Tomirex

Et mu POT endiselt remondis on, ilmselt avastati sellel veel teisigi vigu peale mu pikas nimekirjas seisvate, siis kutsusin appi Tomirexi kaubatakso. Kaapisin mööda kodulehti ja nägin, et kaubataksode hinnad on 150 kr ringis tund. Mul aga kulunuks transpordile maksimaalselt veerand tundi. Nii ma siis lõpuks kutsusingi nimetatud firma, eriti kui arvestada pisiasjaga, et teiste autod olid kinni kas nädala teise pooleni või kella 16-ni õhtul.

Minu hämmastus oli aga suur, kui kohale sõitmise ja kauba mahalaadimise järel esitati mulle arveks 250 krooni. No näis, kas mul õnnestub see raha üldse tagasigi teenida. Igatahes oleks ilmselt pisitaksoga see sõit poole odavam tulnud, kuigi samas ka kahtlemata ebamugavam, eriti juhile, kes pidanuks istmete seljatoed alla laskma ja puha.


Igatahes seadsin ma meid kenasti sisse aadressil Struve 1 (tänavasildil — STRUWE) ja tööpäev võis kulgeda. Selle Struve osas uurisin Jaanuse abiga, et tegemist on siiski Friedrich Georg Wilhelm von Struve (vene keeles koguni: Vasily Yakovlevich Struve) nimelise mehega, kes oli millalgi oma saksa päritoluga vanemad maha salanud ning mistõttu Jaanuse austus tema vastu "73% võrra langes," nagu ta ise mainis. Niipalju siis astronoomiast.


Kella kolme paiku käisin raamatukogu kohvikus söömas. Uksel oli suur silt, et kui võtad saiakese või piruka, saad kannukohvi tasuta. Ma võtsin nii saiakese kui ka piruka, kuid ei saanud midagi tasuta. Lisaks võtsin veel ka kiluvõileiva ning masinakohvi, mis kokku läks mulle maksma 46 krooni. Samal ajal helistas Tiia, kes soovis, et ma homsel päeval asendaksin Kasparit. Kasparil on peagi väljamaale sõit ning talle ei sobi mitte need viimased päevad tööl. Ka minul olid homseks suured plaanid, ent ma siiski soostusin homseks Innarile mõneks ajaks appi tulema. Mis viga siis oleks, kui ma homme juba ka POTi kätte saaksin!

Liiaga

Jäin eile õhtul pikemaks pilte kohendama ja laadima, mistõttu ärkamine ei kulgenud mul liiga särtsakalt. Sellele vaatamata ajasin mõned kiireloomulisemad hommikutoimetused joonde, tegin endale kodulehe galerii tarvis töömalli ning tellisin liiga vara takso.

Poolesaja krooni eest olingi pool tundi enne tähtaega kohal. Et EMT lett, kus meie arvutid seifis olid, veel suletuna seisis, veeretasin aega boksi taustataguse korrastamisega. Viskasin kortsunud ja täissoditud pabereid minema ning ladustasin korralikud materjalid enda kohvrisse.

Kas jäi uneaeg lühikeseks või oli selleks mingi muu tõsine põhjus, igatahes kippus mulle pidevalt tukastus peale tulema. Nii ei sujunud ka Keskuse kodulehe tegemine valutult. Kui olin juba kuskil 30. lehekülje juures, avastasin, et leht nr 11 oli mul topelt. Selle korrigeerimiseks pidanuksin ma kõik lehed ükshaaval uuesti avama ning ümber nimetama. Selline piinlik leid aga ei virgutanud mind raasugi.

Mõtlesin, et raiskan veel paarile kangemapoolsele kohvile oma raha, et mitte püstijalale magama jääda. Kokku jõin ma siiski vaid umbes 5...6 kohvi. R-kioski oma oli lahjemaid, kuid sealsele 15-kroonisele kohvile pakuti 2 krooni eest lisaks ka Tupla šokolaadi. Veendusin, et Coffe IN kohv oli jahtununa siiski kõige kangem ja turgutavam.


Ei tulnud täna nullipäeva. Ehkki ma ei sekkunud eriti aktiivselt möödakäijate tegemistesse. Liia vajas ise kaunis palju koolitamist, mistõttu me õpetasimegi mitmeid inimesi koos ning panime tema listi kirja.

Kohtusin päris mitme endise õpilasega, kellest keegi polnud huvitatud ei koolitusest ega allkirja panekust. Fred rääkis pika loo oma igapäevategemistest ning sellest, kuidas ta romusid kokku ostab ning autorallisid korraldab, olles ise kaskadööriks. Mati aga möödus vargsi, oli küll näha, et ta tundis mind ära, ent lihtsalt ei tahtnud tegemist teha. Eks ta on mulle ka kõvasti võlgu, umbes kolm kirja teisel vastamata.

Et mul tuli mitmeid inimesi nõustada, siis ei tulnud ka midagi välja galerii putitamisest. Sain sellega tegelikult umbes poole peale. Jutt on siis Keskuse sünnipäevagaleriist. Nagu juba mainitud, ei võimalda Joomla! javaskripti kasutada ega asju sedasi korraldada, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Ometi saab nüüdsest pisipilte suuremaks venitada ning nende alla märgitud allkirjugi lugeda.

Täna olime Lõunakeskuses viimast päeva. Et minu POT on eilsest remondis, siis jääb vaid loota, et Liia Mazda mahutab meie boksi koos lisamaterjalidega endasse. Nende tumbade ja kottide teisele korrusele tassimine ei saa mu seljale hästi mõjuda, kuid eks ma siis loodan oma Kosmodiski tervendavale võluvõimele. Ja kui need asjad ei mahugi korraga ära, siis käime lihtsalt mitu korda edasi-tagasi, vahemaa ju umbes 3.5 km vaid.

Taaviga

Tänu Taavi tellitud taksodele olime umbes 5 minutit pärast kümmet Lõunakeskuse ees ja võisime oma padajanniga sisse kolida. Ühel tumbal ei taha mitte kaas peal püsida ning selle transportimine on kohutavalt vaevaline. Võtsin oma katkiläinud sangaga reisikohvri ka kasutusse, et sellega paberikraami tassida. Vähemasti on sel rattad terved. Et kogu Lõunakeskuses käivad suured ehitustööd, siis lootsin, et keskmise ukse juurde uue korpuse ehitusmüra nii valjult ei kostu. Ei kostnudki.


Taavi töötas siiski agitaatorile kohaselt ning sai jutule üle 40 inimese, kellest vähemalt 5 ka digiallkirja andsid. Mina püsisin taas vaikselt oma mullis ning ootasin kui ämblik urus, kuni keegi ligi tuleks. Selliseid oli kokku 5, ükski kas ei omanud üldse ID-kaarti (nagu Tiiu või Jaan), või siis ei mäletanud oma PINne peast. Kuid milleks nad peaksid uusi 30 krooni eest ostma, kui need kusagil kodus ikka alles on?

Nii ma seal siis istusin ja muretsesin oma auto pärast, milleta pole mitte üksnes minu elu, vaid ka kogu Tartu meeskonna elu häiritud, kuna paljukese neid kaastöötajaid Tartus enam üldse ongi, autoga aga ei ole neist keegi pidevalt varustatud. Seisvast autost pole aga kellelegi kasu.

Lisaks külastas juhuslikult mind Endli vend Jaan, kes polnud mitte just kõige värskem. Kui ta oli uduses olekus kõik mu selgitused kannatlikult ära kuulanud, ütles ta, et see olevat minust väga hea, et ma talle meenutasin kartuleid. Tõsi, mina ei maininud kartuleid isegi mitte seoses ELOga, kus just kartul on selle aasta põhikangelane. Jaan aga otsustas oma suure seljakoti minu hoolde jätta ning Maksimasse kartuleid ostma minna. Kui ta juba ligi 4 tundi oli ära olnud, läksin ma teda otsima. Küsisin infoletist. Sealt soovitati mul turvameeste poole pöörduda. Minu häire peale tormas neid kohale suisa neli. Kõik seletasid kui ühest suust, et Jaan, kes olla vahepeal siin poes ka transat mänginud, aga kinga saanud, oli päris pikka aega edasi-tagasi kõndinud ja oma kotti otsinud. Tal oli meeles, et ta jättis selle mingile mehele valvata, aga mitte ei meenunud, kellele ja kuhu. Siis aga olid tulnud ta sõbrad koos viinapudeliga ja ju see Jaan kuskile jooberdama läinud.

Helistasin siis lõpuks Endlile ja kurtsin muret. Endel oli padupahane ning kurtis, et samas viidi just isa kiirabiga minema, olevat teine suremas. Mees aga joob ja lakub... Lõpuks tuli ta jalgrattal kui nool kohale ning viis selle seljakotitäie moona minema. Ma veel mainisin, et oleksin selle ju võinud ka ise kohale viia, kui mul auto oleks käepärast olnud.

Samal ajal, kui see pisut joomarihaisune seljakott jalge ees lebas, külastas mu boksi Tiiu koos oma õega, kellele ma sain kõik ID-kaardi saladused edastatud. Ühel polnud kaarti ja teisel PINe, mistõttu väga suurt kasu asjast ei olnud. Muidu märkis Tiiu, et tahaks minuga rääkida minu ilmajaama teemadel ning kutsus kohvilegi. Seekord kasutasin ma aga R-kioski soodustust, kus anti lisaks 15-kroonisele kohvile veel ka 2 lisakrooni eest suur TWIX. Lõpuks sain neli sellist karmelliga küpsist šokolaadis.

Igatahes hakkas mu selg traditsiooniliselt valutama ning ma otsustasin endale osta aastaid reklaamitud imekummituse — KOSMODISKi. Siin veeretasin endale koguni 15% ale ning juba õhtul panin need rakmed endale ümber. Esimene mulje oli, justkui oleksin endale püksid selga tõmmanud ning metallist tõmbluku abaluude alla jätnud. Aga sellest elamusest pajatan ma teises blogis.

Muidugi käisin ma ju vahepeal ka oma Vollit toitmas. Volli on mu kopsuvähi-beebi. Selle toimingu käigus uurisin ma ka kojusaamise võimalusi. Ehkki ma elan Lõunakeskusest umbes vaid 2,5 km kaugusel, pole selline distants mu rikkis seljale kuigi soodne. Aga soodne buss väljus kell 20:01, järgmine alles 20:45. Rääkisin Taavile, et ehk lõpetaksime veerand tundi varem, et siis pakkida läptopid ning anda need EMT seifi hoiule. Siis jõuaksin ehk ka bussile. Uurisin ka ID-pileti soetamise võimalusi. Selgus, et ühe tunni pilet maksab 15+3 krooni. Nii osutus soodsamaks pileti ostmine R-kioskist (13 kr).

Asjad said meil aga pakitud just nii, et Taavi ise jõudis veel 19:47 kesklinna suunas väljuvale bussile nr 18. Veel mõne aasta eest sõitsid päev läbi ja iga päev ka minibussid otse minu juurde koju. Nüüd aga selgub, et nood sõidavad vaid nädalavahetuseti ja üldse mitte iga poole tunni tagant, nagu varem. Minu 7 pidi väljuma kell 20:01, kuid jõudis kohale juba 19:50 ning väljus minuti või paar enne õiget aega. Igatahes oleksin ma hilinenud, kui oleksin õiget hetke rihtinud.

Et ma ei olnud aastaid bussiga sõitnud, oli minu jaoks kõik uus. Bussis olid mingisugused üliülbed kompostrid. Või kuidas noid elektroonilisi piletitembeldusmasinaid üldse nimetataksegi. Proovisin üht ja proovisin teist — tulemusteta. Mõlemal siras suurelt ja punaselt CLOSED. Küsisin siis nooremapoolselt juhilt, kuidas ma peaksin toimima. Too lohutas, et ta lülitas nood masinad välja, kuna niikuinii on kohe lõpp-peatus ja ma pean pisikesse bussi ümber istuma. Küsisin veel mitu korda üle, nagu vanainimene kunagi, et kas ma peaksin siis uue pileti ostma. Ta lohutas, et seesama kehtib...

Siis sõitsime umbes 500 meetrit. Või veidi enam. Algul mööda Lõunakeskuse parkla serva, siis läbi automaattankla, kainestusmajast mööda... Teaduskeskuse peatuses ei tulnud kedagi peale. Siis sõitsime pea linna piirile ja käänasime vasakule, kuid Ringtee selverini ei jõudnudki, enne tuligi see FI peatus. Seal tuli rahval bussist välja ronida ja ümber istuda. Rahvast oli vähevõitu. Peale minu veel üks neiu, kes tahtis kesklinna. Tollel soovitas bussijuht ümber istuda meie ees seisvasse marsakasse number 6. Mul aga, kes ma soovisin hoopis teises suunas, minna üle tee ja oodata marsakat number 7.

Järgmine buss pidi väljuma alles kell 20:15. Eks ta enamvähem sel ajal saabuski. Juht aga läks välja ning tegi rahumeeli ühe suitsu, enne kui edasi sõitis. Marsruut viis Lõunakeskusest mööda, ikka Ringteed pidi Viljandi maanteeni, sealt aga ka Tulbi peatusse. Igatahes jõudsin ma bussijuhilt igaks juhuks küsida, ega ta Ravilasse ära ei pööra... Umbes kell 20:30 olingi kohal, poe juures. Sinna olin kutsunud Raimo vastu, käisime veel ka poes. Koju jõudsime kell 20:45. Nii et tunnike seiklusi, ja kodus! POTil läbin ma selle vahemaa hästi majesteetlikult sõites 5 minutiga.

Liinibussidega sõitmine ei ole meelakkumine. Kuid ometi sain ma teada, et kui ma tahaksin nendega sõita, oleks soodsaim osta ID-päevapilet.

Niiskus

Ei alanudki tänane hommik kõige edukamalt. Eile ma ju ringi ei sõitnud. Kuid selgub, et see kesklukustus koos indikaatorlambikesega neelab ikkagi kohutavas koguses energiat, mispeale mu POT täna hommikul ei käivitanudki. Isegi ustest ei saanud sisse, selleks tuli tagaluugist ronida. Esemeid on aga auto täis...

Ainsa positiivse nüansina leidsin esipingi alt juba pool nädalat kadunud olnud ja sinna lipsanud portsigarilaadse fotoka.

Helistasin Taavile ja palusin tal tellida suuremat sorti takso, et boksiasjad kohale toimetada. Küllap siis selle peale meil see päeva algus ka hilineb. Õnneks ei tule õhtul boksi taas kokku pakkida ega mujale transportida.

Nataliaga

Aga laupäeval olime me Nataliaga viimast päeva Swedbanka kontoris tööl. See oli lühike päev, vaid kella 14-ni.

Nagu ma juba ka eespool olen vihjanud, pole panka tulnud inimestel reeglina asja meie leti juurde. Või kui, siis enamasti puhkudel, kui nad meid tänu oranžile kostüümile pangatöötajateks pidasid. Inimesed võtavad oma numbri ega liigu paigast...


Seda tähelepanuväärsemaks kujunes mu viimase päeva viimane pooltund. Kui ma eelmise kolme tööpäeva jooksul olin kokku saanud 4 d-allkirja, siis samapalju sain ma ka viimasel päeval. Ja seda suuresti tänu Margele, kes tõi kaasa oma naabridaami koos tütre ja tütretütrega. Kõik oli ID-kaardiga korras vaid keskmisel generatsioonil, teiste puhul oli hea võimalus uued PINid küsida. Just veel viimased pool tundi jagas pank neid tasuta.


Kõigele vaatamata pole aga minu seisukohad selle töö osas muutunud. Mulle ei meeldi selline töö, kus peab turundusjuhi kombel "kaupa" inimestele "pähe määrima". ID-kaardi kasutamine on äärmiselt kasulik tegevus, viies meie elu tulevikus veelgi lihtsamaks. Kui ma selle töö võtsin, kujutasin ette, et inimestel on koletult suur huvi selle vastu.

Selgub aga, et enamasti pole neil kas ID-kaartigi kaasas, üliharva aga on nad seda varem elektrooniliselt kasutanud. Viimases võtmes oleks just minusuguste koolitajate roll ülitõhus, kui...

Ja see KUI on kaunis määrav. Kõige olulisem on teavitustöö. Kuid minu meelest peaks selleks siiski toimuma mitmetasandiline teavitus. Inimene, kes meie juurde ise tuleb, peaks peast mäletama (või vähemasti kaasa võtnud olema) ka oma PINid.

Kui inimene aga pole kuulnudki seesugusest koolitusest, kui see tuleb talle kui välk selgest taevast, nagu tasuta degusteerimine lihaleti juures, siis... Näiteks kui ka mina satun degusteerimistele, pole mul lusikat kaasas. Nii pole inimestel ka PINe kaasas. Degustatsiooni läbiviija annab meile vajadusel ka lusika. Meie aga ei saa PINe anda, kuigi pangas ja bussis toimis selles suhtes meeldiv erand.

Olen kaalunud sellest tööst loobumist, niipea kui midagi etemat terendab. Bussitöö meeldis mulle väga. Üldse meeldib mulle väga inimesi koolitada, kuid tingimusel, et nad ise on huvitatud sellest koolitusest.

60 tundi

Nokitsesin septembri algusest saati selle Energia avastuskeskuse kodulehe kallal, märkides üles nii oma plaanid kui ka kahtlused ja saavutused. Märkmeid on kokku üle 30 lehekülje.

Nüüd, pärast ligi 60 tundi tööd septembris võib tulemusega enamvähem rahul olla. Mitte et tööd selle lehe kallal veel kaugeltki lõppenud oleksid. Koostasin veel eile ka päris mahuka lehe galeriipiltide allkirjade kogumiseks, hõlbustamaks meie infovahetust. Kahjuks ei õnnestunud mul endal Keskuse sünnipäevapidustusel osaleda.

Larissaga

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.

100%

Kui 100 minutit oli jäänud tööpäeva lõpuni, mina aga läbi uurinud kõikvõimalikud kuu aega uurimata fotod, EMT pulga muud kasutusvõimalused ja tühjendanud Gmaili prügikasti, hakkas mul pisut igav. Muide, GMaili teated "prügikastis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" ja "rämpspostis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" on mul korduvalt kontrollitud ning andnud negatiivse tulemuse. Seega kustutan endiselt usinasti ka noid kirju, ehkki ei peaks.

Meie tänane päev Kaspariga oli küll nukker. Ma olin veel poole tunni eest arvamusel, et saan päevarekordi, sedapuhku NULL koolitatut. Paraku aga tuli siiski üks kutsekooli-daam, ilmselt õppejõud, kes ostis endale ID-kaardi lugeja ning soovis ka lühikoolitust. Kasparil oli juba 5 nime kirjas, neist 3 digiallkirjadega, kui see daam minu nulliringi "ära rikkus". Murphi seaduse kohaselt hakkas mul just siis arvuti tõrkuma ja oli vaid ime, et ta soostus allkirja andma Kaspari masina vahendusel.

Ilmselt tekkis tõrge seoses sellega, et ma näitasin talle, kuidas endale tarkvara installida. Aga et näidis ikka eriliselt eluline oleks, siis jätkasin kuni sain. Paraku aga ei ole mul arvuti kasutamiseks admini õigusi ning... installeerimine jäi pooleli. Seepeale ei tundnud arvuti ära enam ei tolle daami ega ka meie boksi õppekaarti. Alles arvuti täielik väljalülitamine ja taaskäivitamine taastasid olukorra.

Nõustatuid oli mul siiski suisa kolm. Näiteks soovis üks daam üle kanda 5730 krooni, kuid makseterminali ekraanile ilmus vaid 57,30. Kutsus appi mind. Egas tema teadnud, et ma ei tööta ometi pangas, seda enam, et meil on ju vormisärgid samasugused oranžid, nagu panga sisekujunduski. Ma näitasin kõigepealt, kuidas annuleerida sissetoksitud andmeid, seejärel toksisin summa uuesti ning lisasin kaks nulli. Põhmõte on sama, nagu paljudel kassa-aparaatidel. Igatahes sain seoses sellega nii talle kui ka tema kaasale selgitada ka ID-kaardi väärtusi, ehkki seepeale selgus, et pensionäridest paaril polnud kodus arvutit ning nad ei kavatsenudki seda osta.

Üks vene keelt kõnelev vanem proua oleks olnud ehk muidu vägagi asjast huvitatud, kuid nurises, et temal kasutab arvutit poeg, kes teda ennast masina kallale ei lase, öeldes, et vanamoorid ei taipa sellest tuhkagi.

Enamasti on aga inimesed endised. Nad tulevad panka kindla eesmärgiga. Kui nad on järjekorranumbri ära võtnud, siis ei julge nad hetkekski passimisest loobuda. Ja seda isegi siis, kui nende numbrini on üle 10 koha. Pärast asjatoimetusi läheb neil aga reeglina kiireks.

Reklaamimaks meie üritust, saatsin omavoliliselt mõnesse ülikooli listigi teate, kusjuures hariduslistist põrkus see tagasi. Info aadressilt veatedet ei tulnud, kuid ma ei ole siiski ka kindel, et see info avaldati. Paraku ma ise seda listi ei telli. Igatahes mingit huvi elavnemist pole olnud märgata.

Kui see ainuke allkirja andnud koolitatu jääbki mulle ainsaks, siis on minu allkirjade protsent 100. Kasparil viie kirjasoleva koolitatava juures kõigest 60%, kui situatsiooni huumoriga võtta.


Päev hiljem võib lisada, et just sellisena see 100% päev mul lõppeski. Arutasime veel Kaspariga, et meie koondkoolituse tulemus pole mitte (100+60)/2=80%, vaid hoopis 4/6=66.(6)%

Swedbank

Alustasime oma päeva juba kl 8:40, veel enne panga avamist. Meile anti võimalus oma boks kuhu iganes panna, ehkki see vastne kontor nägi selleks liiga uhke ja ilus välja, et riske võtta. Ometi kohalik koordinaator Janek ei teinud sellest numbrit.

Kohe, kui oma boksi püsti saime (see juhtus 5 minutit pärast peauste avamist), tuli meie juurde infosekretär ning uuris asja. Vastutasuna teatas ta mu küsimusele, et selles kontoris on nädala lõpuni uute PINnide väljastamine tasuta, mis on ütlemata uhke vastutulek.

POT lubati mul parkida tõkkepuu taha siseõuele. Kõik tundus kõige paremas korras olevat, kui mitte silmas pidada klientide huvipuudust meie tasuta koolituse vastu. Enamik neist sisenevad, rabavad järjekorranumbri ning tammuvad kuni kutseni närviliselt jalalt jalale, selmet meie boksi juurde tulla.

Kui asi aetud, on peas juba uued mõtted ning sammud seatakse välisukse suunas. Algul oli Taavi kaunis unine ega kutsunud kliente ligi. Päeva peale ta pisut hoogustus, ent järjekorda ootavad inimesed polnud kuidagi nõus masinast rebitud järjekorranumbriga riskima, kuna õige number võis igal hetkel kõlksatada. Kolme esimese tunniga oli minu juures käinud üks mees, kes tundis minus ära oma ammuse õpetaja. Temale ei olnud ID-kaardi kasutamine võõras. Taavile oli sama ajaga trehvanud üks allkirjastaja ja kaks digiallkirjastajat.


Siin olnuks vist mõistlikum sättida töö selliselt, et kõik tellerid soovitanuks külastada ka meie boksi, et edasist jalavaeva vältida. Kuid pank oli niigi lahkesti nõus meie projekti siinviibides tasuta PIN-e jagama. Peale selle sain infosekretärilt uhke tooli, millel istudes nägin välja, justkui seisaksin. Ratastega ja puha, ainult kui peale istuda, siis rattad fikseeruvad kohale. Vähemasti ei tulnud kogu seda aega niisama SEISTA.

Seista aga eelistas panga klientuur. Taavi käis mitmel korral pikemaks ajaks sappajäänud inimestele pakkumas tasuta kiirkoolitust, kuid nood eelistasid lihtsalt seista, paberid näpu vahel. Minu jaoks on see pisut arusaamatu. Kuid ega ma pole ka enam nii noor, et kõikidest maailma asjadest kohe aru saada.

Sajas koolitus

Eile oli mu sajas koolitus. Nagu tavaliselt, ei rakendanud ma seegi kord jõulist ja pealesuruvat stiili, mistõttu mul kippuski nõustatavaid rohkem olema. Inimene, kes tuleb uurima mingit spetsiifilist nüanssi, kuid pole ID-kaartigi kaasa võtnud, saab minult kas kohest nõu või lubaduse küsimusele hiljem vastus anda. Viimane on võimalik vaid juhul, kui ma jäädvustan küsija aadressi.


Muidugi võinuks mõne kolleegi kombel alustada allkirjast, alles siis rääkida või vastata küsimustele. Naljakas on see, et inimesed ei häbenegi niivõrd oma iskukoodi, pigem ei taha nad telefoni avaldada. Ei mina ega ka mu kolleegid ei ole aru saanud, milliseks otstarbeks kogutakse üldse andmebaasi telefoninumbreid. E-aadressile saadetakse koolitustunnistus. Tõsi ta on, et paaril korral on kirja pandud telefoninumbrist kasugi olnud. Näiteks ühel korral tuli täpsustada isikukoodi, mis sai ilmselt valesti märgitud, teisel korral aga helistasin kodanikule, kes laadal võitis loosiga ID-kaardilugeja.

Oma topeltjuubelikoolitusel olin koos Innariga. Ka tema on oma tööstiili võrreldes varasemaga tublisti muutnud ega püüa inimesi selleks, et neilt allkirja saada. Küll aga selgitab ta äärmiselt põhjalikult kõikidele klientidele kõike, mida nad teada tahavad. Nii pole üldse imekspandav, kui ta tegeleb ühe inimesega pool tundi, 45 minutit või veelgi kauem. Kui mina lõpetan oma koolituse tihti sõnadega, et see ongi kõik ja kas teil on selle kohta veel mingeid küsimusi, siis Innari puhul lõpetavad pigem koolitatavad sõnadega, et neil hakkas nüüd kiire või et rohkem pole tõesti aega.


Väga suurt puudust tunneme endiselt eelreklaamist. Kahju, et projektile pole reklaamirahasid ette nähtud. Sain eelnevatel päevadel kohaliku turundusjuhiga meeldiva kokkuleppe, et meie koolitusboks võib pärast Swedbank'i-nädalat uuesti Lõunakeskusesse tulla. Tolleks puhuks plaanin ma boksi paigutada keskmise ukse juurde, ronimismüüri kõrvale. Sealgi on rahvast palju, restoran käepärast ning lisaväärtusena senisest palju vähem ehitusmüra.

Päeva jooksul sain sammukese lähemale Saare Leivale antud pikendusjuhtme osas, ent siiski mitte niikaugele, et oleksin kätte saanud seda konkreetset neidu, kellelt paluda pisiteenust see juhe ka Cargobussiga minu suunas teele saata.

Janaga

Jana tuli Otepäält ning võttis kaasa Liia Antslast. Nende tandem töötas päris edukalt, neil õnnestus koolitada 39 inimest ja saada 4 digiallkirja. Tõtt öelda oli ka 40. koolitatav, kuid mingi viga juhtus viimase isikukoodi märkimisega, mistõttu neiud jäid veel pärast 20:00 toda meest sinna ootama, kuni ta poetiirul ära käib... Mina olin üksi ning koolitasin 14 inimest ja nõustasin veel lisaks 4...5. Nõustatavatel inimestel on alati mingisugused eriliselt spetsiifilised küsimused, mis on iseloomulikud sellistele, kes meie koolitusmaterjali kenasti valdavad. Päris mitmetele ma ei osanudki vastata, kuid lubasin neile saata vastavasisulise kirja, kui olen vastuse saanud. Ise ma loodan vastuseid saada sertifitseerimiskeskuselt või ID-toimetajatelt. Paraku ei ole mu küsimused liiga lihtsad, et neile kohe paari päeva jooksul vastata.

Neljapäeval ei olnud me varem Lõunakeskuses olnud, aga jäi mulje, et rahvast liikus pisut vähem kui eelmisel päeval. See aga ei takistanud mind kokku leppimast turundusjuhi Ly-ga, et me saaksime ka vahemikus 13...20.09 seal töötada. Käisin uurimas ka teist võimalikku paika ronimismäe kõrval, kuid ei leidnud sealt lähedalt ühtki pistikut.

Sellele järgneski kirjavahetusest Tiiaga Suur Äratundmine pikendusjuhtme teemal. Nimelt hakkas mulle üha enam tunduma, et too pikendusjuhe, mis meil laadal üle jäi ning mille me naabritele (Saare Leib) hoida andsime, lootuses, et järgneval päeval tuleb omanik seda otsima, kuuluski tegelikult telgi juurde. Paraku ei pakkinud mina telki lahti, kuid ei Kaspar, Maire, Mait ega ka Maire paariline ei pidanud seda pikendusjuhet meie omaks. Kulutasin päris palju kõneaega juhtme jälitamiseks, ent päris lõpuni oma uuringutega ei jõudnudki. Täna jätkan helistamisi. Kui leiaks kellegi, kes selle omaks tunnistab, saaksin lasta ju Cargoga selle äragi saata.


Naersime Jana ja Liiaga ka inimeste koolitustest keeldumise põhjusi. Tähelepanuväärsemad neist olid järgmised.

— Tere!
— Ei, ega mul ei ole autot!

— — —

— Tere, kas tahaksite, ma räägin Teile veidi ID-kaardist?
— Mul on kõik need erinevad iideekaardid juba olemas!

— — —

— Tere!
— Ei, aitäh!

— — —

— Tulge meie ID-kaardi koolitusele!
— Ei, mina kaarte ei mängi!
— ID-kaart on isikut tõendav dokument!
— Võib olla

Kaspariga

Kaspariga koos töötada on lust. Vastavalt tema ealistele iseärasustele saab ta suurepärase kontakti igast soost noortega, kellest neiud armastavad käia 2...4 kaupa koos. Minul samas situatsioonis poleks sünnis noori inimesi tülitada, kuna koheselt võiks tekkida küsimus ahistamisest.

Tegelikult, mis siin salata: ma olin täna lihtsalt laisk, uurisin uuenenud töötingimusi ja jagasin konkreetseid konsultatsioone inimestele, kel polnud kavaski allkirja anda. Näiteks küsiti, kuidas ID kaart töötab Linuxi keskkonnas, kuidas panna kodulehele ID-tuvastamist, miks korraga ei saa ID kaarti kasutada IE ja Mozillaga, kuigi mõlemas eraldi see toimib jms.

Kaspar astub julgesti hoopis teiste plaanidega inimestele juurde ning keegi ei pane sellist tülitamist talle pahaks. Tulemus: minul sai kogutud 4 nime (1 digiallkiri), Kasparil aga umbes 80 nime (ca 5 allkirja). Ehk tõmban end homseks tööle.