Kõlatud plaanid

Vaatame siis senistele tulemustele näkku. Kursus pidi sisaldama allpool märgitud lõike. Mis on siis tehtud ja mis veel teoksil?

• Kujundatud avaleht - on olemas. Kujundasin ise ülemise banneri kursuse pealkirjaga, kaustade nupud ning alumise banneri, mis viitab TK toetusele ning sisaldab 21 isetehtud fotot taimedest.


• Ainekava oli selle kursuse üks esimesi ülesandeid ning sai pärast mõningast viimistlemist valmis. Selle ülesseadmine *.pdf failine pole mingi kunst, iseasi, kas seda mitte ühtluse mõttes kujundada *.html failina


• Õpijuhis õppijatele on veel tegemata. Alati tekib siinkohal kiusatus lisada ka kogu WebCT kasutamise lühijuhis, kuna üldine ja olemasolev ei ole õppijatele üheselt mõistetav. Siin tekib lisaküsimus, kas juhisesse sisse kirjutada hetkeolukord või lähtuda sellest, kuidas see kursus siis peaks toimima, kui lõpuks likvideeritakse olemasolevad vead skriptis. Loomulikult on need vead ajutised, kuid ajutised asjad kipuvad ka praktikas kõige kauem püsima. Näiteks nutan ma taga WebCT eelmise versiooni võimalusi keelevalikul ning õppija kodulehtede tegemiseks. Uues versioonis neid pole. Paraku on see nn Roster vaid hale jäljend ideest, mida minu meelest peaksid õppijad oma kodulehele paigutama.


• Õppematerjalid (4-5 ptk), mis on lisatud veebilehekülgedena või eXe sisupakettidena (soovitavalt peaks õppematerjalid sisaldama pilte ning audio- või videoklippe) - Minu valmival kursusel on 5 õppetükki, mis igaüks koosneb päris suurest hulgast alalehtedest ja lisalinkidest. Plaanis on lisada kohaseid klippe ja veebipõhiseid mudeleid. Audiofailid on kohased pigem keeleõppele.


• Testi, mis koosneb vähemalt 5 küsimusest - Mul on iga õppetüki järele planeeritud testi tüüpi kontrolltöö. Küsimusi on igas 20...25. Testid peavad olema automaatselt hinnatavad. Enamasti valikvastuselistele küsimustele genereeritakse vastusevariandid suvalises järjekorras. Küsimustele vastamise aeg on piiratud. Huupi vastamist peaks limiteerima juhendissegi üles seatav säte, et õige vastus annab positiivseid punkte, vale aga negatiivseid. Valikuid on reeglina 5...8, millest õigeid on vähemalt üks ja ka valesid on vähemalt üks. Olenevalt küsimuse sõnastusest, lasen õppijatel sageli valida õigete hulgast hoopis üksikud valevastused.


• Suhtlemisvahendeid - Suhtlemiseks saavad olemas olema iga õppetüki sisuosaga seotud foorumid, lisaks personaalse kirjavahetuse võimalus. Foorumite kasutamise aktiviseerimiseks on otstarbekas lisada nn kodutööd, milleks võivad olla kontrolltöös olevaid küsimusi toetavad ülesanded.


• Vähemalt 2...3 muud WebCT vahendit, mida soovitakse oma kursusel kasutada - Selle punktiga jään ma mõneti hätta. Millised peaksid olema need muud vahendid? Näiteks õppijate enesesetutvustuse nõue tuleb, iseasi, kas see on see siin mõeldud muu vahend.

Nurjatul kombel ei installeerunud see Canoni kaamera ka töö juures olevasse masinasse. Nüüd on juba pea paar nädalat nii- ja naapidi katsetatud, aeg oleks vist manuaali lugeda.

Päev mu uues töökohas oli selles mõttes tähelepanuväärne, et esmakordselt viibisin ma seal pea terve tööpäeva. Üle kuvari vaadates paistab minu kabineti aknast mälestusmärk Stuvele, kui veidi paremale kiigata, näeb ka Raekoja torni ja kella. Aga kodus on siiki etem. Kasvõi juba seepärast, et arvutitesse on installitud peaaegu kõik tööks vajalikud programmid. Hädaga saaks ka muidugi Tähetornis hakkama.

Paraku ei saa siiski päris plaanipäraselt, et esimeses kohas teed vaid esimesi asju, teises kohas teisi jne. Täna on viimane selle kuu päev, seoses millega on mul vaja teha üks kuues asi. Loodetavasti jääb enne homset aega ka muudeks tegemisteks.
Näiteks proovin, kas pildi lisamine selle blogi allserva ka kuidagi võimalik on.

Palju on neli veerandit?

Valem 4 x 0,25 >> 1,0 ei vaja tõestamist!

Seoses kurikuulsa 3+2 buumiga on ülikoolides toimunud kolossaalseid struktuurimuudatusi, millel ei näigi lõppu tulevat. Üheks minule isiklikult oluliseks väljundiks oli minu kui õppejõu ametikoha kadumine. See ei olnud koondamine, mis oleks sisuliselt tähendanud hüvitatud vallandamist. Õige oleks seda nimetada ametikoha koondumiseks vastavalt kujunenud olukorrale ehk asjaolude kujunemisele.

Igatahes ei saanud ma tegevusetult koju istuma jääda, kuna elamine maksab raha. Raha tuleb aga millegagi teenida. Nii ma siis otsisin endale sobivat kohta, mis ühest küljest konti ei murraks, teisalt aga ei kriipsutaks läbi kogu senise elu jooksul omandatud oskusi ja kogemusi. Pakkumisi oli mitmeid, äraütlemisi aga veelgi enam. Üldiselt peaks siinkohal klassikuid tsiteerides tõdema, et "Ma ei saa ju kindlat töökohta vastu võtta. Ma olen selleks liiga andekas. Ja siis võidakse mind ju veel edutada...". Igatahes on mul hetkel neli ajutist töökohta, igaüks koormusega 0,25.

Viimastel aegadel on minu maailmavaates toimunud ka mitmeid paradigmaatilisi muudatusi. Näiteks ei olnud ma kogu oma senise elu jooksul iial kuulnud, et metsast korjatud seeni puhastatakse lehe- ja samblapurust mingisuguse pintsliga. Terve mu senise elu jooksul oli seeni lihtsalt vees pestud, siis kupatatud ning edasiselt sisse soolatud. Kõrgemakvaliteedilisi seeni aga puhastati kööginoaga ning lõiguti pannile ning praeti võis. Või on tänapäevaks kujunenud kahjuks täiesti tundmatuks tooteks. Ilmselt siis sellest ka pintslid ja muud... Teine hiljuti kuuldud imemoodus puudutas köha ravimist. Selgus, et köha pidada ravida saama ka kuppu pannes. Mina arvasin seni, et kupupanekuks on siiski tükk maad tõsisemat põhjust vaja kui infektsioon. Igatahes tundub mulle, et kupu panek köha korral on samahea kui pea amputeerimine hambavalu puhul.

Kolmas tõsine paradigmaatiline nihe puudutab matemaatikat. Eks ma ole sellest vihjamisi ka varem kirjutanud. Igatahes selgub, et neli korda veerand on kokku kaugelt rohkem kui üks. Ma tegelen arvuti taga istudes mitmesuguste töödega iga päev vähemalt 12 tundi, tavaliselt küll 14...18 tundi, eriti kui pole muudest käikudest tulenevaid "seisakuid". Kuid enne uinumist saan ma väga harva endaga rahul olla. Tihti ei saa ühtki asja päris lõpuni valmis. Ja kui poolelijäänud tegevus edasi tõukub, siis põimub sellele juurde juba uusi toredaid lisaülesandeid. Olen viimasel ajal püüdnud oma elukorralduse viia selleni, et iga päev on mingisugune neljast ametist see peamine. Planeerimine on üks asi, teostamine aga hoopis midagi muud.

See jutulõng peaks aga keskenduma peamiselt kursusele. Ega siis eespool märgitugi pole muud kui pisike õigustus sellele, miks siinsed asjad veidi visamalt kulgevad kui need seda teha võiksid. Tõsi, selle kursusega tegelemine ega ka näiteks ELO asjad ei mahu mainitud nelja veerandkoha sisse. Sellele vaatamata ehitasin ma kangekaelselt oma kursusele üles esimese näidiskontrolltöö. Kavandatu kohaselt peaks see käima esimese õppetüki järele. Kuid kui ma nüüd võrdlesin küsimuste sisu õppematerjali omaga, hakkasin kahtlema, kas kõikidele küsimustele ongi ikka võimalik neist vastused saada. Sel põhjusel heiskasin näidisküsimused ajutiselt juhendite kausta. Kui küsimuste baas täieneb, on ju võimalik neid ka vastavalt sisule ükshaaval välja valida ning sättida õigete kontrolltööde alla. Avastasin, et kui WebCT ülejäänud küsimuste tüübid võimaldavad vastuseid automaatselt hinnata, siis nn paragraph-tüüpi vastustega, kus õpilane kirjutab mingi vabavastuselise lõigu teksti, automaatne hindamine ei õnnestu. Igatahes kattugu õpilase vastus kasvõi 100% oodatuga, tulemus on ikka null. Sedalaadi essee-vastused tuleb õppejõul ükshaaval läbi lugeda ning endal otsus langetada. Ehitatavale kursusele ma seetõttu selliseid vabavastuseid ei planeerinud.

Jätkuvalt võiks hädaldada tehnika teemadel. Olen selles küsimuses varemgi halisenud, tundmata piinlikkust selle üle, et demonstreerin sellega vaid oma oskamatust. Sain vahvaks ülesandeks toota üks pisike õppefilm. Sain selleks kasutada kaamera ja puha. Tundsin koheselt ära endas seni vaka all hoitud režissööri. Filmiklipp sai täitsa hea. Nüüd oleks aga vaja seda pisut monteerida ning DVD-le kirjutada. Aga siis selgus pisike takistus. Minu vana lauaarvuti, OP-süsteemiga W98, ei jaksa nii peenikesi asju installida. Sain vaid oma tulemust arvutiekraanilt tummana jälgida, mitte aga seda arvutisse kopeerida. Uus Vista teatas aga veel enne installeerima asumist, et vastav soft ei ole mõeldud sellele OP-süsteemile. Süleraalis on mul küll XP, kuid pärast tolle mälukaardi vahetamist ei suuda see enam ühegi USB pordiga ühendust anda. Nokk kinni ja saba lahti, või siis vastupidi. Otsustasin, et võtan täna endaga selle kaamera töö juurde kaasa ja katsetan seal. Näis, kas sellest ka tulu tõuseb.

Vaikimine ei pruugi olla nõusolek

Täna öösel lisasin oma kursuse esilehele ammuplaneeritud alumise osa. Päris kenake tuli. Sellel on kiri selle kohta, kes toetas materjalide tõlkimist, toetava asutuse logo ning majesteetlikult vahetuv taimepilt. No mida sa veel oskad ühelt esilehelt oodata!

Hetkel neid ridu kirjutades katsetan uut moodust teksti sisestamiseks. Et igasuguste blogidega suhtlemise puhul ei või iial seansi lõputus kestvuses kindel olla, siis kirjutan teksti tavaliselt enne lihtsas Noteapadis valmis, kasutades lihtsamaid HTML tagisid. CPM aga tekitab tavaliselt näotuid reavahesid, mida olen pidanud seni pea iga kord uuesti redigeerima. Teiseks ei ole üldse kuigi kaunid need maailmatuma suured lõiguvahed. No näeme, kas ka seekord!

Eilsel töökoosolekul oli kolleegi tunniajaline ettekanne ühe tööreisi teemal ning minu enam kui tunnine ideetutvustus kodulehe renoveerimise teemal. Mul õnnestus suurem osa oma ideist kolleegidele meeldivaks rääkida. Pärast üldkoosolekut arutasime veel mitu tundi kohaliku webmasteriga mitmesuguseid tehnilisi küsimusi. Pidin täna olema talle tänulik, et ta mulle koheselt administraatori õigusi ei andnud, kuna mul on hetkel pooleliolevaidki töid vist rohkem kui uusi ideid. Keegi tark kuskil kirjutas, et igasugustest päevaplaanidest suudab inimene täita vaid 60%. Minul pole see asi siiski nii hull olnud, kuigi sellesama otsatu rõngasvorsti hinnaga. Eks see organismi veidike mõjutab. Tänagi (tegelikult on hetkel kell juba rohkem kui 3 "homses"), kl 21 paiku viskasin korraks selga sirutama ning ärkasin selle peale, et mu sõber minu MSNist puudumise üle muret tundis ning helistas. Igatahes 2,5 tundi sügavat und lubavad hetkel rahumeeli oma "tänaseid" plaane lõpetada. Muidugi võiks püstitada küsimuse, et miks ei võiks neid uinakuid liita ööune otsa ning töötada päevasel ajal? Küsimus on õigustatud, kuid teisalt on päeviti palju rahvast tööhoos, igaühel oma mured ja küsimused... Olen sageli ligi pool tundi järjest 5...6 erineva MSN akna vahel laveerides omaenda tööst kõrvale kaldunud. Öisel ajal normaalsed inimesed magavad. Head und!

Aga tehniliselt huvipakkuva ideena sain selgeks, mismoodi AutomatWebi-sarnase programmiga kergesti nuppudel olevat teksti vahetada. Mu noor webmasterist kolleeg ei osanud välja mõelda, mis valemiga sundida kuvatavad nupud tundepuutlikuks, kuid eks ma uuri seda ise, kui vastavad õigused saan.

Enne puhkerežiimi siirdumist pean veel välja nuputama, mismoodi laenatud videokaamera minu arvutiga jutule saada ning tasuma lõppeva kuu elektriarve. Jahenenud ilmastik on arve suvisega võrreldes kolmekordistanud, kuna ma kütan elektriga. Või mis ma nüüd ikka nii väga kütan - lihtsalt istun töötava soojapuhuri peal.

Mitu viimast päeva on kulgenud läbiva korrektuuri tähe all, kus ma üliõpilaste artikleid trükivalmiks kohendan. Ühel puhul kümnest selgus, et tegu on artikliga, mis on esitatud rahvusvahelisse ja eelretsenseeritavasse ajakirja. Autor lubas kirjutada sama sisuga loo meie kogumiku tarvis teises stiilis. Iseenesest ei tohiks rahvusvahelises ajakirjanduses avaldamine mingilgi määral segada kohalikku meediat ega ka konverentsi kogumikku, eriti kui need avaldatakse niivõrd erineva kategooriaga paigus. Eestikeelne konverentsikogumik on juba ka nii väikese tiraažiga, et pole probleemipüstitust väärtki. Millegi pärast on aga mitmete ajakirjade nõudeks, et sama artikkel ei tohi olla mujal olla avaldatud.

Ilmselt on see tõlgendamise küsimus. Eks meil ole see tõlgendamine punktuaalse järgimise suunas väga moes. Võtame kasvõi "uued 3+2 õppekavad". Aga see on omaette jututeema ning võiks jutuks tulla edaspidi.

Tegelikult kukkus sedamoodi CPM väga suurepäraselt välja.

Vorst ei tohiks olla kahe otsaga

Tore reegel - kirjutada igal nädalal mingi kokkuvõte - on nüüd ajanappusel rikutud! Mõneti ehk kompenseerib olukorda see mu enese mugandatud reegel, et ma kirjutan siis, kui on, mida kirjutada. Ja seda siis juba vaatamata kuupäevale või kellaajale.

Kui te nüüd arvate, et ma olen usinasti kursusega tegelenud, siis eksite rängalt. Mitte et ma sellega kohe üldse mitte tegelenud poleks. Siiski uurisin, mis valemiga ma saan videoklipid püsti panna ja puha. Selgus, et mov-failid töötavad ludinal, samas kui avi-failidega ilmnesid teatavad takistused.

See ööpäeva pikkus on meil totaalselt reglementeerimata! Riigikogule oleks sellest tõhusat istumist ja arutamist. Ammu on selge, et 24 tunnist ööpäevas ei piisa. Olen siin ikka oma tänaseid asju lõpetanud reeglina kella 2...4 vahel hommikul. Juba dr Harri Jänes on kirjutanud, et inimene peab regulaarselt iga 4 tunni järel sööma. Kujutage nüüd pilti, kui ma pärast kella kuut õhtul ei sööks! Sageli juhtubki sedasi, et mu hommikueine on kell 16, lõunaeine kl 20 ja õhtueine siis südaöö paiku. Vot ööoote kella 4 paiku peaks vist edaspidi ära jätma. Kuna kui süüa kell 4, enne uinumist, pole lootustki, et kl 9, pärast ärkamist, oleks veel mingit isu. Nii ei tulegi söömine meelde enne kui alles sügaval pärastlõunal kl 16 paiku. See on kahe otsaga vorst. Ilmselt tuleb see kõnekäänust, mis algselt ehk algas sõnadega sellel vorstil on... Hiljem on see kõnekäänd metamorfeerunud ning kasutuses algussõnaga igal. Tegelikkuses ei ole ju kaugeltki igal vorstil kaht otsa! On ju mitmeid nn rõngasvorste. Meenuvad moskva vorst, maksavorst, liivrivorst... Igatahes tuleks ka selle ööpäevase vorstiga midagi tõsist ette võtta. Pahatihti jääb uneaega väheks. Seda enam, et korralik kodanik peaks ärkama hiljemalt kell 6. Aga kui uni tulebki alles kell 6?

Täna hommikul pidi olema mu kõrgtehnoloogiline vererõhuaparaat vaatamata tuttuute akude sisestamisele katki, kuna selle näit oli 229/173. Sellise hüpertooniaga peaksin ma juba surnud olema. Kuigi, jah, surnul peaksid vist nii süstoolne kui ka diastoolne näit lähenema nullile. Paarikümne aasta eest oli iga sedasorti rikkis aparaadi või vildaka instrumendi lohutavaks diagnoosiks vene praak, tänapäeval aga osutuvad praagiks ka kõige auväärsemate firmamärkide tooted. Minu oma on AEG, viisnurgakujulise mehikese moodi kvaliteedimärgi asemel CE-märk peal ja puha. See nimetus viitab iseenesest olukorrale, et tegelikult on aega liiga vähe, et niisama tühja juttu ajada.

Akna all põriseb taas rasketehnika ja võiks koguni kahtlustada, et möödunud aasta aprillis alanud teeremont ei venigi uude aastasse. Muudkui ehitavad. Ma peaksin ka kursuse valmis ehitama. Paraku on vaja enne selle kursuse kallal edasi toimetamist teha mõned kiired tööd, millest on huvitatud need inimesed, kes mulle elatisraha maksavad. Pisut lohutav võiks olla teadmine, et nii mõnedki mu tööülesanded on samuti seotud veebinduse ja koolitusega. Õigemini enamik neist.

Igatahes on ilmnenud suurimad kahjurid mu elus! Kaks toimingut, mis koletul hulgal aega raiskavad, on 1) igasuguste tasuta taksoteenuste osutamised sugulastele ja tuttavatele, 2) lõputud koosolekud, mis oma sisuosas reeglina teemast kõrvale kalduvad... Seega näen ainsa lahendusena tööle asumist, enne kui taas õhtu käes.

Istmiktunde ruutmillimeetri kohta

Vihkan koosolekuid! Eriti selliseid, millel arutletu saanuks suurepäraselt ka e-teel korraldada. Ja selliseid, kus seda ei saaks, on üha vähem. Kuid siiski leidub neid, kes kohe mitte ei saa hakkama ilma et arvutaks istmikruutmillimeetreid minuti kohta. Kole! Igatahes sain ka koos oldud ning oma otsused edastatud. Seekord olin ENTA poolt delegeeritud hindama EMÜ Taastuvenergia keskuse korraldatud uurimistööde konkursile laekunud uurimusi. Ma ei saa eitada, et üle hulga aja trehvas üldtulemus minu omaga väga suures osas kattuma. Selle erinevusega, et mina pakkunuks neli II ja seitse III preemiat, esimest välja andmata, kuid nõustusin ühe tublima viimasest kategooriast teise tõstma ning ühe nõrgema sootuks välja jätma.

Pärast koosolekut oodati mind pidulikule lõunasöögile. Kuid et mul liialt palju poolikuid töid oli, loobusin ka sellest ning naasin koju, et oma kursuse kallal nokitseda. Nokitsemine päädis sellega, et nüüdseks on kõik kursuse põhimaterjalid heisatud. Kahtlemata ei ole kursus veel kaugeltki valmis. Plaanis on järgmised teod ja tegemised:

• juhenite koostamine ja lisamine


• uuemate veebis leiduvate täiendavate materjalide otsimine ja lisamine


• videoklippide lisamine sobivate materjalide juurde


• kontrolltööde ülesehitamine koos automaathindamise ja tagasisidega


• kordamisülesannete lisamine kursusele


• meeskonna kaasamine võimalike vigade otsimisele


• vigade likvideerimine

Eile otsisin päris hea portsu sobivaid videoklippe, milliste paigutamisega kodulehele pean veidi pead valutama. Igasuguste programmidega töötamine on äärmiselt vahva tegevus. Näiteks tutvusin eile Unistustevaatajaga ning sain nii mõnegi triki selgeks. Keegi tubli anonüümne lugeja on mulle südamlikult soovitanud GIMPi. Proovisin edutult sedagi alla laadida. Ehk teinekord näkkab paremini. Väga paljud suurepärased programmid on tavalise kodaniku jaoks liialt kallid. Näiteks saadeti mulle täna *.ai laiendiga fail. Et mul pole Corelit, siis ma seda avada ei saanud. Avamiseks sobinuks ka Acorobat illustrator, kuid seda pakuti $599 eest.

Et mitte kuritarvitada homset tööaega, tuleks mõneks tunniks unne langeda ja ajule puhkust anda. Tegevusi jagub kahtlemata ka edaspidiseks ning igavust niipea karta pole.

Kaks punkti ja kaldkriips

Kohe varsti pärast silmade avamist asusin oma haldusalasse usaldatud kodulehele värskete uudiste riputamist. Kuid et mul on uus arvuti, pidin lehe eelnevalt enda masinasse alla laadima. Raporteerisin veel enne lõunat valmis tööst ja käisin teistel asjatoimetustel. Alles õhtul avastasin, et stiilifaili ette olid kes teab mis põhjustel sattunud kaks punkti ka kaldkriips: ../... Otse loomulikult oli kogu lehekülje vormistus ehmatamapanevalt inetu. Punastasin pool tundi, ka veel tükk aega pärast vea parandamist.

Kohv on siiski jumalate jook, vähemasti minusugustele põrgulistele. Mitte et mu sõpradest ja tuttavatest rohkem kui pooled seda üldse ei jooks ning teised ei kasutaks vaid piimolluse maitsestamiseks. Kohv peab siiski olema nii kange, et ajab silmad punni, mitte põie... Seda veidram oli mu üks tänane kohtumine, mida alustas kummaline minidialoog:

• Tere! Kas kohvi soovite?


• no ühest heast kangest kohvist ei ütleks ma iial ära...


• Aga meil ei ole kohvi!

Ilmselt pole keeruline ära arvata, milline osa dialoogist minule kuulub.

Kodulehendus on praegu mulle kaunis aktuaalne teema. Sisuliselt see teine veerand kohta, tööpost, mis asub torni otsas ja mis omakorda asub keset linna mäe otsas, ootab minult juba uue nädala esimese päeva varahommikuks kaunist valmis kavandit sellest oma ideest, mida ma siin usinasti neile pakkusin. Igatahes on täiesti huvitav arvutada, kuhu peaks veel mahtuma mu kursuse ehitamine, mis iseenesest pole ka ju muud kui sisuliselt koduleht, ainult piiratud, kui mitte öelda et ahistatud, tingimustes.

Kui teil tuleb millalgi pidada loenguid õpetajatele, siis veendute peagi, et see on üks kõige raskemaid kontingente oma distsiplineerimatuse poolest. Mul on nüüdseks avatud kaks WebCT kursust, kus kokku on end kursuseni suutnud logida kolm õpetajat. Loodame siis suuri muutusi nädalavahetuselt.

Tagatipuks omandasin täna poole oma haridustehnoloogi tehnilistest oskustest, kui sain ülesandeks salvestada üks loeng tiitrimisest. Reporter webxan oli kõpsti kohal! Sellest sündmusest on ka tänane kaader. Poole omandasin selle tõttu, et monteerimiseni ma veel ei jõudnud, kuna üks teine tegelane leidis, et tema peab ka oma kätt proovida saama.

Virtuaaleksistents

Üleeile kritiseerisin ühe asutuse kodulehte. Kritiseerida on alati lihtsam kui ise ehitada.

Eile tegin lõpuni oma kursuse esimese peatüki sisuosa koos kõigi selle juurde kuuluva 15 lehega. Vaatasin ka oma saavutuse üle ning panin kirja silmahakanud vead. Nende kohendamine ei kuulu tänase päeva ülesannete hulka. Vana ja pealehel juba asendatud banner oli kuskile kaduma läinud, esimese lehe joondus ei olnud õige, navigeerimisjuhis sai eksitav. Kokku leidsin 11 puudust, peamiselt teksti joonduste asjus.

Täna aga hakkasid paralleelselt arenema mitmed kiireloomuliseks osutunud asjad. Kõigepealt algas üks teine minu juhendatav WebCT kursus. Et ma ei lase sinna õppijatel endal registreeruda, sai esimese ringina kõigile Avatud Ülikooli Keskuses registreerunutele saadetud juhend selle kohta, kuidas nad saaksid endale tekitada kasutajanime jms.

Siis selgus, et kiiresti oleks vaja parandada ühel minu hallataval kodulehel uudiseid. Inimesed, kes seda paluvad, ei kujuta reeglina ettegi, kui tülikas selline tegu on, kui soovida, et esialgne vormistus säiliks, aga kõik sobivad illustratsioonid tuleb eelnevalt sobilikeks töödelda, enne seda veel kõikjalt otsida. Ja kui juhtub, et uudis puudutab näiteks kellegi vähetuntud isiku esinemist, siis tema näopildi leidmine võib olla kaunis keerukas ning ka riskantne. Vähemasti on iga seesugune pisike muudatus palju aeganõudvam kui ühe lause kirjutamine.

Kolmandaks hakkas arenema mulle ülesandeks pandud Polleni kodulehe haldamise probleem. Kui kõik laabib plaanipäraselt, on võimalik mul see nullist uuesti üles ehitada. Ja seda siis juba ülikooli serverisse.

Mitmel veerandkohal töötades on mul siiski kohustus ka põhitöid teha. Eks ma siis planeerigi siin neid selliselt, et kõik saaksid step by step tehtud. Mitte unustades kohustust kirjutada siia blogisse igal nädalal oma saavutusi haridustehnoloogia alal, luban ma endale voli mõne päeva vahele jätta nagu ka pisut muud elualast lisada.

Tunnised ikoonid

Tegelesingi kursuse ehitamisega. Esialgu tõlkematerjalide paigutamisega WebCT keskkonda. Alustasin esimesest peatükist. Neid on sel kursusel viis. Igaühes on ette nähtud üksjagu lugemismaterjali, aga ka kohendatud tõlkepeatükid rahvusvaheliselt tunnustatud õpikust. Esimeses peatükis on selliseid üks, mis koosneb omakorda 15 alateemast. Iga selline alateema tähendab omakorda erinevat veebilehte, mis sisaldab illustratsioone ja linke.

Esialgu lihtsana tundunud töö osutus päris mitu tundi nokitsemist nõudvaks tegemiseks. Jõudsin seitse esimest korda teha, siis hakkas sekundisele protseduurile kuluma pea minut ning ma pidasin targemaks puhkama minna.

Sellise ehitustöö juures ilmneb suurepäraselt vajadus Java järele. Näiteks kui tahta keskkonda laetud faile publitseerida ehk õppijale nähtavaks muuta, kuvandub failide valimiseks ettenähtud väli vähem kui reakõrguse ribana, kust soovitute valimine on kaunis tülikas ja lisaaega ning -tähelepanu nõudev tegevus.

Hoopis pisem mure on linkide muutmine. Tuleb hoolikalt jälgida, et kõik lingid viiskid WebCT aadressidele, mitte aga kursuse varasemaks asukohaks olnud varjatud kausta. Niisamuti ka fotode, jooniste, skeemide ja muude illustratsioonidega.

Kahtlemata võiks nuriseda kopipeist-meetodi (edaspidi CPM) kallal. Ehkki see tundub lihtsaima moodusena, hakkas mulle kohati tunduma, et tühjalt lehelt ehitamine olnuks ehk lihtsamgi. Nagu ka varem, kasutan ma praegusel juhul Microsoft FrontPage (edaspidi MSFP) abi layoudi kujundamisel. Asjalikud veebimeistrid seda programmi heaks ei pea, kuna sel on kombeks lisada automaatselt liialt palju ebavajalikke käske. Sel moel kujuneb see source koletult mürarohkeks ning pisiparanduste tegemine muutub keerukaks juba kasvõi seetõttu, et kole raske on üles leida seda vigast kohta. Aga uue programmi soetamiseks ei ole mul piisavalt vahendeid. Nii kujunekski kõige sõbralikumaks HTML-koodi kasutamine Notepadis. Uute lehekülgede lisamisel tulekski vist seda teed minna, kuid liiga ebaratsionaalne oleks ka praktiliselt valmis lehekülgede ümberkirjutamine. See on mõtlemise ja enesega arutlemise koht.

Nõuetes seisab, et kursus peaks WebCT keskkonnas sisaldama:

• kujundatud avalehte


• ainekava


• õpijuhist õppijatele


• õppematerjale (4-5 ptk), mis on lisatud veebilehekülgedena või eXe sisupakettidena (soovitavalt peaks õppematerjalid sisaldama pilte ning audio- või videoklippe)


• testi, mis koosneb vähemalt 5 küsimusest


• suhtlemisvahendeid


• vähemalt 2-3 muud WebCT vahendit, mida soovitakse oma kursusel kasutada

Seda kõike lugedes tekib minus küsimus, et ega ma juhtumisi taas ise üle ei pinguta? Hiljem vaatame, mis ettenähtud ülesannetest tehtud on ja mis viimistlemist vajab.

Ma ei ole küll vastavat statistilist uuringut teinud, kuid tunnetuslikult pakun, et umbes pool elanikkonnast peab vägagi lugu Horoskoobist. Selle järgi olen ma Kaksik. Seetõttu tegelen enamasti ka mitme tegevusega paralleelselt, mitte et selline teguviis liiga kasulik oleks. Nii ka seekord, kui parasjagu oma kursust ehitasin.

MSNis tuli kõneks üks teine kursus, kuhu on õppijad juba registreerunud ning milline peaks hoogsalt töötama. Sellele teisele on mul assistendiks palutud Jaanus.

Kui me olime tükk aega vaielnud ühe edasimõtlemiseks lisatud ülesande üle, mis Jaanuse meelest mitte kohe kuidagi ei sobinud eeloleva õppetükiga, teatas ta: vahel tundub mulle, et oled luisanud oma sünniaja asjus ja kuulud tegelikult Jäära tähtkujusse!

Ma vastasin, et see tunne valdab paljusid iga kord, kui ma oma tavapärase järeleandlikkuse mõnes pisinüansis minetan. Ma nimelt polnud nõus juba käimasoleva kursuse materjalide järjekorda muutma, kuna sellele oleks pidanud kaasnema ka foorumite ülesehituse muutmine jms. Olin nõus tegema nii seda kui ka muid muudatusi siis, kui õppijaid ei ole.

Muudatuste asjus protesteeris mu innukas oponent ja kriitik edasi, tuues näiteks ühe kolmanda kursuse, mille käigus me pidevalt muudatusi tegime. Kolmas oli aga nn proovikursus, kus see on mõeldav.

Iseenesest on igasugused parendavad muudatused alati võimalikud. Ja seda ka siis, kui õppijad kursusel viibivad. Hullemal puhul jookseb mõnel vastavat lehekülge parasjagu kasutaval õppijal WebCT kokku. Kuid põhimõtted maksavad siiski ka midagi. Teine kursus toimus esimest korda kahe aasta eest. Eelmisel õppeaastal avaldas soovi sellel osaleda vaid üks õpetaja ning siis me sellega ei alustanud. Mu assistendil olnuks kindlasti vähemalt pooltuhat päeva, et vigu otsida, leida ja parandada. Aga tulla oma innukate ja ülinõudlike parandusettepanekutega lagedale just nüüd, kui kursus on käima lükatud, lihtsalt ei sobi. Olgu ma pealegi jäärapea või mistahes muu pea, aga muudatuse teen pärast kursuse lõppu, ja sedagi juhul, kui vastavale ülesandele leitakse sobivam koht või muud alternatiivsed lahendused.

Vahelduseks võtsin käsile ka oma kursuse esilehe nupuvara. Kuna tegu on taimi puudutava kursusega, ei sobi sinna mu meelest liblikad, kalad ega seened. Pealegi olid algselt otsitud ikoonid kole suured ja ebaproportsionaalsed. Rakendasin siis Google-i otsingumootorit ning palusin seda ka sõpradel teha, et sobivamaid leida. Valmis paketid maksavad dollareid, mida mul pole. On ikka monstrum-ikoone joonistatud! Vähegi kaunimad on aga tasulised. Mul ei jäänudki muud üle kui need ise kujundada. Nii saigi välja valitud mõnikümmend kujutist, mis enamvähem sobisid. Tõstsin need oma vanasse arvutisse, et Adobe Photoshopi (vers 6.0) abil töödelda. Paraku mul uuemat versiooni pole ning oma Vistasse pole ma ka ainustki sobivat pilditöötlusprogrammi installida saanud. Selle töö käigus õppisin juurde mõned uued trikid, mida varem kasutanud polnud. BMP-de ja GIF-ide konventeerimine, JPG-deks, parajaks lõikamine ja sobitamine võtsid kokku kuus tundi! See teeb arvestuslikult ühe tunni ikooni kohta.

Võimalik, et disaini õppinud inimesele oleks selline töö kui lapsemäng ning ta suutnuks 6 tunniga toota neid ikoone terve albumitäie. Mul on selles osas veel arenguruumi. Tekkis veel huvitav küsimus, et kas kui veebist alla laetud ikoonide eest raha maksta, siis ei peakski enam nende autorile viitama? Mitte et ikoonide meistrit kunagi varem iial rõhutatud oleks, kuna see töö käib üldise disaini alla.

Aga valminud ikoonidega ei ole ma siiski sajaprotsendiliselt rahul. Järgmisel korral, kui ikoonide meisterdamise hoog peale tuleb, teen need ühelaiusteks. Praegu pole luupigi tarvis, et erinevust märgata.

Ehitamise elegants

Elu nagu kõverpeeglis, möönab juuresolev pilt.

Kursuse kava teine ja õrnalt täiendatud versioon sai juhendaja põhimõttelise heakskiidu. Selgus, et ma siiski olin aru saanud eesmärkidest ja nii nende esitamise kui ka sõnastuse põhimõttest. Mitte et seda sõnastust ei saaks veelgi täiendada. Järeldan, et põhipõhjus mu esimese versiooni läbikukkumises seisnes rohkesõnalisuses ning eesmärkide peidetuses teemade sisukirjelduste sisse. Liiga palju sõnu pole ka hea. Selles suhtes peab nõustuma mu vahva kriitilise kommenteerija kass27-ga. Haiguse nimetusena on ilmselt tegu logorrhoea glossolaliaga, mis kohalikku keelde tõlgituna võiks olla kui sõnade kõhulahtisus ehk mölapidamatus.

Kursuse juhendaja foorumisse kirjutatud tekst samas aga valab selle logorrhoea asjus hoopis õli tulle: "Meie kursuse üks (salajane?) eesmärk on see, et inimesed hajuksid elektroonselt mõtteid vahetama ja üksteist toetama. Midagi hakkab selles suunas juba looma - vist tänu ka Illar Leuhhini aktiivsusele." Nii ei tule ju minu sügav-filosoofilisest vaikimisest suurt midagi välja!

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et kui ette võtta seesugune kursuse loomine nagu mina selle võtsin, siis ei ole see kaugeltki mitte lihtsam ülesanne kui kursuse loomine originaalsena. Pean silmas oma kinnisideed paigutada aastate eest kokkupandud kursus WebCT-sse. Ma ei hakka siinkohal kaeblema, justkui oleksin veebilehtede ehitamises eriline käpard. Omal ajal oma serverisse ehitatud kursuse tekstiosad on kenasti illustreeritud. Kuid tookord said illustratsioonid sinna paigutatud nn täisaadressidega. Seega, kui nüüd mistahes leht lihtsalt ümber tõsta, on eelnevalt vaja muuta kõikide piltide aadressid, et need ikkagi vaatajale kuvanduksid. Ja neid üksikuid lehti on tublisti üle poolesaja, erinevate piltide hulk aga ületab pooletuhande piiri. See aga tähendab, et ees ootab üksjagu nokitsemist. Kuid selle jutu mõte ei olnud selles, et kahetseda oma valikut kursuse osas, vaid pigem selles, et rõhutada selle ettevõtmise tasuvust.

Avastused on aga igati toredad asjad, lausa elamused, eriti kui nendesse süveneda. Mingist pisikesest avastusest võib sündida suisa kogu isikliku paradigma muutus. Näiteks on mul meeles see tohutu lummus, mis mind haaras oma harjumusi vaagides umbes 15 aasta eest. Siis ma nimelt avastasin, et mitte midagi ei juhtu ka sellest, kui ma ei topi oma maikat trussikute sisse, nagu emme mulle õpetanud oli... kuna ilma toppimata on märksa mugavam enesetunne ja mistahes aluspesu kombinatoorika ei paista ülikonna alt niikuinii välja! Ei maksa naerda midagi! Inimestel on sageli harjumused, mida nad enda jaoks ei viitsi lahtigi seletada. Trussikute analooge leiame me iga päev. Jälgige mängu! Jälgige iseennast!

Wimbkad

No ei kõlba see punaseks värvitud tekst ka kuskile. Kes olekski võinud arvata, et mul mõnikord nii pikk jutt seoses kursusega rääkida on. Sellest otsustasin, et kasutan kirkaid toone edaspidi ettevaatlikumalt.

Juuresoleval pildil on üks eksponaat mu uuest tõenäosest töökohast. Räägitakse, et sellest saab ajutine töökoht, kuni üks daam lapsehoolduselt naaseb. Eksponaat on ka ajutine.

Uus tööpost asub keset linna asuva mäe tornis. Eile algas seal kl 14 suveüritusi kokku võttev töökoosolek, mis kestis oodatust kauem ning lõppes alles 17, kui esimestel kokkutulnutel kiire hakkas. Tolleks ajaks oli aga loeng juba poole peal, mistõttu ma ei hakanudki üle mäe jooksma, vaid hõivasin läptopi, mille abil ettekandeid illustreeriti.

Olin ju enne teinud testi ka HorizonWimbaga. Kõik töötas successfully, nagu arvuti ise leidis. Liitusin siis poole loengu pealt ning sain üldises chatis jutustada. Kaebasime vastastikku, et ei kuule esitluse heli. Tõsi, kui esitlus ise (nt animatsiooni demonstratsioon) heli sisaldas, oli see kenasti kuuldav. Selgus, et põhjuseks on ülikooli 375. juubel, tänu millele tehakse samaaegselt mitmeid videoülekandeid ning mistõttu võrgud on üle koormatud. Sellest oli natuke kahju. Kuid omavahelise arutelu käigus jõudsime korraldajate lootustandva lubaduseni, et materjalid lisatakse kursuse juurde.

Olin Wimbat varemgi kasutanud ja teadsin selle tööpõhimõtet. Kuid veel iial varem ei olnud mulle sel moel esitletud veebilehte. See oli väikeseks üllatuseks. Tuli välja, et kui kuvada veebilehte, on selle vaatajal võimalik linke järgides suisa surfata. Kuigi inimene sureb Einsteini relatiivsusteooria seisukohti silmas pidades lollina, õpib ta heal juhul siiski iga päev midagi uut ja huvitavat. Tuleb vaid uudised enda sisse lasta. See pisikene avastus siiski vääris tunnikeseks liitumist, vaatamata Wimba visatud wimbkale.

Lätikeelne kana

Päris mitu tundi jukerdasin oma Internet Exploreri ja Firefoxiga. Mitte et mul muud teha poleks olnud. Kuid tulemus on endine, WebCT ei tööta siiski. Selle saab hädaga tööle nii, et Javat vaja pole. Kuid täna üles seatud homse loengu jälgimist HorizonWimbaga, mida ma küll oleksin proovida tahtnud, ei saa kuidagi. Kui ma luban Java Firefoxis, ei saa ka tollega WebCT-d lahtigi hoida.

Tegelesin tehnoloogilises liinis kolmel rindel korraga. Kirjutasin kirja DOOMile, kellelt lootsin saada abi enda hallatava lehe administreerimisõiguste tõstmisel, püüdsin üht-teist korda saada ka enda ehitataval kursusel ning tootsin kursuse kava uuendatud versiooni.

Olemasolevaid veebikursusi (paari aasta eest WebCT-sse loodud) on mul kokku mitu. Et ma ei kuulu õppejõuna enam BG teaduskonda, HT-s aga ei saa õppejõuks olla seoses oma akadeemilise staatuse minetumisega, osutus mõistlikumaks mu kursused jätta Avatud ülikooli keskuse mõjusfääri. Kursuste ümbertõstmisega tegeles Triin AÜkeskuses, kusjuures oli hetki, kus pea kõiki kursusi oli mul topelt. Üks oli siis endise nimetusega ning teine uuega. Tuleb välja, et kursusele ei saagi niisama lambist uut nimetust (pealkirja) panna. Enne luuakse sellele "sahtel", alles siis tõstetakse kursus ringi. Ringitõstmise käigus aga kaovad kõik õppurid. Õnneks on mul praeguseks alanud vaid üks kursus, mistõttu kaotus ei olnud siiski korvamatu.

Javandus on aga minule üle mõistuse keerukas. Ja samas WebCT-s on ju seesama Java üks peamisi figuure, eriti aga HorizonWimbas. Tõsi, olen ka seda ühel oma varasemal kursusel juba ka katsetada saanud. Huvitav, kumb saab enne valmis - kas mu renoveeritav kursus või java tugi WebCT 6. versioonile?

Akadeemiliselt

3. oktoobril 2007 kell 15:04 alustati TÜ Raamatukogu konverentsisaalis Gaudeamuse laulmist ja saali kogunenud inimesed tõusid püsti. Saali oleks kahtlemata mahtunud veel vähemalt neli korda samapalju rahvast. Ilmselt oli sünnipäeva reklaam väheefektiivne. Tegelikult ei olnudki see niivõrd sünnipäev kui ajakirja Akadeemiake esimese numbri tähistamise üritus.

Pärast akadeemia kiidulaulu võttis sõna Triin Käpp, kes nimetas end Vavolovina tuntu olevat. Juba koolipõlves olevat oma uurimuste pärast paljudel kurb meel, et need jäävad pelgalt kiirköitjate vahele riiulisse vedelema ning laiem üldsus neid iial lugeda ei saa. Tema sissejuhatavale kõnele järgnes ühe teise neiu sõnavõtt, kuid tema nimi libises mu kõrvust mööda. Tuli välja, et koolidesse oli maikuus saadetud üleskutse tähtajaga saata 30. juuliks kaastööd. Neid oli laekunud 28. Õpilased olevat olnud nõus oma artiklite kallal ka suvel töötama, nii et viitamine ja kirjanduse loetelu said ajakirja jaoks nõutavasse vormi.

Esimese numbris on ära trükitud kaheska noore uurija tööd. Kodulehe vahendusel (http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/) olevat võimalik kõikidel koolidel ja teistelgi huvilistel see ajakiri endale tellida. Ajakirja üks number maksab 40 krooni, aastatellimus 120 krooni. Korduvalt tänati ka Metsaülikooli, kelle roll ajakirja sünni juures olevat olnud kolossaalne. Erilise tänu pälvis ka Lea Malin, kelle kujundajakäsi oli ajakirja juures tõsist abi osutanud. Seejärel õnnitleti ükshaaval kõiki autoreid ja nende õpetajaid, kinkides neile lilleõie ja ajakirja. Umbes pooled neist olid ka kohal. Sama lugu kordus illustreerimiseks kasutatud graafiliste lehtede jms autoritega. Ajakirja teine number oli planeeritud jaanuari, kolmas maikuusse.

Sõna sai ka Akadeemiakese ema, Akadeemia toimetaja Toomas Kiho. Toomas eitas oma rolli emana, oli aga pigem nõus olema vallasisa või kaudne seemandaja. Ta illustreeris oma õnnitlusi isiklike mälestustega Akadeemia sünnist 1989. aastal, kui teda pärast esimese numbri ilmumist tabas tõdemus selle küllaltki vaevarikka ja raske protsessi igakuisest kordumisest tulevikus. Toimetaja kinkis õdedele terve aastakäigu paelaga kokku köidetud Akadeemiat, sõlmides suulise vastastikuse lepingu ajakirjade vahetamise osas tulevikus.

Siis võttis sõna Toomas Liivamägi Haridusministeeriumist, kes toonitas, et ilmselt ei saa toimetajad veel ka ise aru sündmuse tegelikust ja mitmetahulisest tõsidusest. Kui siiamaani oli ülhariduskool liigselt lõpukirjandile orienteeritud, siis tänu Akadeemiakesele on lootust ka teadusalase teksti arendamisele. Teadusartiklitele omase teksti kadumist pidas Liivamägi ohuks kultuuri kadumisele. Või vähemasti selle kriitiliseks piiriks. Ta tõi välja teadusartiklite kolm eesmärki: 1) teaduslike tulemuste teatamine, 2) teadussaavutuste arhiveerimine ja 3) teaduse evalveerimine. Oma sõnavõtu lõpus kinnitas ta, et haridusministeerium leiab kindlasti võimaluse Akadeemiakese toetamiseks.

Seejärel laulis anonüümseks jäänud oktett ühe laulu ning kogu rahvas paluti kell 15:33 fuajeesse kihisevat jooki jooma ja torti sööma. Külalistele kingiti Akadeemiakese esimene number, mis nägi välja väga sarnane oma vanemale vennale, seda isegi kahvatukollase kaane poolest.Üritus oli tagasihoidlik, kuid akadeemiliselt lakooniline ning jättis igati meeldiva mulje.

Eesmärgikriis

Pildil on Julius, kes paistis enne kodust lahkumist silma eelkõige oma filosoofilise loomu poolest. Mida enam vaikida ja omaette olla, seda suurema tõenäosusega jätad endast sügavmõttelise mulje.

Alustasin oma kursuse ülesehitamist ning liitsin sellele irisejateks ja märkuste tegijaiks ka mõned sõbrad. Hoopiski keerukaks läheb selle kursuse ülesehitamine aga seoses teise ülesande läbikukkumisega. Selgub nimelt, et mina ei tea, mis tähendab sõna eesmärk.

Selle probleemi tõsidusest kõnelevad juhendaja kirjad. Igatahes kui ma oma kursuse kirjelduse foorumisse vaadata saatsin, oli enne mind veel vaid neli kursusekaaslast seda teinud. Ilmselt kujunes meist peksupoiste rühm õigustatult, kuigi ma ise kujutasin tõepoolest ette, et tegin asju õigesti. Kõnekas on järgmine juhendaja kiri:


Kuna mitte ühelgi seniesitatud kursusel pole korralikke eesmärke, siis ma palun nende autoritel oma kursuse kirjeldus veelkord esitada ja palun, kirjutage kursuse eesmärgid selliselt, et nendest oleks teil endal kasu kursuse hindamissüsteemi väljatöötamiseks ja õppijatel oleks neist kasu kursuse valimisel ja eksamiks valmistusmisel.

Tehke selline mõtteline eksperiment: kujutage ette, et eksamit ei võta vastu mitte teie (ega teie juhendaja) vaid tuleb välishindaja (väga hea teie eriala spetsialist ja ka hea pedagoog), saab ette teie teie "kursuse eesmärgid" ja viibki läbi eksami. Kursuse materjale talle ei anta, kordamisküsimusi ka mitte. Ja eeldage, et kui teie kirjutate eesmärkidesse: õppur suudab selgitada antud valdkonna põhilisi termineid, siis see välishindaja isegi teab, mis need põhilised terminid on :)

Kõige masendavam siinjuures on see, et enda meelest ma ju nii ka toimisin. Kuigi minu mitme kursuse lisaeesmärgiks ei ole mitte eksamini jõudmine ning selle edukas sooritamine õppijate poolt, vaid pigem esitatud valdkonnaga tegelemine ning ideede leidmine, kujunes mu ehitamisel olev kursus just nimelt tihedasti kontrollitavaks (viis kontrolltööd ja eksamitöö). Tundub, et Anne kirja viimasest lausest ei saa ma üldse aru: kujutagu ma ette, et välishindaja teab neid põhilisi termineid, mida õppur selgitada peab suutma. Vastupidine lause olnuks arusaadavam. Ma ei saa aru, mis selle eesmärgi juures puudub? Kas Anne peab silmas, et terminite loetelu peaks olema lisatud? Aga eks need ju johtu küsimustest. Või eeldatavad vastused? Selgituste puhul ei saa iial nõuda ühe ja ainuõige vastuse esitamist! Ja, tagatipuks, mis pagana välisvaatleja? Kui kontrolltööd on veebipõhised, siis on neile ju rakendatud ka automaatne hindamine, kus eeldatud sõnakombinatsioone või kõige sobivamaid vastuseid on juba arvestatud.

Uurisin ka kursusekaaslaste töid. Tõsi, paljudel neist olid seatud niivõrd üldised eesmärgid, millistest ei ole minule lugedes kasu ei õppijal ega kursuse läbiviijal. Ehk taandubki kogu probleem üksnes väljendusoskuse puudumisele? Küllap iga kursuse koostaja ikka teab, mida ta õppijatelt küsida kavatseb? Kirjutasin ühele kaaslasele vastuseks: "Vaatasin veel kord seda Su kava ning leian, et eelkõige just eesmärgistusest on siin puudus. Kõik see teoreetiline jutt ja arutelu on huvitavad lugeda, kuid ei ole samas kava oodatud sisuks.
Mina kujutan ette, et kursuse eesmärgid peaks üles panema umbes sellisena: Ühe kursuse tööplaan (www.ebo.ee/reit). Jõudu edaspidiseks!". Viidatud kursusel on minu meelest olemas piisavalt korrektsed eesmärgid, kusjuures siinkohal sobiks suisa mainida, et mind on nii mõnedki kursuse sellise plaani ülesehituse eest kiitnud.

Tubli-tubli, webxan! Kuid ega see pole veel kõik! Persoonile, kes on enda meelest kõik õigesti teinud, mõjub täitsa mõnusa ninanipsuna, külma duši või löögina allapoole vööd seepeale järgmise sisuga kiri: "Sellel viidatud kursusel eesmärgid ju hoopis puuduvad! Eesmärgid on need, millest juhindudes otsustatakse, kas õppija on kursuse edukalt läbinud, mis valgustavad ka õppijale, mis on antud kursuses oluline ja mida, mis tasemel, sellest materjalide merest peab oskama, teadma, jne. Kui kursusel on lõpueksam või lõputöö, siis selle, mida lõpus kontrollida, peaks määrama kursuse eesmärgid.


Näiteks: kui koostada kursus "Taimetark", mille eesmärgiks on õppida määrama 200 enamlevinud Eesti taimeliiki, siis on selge, et lõpueksamil tuleks mingi punt taimi õppurile kätte anda ja vaadata, kas ta suudab neid määrata. Tingimused eesmärkide sõnastuses peaks veel täpsustama, kas abimaterjale (täimemääraja, Internet, spikrid jne.) võib selle juures kasutada või mitte."

Siit loen ma välja eesmärgi määratluse: Eesmärgid on need, millest juhindudes otsustatakse, kas õppija on kursuse edukalt läbinud. Mina ise loen. Mis siis minu eesmärkides puudus? Kas tõesti peaks olemas olema, millised on konkreetsed dokumendid, mida peaks Wordi kursust õppinu suutma avada ja sulgeda ja muuta? Või milliste trikkidega seda teeb? Ma tõesti EI SAA ARU, millest siin puudus on! Kui keegi kena inimene minule suudab selle puuduse ette näidata ja selgeks teha, siis on minu EESMÄRK - teada saada, mis on see eesmärk sisuliselt, täidetud. Seega, kui keegi juhtub seda lugu siin lugema ning leiab aega pilku visata viidatud kursuse eesmärkidele (vt link), siis oleksin äraütlemata tänulik, kui ta ütleks, mis on mu seatud eesmärkidel viga, kuna mina ei saa ise sellest lihtsalt aru.

Vahepealse huumorina mõjus Karini lisatud hüpikaken, milles selgitati: "Uute vahendite kasutamine eeldab, et teil ja õppijatel on olemas mikrofon ja kõrvaklapid/kõlarid ning loomulikult ka Java, ilma milleta WebCT ei tööta. Horizon Wimba inglise keelne manual on kättesaadav aadressilt http://portaal.e-uni.ee/webct6/wimba". Mikrofon ja klapid mul on, isegi kõlarid. Java aga tuli ära keelata, kuna selle kasutamise peale jookseb nii IE kui ka Firefox WebCT lehte avades elegantselt ning millegi eest hoiatamata lihtsalt kinni. Loodame olukorra peatset laabumist.

Sama epopöa edasine kulg on toonud tublimate ja virgemate kursusekaaslaste teise versiooni eesmärkidest (kursuste kavadest) WebCT foorumile. Üsna kujukana mõjub seejuures ühele kavale lisatud märkus: "Kohe alguses vabandan, et minu kirjelduse sõnade arv jääb alla 600 sõna!" Loodetavasti lisas autor selle pisikese huumorina, kuna vaevalt sõnade arv siin kõige määravam on. Hoopis huvitavam on aga jälgida, kas esitatud eesmärgid ka aktsepteeritavaks osutuvad.

"Kursuse eesmärgiks on eestlastele/venelastele tüüpiliste hääldusvigade vältimine saksa keeles kursuse lõpuks. Kursusel osalejad peavad õppima oma keelt ja hääldust tunnetama, ma hääldusvigu vältima ning hääldust teadlikult juhtima. Kursuse jooksul tegeletakse saksa keelele iseloomulike foneetiliste nähtuste sensibiliseerimise, tähelepanu juhtimisega tüüpilistele intonatsiooni ja artikulatsiooni vigadele ning nende korrektuuriga ja kätteharjutamisega koos teaduslikult argumenteeritud lühikirjeldustega. Praktilist hääldust toetatakse niisiis teooriaga, kuid põhirõhk on praktilistel hääldusharjutustel, mida toetatakse omakorda keelelaboris läbiviidava praktilise tööga. Sisaldub ju kursuse kirjelduseski sõna „korrektiivne“, mis viitab praktilisele suunitlusele."

Siin on eesmärgiks vältimine, mis on osaliselt kontrollitav. Ka tunnetamine, mida ei suuda küll keegi otseselt kontrollida ega hinnata. Mina oleksin sel puhul pigem kirjutanud, et eesmärgiks on saavutada õppijate veatu hääldus. Vaatame, mis juhtub edasi.