Boks Lõunakeskuses

Nüüd, kuss buss Põhja-Eestis ringi sõidab, võtsin endale paar vaba päeva. Et täna aga algas Lõunakeskuse boksinädal ja kogu boksivarustus (peale arvutite) minu käes oli, siis tuli mul see kõik siiski objektile toimetada. Lisaks veel Kaspar kesklinnast peale võtta, kel oli lisaks arvutitele suur pakk materjale.


Kodust kesklinna, sealt Lõunakeskusse ja tagasi koju tegi kokku 12-kilomeetrise tiiru. Tõsi, ma panin selle tiiru pisut väiksemas mahus (3,5 km) juba eile esitatud aruandesse.


Lõunakeskuses käivad aga ilmatuma suured ümberehitustööd. Vähe sellest, et peasissepääs on ümberehitamisel, ümber ehitatakse ka kaupluse müügibokse ning rajatakse läbikäik uude korpusse. Kõik see aga tähendab, et kolistamist, saagimist ja muud müra on kuhjaga. Loodetavasti see ei sega boksitööd.

Kui olime Kaspariga boksi praktiliselt üles saanud, saabus ka tänane teine koolitaja Innar. Temal on Jõgevalt tulek ning oleks olnud ülekohtune loota, et ta oleks kohale jõudnud meist varem.

Homsesse vabasse päeva jäävad läbirääkimised raamatukoguga, kuhu meil on plaanis minna paari nädala pärast. Pean kohal olema homme kl 11 ning loodetavasti naasen positiivsete tulemustega.

Pangalehe sätingud

Aga eile sattusin ma ärevusse Swedbanki lehelt raha üle kandes. Mõistagi püüdsin ma vältida paroolikaarti ning kasutada sisselogimisel ID-kaarti. Sisselogimisega polnud vähimaidki probleeme, küll aga tekkisid probleemid siis, kui püüdsin raha üle kanda. Lehele tekkis java-ratas, mis keris ja keris ja keris, kuni mu kannatus katkes. Proovisin mitu korda.

Seejärel otsisin ja otsisin ning leidsin lõpuks koha, kust saab pangale märkusi, ettepanekuid, arvete annuleerimisi jms esitada. Ma olen kirjutanud oma kümme korda (alates Hansapanaga päevist) ning alati sobib mulle kõige enam rubriik "muu".

Kirjutasin neile kaunis kurja kirja: ID-kaardiga allkirjastamine rahaülekandel
Õpetan inimestele just ID-kaardi kasutamist ning innustan neid kasutama paroolikaardi asemel ID-kaarti. Paraku aga ei saa ma ise hakkama just teie pangas ID-kaardiga. Kui ülekannet tegema asuda, siis kukub see java-nupp (mis eelneb PIN2 küsimisele), laagima, et ma ei ole iial läbenud üle 20 minuti oodata.
Miks SEB pangas kõik laabub, Swedbankis aga mitte?

Püüdsin seda kirja saata 4 korda, kuid ka see ei läinud minu kontolt teele. Mis teil seal ometi toimub?.

Paraku aga ei läinud see ka neljal katsel teele. Seepeale kirjutasin sama kirja oma postkastist avalikul aadressil, saades robotilt vastuse, et nad on selle kätte saanud ja vastavad esimesel võimalusel. Mõtlesin juba, et ju nad soovitavad Mozilla asemel kasutada IE-d või süüdistavad mind ennast käpardlikkuses. Tegelikult tuli mulle aga pühapäeval äärmiselt viisakas vastus, kus paluti täpsustada, millist OS-i ma kasutan. Kui olin vastanud, et kasutan XP-d jms.

Täpsemini, mu kiri oli järgmine:

Mina kasutan uusimat IE-d (versioon 8.0.601.18702) ja XP Professional vers. 2002 (Service Pack 3). Masina näiduks on AMD Athlon 64 Processor 3500+ 3,21 GHz, 1 GB RAM.

Kui minu edastatud pangateated on teieni jõudnud, siis seda kummalisem, kuna mina ei saanud mingit teadet: teade jäi ekraanile endiselt redaktsioonirežiimi ega liikunud paigast. Olin veendunud, et saatmist ei toimunud (seetõttu ka teksti sisu kohendasin).

Teate saatmine polegi antud juhul nii oluline kui ülekande kinnitamine digiallkirjaga, mispuhul ekraanile jääb ketrama too java-noolerull, ilma et kinnitamise nupp ilmukski.

Ja selle peale saabus suurepärane õpetus, mida saan tulevikus teistelegi soovitada, kuna ma lähtusin juhisest ning sain oma Swedbanki digiasjad korda.

Vastus oli järgmine:

Tänan Teid vastuse eest.
Windowsi ja Mac OSX operatsioonisüsteemide puhul võib olla abiks internetipanga allkirjastamistehnoloogia muutmine. Seda saate teha internetipangas valides "erakliendi avaleht > internetipanga seaded > eelistused > allkirjastamisel kasutatav tehnoloogia", sobivaimaks valikuks on "veebilehitsejapõhine".
Linuxis saab allkirjastada ainult Java Appletiga, mis meie pangas hetkel kahjuks ei tööta.

Loodan, et antud informatsioon on Teile abiks ning vastame meeleldi ka edaspidi tekkivatele küsimustele. Kiiretes küsimustes saate alati üldinformatsiooni meie klienditoe numbril 6310310.

Parimate soovidega

K.S.
spetsialist

Tartu laat

Muidugi poleks olnud keerukas ka eile, kohe pärast tööpäeva, kokkuvõtet kirjutada, kui seejuures poleks vaid esinenud mitmeid pidurdavaid nüansse. Esiteks, pärast bussi kokkupakkimist tuli ju veel ka kogu Tartu boks koju transportida, teiseks, Marge avastas veebis surfates, et käesolevale blogile on mitmeid viiteidki, teiste hulgas näiteks ka Otepää valla blogis. Siinkohal minu tervitused kõigile lugejatele, kellest mul seni aimugi polnud!

Bussi kokkupakkimisel ja boksi transportimisel tuli appi mu noor sõber Jaanus, kellele tänu said arvutid kenasti ka õppimise käigus tekitatud õppefailidest tühjendatud, et bussis jätkaval kolleegil poleks põhjust minu peale toriseda. Ka oli Mait nii lahke, et tõi kogu boksi sisustuse bussiga mu juurde koju. Mu pisikesse POT-i paigutamisega oleks olnud tükk tegemist, pealegi tulnuks need tumbad ja muud esemed uuesti maha laadida. Bussist oli neid märksa lihtsam maha tõsta. Jaanus ja Mait aitasid need ka teisele korrusele tassida, Margo paigutas esikusse. Sellele vaatamata juhtusin pisut ka ise tõstma ning komberdan täna ringi justkui puuhobune. Lordoos pole ikka haigus, mida teistele soovitada.

Kui buss hommikul mu maja ees oli (palusin ju Maidult ka hommikul abi boksi transpordil), tundus meie 111-aastane kahekordne ja luitunud puumajavanur selle kõrval suhteliselt tilluke. Mõned naabrid olid sedalaadi mürakast üsna ärevil. Kahjuks nägid nad seda vist viimast korda, kui just projekti ei pikendata ning muid soodsaid muudatusi ei sünni.

Seekord olime laadal kohal tund aega enne selle ametlikku algust. See oli ka hea, kuna meile juhatati kätte äärmiselt soodne koht kohe "sissekäigu" kõrval muruplatsil, kuhu jõudmiseks tuli Maidul vähemalt poolekilomeetrine ring teha. Otsustasin, et boksi paneme suisa bussi tagaukse ette. Nii ei olnud vajadust ka tagaseina heiskamiseks, kuna buss paistis üle terve laada ning oli ise kui suur ja silmatorkav reklaamplakat. Kuna laadalisi oli piinlikult vähe, siis bussist Tallinna maantee poole jääv ala jäi lagedaks ning see reklaam paistis kaugele.

Sellel pildil on näha osa varandusest, mis kõik pidanuks mu pisikesse POTi mahtuma. Peagi saabusid ka Kersti ja Maire Paide kandist. Siis aga ka Kaspar jalgrattal. Esemete edasi-tagasi tõstmise tõttu on mitmetel kottidel sangad juba küljest ning need näevad äärmiselt räsitud välja. Üks kole saadetis tuli veel üleeile õhtul Pärnu bussilt. Ametlikult pidanuks see justkui Cargo-ga tulema, kuid et buss saabus kell 20:55, siis oli Cargo juba suletud ning kui ma poleks bussi vastu läinud, oleks telk koos raskuste ja muu selle juurde kuuluvaga Pärnusse tagasi sõidutatud. Õnneks aitas mind Raimo, kellele pole ka 50 kilo tõstmine kuigi suur probleem. Telgi aga toimetasin ma juba eelmisel päeval Ülenurmele ning tõstsin Marju abiga seal bussi.

Kaspar jõudis kohale just siis, kui olin elektri vedamisega lõpule jõudnud. Ei teagi, kas Tiia nägi prohvetlikult ette, et laat tuleb kole kasin ja rahvast vähe, igatahes oli ta komplekteerinud siia väga eduka "löögirühma", kes igaüks üksi võetuna on tõelised tegijad. Ilm oli sombune ning laat minu hinnangul umbes kahekümnendik Hauka laadast. Hea, kui seal kokku 30 müügipunkti oligi. Ühe müüja hinnangul oli rahvast veelgi vähem kui kahekümnendik Hauka omast. Ja kõige kurvem oli see, et päev läbi oli ostjaid vähem kui pakkujaid. Kogu päeva peale kokku neid siiski pisut läbi jalutas.

Ma ei uurinud, kui paljusid inimesi boksides koolitati. Maidul oli päris palju tegemist uute PINnide väljastamisel. Kuid neid huvilisi, kes minu juurde jõudsid, nappis koledasti. Kogu päeva jooksul sain vist paberile kirja umebs 10 nime, kuid arvutisüsteemi sain neid kanda 6, kellest allkirjani jõudsid 5. Minu bussiajaloo viletsaim "saak". Alles päeva lõpupoole ma sain kätte nipi, kuidas neidki koolitatavaid oma nimistusse lisada, kes boksis juba kirjas olid.

Mitmed inimesed olid sellised, kes küsisid spetsiifilisi küsimusi ega tahtnud kuskile mingeid allkirju enam anda, põhjendades keeldumist sellega, et olid oma allkirja juba väljas (bussi ees) andnud. Mõistagi ei hakanud ma igaühele seletama, et need on kaks eraldi koolitust.

Esemete lahtipakkimine on meeskonnatööna paremini laabuv. Eriti keeruline on üksi telki püsti panna, mida mul on olnud au ühel korral ka kogeda. Ka ei heisanud me seekord lippu, kuna meil puudus võimalus kusagilt saada nii palju vett, nagu seda oleks olnud lipu jalamisse tarvis.

Paide rahval oli kaasas teistmoodi laud, mis samuti üsna kergesti kokku käib ja mugav kasutada on. Tõsi, mugavam oleks sellel töötada üksi.

Telgi konstruktsioon ei ole halb, kuid kõige edukamalt õnnestub selle heiskamine neljakesi. Et selle tugitalad on transpordi käigus õrnalt kannatada saanud, tuleb kohati rakendada jõudu, et kõik elemendid omavahel korrektselt sobiksid.

Kaspar, vaeseke, vigastas selle heiskamise käigus oma kätt ning nägi suurt vaeva verejooksu peatamisega. Kiirabi me siiski ei kutsunud ning Mait võttis appi bussi meditsiinikotikeses leiduva varustuse. Päeva lõpupoole andis vist sõrmevalu järele ning Kaspari tuju näis olevat märksa paranenud. Oma tööd teeb ta iga tujuga korrektselt, niipaljukese, kui ma kõrvalt näinud olen, üksnes paha tujuga on ta naeratustega kitsi. Kuid naeratus sobib talle.

Et bussis oli külastajaid vähe, sain ma igaühele pühendada just nii palju aega, kui ta vajas. Täna tuli ilmsiks taas paar uudset probleemi. Näiteks oli ühel noormehel ID-kaart, millele said kenasti tehtud koguni uued PINnid, ent millel need olid teadmata põhjustel blokeeritud.

Kuidas me ka ei püüdnuks neid lahti muukida, see ei õnnestunud. Üle 20 minuti polnud noormehel aga viitsimist oodata, eriti kui silmas pidada, et selline ootamine toimus juba kolmandat katset järjest.

Üks viis lukkuläinud PINi lahtimuukimiseks on ID-kaardi utiliidiga PUK (PIN unblocking key) -koodi kasutamine. Proovisime seda paar korda, ent edutult.

Arvutiekraanile ilmus seni tundmatu veateade. Helistasin ka numbril 1777, milles robot-tädi jutustas pikalt, kuidas ma peaksin vajutama numbrile 1, kui soovin kaardi sertifikaadid sulgeda, numbrile 2, kui soovin midagi küsida... jne. Siis kostus veidi muusikat, mispeale vastas vene aktsendiga näitsik. Juba alates esimesest küsimusest tundus mulle, et ta teab minust palju vähem. Igatahes lasi ta mul päris pikalt oodata, kuni ta vist kellegagi konsulteerimas käis... Tulemus oli siiski NULL. Mul ongi tunne, et see 1777 töötab rohkem puhkudel, kui ID-kaart on kadunud ning selle kasutamine tuleks peatada.

Et utiliidist polnud abi, proovisime asju ajada ka otse id.ee lehelt. Ootasime samuti vähemalt 20 minutit, ilma et meid oleks saatnud edu.

Üks vanem daam küsis muuhulgas ka nõu piltide töötlemise asjus, mitmetele pidin jagama oma nappe teadmisi sideteenuste kohta.

Seekord polnud juhust, kus inimestel oleks asjaajamised rasked olnud põhjusel, et lugemisprillid olid maha ununenud. Sellele vaatamata tasuks mõelda, et tulevikus tuleks sedalaadi avalikele ja tasuta koolitustele kaasa haarata komplekt avarii-lugemisprille.

Mis aga puutub müstiliselt kinniblokeerunud PINne, siis sellekohast koolitust, täpsemini õigusi midagi muuta oleks koolitusbussi töötajatele tarvis küll.

Kui veel lisasoovitusi jagada, siis võiks olla kodanikel võimalus ka oma ID-kaartide uuendamiseks soodustatud alustel, juhul kui kiip teadmata põhjustel ei tööta. See ei ole ju tegelikult kodaniku probleem, kui talle anti ID-kaart, millele ta seni elektroonilist rakendust õieti ei leidnud. Nüüd aga, kui see soov tekib, peaks ta seni kasutamata seisnud kaardi asemele uue taotlema ning selle eest veerand tuhat krooni maksma! See ei ole e-asjaajamisi kuigi soosiv.

Aga boksid töötasid ladusalt. Vaatamata ülikasinale laadale oli neil kohati lausa järjekord. Aga siiski kohati. Minu hinnangul oli meil ideaalne tiim, ehkki töö osas oleks muudatusi võinud planeerida. Aga planeerida oleks saanud siiski alles siis, kui tegemist oleks olnud laada moodi laadaga. Seekord oli kohal vaid hr Teppo, kes lõõtsa tõmbas. Muid atraktsioone ei olnudki.

Olnuks Hauka-laada mastaabis ettevõte, saanuks inimesed boksis bussikoolitusele registreerida ning need bussikoolitused regulaarselt välja kuulutada, nagu näiteks AHHAA kuulutab välja kinoseansid. Pole ju mõeldav, et igaüks tuleb kinno just siis, kui juhtub Lõunakeskuses kinouksest mööda jalutama. Sellise organiseerimise osas on mul mõned ideed, kuid kogu innukuse nullib asjaolu, et see bussikoolitus kestab pelgalt septembri keskpaigani ning et minu teeneid pole edaspidi tarvis. Igatahes on siin kolmas nüanss, kus mul oleks (enda meelest) häid ideid ürituse organiseerimise staadiumis. Loodan sarnase projekti kordusele tulevikus.

Väga vahva on trehvata sellistes kohtades vanu tuttavaid. Seekord trehvasin kunagist kolleegi koolist, lauluõpetaja Janikat. Kuid kahjuks me terest kaugemale ei jõudnudki, kuna mind tuli just bussis tarvis, Janika aga ei viitsinud mind tundide kaupa oodata. Tõtt öelda süvenesin oma töösse sedavõrd, et unustasin ta sootuks, mis on minust pisut häbematu.

Aga kui bussiuksest välja vaadata, võis sisuliselt kogu "laata" näha, nii pisike oli see. Tegin endale pausi ning jalutasin ühe hingetõmbega terve laada läbi. Müüdi vorste, küüslauku, juustu, villaseid asju, vanu raamatuid, mitut sorti käsitööleiba, nahkseid tooteid, kala, mett, maiusi ja kosmeetikat. Märkasin veel LED-valgustite ja päikesepatareide pakkujaid, mingid noormehed pakkusid kas kindlustust või midagi seesugust. Kogu laada kohta oli üks pisike õllevaat, üks toitlustuspunkt ja... isegi välikäimlat ei olnud. Kuna ma oma elus mitmeidki laatasid näinud olen, meenutas seekordne (suuruselt ja valikult) kõige enam seda täikat, mida peetakse Puiestee tänaval, taaskasutuskeskuse hoovis.

Teine Tartu boksi tumba seisis jõude ning tolle peal lubasime me neil inimestel töötada, kel juhtus oma arvuti küll kaasas olema, ent puudus netiühendus. Laenutasin oma riisikol talle EMT-pulka ning jagasin juhised.
Kindlasti on see seisukoht pisut isekas ning seotud mu tööülesannete täitmisega, ent mulle jäi küll mulje, et meie buss koos boksidega oligi terve laada suurim tõmbenumber.

Eelneval pildil on vaade Näituste paviljoni infoleti kõrval olevast ümarast aknast. Ühte kaadrisse jäi maanteepoolne osa laadast, teine samasuur osa tuleb juurde mõelda. Ja kõik see kokku oligi siis see laat.

Pärast tööpäeva ja boksi edukat mahalaadimist arutasime tänavanurgal Maiduga, kuidas oleks tal kõige mõistlikum Tallinna poole sõita, nii et buss ei mõlgiks ära tänava veerde pargitud autosid ning satuks õige tänava otsa.

Jaanus tegi minust pildi ka bussiuksel, millest saab ilmselt ajalooline kaader, kuna vaevalt mind kunagi enam sellises situatsioonis kunagi näeb.

— — —

Hommikul, kui olime Maiduga asjad bussi tõstnud, startisime kl 8:58 (odom. 77) ning olime kohal kl 9:03 (79,5). Tagasi hakkasime aga sõitma kl 19:30 ja kohale jõudes näitas odomeeter 82.

Ülenurme

Täna oli seni lähim koolitusobjekt, mistõttu mul polnud hommikul kuigi kiiret. Ka kulgemine mööda tänavaid toimus suuremate sekeldusteta.

Ehkki valemi järgi pidanuksime seisma poe ees parklas või seal kõrval, pargitukas, vallamaja ees, eelistas Marju siiski lagedamat platsi poest üle tee. Sealt paistis buss ka suurepäraselt kaugele silma. Kohale jõudnud, märkasin sobilikku kuulutust ka teadetetahvlil ning helistasin korraldajale. Too torises kaunis pahura häälega, et keegi naisterahvas oli temale juba tiristanud.

Marju oligi juba kohal ja pesi bussi. Ta on alati minust varem kohal olnud, nagu ka Mait. Tõsi, vaid ühel korral õnnestus mul Maidust varem kohale jõuda. Marju meelt lahutas üks leedukast kaugveosõidukijuht, kes pidi Rapla peale sõitma, kuid ei teadnud teed. Pealekauba teostas ta oma kohustuslikku 45-minutilist pausi.

Meie positsioon oli igati mõnus, kuigi sellises paigas ei saanud me kusagilt seinast elektrit ning pidime generaatori käivitama. Selle väljatassimine on tõeline Taltsi-katsumus. Ja egas mina pole ainus, kel selg üle 2 kg tõsta ei luba. Marju poleks sellega ka üksi hakkama saanud. Leedukas pakkus end natuke liiga hilja appi, just kui olime masina juba maapinnale saanud. See tegi algul põrgumüra, kuid enne koolituse algust rekka lahkus ning kaja vaibus. Bussiotsa tagant see mürin nii valju ei kostnud.

Tänane koolitus oli kokkuvõttes kaunis edukas. Praktiliselt oli vaid üks tund poolik, kaks olid peaaegu täis ning üks 100% täituvusega. Kokku oli 31 koolitatut. Väga vahva koolitatav oli mu millagine koolivend Peep Puis, keda peaksid kodumaiste seriaalide sõbrad ka telerist näinud olema, ooperi- ja operetisõbrad aga teatrilaval. Mehel on äärmiselt meeldiv bass, millega ta sisustas kogu mu vahetunni, kõneldes maailma asjadest.

Üks vahvamaid nüansse oli sedastus, et tihtilugu lõpetavad meie suureestlustki propageerivad tegelased näiteks oma telefonikõne sõnadega: «okei, davai, tšau!» Esimene sõna tuleb justkui inglise keelest, teine vene ja kolmas itaalia keelest. Aga meie oleme eestlased, eks?

Saatsin enamasti klassi välja eesuksest, kuna Marju soovis jagada infomaterjali. Selle käigus kiputakse talle aga tihti ka esmamuljeid vastu jagama ning mul on rõõm tõdeda, et enamasti jäävad inimesed koolitusega väga rahule ning pilluvad vaid kiidusõnu.

Nagu mitmes teiseski paigas, väisas meid Ülenurmeski noorinspektoritest koosnev komisjon, kellest iga liige on reeglina päris hea arvutispetsialist ning sooviks üle kõige paar kiiret suplust netiavarustes teha. Et järgmise klassini ei olnud piiramatult aega, ei lubanud Marju neil surfama jääda, selleks on neil ka avalik internetipunkt ning raamatukogu. Seda juhul, kui kodus arvutit ei peaks olema.

Kuid ilm oli taas erakordselt ilus. Bussi lähedal haljasalal võttis võimust must leeder, kellel esines mitmes staadiumis õisikud, kuid ka erinevas valmimisjärgus vilju. Kui temperatuur liiga ülemeelikuks ei muutu, talun ma varjus istudes isegi päikest. Viimase tunni ajal kippus see muidugi ekraanipilti tuhmistama, ent ega mu koolitatavad seda ekraani kuigi innukalt ei vaatagi. Peamiselt vaid siis, kui ma näitan multikaid, mis aitavad seletada ID-kaardi kasutusalasid või mobiil-ID-d. Need multikad on muidu pärit boksikoolitusest, ent ma leidsin, et need sobivad suurepäraselt ka minu juttu illustreerima.

Ka olen ma oma tunnis kasutanud enda isiklikku rahakotti koos paljude plastikkaartidega ja ID-kaarti näitliku õppevahendina. Ka mobiiltelefon on tihti vajalik. Üldse meeldib mulle kõike käepärast kasutada. Alati teen ma koos koolitatavatega allkirjastamise kaasa, mõnikord, kui aega jääb, teen ka nimelt mõne vea, mille pealt on hea õppida.


Igatahes olen juba ette kurb, et see vahva bussikoolitus minu jaoks otsa saamas on. Mulle meeldib, kui kohale kogunevad inimesed, kel asja vastu huvi. Tulevikus on boksitöö selline, kus enam pelgast tutvustusest ei piisa. Õnneks organiseeriti koolitusboksidesse ka näidis-ID-kaardid, millega saab vajalikud toimingud läbi mängida ka see, kel kaarti sootuks pole. Homme on mul viimane bussipäev, seda aga koos boksiga.

Et kogu Tartu boks on minu juures (peale arvutite), siis organiseerisin homseks bussi Maidu juhtimisel enda juurde, et kogu varandus korraga kohale toimetada. Minu pisike POT poleks selleks lihtsalt füüsiliselt suuteline, kuna telgi, boksi, lisavarustuse jms summarne kubatuur ületab minu auto oma.

— — —

— Sõidu algul oli odomeeri näit 60, startisin kl 9:13. Starti pidurdas veidi Tamara korter 2-st, uurides minult majahoidja olemasolu meie majas. Sõidule kulus kokku 12 minutit, valisin marsruudiks Puusepa - Kesk-Kaare - Kabeli - Võru tänavad. Viimane läheb enne Võru mnt algust ning enne raudtee ülesõidukohta sujuvalt üle teeks, mis viis sihtpunktini Ülenurme Konsumi juures. Kokku oli kodust sinna maad 8 km.

— Tagasisõitu alustasin alles pärast poeskäiku kell 18:34 ning sõitsin seekord teist teed, pöörates Ülenurme kooli juurest vasakule, et kohe maanteele jõuda. Viimane viib otse Ringtee viaduktile, sealt aga Lõunakeskusest mööda otse Viljandi maante otsani. Sedapidi tuli teepikkuseks tegelikult 9 km (odom. 77), ehkki näiliselt pidanuks olema tegemist otseteega. Olin kodus kl 18:45.

Kambja

Täna hommikul meenus mulle, et eile õhtuks sai paak praktiliselt tühjaks. Seetõttu sõitsin välja veidi enne üheksat, et jõuaks ka tankida. Sihtpunkt Kambja oli kaunis lähedane ning sinna kulgemisele ma liialt palju aega ei pruukinud varuda.


Juba jupimat aega eelistan ma kütustest Nitrot, mis on küll 98 hinnaga, ent soodsate lisanditega. Eelmise paagitäiega sõitsin ju ca 550 km, seekord oli paagis 95, mida kulus rohkem, mistõttu läbisõit oli vaid 500 km.

Ehkki mul on mitu sooduskaarti A-tanklast ostmiseks, saan ma selle siiski suhteliselt kallilt. Seekordsele paagile kulus kokku 605,30 krooni. Üsna hästi on näha ka ma-ei-tea-mis-meetri pealt (see on vist see stahhomeeter), et 100 km/h kiirusega on pöördeid 3000. Bensiin 95 puhul on näit sama kiiruse juures reeglina 3200.

Igal vallal on oma lipp, mida samuti vahva jälgida on. Vallamajade ees lehvib kõrvuti riigilipuga ka oma kohalik. Aga ilm oli täna soodne. Päike ei kõrvetanud, ent vihma ka ei sadanud. Aeg-ajalt oli õrn tuulepuhang.

Vallamaja oli renoveeritud, ilmselt kunagine mõisahoone. Paraku jäi see suure tee pealt pilgu eest varjatuks, kuna põlispuudest park varjas vaate teele. Tundus, et ega vallarahvas liiga laialt asulas reklaami ka teinud polnud, kuna valdav enamik koolitatutest olid sealtsamast, vallamajast.

Algul parkisime suurde parklasse poe lähedal, kuhu kohalik politseinik oli Marjul soovitanud minnagi. Samas kohas parkivat tavaliselt ka Hansapanga-buss. Vallamaja teadetetahvlil seisis küll meie värviline kuulutus.

Et viimases klassis olid inimesed, kes olid aastaid ID-kaardi kasutajad, oli mul vähe üllatusi neile varuks. Väga huvitav tundus neile rahvastikuregistri andmebaasis olev teave nende enda sugulaste kohta.


Ametlik "saak" oli täna 8/7 + 6/6 + 3/3 + 4/4, ehkki tegelikkuses oli esimeses klassis vaid üks vaba koht ning teised jagunesid samuti suvaliselt. Igatahes on alati igavene tegemine nende valedel aegadel koolitusele ilmuvate inimeste ümbernimetamise ja -märkimisega.

— — —

Startisin kodust kell 8:47 (odom. 500) ning olin kl 8:50 (näiduga 502,4) Lõunakeskuse automaatbensiinijaamas, et juurde laadida kütust. Seepeale nullisin odomeetri ning asusin Kambja poole teele kl 8:55. Tankisin umbes 37 liitrit (605 kr eest).

Kohale jõudsin kl 9:09 (odom: 16). Tagasi saime suhteliselt varakult, kuna viimases klassis oli vähe rahvast ning poole klassi arvuteid oli Marju juba sulgenud. Startisin kl 17:42 ning jõudsin koju 18:00 (odom. 34).

Puurmani

Tänane sõit oli Jõgevamaale. Jõudsin läbi paksu udu Puurmanisse. Algul platseerusin Tartu poole Pedja jõge, hiljem aga sõitsin üle silla ning avastasin, et teisel pool on alev märksa suurem. Siit ka ilmselt põhjus, miks mu esialgsele marsruudile jäi Ülejõe tänav.

• Start kodust kl 8:33 (odom. 424)
• Puurmanis kohal kl 9:00 (460) — 36 km 27 minutiga
• Pisikese ringiekslemise järel olin kohal kl 9:05 (462)
• Tagasisõidu algus kl 18:00 (462)
• Kodus kl 18:27 (500) — 38 km 27 minutiga

Hommikune sõit kulges udus, nagu öeldud. See algas Laeva kandis ning laius peaaegu Pedja jõeni.

Meie seekordne koolituskoht paiknes otse vallavalitsuse vastas, noortekeskuse ees parklas. Noortekeskuse hoones paiknes ühtlasi ka sidekontor.

Noored kogunesid alles kl 16 paiku, käisin ka ruumides ning võisin veenduda, et neil oli seal jõusaal, mängu- ja spordisaal ning ringitöönurk.

Näide sellest, kuidas oksad võivad bussile liiga teha. Avastasin, et bussi nn taganumbri kohalt oli kleeps purunenud. Koolituse lõpuks oli Marju selle juba ära parandanud.

Koolitused olid tänaseks kenasti planeeritud ning esimesed kaks klassi olid kenasti täis. Pisikese segaduse tekitas aga asjaolu, et koolitatavad olid oma aegu vahetanud. Sellele vaatamata oli huvi suhteliselt suur. Kokku oli tegelik täituvus 10/10; 10/10; 4/3 ja 7/7. Just tänu sellele, et ma ei suutnud mitme päeva andmete vahel nii kiiresti fluktueerida, jäi kellelgi digiallkiri andmata, kuid teadmised sai ta siiski.

Enne viimast koolitust külastasid keskusesse tulnud noored ka meie bussi ning jäid nähtuga rahule. Ühe vaheaja jooksul käis üks asjalik noormees korraks netis, et mingi kiri teele saata. Koolituse unustanutele aga ei õnnestunud väga hästi helistada, kuna samal ajal olla mingi mobiilimasti remont käimas. Mitmes kohas puuduvat elektergi. Meil aga töötas Kõu isegi ilma väliantennita suurepäraselt.

Üks 70-aastane härra jäi "peale tundi", et uurida veel mõningaid arvutiga seotud küsimusi. Näiteks huvitas teda, kuidas saab välja printida vaid teatavat tekstilõiku. Tänane vanim õppur oli aga 80-aastane pensionärist pedagoog. Ta polnud registreerunud ning tal polnud ka ID-kaarti kaasas. Ent teda see asi huvitas, lippas korra koju ning tuli mitte üksnes kaardiga, vaid ka PIN-koodidega.

Bussi kordaseadmine käis kiiresti ning tagasitee oli päikeseline. Kui ma hommikul panin vormisärgile ja -vestile lisaks veel pintsakugi, siis lõpetades tundsin, et isegi särk üksi on liigne.

Homme ootab meid aga Kambja Tartumaal, kuhu hetkel on registreerunud 7, 3, 3 ja 3.

Luunja

Tegelikult pidanuks tänane päev algama Kavastus, kuhu on kodust maad alla 25 kilomeetri. Veel eile uurisime Marjuga maantekaarte ning mulle jäi meelde, et esialgu tuli sõita Luunjast läbi, siis veel 11 kilomeetrit ning... pidingi kohal olema.

Et ma aga üldse ei teadvustanud, et maanteelt pidanuks vasakule keerama enne Emajõge, kihutasin uljalt kuni peaaegu Poka bussipeatuseni (24 km), enne kui asi kole kahtlane hakkas tunduma. Peatusin seepeale tee veeres ning haarasin tagaistmelt atlase. Muidugi! Vale tee! Kell oli juba 5 minuti pärast pool, kui ma otsa ringi pöörasin ja tagasi sõitsin. Jõudsin Kavastusse siiski 14 minutiga, ületades pisut piirkiirust.


Kuid bussi juures askeldas vaid üks kohalik mammi, kes püsis kenasti kohal kuni peaaegu tunni alguseni. Siis aga loobus, lubades naasta pärast seenelkäiku. Kui ta just metsa ära ei eksinud, siis sattus ta tänase Pärtlipäeva puhul (kui pidavat seened maa peale sadama) mõnele ülimalt rikkalikule seenepaigale, et unustas koolituse sootuks.

Nagu see juba kipub tavaliseks saama, valitses mu süsteemides kaunis suur segadus, kuna inimesed, kes kohale saabusid, olid registreerunud hoopis teistele aegadele. Igatahes kui ma neid üritasin lisada, vastas süsteem, et vastav isik juba eksisteerib andmebaasis. Samas aga polnud võimalik teda mul kuidagi õigele ajale ringi tõsta. Esimesse koolitusse oli kohale tulnud ka kolm daami, kes ilmselt lubati töö juurest vaid pooleks tunniks asja uurima, igatahes kujunes olukord kole närviliseks ning nad kibelesid minema.

Vahepeal vedas meid Kõu alt, mistõttu paar inimest ei saanud oma digiallkirja andagi. Side taastumist ootama polnud meil võimalik jääda, kuna kolmas koolitus pidi aset leidma juba Luunja kultuurimaja juures. Igatahes kas siis seesugusest sündmuste neurootilisusest või millestki muust tingituna, hakkas mul vahepeal kole paha, mispeale ma pidin käima lausa värsket õhku hingamas.

Pakkisime oma varandusest õrnema osa kokku ning Luunjasse sõites lasi Marju mul ees sõita. Ma nimelt reklaamisin, et olen Luunjas korduvalt käinud. Tõsi, enamasti olin ma seal ringi jalutanud autota. Nii ma siis sattusingi poe juurde, mõisahoone kõrval, kust igaks juhuks küsisin teed, et mitte taas eksida. Tee viimase lõigu sõitsin praktiliselt läbi pargi mööda kõnnitee sarnast trotuaari. Marju ajas oma suure bussi minu järel ning oli vaid õnn, et tee servas polnud torkivaid põõsaid. Sirelite pehmed lehed oleksid pigem bussi külgi puhastanud, kui need vähegi mustad oleksid olnud.

Kui me 8 minutit enne koolituse algust Luunjasse jõudsime, oli samuti kohal vaid üks huviline. Hiljem siiski lisandus neid veelgi. Kohalik organiseerija oli väga õnnetu, et vaatamata suurele reklaamile tema haldkonna inimesed sedavõrd passiivsed on.

Viimase tunni ajal tahtsin tavapäraselt demonstreerida oma paksu rahakoti sisu ning mobiiltelefoni. Mina saaksin oma mobiiltelefoniga edukalt salaja pilte teha, jäädvustades näiteks kellegi panga koodikaardi. Rahakotis mul aga raha suurt polegi, mõned kroonid vaid. See-eest on seal aga paks pakk kõikvõimalikke plastikkaarte. Just need võiksid kõik olemata olla, kui kogu süsteem oleks orienteeritud ID-kaartidele. Paraku aga ei leidnud ma kusagilt oma "ridiküli" ehk õlakotti, milles nii mu mobiiltelefon kui ka rahakott paiknesid. Asjade seesugune kulg ajas mind pisut hajevile. Lõpuks andsin oma autovõtme Marjule, kes käis asja uurimas. Selgus, et ma olingi oma kotikese autosse unustanud.

Siiski sain ma demonstreerida, mis juhtub siis, kui allkirjastatud dokumenti enne salvestamist muuta. Saime kena ja kehtetu allkirjaga digidoci. Suurepärane näitmaterjal!

Sain teada, et Luunja kultuurimaja juures tegutseb senini Helgi juhtimisel looduse ja kunsti ring, mis sai alguse veel ajal, mil ma ta enda juurde Loodumajja tööle võtsin. Helgit ennast koolitusel ma kahjuks ei näinud.

Ilm aga oli ilus ja suvine, ehkki varavalges oli vaid +11°C ning selge. Päike enam ei kõrvetanud, ehkki otse uksest sisse sirades segas ekraanilt pildi vaatamist, mistõttu ma pidin taas uksed sulgema.

Viimase koolituse ajal täitus mul omapärane juubel — ma olin end ID-kaardiga autentinud 500 korda ning digiallkirju andnud 100. Need numbrid tundusid sedavõrd ümargused, et ei tundunud üldse mitte usaldusväärsed.

Lõppkokkuvõttes oli päev siiski edukas. Ehkki koolitatuid polnud pooltki nii palju, kui loota võis. Samas aga tuli üks härra, kes hommikul arsti juures käis ega saanud Kavastu koolitusele tulla, koguni viimasele koolitusele Luunjas kohale. Vastutasuks tegelesin temaga individuaalselt ja pikemalt ning tegin talle isikliku e-posti konto ning saatsin koolitusel osalemise tunnistuse nimetatud aadressile.

— — —

• Startisin kl 8:56 (odom: 347) ning jõudsin Pokale 9:24 (371)
• Pokalt pöördusin tagasi ning leidsin õige teeotsa — Kavastusse jõudsin kl 9:38 (odom: 391)
• Kavastust lahkusime kl 13:40 (391) ning jõudsime Luunjasse 13:52 (401)
• Luunjast alustasin koduteed kl 18:09 ja koju jõudsin 18:29 (odom: 415)
• Päevaga sõitsin kokku maha 68 kilomeetrit

— — —

Homne koolitus näib Ole kaasas! saidi kohaselt kenasti broneeritud. Kaks klassi on sootuks täis, teistes on üksikuid kohti. Eks paistab, milliseks olukord koha peal kujuneb.