Tööst võtuks

Katseaeg sai mööda ning tulemusega ei oldud rahul. Tööleping peatati, õigemini mul soovitati kirjutada lahkumisavaldus omal soovil, kuna märge vabastamine sobimatuse tõttu pidavat kõlama kehvemini. Sisuliselt ei muutuvat meil midagi, üksnes edaspidi ei pea mul enam olema oma kabinetti Tornis, kuna mulle istub rohkem kodus töötamine.

Milles aga seisnes sobimatus? Kui ääriveeri seda uurisin, siis peamiseks probleemiks osutuski minu pidev puudumine mitmesugustelt üritustelt, eelkõige lõuna- ja kohvilauast, kus arutatakse olulisi asju. Samas, muudatuste ja uuendustega kodulehel oldi vägagi rahul, anti veel pisisoovitusi. Ülivõrdes mainiti ka neid paari töötuba, mis ma olin loonud. Kuid kollektiiviga ma ei sulandu, pidustustel ei osale ning üldse puudun pidevalt. Ikka kas Luual või olümpiaadil, mis kahtlemata on olulised asjad.

Ma tõesti ei hakanud ka vastu vaidlema, kuna vaatamata vähem kui poolele koormusele on juhataja jaoks oluline tulemus, mitte tulemuse saavutamiseks kulutatud aeg. Iseasi, kuidas meie edaspidine töövõtulepingu alusel töö välja hakkab nägema. Kui sissetulek oluliselt väheneb, siis kaob üldjoontes igasugune stiimul ka töötada. Õigupoolest, töötamine pole siinkohal õige sõna. Kogu see tegevus köidab mind sedavõrd, et eks ma kaastegev ole ikka. Kuid selleks, et teenida, olen kõigele vaatamata sunnitud otsima teisi tegevusi, mis ei tule Keskusele pühendumise suhtes mitte kasuks. Küllap pean hakkama siis iga kuu lõpus esitama saavutuskokkuvõtteid ja aruandeid. Näis, kuidas see välja kukub.

Võrgustik võrgutas

Eilne päev iseloomustub peale seikluste mööda pealinna liiklussõlmi veel ka kutsekoolidele mõeldud seminaril Võrgustik võrgutab osalemisega. Seminari tööpäev oli intensiivne ning erinevad ettekandjad demonstreerisid mitmete erinevate programmide abil loodud õppeotstarbelisi vigureid. Juttu oli eXe Learningus koostatud õpiobjektidest, Hot Potatoesi veebipõhistest küsitlustest ning enesekontrolli testidest, CMSimplega koostatud e-õpikust ning Flashi abil kokku pandud perspektiivõpetuse õpiobjektist. Üks huvipakkuvamaid tundus mulle ZohoCreator, mida plaanin edaspidi lähemalt tundma õppida. Järgmine analoogne seminar oli planeeritud 24. aprillile.

Mu võõrustaja oli õhtuks lahkesti organiseerinud kontserdi Estonias ning kogu nädalalõpu kultuuri valguses. Näiteks pidanuks me minema laupäevaks-pühapäevaks Otepääle suusavõistlusi vaatama. Kui mul teisi kohustusi polnuks, siis oleksin ehk soostunudki mõned kultuurisündmused kaasa tegema, kuid kindlasti mitte raja ääres laudu vastu maad nühkivaid sportlasi jälgima. See aga oleks tähendanud, et oleksin pidanud kogu tänase päeva saama tööd teha, et ette valmistada nädalased tunnid Luual ning mitemed muud kiireloomulised tegevuses oma metoodiku kohal. Igatahes ei osanud ma ette näha võimalusi tänaseks töötamiseks, ilma et oleksin kohe pärast seminari koju naasnud.

Eile õhtul aga selgus, et mu Toome tööandja polnud minu panusega täielikult rahul ning plaanis katseaja lõppemise puhuks veel täna mind vormistada lepinguga töötajast töövõtulepinguga töötajaks, või midagi seesugust. Ta kiitis küll muudatusi kodulehel ning väga hästi koostatud töötubade kirjeldusi, kuid ilmselt häiris teda asjaolu, et ma ei ole saanud ega soovinud osaleda ootamatutel kohvitamistel, mille käigus alati üht-teist arutatakse. Paraku on koosolekud sattunud reeglina just Luua päevadele. Tõsi see on, et mitme ametikoha vahel pendeldades ning oma tegevusi jaotades tunnen ka ise, et olen metoodiku ametile ebaproportsionaalselt panustanud. Samas aga kulus terve igavik sellele, et tabada paari-kolme eelneva webmasteri loogikat kodulehe koostamisel. Tagatipuks kulus Luua tegemistele määratult rohkem aega kui see vastava töötasu eest vajalik olnuks. Muidugi võib ju lohutada, et Luual on jäänud käia vaid üheksa korda, pealegi pole edaspidi vaja ette valmistada geoloogiateemalisi tunde, kuna too tsükkel sai läbi. Eks ma või ju proovida enda senist laiskust nende nüanssidega õigustada.

Pisut nörritav on seik, et vahetult enne Luuale lõpliku JAH-sõna ütlemist andis keskuse juhataja mulle pigem julgust see jah-sõna öelda. Peale selle olid meil veel mõned suulised kokkulepped, mida tema ei täitnud. Näiteks ei olnud meil enne lepingu sõlmimist üldse juttu mu ametinimetusest ega koormusest, küll aga summast, mille ma pidanuks töö eest kätte saama. Suhteliselt hästi on seni kokku klappinud idee sellest, et ma tohin ka kodus töötada, mida küll mu ehmatuseks varjutas sageli kohatu küsimus sellest, kas ma asun parasjagu Tornis.

Valetaksin, kui kostaksin, et selline asjade käik mulle mingisugust muljet ei avalda. Olen pisut nördinud, kuna vaatamata kohal mitteviibimisele ei kuluta ma kõnealusele tööle kindlasti mitte vähem kui 20 tundi nädalas, pigem rohkemgi. Kuigi mu koormuseks on märgitud 0,4 kohta. No vaatame, kuidas tänane jutuajamine kulgeb. Sisuliselt pole minu jaoks ju eriti oluline see ametinimetus ega koormus, vaid sissetulek. Kui seda peaks veelgi kärbitama, kaob sellega seoses igasugune stiimul teha enamat kui see minimaalselt tarvilik. Eks vaatame, mis see tänane vestlus toob. Kindlasti teenin täna veel ühe rasvase miinuspunkti seeläbi, et ei lähe kollektiiviga kaasa Võru taha mäele vastlatrallitama. Tööd on vaja teha.

Usaldamisest e-õppes

Sel teemal on varemgi rohkesti räägitud ning üldjoontes on traditsioonilise pedagoogika esindajate seisukoht selles täiesti mõistetav. Ometi on mul juba möödunud aasta oktoobrist kripeldamas idee see kirjavahetus ka pisut laiemale ringile teatavaks teha, ehkki mind ei saaks samas kahtlustada ka naiivses arvamuses, justkui minu päevikusissekandeid loeksid tuhanded huvilised. Kindlasti aga juhtub nii mõnigi vastavat teemat uurides sellele kirjavahetusele ning on sel juhul teretulnu kommenteerima.

Siin esitatud kirjavahetus leidis aset juba lõppenud kursuse siselistis, mistõttu võib mõnelegi juba tuttav olla. Meeldiv on aga tõdeda, et mina pole ainus, kes sarnast seisukohta evib.

1. oktoobril 2008 kl 14:36 kirjutas Terje Raudsepp:

Kuruse kavale tagsisidet saades kerkis esile minu arvates üks huvitav probleem, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Mina isiklikult leian, et e-õppes on asju, mis pole lihtsalt kontrollitavad - eriti tänapäevases ühiskkonnas. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber küsimusest, mis puudutab õppetöö tulemuste usaldatavust. Kas õpilane vastas küsimustele õigesti või valesti ise või kasutas kellegi abi. Ma ei taha muidugi väita seda, et kõik valetavad või petavad, aga paraku kogemus näitab, et kui anda selleks võimalus - seda tehakse.

Millised on teie kogemused selles vallas? Kas te ei ole kunagi näinud, et üliõpilased spikerdavad või ütlevad teistele ette?

Õppejõud võivad muidugi öelda, et pole minu mure, kas üliõpilane tahab targaks saada või ei. Mul tekib siin aga teine küsimus - kes peaks andma välja sertifikaadi? Praegu on ikkagi nii, et ülikool paberit välja andes kinnitab, et antud isikul on olemas vastav teadmiste pagas ning teda võib pidada oma erialal spetsialistiks ning kusjuures on see ausal teel saadud.

Mida arvate teie sellest teemast?

Just täpselt see teema, mille ma ise enda jaoks enda meelest juba varem lahendanud olin. Ma pole just kindel, et mistahes õppetöö peaks tingimata toimuma stiilis "usalda, aga kontrolli", pigem hoopis juhenda ja aita. Igatahes vastasin ma kirjale samal päeval kl 15:42:

Olen näinud küll ja küll, kuidas üliõpilased spikerdavad ja infot vahetavad. Isegi kui seda ei märka, on see ju tulemustest näha (eriti eduliselt levivad valevastused!).

Mulle tundub, et seda probleemi ei tohiks siiski üle dramatiseerida. Eks ole ju ka info õigeagse ja õigest allikast hankimise oskus vajalik. Sageli tekib mul hoopis küsimus, et milleks SEDA või TEIST asja peab üldse peast teadmagi?

Ülesanded on võimalik esitada ka selliselt, et kopipeistida ei ole võimalik. Ja mis sellest, kui õppija mõnd teemat oma akadeemikust vanaemaga arutab? Eks ta õpib ka seeläbi.

Veidi aja pärast (kl 17:08) vastas ka meie kursuse juhendaja Anne Villems nii:

Eksam puhta valge lehe ja pliiatsiga on minu arvates väga kunstlik situatsioon. Mitte kunagi edaspidises elus ei panda spetsialisti 4 puhta seinaga ruumi ja ei kästa meenutada ning reprodutseerida kursusel käsitletut. On selge, et termineid, põhiprintsiipe jne. peab tundma, aga seda on väga lihtne (mhm, kas just väga?) kontrollida automatiseeritud testidega. Aga see osa teadmiste kontrollist võiks olla väga väike osa kontrollitavast.

Mina armasta teha eksameid materjalidega - võtku kaasa mida iganes tahavad, v.a. teise mehe pea (seega akadeemikust vanaema kaasa võtta ei saa :). Aga eksamil on (pool)elulised ülesanded, kus nad peavad spetsialistina lahendusi leidma ja neid vastavalt teooriale põhjendama.

E-õppes saab teha ka kontrollitud teste: test töötab ainult etteantud (õppejõu kõrval asuval) arvutil või ainult selles arvutiklassis. Mul ühel väikesel 1 ap kursusel on selline lõputest, mida tehaks minu juuresolekul arvutiklassis (ja test on koostatud, et naaberarvutitel on suure õenäosusega erinevad küsimused).

Räägitakse, et ajapiiranguga on hea oskajaid pooloskajatest eristada, aga ma ei armasta väga range ajalimiidiga (40 küsimust 20 minutiga :) teste.

Kutsun kõiki jagama oma kogemusi õppetulemuste kontrolli alal, nii õppurina kui õppejõuna. Otsest spikerdamisest tean ma üsna palju :)

Siinkohal oleks ilmselt liigne lisada, et paraku jäidki need kolm kirja sel teemal ainsaiks. Ehk on aga kellelgi teisel selle teema kohta arvamusi?