitas, lippas korra koju ning tuli mitte üksnes kaardiga, vaid ka PIN-koodidega.

Bussi kordaseadmine käis kiiresti ning tagasitee oli päikeseline. Kui ma hommikul panin vormisärgile ja -vestile lisaks veel pintsakugi, siis lõpetades tundsin, et isegi särk üksi on liigne.

Homme ootab meid aga Kambja Tartumaal, kuhu hetkel on registreerunud 7, 3, 3 ja 3.

Luunja

2009-08-24T19:57:00.005+03:00

Tegelikult pidanuks tänane päev algama Kavastus, kuhu on kodust maad alla 25 kilomeetri. Veel eile uurisime Marjuga maantekaarte ning mulle jäi meelde, et esialgu tuli sõita Luunjast läbi, siis veel 11 kilomeetrit ning... pidingi kohal olema.

Et ma aga üldse ei teadvustanud, et maanteelt pidanuks vasakule keerama enne Emajõge, kihutasin uljalt kuni peaaegu Poka bussipeatuseni (24 km), enne kui asi kole kahtlane hakkas tunduma. Peatusin seepeale tee veeres ning haarasin tagaistmelt atlase. Muidugi! Vale tee! Kell oli juba 5 minuti pärast pool, kui ma otsa ringi pöörasin ja tagasi sõitsin. Jõudsin Kavastusse siiski 14 minutiga, ületades pisut piirkiirust.

Kuid bussi juures askeldas vaid üks kohalik mammi, kes püsis kenasti kohal kuni peaaegu tunni alguseni. Siis aga loobus, lubades naasta pärast seenelkäiku. Kui ta just metsa ära ei eksinud, siis sattus ta tänase Pärtlipäeva puhul (kui pidavat seened maa peale sadama) mõnele ülimalt rikkalikule seenepaigale, et unustas koolituse sootuks.

Nagu see juba kipub tavaliseks saama, valitses mu süsteemides kaunis suur segadus, kuna inimesed, kes kohale saabusid, olid registreerunud hoopis teistele aegadele. Igatahes kui ma neid üritasin lisada, vastas süsteem, et vastav isik juba eksisteerib andmebaasis. Samas aga polnud võimalik teda mul kuidagi õigele ajale ringi tõsta. Esimesse koolitusse oli kohale tulnud ka kolm daami, kes ilmselt lubati töö juurest vaid pooleks tunniks asja uurima, igatahes kujunes olukord kole närviliseks ning nad kibelesid minema.

Vahepeal vedas meid Kõu alt, mistõttu paar inimest ei saanud oma digiallkirja andagi. Side taastumist ootama polnud meil võimalik jääda, kuna kolmas koolitus pidi aset leidma juba Luunja kultuurimaja juures. Igatahes kas siis seesugusest sündmuste neurootilisusest või millestki muust tingituna, hakkas mul vahepeal kole paha, mispeale ma pidin käima lausa värsket õhku hingamas.

Pakkisime oma varandusest õrnema osa kokku ning Luunjasse sõites lasi Marju mul ees sõita. Ma nimelt reklaamisin, et olen Luunjas korduvalt käinud. Tõsi, enamasti olin ma seal ringi jalutanud autota. Nii ma siis sattusingi poe juurde, mõisahoone kõrval, kust igaks juhuks küsisin teed, et mitte taas eksida. Tee viimase lõigu sõitsin praktiliselt läbi pargi mööda kõnnitee sarnast trotuaari. Marju ajas oma suure bussi minu järel ning oli vaid õnn, et tee servas polnud torkivaid põõsaid. Sirelite pehmed lehed oleksid pigem bussi külgi puhastanud, kui need vähegi mustad oleksid olnud.

Kui me 8 minutit enne koolituse algust Luunjasse jõudsime, oli samuti kohal vaid üks huviline. Hiljem siiski lisandus neid veelgi. Kohalik organiseerija oli väga õnnetu, et vaatamata suurele reklaamile tema haldkonna inimesed sedavõrd passiivsed on.

Viimase tunni ajal tahtsin tavapäraselt demonstreerida oma paksu rahakoti sisu ning mobiiltelefoni. Mina saaksin oma mobiiltelefoniga edukalt salaja pilte teha, jäädvustades näiteks kellegi panga koodikaardi. Rahakotis mul aga raha suurt polegi, mõned kroonid vaid. See-eest on seal aga paks pakk kõikvõimalikke plastikkaarte. Just need võiksid kõik olemata olla, kui kogu süsteem oleks orienteeritud ID-kaartidele. Paraku aga ei leidnud ma kusagilt oma "ridiküli" ehk õlakotti, milles nii mu mobiiltelefon kui ka rahakott paiknesid. Asjade seesugune kulg ajas mind pisut hajevile. Lõpuks andsin oma autovõtme Marjule, kes käis asja uurimas. Selgus, et ma olingi oma kotikese autosse unustanud.

Siiski sain ma demonstreerida, mis juhtub siis, kui allkirjastatud dokumenti enne salvestamist muuta. Saime kena ja kehtetu allkirjaga digidoci. Suurepärane näitmaterjal!

Sain teada, et Luunja kultuurimaja juures tegutseb senini Helgi juhtimisel looduse ja kunsti ring, mis sai alguse veel ajal, mil ma ta enda juurde Loodumajja tööle võtsin. Helgit ennast koolitusel ma kahjuks ei näinud.

Ilm aga oli ilus ja suvine, ehkki varavalges oli vaid +11°C ning selge. Päike enam ei kõrvetanud, ehkki otse uksest sisse sirades segas ekraanilt pildi vaatamist, mistõttu ma pidin taas uksed sulgema.

Viimase koolituse ajal täitus mul omapärane juubel — ma olin end ID-kaardiga autentinud 500 korda ning digiallkirju andnud 100. Need numbrid tundusid sedavõrd ümargused, et ei tundunud üldse mitte usaldusväärsed.

Lõppkokkuvõttes oli päev siiski edukas. Ehkki koolitatuid polnud pooltki nii palju, kui loota võis. Samas aga tuli üks härra, kes hommikul arsti juures käis ega saanud Kavastu koolitusele tulla, koguni viimasele koolitusele Luunjas kohale. Vastutasuks tegelesin temaga individuaalselt ja pikemalt ning tegin talle isikliku e-posti konto ning saatsin koolitusel osalemise tunnistuse nimetatud aadressile.

— — —

• Startisin kl 8:56 (odom: 347) ning jõudsin Pokale 9:24 (371)
• Pokalt pöördusin tagasi ning leidsin õige teeotsa — Kavastusse jõudsin kl 9:38 (odom: 391)
• Kavastust lahkusime kl 13:40 (391) ning jõudsime Luunjasse 13:52 (401)
• Luunjast alustasin koduteed kl 18:09 ja koju jõudsin 18:29 (odom: 415)
• Päevaga sõitsin kokku maha 68 kilomeetrit

— — —

Homne koolitus näib Ole kaasas! saidi kohaselt kenasti broneeritud. Kaks klassi on sootuks täis, teistes on üksikuid kohti. Eks paistab, milliseks olukord koha peal kujuneb.

Avastuskeskus

2009-08-23T20:01:00.004+03:00

Tegelikult ei piirdu minu viimase aja tegevused elektroonilises liinis mitte üksnes koolitustega e-Bussis. Endiselt tegelen ma seni hallata olnud kodulehtedega. Üks kiiremaid ja suuremaid töid on seotud Energiakeskusega.

Praegune keskuse koduleht on pärit aegade algusest ning kirju ja mullirohke... Kuid seoses nimemuutuse ja sünnipäevaga soovib Kertu (keskuse juhataja), et koduleht saaks uue ilme. Paraku on meil suuri raskusi serveri pakkujalt vastavate kasutajatunnuste saamisega, mistõttu pole see lehe muutmine kuigi lihtne.

Pöördusime palvega nii kujunduse algautori kui ka kodulehe algse halduri Viktori poole. Ka viimane ei teadnud paroole. Küll aga valdab ta imehästi Joomla! keskkonda ning soostus valmis tehtud kujundust leheks vormistama.

Kujundasin uue lehe ning saatsin selle talle uurida. Selgus, et freime ega muid minu huviorbiidis olevaid nüansse see Joomla! ei võimaldagi. Seepeale ma lihtsustasin kujundust ning palusin tal selle uue lehe skini valmis teha. Kuigi Viktor saatis mulle oma kümme juhtkirja ja linki, kust ma saaksin seda keskkonda kenasti õppida, pole mul seoses tööga eBussis sellega aega tegeleda.

Hetkel on koduleht loomisel ning nähtav vaid katsevariant. Loodetavasti saab see valmis õigeks tähtajaks, nüüd juba uue nimega — Energia avastuskeskus — kümnendaks sünnipäevaks.

Kallaste

2009-08-23T19:02:00.007+03:00

Mustvee-Jõhvi-Narva maanteed sõites jäi ette üks kiirusepiirang Vedul. Üldiselt on seal tee Kallasteni suhteliselt vana ja kitsas, mistõttu kusagil pole piirkiirust tõstetud. Sellele vaatamata oli sõit sinna meeldiv ja viperusteta. Poolel teel sain Tarmolt SMS-i, kus ta tuletas meelde, et tänane koolitus on venekeelne. Justkui ma oleksin selle hetkekski unustanud.

Peamine sissesõit Kallastele läks maanteelt selliselt, et kohe keskväljakule ei jõudnud. Ma tiirutasin mööda vana Võidu tänavat küll üht- ja siis teistpidi. Lõpuks sattusin ikkagi samale keskväljakule, mis käte ja jalgadeta alasti kangelase selja taga laiub. Kangelase kuju on aga vaatega Peipsile.

Kallaste linn on tervenisti kaunis aguli moodi. Kohati tekib isegi küsimus, miks see peaks rohkem linn olema kui näiteks Ülenurme, Haage või Tõrvandi, mis on sootuks nooblimad. Ilmselt siis on siin seos ajaloo ja rahvastiku arvuga.

Kohale jõudnult ehmusin ma tugevasti, kuna mu juhipoolne küljekarp nägi veelgi räsitum välja kui eile. Igatahes võiks kahtlustada auto peatset pooleksmurdumist.

Lõpuks otsustasin peatuda infonpunkti juures, kuid selle uksel olev silt teatas, et kuigi see on avatud iga päev, avatakse see alati kell 10. Sel ajal pidi meil aga juba tund algama. Peagi saabus ka buss. Marjul oli sama info mis mul ehk siis kohaliku korraldaja lauatelefoni number. Vaja oleks aga olnud saada elektrit. Linnake oli varahommikul imevaikne ja linnulaululine. Kui me oleksime oma generaatori majade vahele undama pannud, oleks rahvas ehk küll kokku jooksnud, kuid ilmselt varustatuna nuiade või vikatitega, mitte ID-kaartidega.

Rahvas kogunes juba kaugelt enne tunni algust. Peagi saime teada, et buss peaks seisma siiski väljakul (mis tunduski loogilisem). Sealse kohviku juures oli ka elektrikilp, kust saime elektri.

Esimese klassi täituvus oli üle saja protsendi. Kui tavaliselt on keskealiste ja vanemate mureks prillide kojuununemine, siis siin oli tegu huvilistega, kes omasid küll passi, mitte aga ID-kaarti. Neil, kel kaart oli, saime kenasti sertifikaadid tööle, isegi kui kodakondsuse juurde oli EST asemel märgitud XXX.

Nagu ikka, tekitas muret eelregistreerimise käigus tekkinud segadus. Ma ei teagi, kas probleem on registreerijas või süsteemis, igatahes pole sellistele märgitud e-maili ega koolituse kohta. Rääkimata keelest jms. Et kõikidel on üks ja sama e-aadress ning telefon, kahtlustan, et sinna satuvad registreerija andmed. Kodanikud pole aga tagasiside andes seesuguste "oma andmetega" rahul ning siis tuleb juba sisestatud andmeid muuta. Tarmo andis selle kohta hea ja lihtsa triki, millele ma vana WebCT kasutajana poleks osanud tullagi — pärast muudatuste salvestamist kasutagu ma BACK-nuppu. Õnneks see ka toimib. Inimesele, kes on juba oma tagasiside alustanud ning usinasti edasi liikunud, tähendab see vastuste täitmise otsast alustamist.

Aga need Kallaste inimesed olid üldjoontes samasugused nagu igal pool mujal. Mitte mingitki nurinat sel teemal, et utiliidid olid meil installitud eestikeelsetena. Näitasin ka, kuidas keelt vahetada saab. Keelevahetus tekitas aga olukorra, kus utiliidiaknakese pealdise asemele kuvandus rida küsimärke, mis omakorda tekitas küsimusi. Eks ma siis selgitasin, et tegelikult sõltub see sellest, mis keeles programm endale installida. Kui nad selle endale koju installiksid venekeelsena, oleks ka ülaservas tekst näha.

Kallastel oli rohkesti neid, kellel polnud üldse ID-kaarti. Kuid et neid see teema huvitas, ei saatnud me kedagi ära. Esimeses klassis oli 11 inimest, kellest 6 said anda allkirja. Teisele koolitusele jagus inimesi 10, pooltel oli ID-kaart. Kella kahese koolitusega oli kitsam, kohale tulid kolm daami, kellest vaid ühel oli ID-kaart. Õigemini tuli üks daam koos koerakesega. Ta oli väga huvitatud ka teistest koolitustest ning muret tegi vaid asjaolu, et koduleheküljel kuvanduvad need vaid osaliselt. Õigemini koolitajad pole oma koolitusi veel välja kuulutanud.

Viimasele koolitusele saabus terve viieliikmeline eestikeelne pere, kellel oli kodus arvuti ja KÕU side ning kellest kaks olid ka usinad ID-kaardi kasutajad. Neil oli väga palju erinevaid küsimusi ning nendele vastamiseke kulus suisa terve tund. Paraku polnud neist kellelgi kaasas ID-kaarti, kuna nad olid tulnud Kallastel alanud kontserdile. Härra tundis veel huvi meie marsruudi kohta, mida avades ma pidin samuti punastama, kuna kirjas olev ei langenud kokku minu jutuga. Meie sõiduplaanidesse on tehtud teatavaid olulisi muudatusi, ent kodulehele pole operatiivsed muutused jõudnud. Üks mut tuttav küsis koguni õhtul minult MSNis mu homseid plaane, kuna ta ei usaldavat kodulehel olevat infot. Siin on mõtteainet sellele funktsionäärile, kes peaks kodulehel oleva eest vastutama. Just nagu ka registreerimisvormigi kohta, oleks mul päris palju ettepanekuid ja märkusi ka kodulehe kohta.

Kui pere lahkus (nad ei pannud end isegi kirja, kuna sihtotstarbelist ID-koolitust nad ei vajanud), asus Marju bussi puhastama. Bussijuhil on veel lisaks sõitmisele kümneid muid kohustusi alates tehnika turvamisest lõpetades sõiduki korrashoiuga. Kuid mõlemad meie bussijuhid saavad sellega suurepäraselt ja virisemata hakkama.

Kallaste uusimad majad näisid pärinevat umbes aastast 1985, muus osas oleks seal justkui aeg seisma jäänud. Muus osas peale inimeste ja pisiasjade. Näiteks liiguvad noored ringi tsiklitega, mis on märksa lennukamad kui pelgalt rollerid.

Päris linna servas märkasin ka maja, mis pärinenuks justkui mõnest teisest linnast. Kuid pealtnäha ei tundunud kohalik noorsugugi vähimalgi määral vaenulik. Kui ma seni kõhklesin, kas valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnas ongi üldse turvaline liikuda, siis nüüd olen selles kindel. Inimesed on seal siiski väga toredad. Ja üldse pole mul terve selle koolituse jooksul trehvanud ainustki negatiivset kontakti.

Ilm oli kuiv, vahelduva pilvisusega ning tavapäraselt soe. Ehk vaid ennelõunal oli tavalisest veidi jahedam. Näiteks hommikul näitas termomeeter Olerexi bensiinijaamas +15°C.

— — —

• Startisin kodust kl 8:30 (odomeeter: 244) ja jõudsin Kallastele 9:15 (295) — 51 km; (45 min)
• Linnas tiirutasin päris pikalt, põrkudes kokku ka ühesuunaliste tänavate jms, mistõttu kilometraaž tuli pisut suurem kui oodatud
• Tagasiteed alustasin 16:50 (295) ning sõitsin politseiauto järel ülikorralikult, jõudes koju kl 17:35 (345) — kokku 50 km (45 min)

Põltsamaa

2009-08-22T19:53:00.006+03:00

Aga hommikuti on meil higine. Auto aknad on märjad. Piisab vaid õrnast nullist, kui juba peab enne starti autot tükk aega akendelt kaapima ja soojendama. Esialgu pole õnneks veel külma. Tänane ilm oli oivaline. Ehk liialt päikeselinegi. Igatahes kohalik koolitatav, kes veidi oli seotud ka ülejäänute eelregistreerimisega, arvas, et paljud jäid kohale tulemata just tänu ilusale ilmale, mida polevat sealkandis juba hulka aega nähtud. Ehkki meie pesapunkt oli Põltsamaa linnas, teenindasime siiski valla inimesi. Maarahvas aga lendas valdavalt nina pidi mulla sisse.

Ma küll arvasin, et sõidan välja 45 minutit enne kohtumisaega, ent siiski sügelesin ja sügelesin, kuni startisingi kl 8:20 (odom: 125). Ajal, mil iga viies inimene on töötu (töötuse määr on ca 20%), pole mõtet riskida hilinemisega. Teeolud olid etteteadmata. Ja tegelikult oligi Kärevere sillal üks lõik ühest sõidureast remondis ning ilmselt poleks tööpäeval sealt läbipääs nii lobe olnudki (NB! Ülehomme on Puurmanni!). Jõudsin Põltsamaa Sillale ja hotelli kohvikusse kl 9:03 (183), läbinud 58 kilomeetrit 43 minutiga. Igatahes sain kohale liiga palju varem, et võisin ühe kohvi, viineripiruka ja kirsikoogi võtta.

Kohvikust sain teada, et vallavalitsus, mille parklas me pidime peatuma, asus teisel pool Lossi, mitte seal, kus ma arvasin selle asuvat. Mulle oli meelde jäänud linnavalitsuse hoone, mille ees end lasin meie ekskursioonigi ajal pildistada. Jõudsin bussi juurde kl 9:19 (odom. 185). Buss oli Marjul pargitud maja küljele ning hiljem selgus, et teisest suunast lähenenud inimesed ei märganudki seda esimese ropsuga.

Kui esimene koolitus oli paljulubav ning bussi kogunes 9 huvilist, siis edaspidi läks olukord suisa nukraks. Selgus veel seegi, et ühel üheksast polnud ID-kaarti kaasas ning ta oli kohale tulnud vaid selleks, et bussile elektrit anda. Ühel inimesel ei töötanud kiip. Seega oli saak 8/7. Teisele koolitusele tuli vaid kolm inimest, kuigi nimekirja oli neid registreeritud viis. Neist kolmest oli registreerituid vaid üks. Teine oli järgmise kellaaja "registrimärgiga" ning kolmas ilmselt viimase poeg. Noormehel aga kiip ei töötanud. Saak 3/2. Neljas koolitus oli 4/4 ja viimane 3/1. Ühe inimesega oli juhtunud, et ta oli ise telefonil 1777 oma sertifikaadid blokeerinud, kuna ID-kaart oli korraks koos rahakotiga auto katusele jäänud... Umbes poole tunni pärast oli Politseist helistatud leitud rahakoti asjus, kuid sertifikaate helistamise peale avada ei saa.

Üks härra teadis täpselt, mida ID-kaardiga teha saab. Ta oli mobiil-ID kasutaja. Kuid kui ta püüdis tagasiside järel allkirja anda, selgus, et PIN kood pole õige. Ometi sisestas ta sama PINi, mis Mobiil-ID-ga. Proovis ka DigiDociga dokumenti allkirjastada. Mobiiliga see õnnestus, kaardiga mitte. Kummaline.

Veel üks kummaline nähtus on nende eelregistreerimistega. Selgub, et eBussi registreerimisel on maakonna märkimine KOHUSTUSLIK.

Samas on aga kahetsusväärne, et kuigi valla saab sisestada, pole maakondade valikus kaugeltki mitte kõiki. Kogu valik on järgmisel pildil. Igatahes selle meie "automaat-tabeli" programmeerija aadressil võiksin küll sadu sajatusi saata.

Näiteks eile allkirjastatud klass (vist 8 inimest) kajastus veel tänagi mu admini tabelis, justnagu poleks koolitusel käinud ainustki inimest. Äärmiselt tobe on veel seegi, et ID-kaardiga allkirja andmiseks tuleb inimesel end KÄSITSI paberile registreerida, isegi kui ta on end varem juba arvuti teel registreerinud. Seega, kui analoogne projekt peaks tulevikus kordamisele tulema, võiksin end pakkuda eksperdiks ja programmi eelkatsetajaks. Võiksin koostada pika puuduste ja möödalaskmiste nimistu...

Kohati ilmuvad ekraanile mitmesugused kummalised kuulutused. Kui tavaliselt ei õnnestu digiallkirastatud dokumenti muuta, siis täna õnnestus see ühel korral poolenisti. Ses mõttes, et kui ma dokumendi sisu muutsin, see ka muutus. Ainsa nüansina kaotas allkiri kehtivuse. Rohelise kehtivat allkirja tähistava kastikese asemel ilmus ekraanile kollane, tekstiga "mittekehtiv". Ka kinnituslehe sai kenasti välja printida, millel traditsiooniline tekst, kuid märkus allkirja kohta: "ei kehti". Seesugune praktiline läbimängimine meeldis osalejatele väga.

Pisut kahju on mul mu POTist, mis aina laguneb ja laguneb... igatahes uut märtsiülevaatust ilma remondita ta üle ei ela. Hea oleks, kui lisaks toidu- ja üürirahale teeniks ka veidike lisaraha, et auto ära remontida. Loodame.

Aga tagasi hakkasin sõitma kl 15:55 (odom. 185) ning jõudsin kohale 18:37 (244) — seega, 42 minutiga läbisin 59 kilomeetrit.