Leidsin oma varasematest salasissekannetest õpetliku loo, mille teistega jagamisest võiks üksnes tulu tõusta. Proovime, kuidas see siia keskkonda sobib.
Doktoriseminari ettekanne 19.10.2007Ettekandes olnud 25 slaidist tulid ettekandele umbes pooled
Kahtlemata oli kahetsusväärne, et Lips oli sättinud auditooriumitesse arvutid, milles oli vaid MS Powerpoint Vaataja. See ei võimaldanud mul ettekande eel paari avastatud pisiapsakat kiiresti parandada. Tulin üsna kiiresti selle peale, et Open Office'i vastava programmiga oleks asja ära saanud ajada, ent siis kukkus kell ning seminar algas. Meie seekordsel kursusel on üldse vaid kolm meesterahvast, peale minu veel ka Hannes ja Hendrik. Viimane pidi minema kell 13 tunnikeseks teisele õppetööle ning kartuses, et tema esimeseks märgitud ettekannet ei jõuta korraga ära kuulata, võeti esimesena letti mind. Eks ma olin arvestanud umbes sellega, et umbes kaks minutit läheb slaidile ning sedasi ma siis ka kõnelesin. Kui mul oli pool tundi jutustatud, mainisin Aarole, kes on meie seminari juhendav professor ning suve jooksul vähemasti 15 kilo alla võtnud ning nüüd väga heas vormis meesterahvas, et eks ta andku märku, kui mu jutt liialt pikaks venib. Muidugi oli sellest juttu, et ühele esinemisele peaks kuluma umbes tund, kuid ma jätsin kahe silma vahele fakti, et see oli mõeldud koos järgneva aruteluga. Nii siis ta mainiski, et hakkab juba aitama jah.
Olulisim osa sellest seminarist oligi tegelikult just see analüüsi osa. Ja etteruttavalt peab mainima, et seda mitte üksnes minu, vaid ka kõigi teiste ettekannete puhul. Mulle järgnevalt esinenud Tiia Lillemaa oli vaevunud endale ka esitluse tegema, samas kui ülejäänud kolm istusid koha peal ja sorisid oma paberites. Hendrik küll kirjutas galligraafilise käekirjaga oma ettekande peakirja tahvlile, tuues klassiruumi nostalgiat, kuid muul puhul tehnilisi vahendeid ei kasutatud. Kõik see aga ei pisendanud seminari tegelikku väärtust.
Iseenesest pidanuks sellised seminarid toimuma ikkagi õpingute esimesel aastal. Kuid HT juhendamise taktika on fenomen, millesarnast vist kogu maailmas ei leia. HT juhendamise nurgakiviks on, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu, mittejuhendamine. Kõnealuse seminari kohta aga saaks vaid kiita, et parem nüüdki, kui mitte üldse.
Keda see kõik peaks üldse huvitama?
See oli tõsine küsimus, mis kostus läbivalt iga esitletud töö kohta. Hetkel fokuseerugem siiski mu enda tööle. Minu puhul sõnastati see küsimus veidi teisiti: millises ajakirjas on mul plaanis see publitseerida? Ma olin sunnitud ausalt vastama, et polnud sellele mõelnud. Mulle tundus kohe, et ma midagi seesugust unustan! Tõsi, veel vahetult enne seminari algust rääksin Pilviga, et mul on tunne, et minu töö on paras põhikoolilapse lõputööks ning et midagi äärmiselt põrutavat siin pole. Kujutasin koguni ette, et põrmustava tagasiside korral ei keela mul keegi mind see doktorantuur ka sinnapaika jätta ning muid toredaid tegusid teha. Pilvi arvas, et kui juba on kord mingi asi ette võetud, siis tuleb sellega ka lõpuni minna. Lisas ka seda, et ilmselt on kõigil sarnane tunne kui mul.
Igatahes on tõsiselt tarvis mõelda küsimusele, keda peaks huvitama pisikese Eesti õpetajate hoiakud e-õppe suhtes. Kui selline ajakiri on olemas, siis oleks sedasorti tööl ehk ka mõtet. Minu enda mõte oli selles, et välja uurida see pinnas, millele toetuda. Kas meie õpetajaskonnas on suhtumine e-õppesse üldiselt positiivne ja heasoovlik ning selle vähene rakendamine takerdub vaid tehniliste põhjuste või õpetajate ajapuuduse taha. Minu üllad mõtted kandusid sinna maile, et positiivse pinnase korral koostada kasvõi projektidele tuginedes meeskond, kes töötaks välja nii veebipõhise õppe mudelid erinevatele tasemetele kui ka õppeainetele. Suurte plussidena rõhutasin ma aja ja ruumi faktorit, millega on tihedalt seotud ka asünkroonse suhtlemise eelised. Uuritud on seda teemat suhteliselt vähe, eriti aga Eestis. Esimese pauguga tuleb meelde vaid Triin Marandi ja Piret Luige ühisuurimus ning Tiigrihüppe SA käivitatud uuring. Samas, viimasest detailsemalt teadmata, pole ka eespoolviidatud uuring päris see, mis minu eesmärkidele vastaks.
Mida ja kuidas ma tahtnuksin teha?
Ma soovinuks uurida, kuivõrd on meie õpetajad valmis e-õppe rakendamiseks koolis ja millised peamised takistused sellel on.
Selleks oleksin tahtnud teada 1) õpetajate üldist hoiakut e-õppe suhtes, 2) hoiakute seost nt vanuse ja sooga, 3) suhtumise seost materiaalse baasiga ja 4) suhtumise kujunemist seoses koolitustega.
Milleks seda minu meelest vaja peaks olema? Eesti on püüdnud silma paista e-novaatorlusega, kuid ometi raisatakse liiga palju aega ebaratsionaalselt. Näiteks aastast aastasse peavad õpetajad ühtesid ja samu igavaid loenguid, mille sisuosa võiks edukalt e-õppe teel edastada. E-õpe ei tohiks siinpuhul kujuneda mitte õpetajale lisakoormuseks, vaid pigem vastupidi. Õpetajale peaks sellisel juhul jääma peamiselt vahendaja roll. Tegelikult ei ole suhtumist sellest aspektist seni meil uuritudki. Üldjoontes peetakse pedagoogikas normaalseks, et õpilastel on teatav respekt õpetaja suhtes, õpetajast peaks lugu pidama. Seda aga kindlasti ei soosi fakt, et õpilased on viimasel ajal tihtilugu õpetajatest nn e-targemad, olles näiteks arvuti kasutuse osas neist pea jagu üle.
Mis kasu sellest uuringust oleks pidanud olema? Uuring olnuks minu meelest vajalik selleks, et positiivse pinnase puhul välja töötada erinevate e-kursuste universaalsed mudelid, nagu kirjas eespool. Mudelid peaksid olema siis erinevatele tasemetele, lisaks nn normaalsele kontingendile ka erivajadustega inimestele, kusjuures ma pean erivajaduste all silma eelkõige teistest andekamaid lapsi, kuid kindlasti ka nii ajutiselt kui ka alaliselt haigetele inimestele, olgu nad seda siis vaimse või füüsilise puude pärast.
Milliste meetoditega uurida, kas korraldada vaatlus või küsitlus? Vaatlus nõuaks väga palju aega ja hästi koolitatud vaatlejaid, samas kui küsitlusega saaks vastuse paljudelt, vähese vaevaga ja korraga. Mõsitagi ei võimaldasks selline hetkeuuring teada saada trende, need muutused avaldaks alles hilisem uus uuring, mille lähteandmetena oleks aga vaja hetkeolukorda teada. Kui jääda küsitluse juurde, siis tuleb juttu teha valimist. Keda küsitleda?
Ka sellele olin ma mõelnud ning seda kaunis tõsiselt. Minu kinnisideeks oli, et küsitlus tuleks korraldada nii uurijale kui ka uuritavale võimalikult valutult ehk võimalikult väikese töömahuga.
Kes peaks olema valmis arvutit kaugõppes kasutama? Eelkõige peaks mind teemaga seoses huvitama vaid arvutikasutajate hoiak, kuna uute potentsiaalsete kasutajate kaasamine ehk nende hulga suurendamine pole selle uuringu eesmärk. Üldse, kas selline töö saabki olla uuringu eesmärk. Teine oluline nüanss on selles, et e-küsitlus on kiirem ja tulemused mugavamini töödeldavad. Arvutit mittekasutavaid inimesi pole üldjoontes lihtne veenipõhisele küsimustikule vastama saada.
Kes on need õiged?
Kõik eespool mainitud nüansid kitsendanuks valimisse kuuluda võivate inimeste hulka. Võiks küsida, kas ideaalvalim on olemas? Iseenesest saaksime me ammendava vastuse, kui küsitleksime 100% kriteeriumitele sobivaid. Sellisel juhul pole statistikaga muidugi suurt midagi peale hakata, kuna see ei pruugi kehtida kas või juba tänu sellele, et ei moodustu normaaljaotust. Kindlasti aga saaksime, teatava veaga, teada hetkeolukorra, mis võimaldaks analoogseid uuringuid tulevikus. See teatav viga võib tuleneda kas ilmastikust, täiskõhutundest või mis tahes muudest juhuslikest faktoritest. Samas, ka 100% valimi kaasamine ei ole kuigi mõsitlik, kuna jalgrataski leiutati juba XIX saj algul. Järelikult tuleks siingi kõne alla mingisuguse juhuvalimi koostamine. Ma ei ole kindel, et juhuvalim antud situatsioonis kõige paremini töötaks, kuid seegi on teema, millele edaspidi süvenenumalt mõelda.
Nii peaksid valimisse kuuluma üldhariduskooli tegevõpetajad, kes on elementaarsete arvuti kasutamise oskustega. Kas nad oma igapäevatöös arvutit kasutavad, pole sedavõrd oluline. Lisanüansina märgiksin ma siin vastaja aktiivsust, kuna vaevalt ka selline õpetaja, keda on raske küsimustikule vastama saada, leiaks oma hilisemas töös aega kaugõppega tegeleda. Teine ajafaktor on veel - käes on viimane aeg oma töö teostamiseks.
Valim kitsenduks senise arutluse kohaselt seega üksnes nende üldhariduskoolide õpetajateni, kes on aktiivsed arvuti kasutajad. Kogu ettekannet ei õnnestunud mul esitada, ent edaspidise oma arutluse käigus oli mul plaanis seda veelgi piirata, lähtuvalt õpetatavatest ainetest. Seoses oma isikliku erialaga huvitaksid mind teistest enam näiteks loodusteaduste ja maemaatikaõpetajate arvamused. Kindlasti pole antud küsitluse puhul kuigi olulised nn kõrvalainete õpetajate arvamused, kuna näiteks joonistamist, laulmist või kehalist kasvatust on siiski kaunis keerukas üksnes teooriale rajada. Pigem peaks nimetatud ainete puhul olema teooria sekundaarne.
Olin läbi mõelnud ka plaani, kuidas õigete inimesteni jõuda. Kõigepealt tuleks võtta üldhariduskoolide nimistu ning saata koolidele vastav üleskutse, et küsimustele vastaksid vaid aktiivsemad. Umbes nädala möödudes tuleks saata korduvkutse passiivsematele koolidele. Lõpuks ei saa pisendada ka individuaalpöördumiste osatähtsust. Suhteliselt lihtne plaan, kas pole?
Küsida saab mitut moodi
Kuidas õigesti küsida? Millised on eesmärki täitvad küsimused? Kindlasti peavad küsimused olema lihtsad ja üheselt mõistetavad. Nimetagem seda KISS-meetodiks. KISS tuleneb inglisekeelsest väljendist keep it simple, stupid. Kui arvestada, et paremaid ja kergemini töödeldavaid tulemusi saaksime valikvastuselise küsimustikuga, peaks olema ka võimalikult palju eelkategooriaid, mis eeldab teatavate piltootkatsete kasutamist, mis on sisuliselt juba ka tehtud. Sellele vaatamata jätaksin ma ka vabavastuste võimaluse, kuna sajaprotsendiliselt ei saa kindel olla, et vastajate hulgas pole kedagi, kes ei mõtleks omamoodi. Kahtlemata võib valikutesse lisada ka lihtsalt rea, mille sisuks oleks mittenõustumine ühegi eelpool nimetatud vastusega. Täiel määral valikvastused oleksid küll kergesti töödeldavad, kuid jätaksid meid ilma sisulisest osast.
Ettekandes järgnesid mul ka näited konkreetsetest küsimustest, ent aja kokkuhoiu mõttes me neid läbi ei lahanud.
Kas kõik see võimaldab saada teada seda, mida ma teada tahan saada?
Edasine arutelu on kantud peamiselt prof Toomela juhitud arutlusest. Kui koostada sedasorti küsimustik, siis me saame vastused, mis kirjeldavad mitte vastavat käitumist ja hoiakuid, vaid vastamise käitumist. Seda eriti juhul, kui valikvastused on ette antud. Muidugi võib ju jätte suurejoonelise võimaluse inimesel vastata arvan midagi muud, kuid sisulist vastust see ei annaks.
Ja kui suur hulk vastuseid on juba ette antud, siis väga vähesed viitsiksid hakata ise omapoolset vastust lisama. Ja isegi kui inimene püüaks vastata, siis kas ta teaks, mis on õige vastus? Näiteks küsimusele kas ta on valmis e-õppeks, võib vabalt vastata jaatavalt, pidades silmas, et võiks ju küll... samas kui tegeliku valmisolekuni, eriti aga ise tegemiseni on väga pikk ja eraldi astutav samm. Järelikult selline vastus ei anna vastust küsimusele tegelikust valmisolekust. Küsimus pole valiidne. Küsitlus ei pruugi tevikuna üldse sobidagi, kuna vastajad ei pruugi teada, miks nad üht või teist võimalust eelistavad.
Küsime 3-aastaselt lapselt, miks ta ei oska lugeda? 3-aastane võiks teoreetiliselt osata lugeda küll. Kardetavasti on ta raskustes sellele küsimusele vastamisega sel lihtsal põhjusel, et tal ei ole õrna aimugi sellest, mis on lugemine.
Nii et tegelikult ei sobi vaatlus, kuna isegi kui vaatlejad leida ja neid korrektselt instrueerida, teksiks küsimus, et mida ja kuidas seal siis vaadelda, et küsimusele vastus saada? Isegi kui kaamera üles seada ning tekitada kunstlik olukord (mis rangelt võttes ei ole enam vaatlus), ei saaks me teada seda, mida tahame. Selgub, et ega väga hästi ei sobi ka küsitlus, vähemasti sel moel.
Võtkem kõneks eesmärgis püstitatud küsimuse - selgitada, mis on veebipõhise õppe rakendamisel peamiseks takistuseks. Analoogne probleem, valiidsuse küsimus, kummitab kõiki küsimustikke, eriti just üldpedagoogilisi. Vana kombe kohaselt küsisin näiteks minagi vastajate sugu ja vanust. Üks varjatud põhjus selleks oli muidugi võimalik võrdlemine varem tehtud töödega. Kuid küsimusele vastuse saamiseks pole neist ju mingit lugu!
Kuidas saada teada, mis on takistuseks e-õppe rakendamisel ülhariduskoolis?
Küsitlus sellises sätingus ei vasta päriselt eesmärgile. Ehk peaks korraldama eksperimendi, õpetajatega suhtlema ja nendega koos tegutsema, et vaadata, kas nad ka käituvad vastavalt oma sõnadele. See puudutab eelkõige neid, kes vastaksid küsimusele, et on valmis e-õppeks. Hoopis huvipakkuvam oleks aga eemärgi saavutamiseks uurida, mis takistab neid õpetajaid, kes ei osale e-õppes ega taha sellest midagi kuulda. See oleks vastus küsimusele!
Siingi on probleemiks see, et eristada, mis takistab neid väliselt ja mis psühholoogiliselt. Esimest on võimalik küsida, teisele ei oska nad ilmselt ka ise vastata (vt eespool 3-aastase lapse fenomeni).
Teine huvitav kontingent on e-kursustelt ärakadujad. Nagu Hannes ka kavalasti viitas, on mul selliseid näiteid mitmeid. Ehk peakski hoopis nende inimestega vestlema, neid intervjueerima? Peamine vastus loobumisteks on apelleerimine ajapuudusele, kuid on ilmne, et see pole tegelik põhjus.
Selle näite puhul on selge, et neil inimestel on võimalik osaleda kursusel, pealtnäha puuduvad tehnilised takistused, kuid ometi langevad nad kursustelt välja.
Igatahes on selge see, et küsimused peaksid olema paremad. Mitte küll, et ma oma näidistena toodud küsimusi oleksin saanud demonstreerida, kuid siin on asi pigem valimis. Küsitleda tuleks õigeid inimesi, kui küsimus on just selline nagu see sai välja kuulutatud. Praegusel juhul saaks sellisestki tööst asja, kui olemas oleks ajakiri, mis tulemused avaldab, isegi kui need kellelegi huvi ei paku. Kuid see oleks teadustöö simuleerimine, mitte tõsine teadus.
Lahenduseks oleks meetodi laiendamine ning küsimustikuga vastavusse viimine. Või siis hoopis piirata meetodit ning täiendada küsimusi. Otseselt mitte küll minu tööga seoses, kuid hea näitena sobiks siia paljusid uuringuid puudutav probleem. Eriti puudutab see minu meelest selliseid uuringuid, mis tehakse, lähtuvalt kirjandusest loetud meetoditele, kohalike olude uurimiseks.
Leidsin junni - küll ma sellele ka koha leian! Ehk siis olukord, kus leitakse tööriist ning seejärel hakatakse mõtisklema, mis tööd sellega teha saaks. Normaalseks tuleks lugeda olukorda, kus tegemist vajava töö jaoks otsitakse sobiv tööriist.
Arvata, et takistuste uurimine takistusi mitteomavate isikute kaudu, polnud minust vist ka kuigi nutikas. Näiteks miks peaks
eeldama, et arvutioskuse puudumine takistaks veel e-õppega tegelemist? Tõepoolest, selleks otstarbeks on olemas haridustehnoloogid, kes sisu elektroonselt vahendavad. Teine teema on arvutikasutusoskus kui seni määratlemata termin. Ja mis siis, kui seda ei ole? Või mis sellest, kui see on?
Hoiakut e-õppesse ei pruugi see vähimalgi määral mõjutada. Kui järele mõelda, siis on see ilmselt just täpselt nii. Näiteks olen ma alati imetlenud inimesi, kes suudavad näiteks auto mootori heli kuulatades diagnoosida, mis on autol viga. See tähendab, et ma olen automehhaanika pooldaja, ise aga tean vaid, et enamikul autodest on mootor eespool, kapoti all.
Kindlasti aga ei saa need, kes arvutit ei kasuta, vastata ka küsimusele, miks nad seda ei kasuta, kui küsitlus on üksnes veebipõhine. Siin on seega kas küsimus valesti püstitatud või siis valesti tulemuse leidmine planeeritud. See oleks aga viga!
Minu salajaseks esialgseks eesmärgiks oli saada kergesti töödeldavaid vastuseid. Kuid tegelikult ei ole mõne küsimuse jaoks kergesti töödeldavaid vastuseid olemas. Pealtnäha kergesti töödeldav valikvastustega küsimus on väga riskantne: vastaja valib vaid olemasolevate seast ega märgi juurde vastuse määra.
Määra selles mõttes, et mil määral ta üht või teist vastust pooldab. Tegelikult on seda määra võimalik küll lisada, kuid see jäägu edasiseks mõtlemiseks, mõtlen neid ridu kirjutades. Isegi siis, kui valikuid on rohkesti, valib inimene siiski enmasti olemasolevate hulgast, nagu ka eespool arutlesin. Näiteks võib vastusest selguda, et vastaja meelest on e-õpe küll väga hea asi, kuid ei selgu, mille alusel ta seda väidab.
Veel üks oluline nüanss, mis valikvastustega seostub, on pseudoempiirika. Milleks me üldse küsime, kui meile on vastused niigi ette teada? Me saame sellisel juhul vaid teada, kui paljud vastajaist meie pakutud valikutega nõustuvad.
Kui aga kasutada avatud vastustega küsimusi? Kahtlemata annaks see palju parema tulemuse, ehkki vastuste kategoriseerimine oleks üks pikk ja aega nõudev tegevus. Samas, ka need vastused ei pruugi vastata tegelikkusele! Kas inimene ikka tegelikult teab, mis teda e-õppe kasutamisel takistab? Palju on teostatud uurimusi, kus õpetajatel palutakse vastata, milliseid õpetamismeetodeid nad tunnis kasutavad. Valdavalt püüavad vastajad paista võimalikult asised ning kütavad siis vastata võimalikult palju erinevaid meetodeid. Kui aga küsida, mida kujutab endast üks või teine meetod sisuliselt, pole paraku paljudel juhtudel enamikul sellest aimugi!
Kuigi see viimane näide puudutab siiski taas pigem valikvastuselist küsitlust.
Igatahes, kuulamata lõpuni mu kogu plaani, tundus professorile, et parima tulemuse minu küsimusele vastuseks annaks valim, mis lubaks võrrelda neid, kes tulevad toime e-õppega nendega, kes seda ei suuda. See tähendaks võrdlusuuringut.
Kusjuures veel kord peab mainima, et vastaja sugu või vanus pole selles osas üldse määravad. Samuti pole kuigi oluline see, kas inimene on eelnevalt käinud vastaval koolitusel või mitte. Kuna küsides koolitusel osalemise kohta, ei saa me teada, kas ta ei osalenud sellel põhjusel, et ta teab asjast niigi ja õpetajast pareminigi, või veendumuse tõttu, et ei saa sellega niikuinii hakkama.
Kas e-keskkond on vajalik?
Kui naasta eesmärkide juurde, üheks millistest oli mudeli väljatöötamine, siis ilmnes mu enda jutust tugev veendumus e-õppe plussidest. Muidugi ei pruugi need, mind ennast pöördesse ajanud põhjendused, olla piisavad. Kuid see selleks. Mingi mudeli väljatöötamiseks ei ole ju ometi vaja üldse teada, mis takistab õpetajaid e-õpet harrastamast!
Kokkuvõttena peaks ütlema, et esialgselt planeeritu alusel 1) ei vasta küsimused meetodile, 2) põhjused, mida teada tahan, ei vasta küsimustele ja 3) tulemus pole publitseeritav. See sai kirja päev pärast kuuetunnilist seminari, 20.10.2007. Samast seminarist on nii mõndagi õpetlikku ka teiste esinemistest, ent ajapuudusel kavatsen nonde nüansside üle arutleda kunagi hiljem.
Avasin siis selle suurepäraselt disainitud reklaami. See osutuski teiseks analoogseks mitmevalikuliseks ja kvaliteetseks reklaamklipiks, millest esimene liikus ringi Edgar Savisaare jõulukaardina. Igaüks võis kellele iganes saata. Olgu siinkohal mainitud, et mulle saatsid sellise kolm erinevat ja sõltumatut inimest, soovides kõik koos läbi Edgari suu, et jätku ma suitsetamine maha.
