Mutantis mutandis

Muidugi ei ole need read kuigi usutavad neile, kes mind ja mu sahmerdamisi lähemalt teavad, ent ometi tegelesin lisaks muudele tähtsatele tegevustele pea terve eilse päeva ka oma doktoritöö visioonidega. Eks need mõtted ole ju ka juba aastaid haudunud. Vahepealsete väiksemate ja suuremate tagasilöökide kiuste võtsin siiski ette ning otsustasin vähemasti proovidagi. Kui tulem ei kukugi sedavõrd vääriline välja, et kogu maailmale suuri avastusi näidata, siis vähemasti rahuldan isikliku uudishimu. Vähemasti ei saaks ma siis end hiljem loobumises süüdistada.

Umbes 50% mu senistest kommenteerijatest on aeg-ajalt vihjanud ka asjaolule, et siinse ühe kursuse loomisloo sisse on põimitud justkui liialt palju asjasse mittepuutuvat vahtu, torisemisi ja virisemisi. Selleks puhuks otsustasin edaspidiselt sedalaadi teemad sellest ajaveebist kõrval hoida ning esitada need hoopis toriseja toredustena eraldi aadressil.

Muude tegemiste kõrval tegelesin veidi ka ühsikondliku tegevusega ning avasin kontosid ja lähetasin kirju. Kusjuures rohke koguse e-kirjade kõrval saatsin ka ühe tigukirja, vist juba kolmanda sellel sajandil. Kuid veebinduse koha pealt ma liiga tubli ei olnud ning selleks on ka oma põhjus. Homsest peaks mu hallataval kodulehel nähtaval olema uue kuu ürituste kava. Paraku pole ma hiromant ega ei suuda neid ise välja mõelda. Asjaosaline aga mulle materjale ei saatnud ja unustas lisaks veel sellegi, et ilmselt ei jää mul enne nädalat aega sellega tegeleda. Selle kohta öeldakse, et omad vitsad peksavad, sedapuhku siis asjaosalist.

No tere, talv

Milline imeline talveilm, õhkas nii mõnigi täna hommikul aknast välja vaadates. Pole seda koledat pori, pole halle raagus oksi, kõik on mattunud paksu puhta lumevaiba alla. Kõik on vaikne ja karge ja imeline. Üksikud helbed heljuvad salamisi päikesekiirtes sillerdades allapoole. Leinakaskede pikalt rippuvad oksad on kaetud paksu härmatise ning sellele kogunenud lumega. Lausa lummav! Puuduvad veel saan jõuluvana ning päkapikkudega.

Mõistagi ei ole ühegi ilmaga kunagi kõik ühtviisi rahul. Samas puudub ka igasagune mõte ilma kirumiseks. Ega sellest kirumisest veel midagi ei muutu. Ilma kirumine on sama tänamatu tegevus kui liikluseeskirjade õpetamine oma kassile. Mõlemal puhul kulub sellele teatav aeg ja energia, tulemust pole aga vähimatki! Kõige targem oleks mitte tegeleda asjadega, millega tegelemine a priori mitte mingit tulemust ei anna või mille peale meie võim ega loitsud niikuinii ei hakka.

Minugi meelest on kena puhas lumine ilm igati kaunis vaatepilt. Kuid seda täpselt vaid nii kauaks, kuni seda pildilt või aknast vaadata. Miks ma ei ole talvest vaimustuses? Ilmselt tuleb see ennekõike sellest, et lume ja miinuskraadidega kaasneb terve hulk tüütuid lisakohustusi. Toon siin esile mõned.

Kui lumehanged on kuni paari meetri paksused, tuleb kodunt väljumiseks rajada endale eelkõige jalgrada (paksema lume korral ei hakka keegi lihtsalt kuskile minemagi).

Lume korral on õues tõenäoselt miinuskraadid ning see eeldab enese katmist hoopis toekamate rõivastega kui see muidu vajalik peaks olema.

Kui kogu päev möödub õues, peab tingimata muretsema selle eest, et liigne jahe ihu kallale ei kipus. Selleks tuleb kaasas kanda nii kindaid, salle kui ka kapukaid.

Kui on ette näha, et osa päevast tuleb viibida kusagil siseruumides (sh kauplused, vallamajad, pangad jms), peab silmas pidama, et selgaaetavad vammused oleksid kergesti teisaldatavad, seljast maha aetavad ja kotti topitavad, et siis taas õue minnes need kõik kiiresti tagasi selga ajada.

Kui peaks olema tahtmist kusagile kellaaja peale minna, tuleks julge pool tunnikest aega juurde mõelda, kuna vähemasti see aeg kulub lisaettevalmistustele.

Paksu lume alt tuleb oma auto eelkõige üles leida ja seejärel välja kaevata.

Kui ligipääs sõidukile on tagatud, tuleb selle uksed lahti sulatada ning salongi pääseda, et mootor tööle panna ning salong soojendada (kui tegu pole just kaugjuhtimispuldi teel käivitatava kaasaegse sõiduriistaga või soojas garaažis hoitud masinaga).

Järgmise etapina tuleb autolt lumekuhilad pehme harjaga maha tõugata. Kui parasjagu juurde ei saja, kulub sellele vaid 10...15 minutit.

Nüüd tuleb leida kaabitsad, et esi- ja külgaknad nind ka tagaaken ja peeglid jääst puhtaks kaapida. Sellelegi toimingule kulub vähemalt veerand tundi.

Poole tunniga on auto salong õrnalt soojenenud, mis lubab sellesse ka istuda. Soojenemine leiab aset, mõistagi, tingimustes, kui auto üldse külmaga käivitub. Vastasel korral pole erilist mõtet ka selle lume alt välja kaapimiseks ning valutum on kutsuda takso.

Salongis, olenevalt õhuniiskusest ning -temperatuurist, tuleb võidelda kas akende sisepindadele kogunenud udu või härmatisega. Udu on võimalik eemaldada pehme kuiva ning niiskust imava lapiga. Veelgi parem on kasutada algul salvrätikuid, seejärel flanellist lappe.

Kui nüüd vahepeal pole lund juurde sadanud, võib umbes 30...45 minuti möödudes liikuma hakata. Tavapärasele 5 minutile kulub vähemasti 15, kuna teed on libedad ning teel on mitmeid erinevaid takistusi alates lumme kinni jäänud sõiduriistadest kuni omavahel kokkupõrkunud autodeni.

Juhul kui tee on pikem või sõitmisi rohkem, tasus kogu see toiming end ära. Kui aga pärast kohale jõudmist auto taas kusagile seisma jätta, tuleb tööpäeva lõppedes sama protseduuri korrata, eriti kui vahepeal ilmaolud muutunud pole.

Kindlasti tuleb arvestada asjaoluga, et tuisuga on teed mitte üksnes libedad, vaid ka palju kitsamad. Tee servad pole nähtaval, eriti aga servades olevad löökaugud ja konarused.

Kindlaks kellaajaks jõudmise garanteerimiseks on soovitatav normaalsele kulgemisele arvestatud ajale lisada kaks korda samapalju. Lumesajus või tuisus on nähtavus piiratud. Eriti halb nähtavus on pimedas. Sõita on võimalik vaid lähituledega, kuna kaugtuledes on näha vaid sibelevat lumesadu.

Kaugemale sõiduks tuleb veel selgi põhjusel rohkem aega varuda, et iial ei või kindel olla, et teel pole juhtunud õnnetusi, mis liiklust takistavad ega ees ei liigu mõni eriliselt ettevaatlik juht, kes lihtsalt ei sõida kiiremini kui 50 km/h. Seda kõike muidugi arvestusega, et ise oma autoga kuskile kraavi või mõnesse hirmsamasse õnnetusse ei satu.

Kindlasti tuleb silmas pidada, et sõiduki tuled püsiksid lumevabad, et numbrimärk oleks nähtav jne...

Milline imeline talveilm, võiks õhata vaid juhul, kui kuskile kiiret pole või kui on loota peatset kiiret sula. Muide, suure sulaga võiks ette lugeda analoogse hulga ebameeldivusi. Eriti rumal on siinjuures fakt, et kogu see ilu on ajutine, isegi mõttetu, kuna kui me ei oota just uut jääaega, sulab see lumi varem või hiljem niikuinii, muutudes eelnevalt koledaks ja poripritsmeid täis olluseks.

Nii võib inimesed jagada kahte rühma: jalakäijad ja autojuhid. Viimaseid see harras tunne lumesadu nähes ei valda, nende meel ei heldi. Lumest on ses kontekstis alati palju enam paksu pahandust kui kasu. Mida paksem lumi, seda paksem pahandus.

Hoopis iseasi on talv kui aastaaeg, lumi kui loodusnähtus ning lumevaip kui äärmiselt vajalik olukord looduse elutsüklis.

10% fenomen

Igasuguse kodulehe kujundamine algab visioonist. Visioon võib sündida inimese peas või paberil. Kui see on juba olemas, tuleb lisaks tekstiosale vaeva näha kujunduslike elementidega, alates kirjapildist ja taustavärvustest ning lõpetades piltidega. Mulle ülesandeks tehtud koduleht on sisuliselt olemas ning kujundatud suurte summade eest web2 tiimi poolt. Üksnes stardilehte (esilehte) oligi vaja. Selleks aga oli tarvis teatavaid pildikesi kujundada. Proovisin rakendada oma vabavaralist GIMPi, kuid jäin taas hätta. Näiteks ei suutnud ma teisel kihil kujutatud pilti alumise suhtes nihutada. Programm võimaldas küll pealmist kihti kõigiti väänata ja venitada, ent mitte nihutada. Võimalik, et see tuleneb taas mu vähesest keeleoskusest, kuna kõik mu senised programmid on olnud ingliskeelsed, GIPM aga eestikeelne. Käivitasin siiski oma vana arvuti ja kopeerisin töödeldava kausta sinna. Vanas arvutis on Adobe Photoshop 6.0, millest oli tekkinud probleemi lahendamisel suur tulu.

Samas tuleb tõdeda, et olemasoleva kujunduse peale enda visiooni ehitamine polegi kõige kergem. Seda enam, kui web2 keskkonnas aetakse asju suuresti automaatikaga ning pildid ilmuvad *.png failidena, mina aga üritan asju ajada omal käel ning asendada need pildid *.jpg-dega. Igatahes sain suurepäraselt veelkordse kogemuse, et selline ettevõtmine ei tasu end ära. Koduleht peaks olema siiski üles ehitatud ühtses stiilis ja ühtmoodi vahenditega, mitte et *.php-failid vahelduksid *.htm-idega. Paar lahendust ma siiski leidsin ja välja pakkusin.

Veel tasuks meenutada üleeilset 10% fenomeni, mis antud jutusse üldse ei puutu, kuid muudkui peas kummitab. See pidi pärinema ameeriklaste mentaliteedist, kus mingisugune kuulujutt liikvele läheb ning 10% elanikkonnast hõlmab. Selline on ka meie tüüpiline inimene. Enamasti tormatakse fakte kontrollimata "usaldusväärsete tuttavate" mõjul asju ajama, ilma et enesele üldse aru antaks selle mõttekusest. Valuutavahetusest siis jutt. Hillar Mets oli selle kohta taas kohase joonise sirgeldanud. Igatahes teatati veel sedagi, et kui sedalaadi (sageli alusetud) kuulujutud juba 20% elanikkonnast hõlmavad, on olukord kriitiline. Kui ma peaksin hakkama edaspidi blogi pidama, siis üks kindlaid kandidaate on igatahes maiste veidruste vaatlemine. Selliseid on ümber minu äärmiselt palju. Muidugi ka minus eneses. Igav juba ei hakka!

Kuid vaenlane kell on taas oma tööd teinud ning kipub vägisi uut kuupäeva ette kiskuma. Seega tuleks teha homsed plaanid ning mõelda pisikesele puhkusele.

Vaktsineerima!

Igati uhked uudised. Savisaar hoolib linnaelanikest ikka, nagu teatati seitsmestes uudistes, ainult et tema enda palk tõuseb suuremate maksude arvelt 7000 krooni võrra. Kui nüüd pisutki mõelda, siis peab langetama otsuse, et lihtsam oleks siiski mitte mõelda. See mõtlemine mõjub valusalt, umbes kui mõtlemine lõpmatuse tähendusele või mistahes evolutsioneerumise algusele. Mul isiklikult tekiks küll oht, kas ma oskaksin üldse 49000-kroonise kuupalgaga täie aru juurde jääda. Seni on mu sissetulekute hiilgeaegadel suurim palk olnud viis korda pisem ning vaevalt üha kahtlasemaks muutuv doktorikraad seda kuigi palju kergitaks.

Toredaid uudiseid on täna ka arvutivallast. Portaalis Tarbija24 seisab artikkel, mille kohaselt Google plaanib kõigi arvutikasutajate mured failide talletamise teenust pakkudes valutult lahendada. Huvitav, kas seda on vaja selleks, et omada paremat ülevaadet kodanike lojaalsusest? Või napsatakse ühel pilvisel päeval kõik failid jäävalt ära ning nõutakse parooli ning kasutajanime pikendamiseks suuremaid summasid? Siiski suhteliselt merkantiilses maailmas tundub sedalaadi altruistlik pakkumine kahtlane. Vähemasti kõlab küll kui hambapasta reklaam. Ostke aga uus ja kallim hambapasta, kuna te kõik tahate ju kaunilt naeratada! Või siis mitmesuguste "jäiste värskuste" reklaamimine läbi ürginstinktide. Vaevalt, et see uus tasuta teenus end pelgast lisaruumi müügi pakkumisest end elatab. Parim näide sedalaadi asjadele on portaal http://www.pilt.ee, mis 2005. aasta lõpust jäi ajutiselt suletuks ning on seda siiamaani. Tegelikult ma siiski loodan, et nii jabur see olukord olema ei saa. Igatahes nalja peab saama!

Samas, suure reklaamihuvilisena sattusin pöördesse Elioni pakutud tasuta vaktsineerimise ideest. Esialgu hämmeldusin, et mis tegemist peaks olema Elionil vaktsineerimistega. Kui aga lähemalt uurida, selgus, et kolmekuiseks proovimiseks pakutakse tasuta arvutikaitset. Ma muide ei kahtlegi, et kolm kuud töötab see laitmatult. Millalgi innustusin ka ise samast tootest. Kahel korral sain ka abi, kui see viirusekaitse mul kogu süsteemi kokku jooksutas. Kolmandal korral loobusin teenusest. Hetkel kasutan digiTV teenust. Kummalisel kombel toimub selleski vallas pidevalt muudatusi, eriti selle TV poole peal. Ühest kaunist päevast alates muutus menüüvalik niivõrd, et nüüdsest ma ei suuda enam kõiki sätinguidki kasutada. Mitte keegi ei küsinud minult, kas mulle ka meeldib see helesinine tekst valgel taustal või oleksin edaspidigi eelistanud valget kirja tumesinisel taustal. Ning ega taust pole ainus, mis muutunud on. Lühidalt öeldes - maailm toimub, ja pidevalt.

Iseenesest sain täna veel ka ühe väljakutse. Vaja koostada kodulehele stardileht. Kusjuures omamata ainustki ligipääsu serverile. Eks mul siis ei jäägi vist muud üle kui kasutada veidi CP-meetodit, lõigata, värvida ja kleepida. Midagi enamat kui lihtsalt uni. Oma kursuse olen praktiliselt lõpusirgele venitanud. Iseküsimus, kas ma ka järgmise kursuse ehitamise käigus peaksin analoogset ajaveebi pidama. Võimalik, et mitte. Kuna kui ma peaksin avama uue blogi, siis ei jääks sellel ka uus kursus mainimata. Üldse tundub seesugune endaga jutustamine kaunis omapärane moodus olevat. Eriti kui paar sõpra sellele jutulaulule ka pilgu pilluvad ning lohutuseks paar suvalist kommentaari viskavad.

Ohtlik märkmik

Muidugi oleksin ju võinud eile teha siia sissekande, mis oleks kõlanud kui kordussaade sellest, kuidas mul ei õnnestunud üht või teist programmi tööle saada või kuidas üks aparaat teisega ei sobinud. Säästsin lugeja silmi.

Täna mõtlesin teadusliku meetodiga selgeks teha, kui hea mul on töö juures töötada. Selleks pidin minema tööle. Mitte sinna, kus mul pole muud kui pool oma lauda. Ega ka sinna, mis asub 40 kilomeetri kaugusel. Seal kaugusel käisin eile ning lisaks sain täna veel kolesõnumi selle kohta, et pean seal tulevikus hakkama mitu korda nädalas käima. Mitte et see töökoht ise kole oleks. Või et tööl midagi häda oleks. Aga see tüütu varahommikune kulgemine pimedas, läbi libeda ja tuisu... see on tüütu. Teist samapalju veel tagasi. Igatahes ei kadesta ma inimesi, kes kodukohast kaugel tööl peavad käima. Valisin teiseks oma koolipäevaks reedese. Muidugi pidin hiljem teatavaid täpsustavaid teateid saatma, kuna mu vanem poeg abiellub alles esimest korda just reedel. Siis peaksin ikka ise ka kohal olema. Aga jah, mõtlesin siis, et lähen ja tõestan mulle, et pole seal töö juures üldse nii paha olla. Pigem on palju plusse. Esiteks tuleb kohale jõudmiseks mitmest trepist käia, mis võib tervislikult mõjuda, ning siis suitsetan ma seal ka umbes kümme korda vähem kui kodus. See olevat ka kole tervislik. Kujutasin ette, et kui võtan mingi kindla tööülesande ning sellega tegelen, siis saan ikka midagi tehtud ka. Pealegi oleks sealt väga hea minna ühe vilega korteriühistu asutamiskoosolekule.

Väga tore idee. Selleks, et tõestada seda, et töötada ei saa, tuleb teha kõik vastupidine. Võtsin kaasa koguni nagi, mille otsa rõivad riputada ning head mõtted ja puha. Arvuti lülitasin sisse veel enne kui jope seljast sain. Esimene suur miinus oli see, et see mu nagi ei kõlvanud kuskile. Pidin ikkagi siis jope tooli seljatoele viskama. Mõned laused sain muidugi oma koostatavasse dokumenti toksitud, kui algasid esimesed negatiivsed tagasilöögid. Mina, kes ma muidu tunnen end kõige paremini temperatuurivahemikus +15...+20 °C ning kellel oma kabinetis alailma kole palav on, pidin nüüd taluma, kuidas mu varbad külmetavad. Sellele järgnevalt hakkasid kreissaed ja muu sedalaadi tehnika pead tõstma. Üks neist tornis pea kohal, teine all fuajees. Ja seda tingimustes, kus remont pidi olema juba möödunud nädalal lõppenud! Ega siis ei jäänudki muud üle kui installeerida varem jutuks olnud programm ning jälgida kella, et mitte koosolekule hilineda. Olen sellest varemgi rääkinud, et kellaaja peale minek rikub kogu päeva. Siis ei saagi muud kui kella jälgida.

Tipptund polnud veel alanud ning ma jõudsin ikkagi 10 minutit enne kolme kohale. Vältimaks õues kiimlevat kimedat tuult, otsustasin ruumi siseneda ja seal koosoleku algust oodata. Minu imestuseks hakkasid esimesed inimesed juba lahkuma. Kõige müstilisem oli aga see, et mind võeti vastu kui ammuoodatud suurkuju. Üksnes umbes 110-aastane ja muidu hästi jutukas naabritädi Roosi tukastas õndsalt laua taga. Teistel olid aga kõik suured otsused samahästi kui langetatud ning mina kui korteriühistu juhatuse ainus liige pidin igale poole alla kirjutama ja kogu vastutuse endale võtma. Selgus, et juhatuse valimist polnud neil päevakorda võetudki, pealegi poleks niikunii nende sõnutsi olnud ainustki, kes oleks seda ametikohta endale ihaldanud ning mina kui umbes tunnikese hilinenu olgu saatuse üle õnnelik.

Igatahes oli see juba teine kord, kus ma analoogsel viisil puusse panin. Esimene kord on kirjeldatud sellesama ajaveebi esimeses sissekandes (21.09). Siis sai saatuslikuks kellaaja täpsustus. Seekord aga kohtumiskoha aadress. Muidugi oli mul ju märkmikusse kella 14 järele märgitud Soola 3, mille mu haige aju siis kella kolmeks mõtles. Müstika! Igatahes muutuvad sedalaadi täpsustused mu märkmikus juba lausa ohtlikeks. Seoses minu saabumisega tõukus koosoleku lõpetamine pool tundi hilisemaks, kuid juba poole neljaks oli see otsas. Sain sealt kaasa uued suunised ning uue uhke ametinimetuse - korteriühistu esimees. Ei oskagi selle suure rõõmuga nüüd kuskile pugeda ega mingis suunas hõisata. Homsest peaksin hakkama dokumente tootma.

Eilne Luua ring oli aga tavapärane. Veendusin veel kord selles, et noored on noored. Sealhulgas on kaunis suur hulk neist sellised, kes on kutsekooli läinud ilmselt oma vanemate survel või lihtsalt lapsepõlve pikendama. Igatahes oodanuksin, et esmakursuslaste mentaliteet oleks võrreldav 10. kl õpilaste omaga, mitte ei meenutaks naljahimulisi seitsmendikke, kes esimese tunni esimesest minutist alates ootavad lõunapausi ning pärast seda leiba luusse laskma suunduvad. Loomulikult on minugi noorte hulgas äärmiselt tublisid ja teadlikke õppijaid, kuid valdavalt peab siiski leppima olukorraga, et kool on lastele paigaks, kuhu neid pannakse eest ära, kuniks vanemad tööl on. Luua lapsed on lapseeast valdavalt väljas ning teevad esimesi harjutusi iseseisvaks eluks. Tahes või tahtmata hakkan ma nende elus suuremat rolli mängima, kui pean ühe päeva asemel neile neid kaks nädalas pühendama. Sealne leping kestab õppeaasta lõpuni.

Vahetuses rütmid

Vähemasti võimaldas sisselülitatud XAMPP for Windows mul töötamist PHP versiooniga 5.2.4. Aadressil http://localhost/xampp/index.php avanes juuresolev pilt.

Lisaks tõsisematele asjadele oli komplektis ka näiteks biorütmide arvutamise võimalus, mille kohaselt mu emotsionaalne rütm on madalseisus, kuid intellektuaalne juba poolel teel tõusuharjale! Kindlasti on olemas teatavad biorütmid, kuid sama kindlasti ei ole neil erilist seost sünnikuupäevaga. See käib samasse masti labase horoskoobinduse või numeroloogiaga, mille ennustuse kokkulangevuse korral kasutatakse tulemust kui enesestmõistetavat fakti, juhusliku ebakõla puhul räägitakse aga ebalevalt mingitest juhuslikest kõrvalmõjudest. Igatahes panen välja xantoria preemia sellele, kes suudab mind veenda näiteks selles, miks peaks mingisugune numbrimäng minu elu mõjutama. Jah, sedapidi ehk küll, et kui ma juba a priori usuksin, et näiteks arv 666 on tingimata Saatanast, siis aga saaksin sellest kokku liites 18 ning omakorda kokku liites 9 ja pea peale pöörates uuesti 6... võiksin ka tormata valuutat vahetama, kuna homne kuupäev on ju 27, mis kokku liites annab 9 ja tagurpidi pöörates uuesti mõistatusliku kuue. Absurd! Igatahes kui vaadata oma kaunist sinusoidi (teisel pildil), siis tekib küll tunne, et mõned värvused on seal ekslikult vahetusse läinud.

Samas aga, kui kõrvale jätta vastinstallitud programmi tilulilu, ei suutnud ma seda siiski sellisel tasemel käivitada, et oleksin näinud täpselt seda, mida ma näha tahtsin. Isegi manuaal ei aidanud. Ilmselt tuleb edaspidi kasutusele võtta tõhusaim õlekõrs: vestlus teadjama sõbraga.

Soliidne ätt

Ajakavad ja plaanid on alati toredad asjad. Aitavad veidikenegi seda lainetena üle pea kokku löövat elumöllu siluda. Oma plaanile vaatamata ma siiski täna tähetorni ei jõudnudki. Hakkasin samu asju lihtsalt kodus nuputama. Sain koguni ka XAMPP installeeritud. Isegi veidi töötasin sellega. Et see töö aga paremini kulgeks, peaksin vist vahelduseks manuaali lugema. Igatahes pidi see olema hea programm, mis võimaldab koduarvutis kodulehe toimimist kontrollida, kuna käivitab selles justkui MySQL.

Muudatusi tegin, kuid manuaal vajas lugemist. Välja prindituna moodustas see 4 lehekülge tarka teksti. Nii mõnigi tarkus oli seal kirjas stiilis kui kasutad valesti, siis mõjub see kui viirus, mis hävitab kogu su kõvaketta või midagi sinnapoole. Õnneks ei kiirustanud minagi seda programmi oma töökettale installima.

Pisikese (3-tunnise) lisaülesandena paluti mul läbi vaadata ENTA koduleht ning teha vajalikke märkusi ning esitada soovitusi. Eks ma siis ka tegin. Eriti moes on aadressides sümboli @ asendamine näiteks [ätt]-taolise koodiga. Et siis justkui tulevat vähem spämmi ja puha. Ma ei usu, et need spämmirobotid nii saamatud on, et ei suudaks ka PHP-koodist neid aadresse leida või koguni seda ätti lugeda. Aga inimestel on teatavad kinnisideed. Nii nagu üks "tõeline itimees" vihkab tingimata Microsofti ja kiidab Linuxit, nii peab ikka "tõeline kodukas" olema ka võimalikult ebafunktsionaalne, eriti kontaktide ja tagasiside seisukohalt. Sest keda see rahva arvamus ikka huvitab!

Põnevatest tulemustest oma kursuse kallal tuleb aga juttu edaspidi.

Koosolek ei ole koos olek

Eile pidi umbes kella ühe paiku päeval toimuma meil koosolek. Istusin arvuti taga kaugelt enne ühte ning hilisööni välja. Ei käinud isegi kodunt väljas. Koosolekut aga ei toimunud. Täna enne nelja küsiti minult, et kas mul on 15...20 minutit koosoleku korraldamiseks täna. Pakkusin, et võiksime sel juhul alustada 5 minuti pärast. Algus aga venis rohkem kui tunnikese edasi. Sellest järelduvalt kaldub minu eelistus siiski asünkroonse suhtluse kasuks. Kui ma oleksin pidanud ka täna tundide viisi igaks juhuks arvuti taga GOTOVNOST #1 omama, oleks see juba lausa ajaraiskamine olnud, isegi vaatamata asjaolule, et ma nii või naa enamasti just arvuti taga istun.

Koosoleku kaks esimest punkti puudutasid ENTAst väljaastumise avalduste rahuldamist. Et see organisatsioon ei ole sunduslik, siis ma ei näe küll mingeid põhjusi, miks ei peaks inimeste väljaastumise soovi toetama. Hoopis teine teema on see, miks nad välja astuda tahavad. Kahtlemata on põhipõhjus teatavate nägemuste lahknemises. Mina uue juhatuse liikmena võin vaid oletada, milles probleemid seisnesid, isegi nõu anda olukorra lahendamiseks... kuid kindel on ka see, et mu enesegi nägemus kõnealusest organisatsioonist ei ühti selle looja omaga sajaprotsendiliselt. Kummaline on muidugi ka see, kui elava MSN-vestluse pealt teine pool ühtäkki offline'i satub. Ka selle probleemi lahendiks oleks asünkroonne suhtlemine. Vähemasti ei kuluks vastastikku sedavõrd palju energiat, millest suurim osa näikse kuluvat aegade sünkroniseerimisele.

Ajaviiteks uurisin aadressi http://www.clicktoforyou.com, mille saadab MSN ilmselt kõikidele nimistus olevatele kontaktidele. Koheselt lõi välja inimeste eripära. Mitmed neist uurisid ise ka seda lehte. Üks, kes end IT-meheks peab, kukkus tänitama, et miks ma tema ekraani reostan ja miks ei kasuta alternatiivseid mooduseid jne. Nii hellad inimesed peaksid mu meelest end arvutist eemal hoidma ning millegi vähem närve kahjustavaga tegelema. Umbes et installeerigu ma endale mingi teine soft, et uurida, kes mind enda MSNist kustutanud on vms. Justkui see mind üldse eriliselt huvitaks. Klõpsasin sellele lingile tõepoolest lihtsalt huvi pärast, kui olin saanud ka vastava selgituse. Tol hetkel ma ei teadnud, et "risustan" sellega kõigi liinil viibivate kontaktide ekraanid. Jääb vaid üle imestada, mida kõike inimesed ajaviiteks välja ei mõtle, eriti aga veel selle üle, milliste tühiasjade peale inimesed pahanduvad!

Väljakuulutatud 15...20 minutit venisid koosoleku kulgedes siiski kaugelt kümnekordseks. Õnneks aga ei eelda sellised koosolekud pidevalt ühe akna jälgimist, mistõttu ma sain paralleelselt valmis ka paar muud dokumenti.

Eilse WebCT kogemuse peale saan aga üksnes pahane olla. Selleks, et eristada juba hinnatud ja veel hindamata kontrolltöid, otsustasin resettida need esimesed katsed, mis mingil põhjusel katki jäid. Selliseid inimesi oli kümmekond. Õnneks ma siiski vaatasin kõikide kontrolltööd elnevalt üle ning fikseerisin tulemused. Kujutasin loogiliselt ette, et kuna vastavatel tegelastel oli kontrolltööde teine katse tehtud ja arvestatud, siis esimeste resettimine kustutab vaid need ning teine jääb alles. Paraku aga eksisin. Lapsed justkui polekski nüüd kontrolltööd veel teinud! Kusjuures vaevalt et süsteemiga oleks midagi katastroofilist juhtunud, kui see oleks alles jätnud mingid varufailidki. Igatahes on see hoiatav WebCT puudus ka teistele kasulik teada.

Kui nüüd veel pöörduda kontrolltööde juurde, siis selgus, et ega neid ju "käigu pealt" muuta ka ei saa. Selleks, et kontrolltööd muuta, tuleks küsimused eelkõige "vabaks lasta", ehk siis kontrolltöö eelnevalt kustutada, seejärel teha muudatused kontrolltööde andmebaasis ning siis uuesti kontrolltööna avalikustada. Ka soovitus.

Asjakohasemat

Seekordne sissekanne on vägagi asjakohane ning seotud blogi pealkirjaga. Esimese ülesandena pärast teatavat teadvusetult teki all lebamist võtsin algatuseks ette virgumise. Kohv ja Maxima moosipallid. Viimastel oli veel mingi iseäranis peen B-tähega alanud nimetus, mis ilmselt viitab suurejoonelisele maasikamoositilgale hiiglasliku palli keskel. See moos maitses kohvi kõrvale suhteliselt oivaliselt. Mulle jäi koguni mulje, et see milliliiter moosi vist ongi piruka tuum. Kindlasti moodustab selle maksumus 5/6 pallikese hinnast. Seda enam, et see väärt maius on kaitstud suhteliselt toeka taignakihiga, mille hind ka kõrget inflatsiooni arvestades ei tohiks ületada poolt krooni.

Kui silmad juba veidi seletama hakkasid, avasin mulle eile soovitatud kodulehe, millelt võisin saada uue väärt programmi. We've released a new version of XAMPP, including:
Apache HTTPD 2.2.6 + Openssl 0.9.8e
MySQL 5.0.45
PHP 5.2.4
PHP 4.4.7
phpMyAdmin 2.11.1
Zend Optimizer 3.3.0

Ega midagi veel peenemat ei osanukski päeva algatuseks oodata. Ent mõtlesin enne suurinstalleerimisi lõpetada eile alustatud kontrolltööd. Viiendast kontrolltööst jäi mul veel vormistada kümme valmis mõeldud küsimust. Nende juures aga tuleb alustada kes teab kuhu kaduma läinud jooniste taastamisega. Ja juba kella kolmeks oligi kontrolltöö valmis. Kokku kulus nende sisestamisele siis umbes 20 tundi. Kuid ma ei tahaks neid avalikustada enne, kui vajalikud lingid ja lisalugemised ka paigas. Muidu hakka teisi veel mööda lehekülge allapoole nihutama.

Muidugi ei tulnud midagi välja ka sellest esialgsest ürgideest, et kontrolltöödes kasutada üksnes valikvastuseid. Iseenesest sai kasutatud peaaegu igasugust tüüpi vastuseid, välja arvatud essee-tüüpi vabavastuseid, mida WebCT automaatselt ei hinda. Isegi Multiple Choice Question võimaldab pisut mängida. Näiteks jätan ma ühe vastusega (nn Radio Button nupuga) valiku juhul, kui küsimusestki võib välja lugeda, et rohkem õigeid vastuseid olla ei saa. Muudel puhkudel annan siiski võimaluse ka mitu valikut (ehk siis Check Box) pakkuda, kuna valikute rohkus on ju "demokraatia alus". Mitme valimisel annavad valed valikud miinuspunkte. Kõnealusel kursusel on suurem osa valikvastuselisi küsimusi viie võimaliku vastusega. Sellisel juhul on õige vastus 100%, iga vale aga -25%. Kui õpilane ei suuda õiget vastust pakkuda ning valib kõik viis vastust, on tema punktisumma null.

Töö käigus olen korduvalt kasutanud GIMPi, mis tõepoolest meenutab eestikeelset Adobe Photoshopi, olles vaid pisut piiratum ning harjumist nõudev. Suur hulk illustratsioone on otseselt küsimustega seotud, ent mõningatel puhkudel tekkis kiusatus lisada ka lihtsalt mõni illustreeriv pilt. Õppisin selgeks, kuidas pildi servad hägusaks teha, nagu seda paljudes albumites kasutatakse. Kasutasin minagi.

Pisut ebapedagoogilisena mõjus mulle Anne loengus öeldud lause, et ärgu me mitte proovigugi teha maailma parimat kursust. Esimese korraga ei tulevat sellest niikuinii midagi välja. Enese lohutuseks pean mainima, et mul on see siiski kuues WebCT kursus, mistõttu ma siiski võtan sihi maailma parimale. Õigemini saaks maailma parim sellest alles siis, kui mul õnnestuks mingi valemiga kõrvale hiilida kõnealuse keskkonna ahistavatest teguritest. Aga jäägam siis eesmärgile luua antud võimaluste piires parim kursus. Kahtlemata on võimalik leida vähemasti terve meeskond inimesi, kes leiaksid iga ilmaga põhjuse millegi kallal norida. Aga eks ka kõige parema puhul ole võimalik asju veelgi paremini teha.

Kui küsimused valmis ja paar muudki tegu tehtud, jooksutas see allalaadimisprogramm mu Vista kenasti kooma. Keegi on kõige mõistlikumaks pidanud mistahes programmide allalaadimist toetada programmiga BitComet, kuid vist see ongi just see, milline mul enam liiga hästi töötada ei taha, kuna proovimise aeg on ammu ümber ning mul versiooni värskendamiseks dollarid maksmata. Et tegusid on teisigi, siis püüan enne järjekordset allalaadimist nondega ühele poole saada. Pisikesest restardist aga vist ei pääse.

Uue esitluse loomise hetkel tabas mu kõrv Nestea reklaami, mille põhitõmbesõnumiks oli - säilitusaineteta. See pani mind koheselt huvituma, et mida nad siis säilitusainena kasutavad. Inimesed on ikka kole manipuleeritavad. Ja sõna jõud on kolossaalne! Me ju teame, et kogu maailm on vaadeldav ka keemia vaatevinklist. See on omaette müstika. Igaüks ju teab, mis on H₁₅₇₅₀N₃₁₀O₆₉₀₀C₂₂₅₀Ca₆₃P₄₈K₁₅S₁₅Na₁₀Cl₆Mg₃Fe₁ (mille olla välja arvutanud soome teadlane Lauri Suoranta), kuid paraku me igaks juhuks sellist valemit ei kasuta. Ka vanaema keedetud moos olla justkui looduslik, kodune, keemiavaba. Säilitusaineteta siis ammugi! Ometi kasutame ju säilitusainena ülekülluses rafineeritud suhkrut, mille peale ei hakka üksi baktergi, seentest ja teistest organismidest kõnelemata. Ja siis püütakse inimesed õnge labase reklaamiga! Kahtlustan, et Nestea sees on säilitusaineks sidrunhape. Aga küllap ma selle välja uurin.

Ühe mu sõbra ilmselt tulevane väimees palus tal retsenseerida oma magistritööd. Ehkki noormees oli koostanud majanduslike sugemetega sotsioloogilise uuringu, taotleb ta tehnikamagistri kraadi. Nojah, ka nii võib. Tegelikult on ju suva, mida uurida, peaasi, et uurida oskad. Oskus iseseisvalt uurida tähendabki magistrikraadi. Ühtlasi õnnestus teada saada ka seni minu leksikas täiesti kasutamata sõna: sele <7> illustratsioon, eriti joonis, diagramm, graafik jms. Inimene õpib kogu elu!

Kella üheksaks oli mul aga koguni ka teisipäevane tund ette valmistatud ning ma võisin rahumeeli tegeleda muu huvitavaga. Mida näiteks endast kujutab see XAMPP, vajabki veel lähemat uurimist.

Skipped day

Mõtlesin, et jätan täna suisa kuuetunnise seminari vahele ning tegelen oma kursusega. Panen õige sinna need puuduvad kontrolltööd. Paningi. Kõike küll ei jõudnud, kuna asi muutus pärast 16-tunnilist nokitsemist tiba üksluiseks. Vähemasti suur samm edasi.

Teine suursaavutus oli täna ka. Nimelt rääkisin ma juba ammu laiale avalikkusele väljakuulutuatud aadressist http://www.pollen.ut.ee, mis seoses ülikooli uute seadustega ei töötanud, kuna selline aadressi kuju pidi tähendama mingit eraldi instituuti, mida see projekt aga pole. Palusin siis korduvalt, et nad teeksid sellest mingisuguse edasisaatva aadressi... Täna lõpuks saigi see teoks. Mitte et nüüd ei muutunuks täiesti kasutuks omakorda aadress http://www.ut.ee/pollen, kuid eks sellele leiame ka seletuse. Ikka nokk kinni ja saba lahti, või oli see nüüd vastupidi...

Kõige naljakam on see, et tänane päev on oma üksluisuses sedavõrd tihe olnud, et ajaveebi polegi midagi tarka kirjutada. Ahjaa, eilne videokaamera-katsetus Vistaga ei kandnud vilja, kuna mu arvuti lihtsalt ei suuda sellist imelikku riistapuud ka mitte läbi WMM ära tunda. Võib-olla peaksin veel korra katsetama läptopiga, kuna mingisugused kanalid peavad tollelgi ometi töötama, eriti kui need installeerida.

TPS § 1 lg 3 p 1

Vapralt enne lõunat kohale jõudnud, visiteerisin esimese sammuna koheselt esimest päeva ametlikult ametis olevat büroojuhti, kellelt sain lepingu kaks eksemplari, et need allkirjastada. Tegelikult kehtib meil ju ka see "Meest sõnast - härga sarvest"-reegel, ent ometi näib paberile panduna asi välja kuidagi konkreetsem. Näiteks sain ma nüüd teada oma tegeliku koormuse ning ka ametinimetuse. Nimelt olen ma 0,4 kohaga metoodik. Ma polegi varem veel metoodik olnud. Kuid kus ma nüüd enam pääsen. Kahtlemata seab see 0,4 antud ametile teatava prioriteedi 0,25-ste ees ning tulevikus tuleb sellele oma kalendris märksa enamat tähelepanu pöörata. Ja seda isegi vaatamata lepingus märgitud kaunis miinimumpalga lähedasele palganumbrile, kuna mitte keegi ei keela toda numbrit ka tõsta.

Ja mitte asjata ei kiitnud ma oma ülemust ka eespool. Olen seal enam kui kuu aega kirjaliku lepinguta töötanud, kuid oman oma isiklikku kabinetti ning arvutit, rääkimata personaalsetest koodidest ja paroolidest. Nüüd aga selgus, et ega mul oma kabinetti niisama kerge pääseda polegi, kuna Helle oli endale võtnud vaba päeva ning töömehed olid oma töö objektil lõpetanud. Seega peaks ka torni katus nüüd vett pidama ja uks lukus seisma. Õnneks sain torni võtme vastasmajast laenata ning läbi keerukate koodide siiski oma ruumini tungida. Ega ma lõpuks ei saanudki aru, kas ma sisenedes võtsin maja valve alt ära või panin valve alla, igatahes päev otsa kostusid mingisugused sireenid ja helinad, kuid S4G turvafirma asjamehed jõudsid kohale alles enne nelja õhtul.

Muidugi oli mul plaanis kaks asja korda saada. Mõlemad said kirjutatud eelmise sissekande lõpus. Paraku aga hakkas üsna pärast mu kohalejõudmist peale üks pidev sõelumine. Helistati ja küsiti ekskursioonide võimalust, käidi gruppide viisi kohal. Siis käidi küsimas taevakaarte ja mida kõike veel! Igatahes suutsin oma tööülesannetega algust teha tubli mitu tundi pärast kohale jõudmist. Kuid ega ma teise ülesande kallale ei jõudnudki, kuna esimesegagi jäin tublisti hätta.

Proovisin uuesti oma videoklippi tiitrimisest. Arvasin, et kui üle 80 jupikese kokkuliitmine käib arvutile üle jõu, siis proovin neid liita pisemate juppidena. Selgus, et eelmisel korral kaamerast arvutisse salvestatud jupikeste kokkuliitmine mistahes pikkustega klippideks annab analoogse tulemuse: heli on normaalne, kuid filmiklipi asemel on üksikud pildid, mis kõrvuti seistes ei moodusta tervikut. Sellise tulemuseni jõudsin ma kohe ning sedasama jupphaaval korrata polnud mõtet. Kogu salvestuse pikkus on 144 minutit. Proovisin siis esialgu teostada mingisuguse 5-minutise klipi, salvestades selle hoopis madalama resolutsiooniga kui arvuti seda ise pakkus. Kõigele vaatamata külmus mu arvuti praktiliselt kinni, kuna lisaks Windows Movie Makerile oli mul avatud Firefox kolme erineva aknaga ning MSN kahe aknaga. Igatahes ei tulnud sellestki katsest paremat tulemust. Mõtlesin siis, et teen minimaalselt minutise klipi, ent kuna ka see oleks tähendanud üksnes sellele tegevusele pühendumist, võtsin vastu hoopis kutse uue büroojuhi sissepühitsemise tordile.

Pärast kohvitamist mõtlesin, et pean välja uurima, milline mu tööarvuti konfiguratsioon õigupoolest on. Ega see tulemus polnudki üllatav, kui silmas pidada mainitud sümptomeid: 498 MHz ja 256 MB of RAM; XP Proffessional Version 2002 Service Pack 2. Mis me siis üldse räägimegi! Võrdlesin koduse raaliga, mille vastavad parameetrid on AMD Athlon^TM 64 Processor 3500+ 2.20 GHz ja 1023 MB RAM. 64-bit Operating System, Windows Vista^TM Ultimate, ja tulin mõttele proovida analoogseid trikke siingi. See tähendab trikke Windows Movie Makeriga, mida ma veel proovinud pole. Kardan juba ette, et taas tekivad mingisugused triibulised kaadrid. Kuid proovimata ka ei jäta.

Igatahes need pidevad sireenid ja kõrvaltegevused viisid mind mõttele, et igal juhul on mu tänane leping seni mu elu parim, kuivõrd sisaldab lauset, mis lubab mul ka kodus töötada. Lause ise kõlab sedasi: "Töötaja loetakse TPS § 1 lg 3 p 1 järgi iseseisva otsustuspädevusega töötajaks ning vastavalt töölepingule määratleb ise oma tööaja, kusjuures tööaega ei määratleta otseselt ega kaudselt tööandja ühepoolse otsusega". Meeldiv igatahes. Mu eelmises põhitöökohas oli oma peaga mõtlemine samahästi kui keelatud, või vähemasti vaadati sellele alati altkulmu, kuna iga mõeldud mõte oli tingimata a priori vale.

Talveuni

Ehitame kursust. Ehitamine on loomulik nähtus. Kuid tihti ka palju vaevalisem kui maja ehitamine. Eriti kui selle kõrval on sadu muid mõtteid ja tegemisi.

Talveuni on just see õige termin. Magasin tänagi öösel oma tubli 8 tundi, justnagu Propsis õigeks peab. Samuti poleks mul vähimatki selle vastu olnud, kui oleksin saanud veel mõned tunnid põõnutada. Kuid eile ma peaaegu et lubasin oma plaanide kohaselt kell 10 Toomel olla. Seda enam, et mu ülemus ootas minult allkirja ning pidi nädalakeseks ära sõitma. Õnneks on tema näol aga tegemist inimesega, kes minusuguseid vaba kulgemisega tegelasi hästi mõistab. Nii ta ka mainis veel õhtuse suhtlusseansi ajal, et jätab need paberid mulle lauale ega ole liiga imestunud, kui mind punkt kell 10 kohal pole. Kell, va vaenlane, kisubki juba 11 peale. Üldiselt olen ma enda juures tähele pannud, et kui mingid ajalised toimingud puudutavad peamiselt mind ennast, siis ma punktuaalset täpsust taga ei aja. Iseasi on tund või koosolek, mida mul juhtida tuleb ning kus minu hilinemine ei tuleks kõne allagi. Ka ei meeldi mulle kuskile koosolekule või muusugusele koosviibimisele hilineda, mis tõmbaks koosolijate kogu tähelepanu minule ning kus nii mõnigi oluline otsus võib olla juba ära otsustatud. Hetkel on aga kella 10-ks minna juba hilja, kuna aeg on juba möödas. Minu minek võib toimuda ka hiljem, ilma et kellelegi teisele sellest mingeid probleeme tekiks. Kuid siiski ma päris minemata ka ei jäta, kuna olen juba hulk aega tahtnud endale torni võtit, et võiksin sinna minna ka hilistel õhtutundidel või nädalavahetusel, ilma et põrkuksin vastu lukustatud ust. Pealegi on mul mitmed plaanid... Aga oma poja moodi kohe sängist mundrisse hüpata mulle ka ei meeldi. Ma tahan aega virgumiseks. Võtsingi teise kohvi ning ootan nüüd, mil suurem lubi põhja setib.

Tegelikkuses hakkasin tööasju juba ajamagi. Seda tänu novaatorlikule kollektiivile, kes omavahel suhtlevad muuhulgas ka MSNi teel. Just sain kodulehe parooli ning võiksin suuri tegusid korraldada. Et aga senise webmasteri pingutusi mitte nullida, leppisime temaga kokku, et mina mõtlen sisu ja kujunduse ning tema teostab. Kasvõi juba sellepärast, et tema oskab PHP koodi paremini.

Aga täna on mul muu hulgas plaanis ka teine katse oma suure tiitrimise-klipiga. Kujutan ette, et kui seda võimalikult madala resolutsiooniga salvestada, tuleb ehk tulemus etem. Või siis pisemate juppide kaupa. Näiteks ehk suudab mu tööarvuti olukorraga paremini hakkama saada, kui tal tuleks kokku sättida 10 pisiklippi. Iseasi, kas 9 5-minutilist klippi kokku on parem kui üks 45-minutine. Ja kas mul õnnestub need 5-minutised kokku sättida üheks kompaktseks. Vaatame.

Teine tähtis töö oleks kodulehe esilehe kujunduse idee realiseerimine vormi, mis kõigile meeldiks. Kusjuures sõnapaar kodulehe esilehe on sama kohmakas kui sulgedega kanadega. Eesti keele kallal peaks ka veel tööd tegema. Kui viimasel puhul saaks väljenduda, et kanadega, kellel on suled, siis esimesega jäämegi esimese ropsuga hätta.

Unine kolmapäev

Võtsin ette ja korrastasin asju. Eelkõige oma segamini minema kippuvaid dokumente ja mõtteid. Lisasin uusi plaane oma ajakavasse ning sättisin sellele juurde legendi, sedapuhku hüpikaknas. Nii on alati ja iga ilmaga see käe pärast.

Tänase päeva sisse peab veel mahtuma ülevaate saamine seni WebCT kursustel toimunust koos vajaliku tagasisidega. Ka oli aeg avada oma postkastid, kuna ametlik tööpäev sai juba läbi. Ma ei pidanud võimatuks, et sealtki kanalilt mõni põrutav uudis lisandub. Tegelikult aga ei olnud ainuski saadetis seda väärt, et selle deliitimist vältida. Kui ülikooli postkastis liigub alapidevalt igasuguseid uudiseid, siis teise kastis pole nädalate kaupa ainustki uut kirja saabunud. Ma isegi ei tea, kumb variant mulle rohkem meeldib.

Masendavalt unine lugu. Igal kursusel vaid paar uut sissekannet, pole õieti millelegi vastata. Ilmselt tuleb see kõik päikeselaikudest või millestki veel hullemast. Seminaris ma ei käinud, läptopi unustasin remonti viia... huvitav, mida mõttetut veel täna juhtub või juhtumata jääb?

Tsetsekärbes

Eilne päev Luual oli vahva ja õppetöö mõttes tavapärane. Osa noori magas norinal esimese tunni esimese poole sisse. Üksikud ei jõudnud teise pooldegi. Siis aga näitas end päike ning enamik asjaosalisi oli end kohale toimetanud. Pisikest pigi püüdis üks mu vastne kena kolleeg siiski päeva tilgutada, süüdistades mind "pahatahtlike õpilaste" omapead jätmises. Läksin kaastundlikult ka uurima, millega need lapsed siis hakkama olid saanud. Selgus, et üks lill olla esiakanal ümber löödud. Teine lill oli potist üldse koos juurtega välja tõmmatud. Demonstratsioonihetkel oli, tõsi küll, vaid veidi mulda maas. Siis olevat veel olnud terve riiulitäis lillevaase prügikasti visatud ning seebipudelist seep välja valatud ja vesi asemele pandud. Kolleeg uuris minult vähemalt kolm korda, et kas ma jätsin õpilased omapead. Tema olla pidanud seal ruumis esimese tunni, kuid kohe pärast teist tundi kontrollima tulnud. Seega ei saanud see asi toimuda pikal söögivahetunnil, kuna tolleks ajaks oli asi juba sündinud. Sedaviisi arutledes hilinesin minutikese ka järgmisse tundi.

Kõige veidram on siinkohal see, et kui ma oma projektoreid tollesse ruumi kolisin, oli ruumi uks juba avatud ning mõned õpilased ruumis. Ruumi ma lukku keerata ei saanudki, kuna võtit ei olnud laual, kus see olema oleks pidanud. Pealegi ei olnud sel enam mõtet, kuna niipea kui kolitud sain, algas tund kohe pihta. Seega, kui mingisuguseid koerusi ka tehti, siis pidi see toimuma enne minu tundi. Ja ma tõesti ei osanud seebipudelile tunni ajal tähelepanu pöörata, kuna preili Maarika tegi oma etendusi. Esiteks oli tal pidevalt muud tegemist ajal, mil ma selgitasin tasemetöödes ette tulnud puudusi. Vaatamata sellele, et tema töö oli üks nõrgemaid. Vahepeal tõstis ta oma lauale suure kasekoore, püüdes sellega veel ekstra tähelepanu võita. Igale provokatsioonile ei tasu reageeridagi. Neiu ei ilmutanud tunni lõpuni vähimatki huvi aine vastu, kuid rohkem eriti ei seganud ka.

Pole mõtet siinkohal vaagida oma kolleegi ajendeid. Mulle tundub, et selle kena daami pahameel oli õigustatud, eriti kui asjalood olid just sellised, nagu ta kirjeldas. Kui õpilased oleksid soovinud mulle pahandusi, siis oleks neil selleks olnud ka paremaid võimalusi. Igatahes lubasin edaspidi ise ruumi võtme hankida ning õpilasi mitte omapead jätta. Üllatav tundus mulle aga kolleegi imestus, kui ma teatasin, et ei viibinud ruumist tunni ajal eemal, justkui see oleks mingi üldaktsepteeritav teguviis.

Hommikul pimedas oli Luuale sõit kaunis tüütu. Edaspidi tuleks igaks juhuks sellele reisile suisa terve tund varuda, kuna iial ei või kindel olla, et su teele ei satu mõni 80 km/h või veelgi aeglasemalt kulgev sõiduk, millisest on möödumine tänu vastuvoorivatele autodele samahästi kui võimatu. Igatahes jõudsin ma kohale umbes 5 minutit enne esimese tunni algust. Seega, startima peab varem, hiljemalt kell 7. Kõige koledam on see, et ka tagasitee on järgmisel nädalal kindlasti juba pilkases pimeduses. Sel korral võisin veel jälgida loojuvat päikest, kui Luua metsade vahelt Piibe maantee äärde jõudsin. Avanenud vaade on juuresoleval pildidl.

Kui ma koju jõudsin ja oma MSNi avasin, alustasid kolm inimest minuga vestlust. Üks neist nõudis kibekiiresti oma uurimistöö hüpoteeside ülevaatamist ning statistiliste töötluste heakskiitu. Ma tundsin end rampväsinuna ning vastasin, et tegelen tema asjadega pärast 18. Undavad selg ja pea tirisid mind vägisi sängi pikali, kus ma kujutasin end lebavat pool tunnikest, et siis päevatööd jätkata. Tegelikkuses äratas mind poeg enne südaööd küsimusega, et kas ma magama ei lähegi. Ma vedelesin ju voodil riietes. Tõusin siis korraks ning avastasin, et kõik kolm mu suhtluskaaslast olid juba solvunud ning offlaini läinud. No kaua sa ikka monolooge pead. Uskuge või mitte, kuid ma riietusin selle peale lahti ning läksin magama. Ma ei teagi, kui kaua ma maganud oleksin, kui selg poleks oma põrguvalu alustanud ning mind poole üheksa paiku maast lahti löönud. See on kohutav! Justkui oleks tsetsekärbes hammustanud. Või hakkan ma talveunne jääma? Olen kindel, et suudaksin veel mõned tunnikesed magada. Ehkki põõnutasin kokku vähemalt 14 tundi. Tänase seminari jaoks pole ma aga silmatäitki lugenud, mistõttu otsustasin sinna minemata jätta. Mitut sorti tegevusi jagub mul ka selleta.

Mis puutub siia vares?

Võtsin Karini soovitusel siis lõpuks uuesti ette selle videokaamera, millesse vist enam kui kuu aja eest tiitrimise praktikumi salvestasin. Sedapuhku siis kavalamalt, otse Windows Movie Makeriga. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, aga asi hakkas susisema! Vähe sellest, et mul õnnestus saada pilt arvuti ekraanile. Mul õnnestus kogu see rohkem kui kolmveerand-tunnine salvestus ka arvutisse kopeerida. Tõsi, algul ei toimunud küll muud midagi kui vaid faili suurust näitava arvu suurenemine.

Klipi esimene, teoreetiline osa, kestis 45 minutit. Kogu selle aja ei jäänud mul muud üle kui oodata. Siis sai see esimene osa valmis. Vajutasin üht vahvat nuppu ja ootasin veel. Mitte midagi ei juhtunud enne, kui kaamera kinni panin. Siis kulus 25 minutit klippide tootmisele. Need tekitavat WMM mingisuguse oma loogika alusel. Kokku sai 33 klipikest. Seejärel kulus veel 7 minutit selle kõige kokkuvõtmisele. Ega see arvuti nii detailselt nüüd ka ei seleta, millega ta parasjagu tegeleb. Et mu salvestise teine osa kestis 3 minutit, siis kulus veel 8 klipikese arvutisse saamisele 7 minutit.

Seejärel tõstsin need klipikesed ühtekokku ja lisasin pealkirja, lõputiitrid ja veel mõned vidinad. Palusin programmil enda jaoks klipp kokku panna. Too oli nõus ja teatas, et sellele kulub veidi üle kahe tunni. Loomulikult ootasin ka selle aja kenasti ära. Video sai valmis. Kuid kui seda vaatama hakkasin, tundus selle pilt kuidagi hakkiv. Tekstil ei olnud vigagi. Kopeerisin siis oma saavutuse pulga otsa ning tõin koju, kus on arvuti, mille parameetrid peaksid päris head olema. Tulemus oli masendav. Kõik see 47 minutit ja 17 sekundit videot hakkis ka siin. Kogu mu päevatöö oli raisus! Järelikult oleks vaja ka see klipp ise koostada tiba kiiremas masinas. Igatahes tuleb nüüd paar päeva selle tööga vahet pidada ning mõni uus kavalus leida.

Ah et mida muud kasulikku ma tehtud sain? Töö juures viibitud aja jooksul mitte midagi! Kui arvuti niigi viimase peal kägiseb, siis ei saa seda ju ometi koormata mingisuguste lisatoimingutega! Igatahes leidsin miljon esimese põhjuse, miks pole mõtet töö juures istumas käia. Oleksin sama asjaga kodus tegelenud, võinuksin ju teisegi ringi katsetada. Nüüd aga jätsin aparatuurigi sinna. Ohh mind hädavarest! Ehkki, mis need varesed siia puutuvad?

Uus ultrakord

Selge on see, et uus "ultrakord süstem" hoiab juhtmed triikimisel sirged... Või ka et "neutradžiin kätekreem" on norrapärase koostisega. Ja kindlasti ei maksa unustada, et ESPUMISANI väikesi kapsleid võib võtta ka veeta ja igas olukorras. Espumisan - ja kõhugaasid kaovad!

Viimast olen oma nahal proovinud. Seespidiselt siiski. Mõtlesin küll nende pisikeste kapslite imevõimele, et mis müstilisel moel need ometi need gaasid küll kaotavad. Aga kas poleks mõnus pärast toekat herneputru peenesse seltskonda minnes kapsleid neelata ning siis üldsegi mitte puhituda? Selgus ka väikeste kapslite toime. Õnneks ei katsetanud ma neid mitte just rektori vastuvõtule mineku eel, vaid tavaolukorras. Loomulikult puhetised kaovad, kuna need kapslid panevad inimese peeretama kui hobuse!

Kusjuures ikka leidub inimesi, kes sinisilmselt usuvad, et iga uus hambapasta teeb nende naeratuse aina säravamaks ja kaunimaks, mõtlemata hetkegi sellele, et mängus pole midagi muud kui pastatootjate kasum.

Järgmise puhkuse ajal istun maha ja hakkan üles märkima neid huvitavaid sõnakombinatsioone, millega inimesi hullutatakse. Mida keerukamad sõnad, seda salapärasem ja ilmselt ka mõjusam! No kui tegu on kummeliekstrakti lisandiga, siis ei suuda ju kaubale kuidagi vastu panna, olgu selleks siis mis iganes. Hoopis peenemad on aga greibi seemned! Või linaseemneleotis. Aga kui mängu tulevad mingid troopilised tundmatud asjad, mis hääldatuna kõlavad umbes kui "bolaa-bolaa", siis on edu ilmselt garanteeritud!

Muidugi võiks ju küsida, et mida ma siis vahin neid reklaame, kui nii umbusklikult suhtun. Aga miks ka mitte? Seda enam, et lühikest aega kaubanduses töötanuna oman ka kogemust, et need reklaamid mõjutavad inimesi ka tegelikult. Ka mind ennast. Ma küll pole tõtanud ostma üksnes naistele mõeldud tutilappe ega neljajalgsetele sõpradele mõeldud koeratoitu, kuid mõningaid produkte küll. Huvi pärast. Et kas ikka on ka niikolepalju kordi parem.

Paraku nagu need müstilised reklaamid, mõjutab kogu sedalaadi meediast voolav sodi ka õppivaid inimesi. Tendents on ilmne: mõelda ei olegi vaja, aina tarbi ja tegutse. Sest kui ikka juba teleris öeldakse, no keda siis veel uskuda?

Omaette teemad on igasugused sõnaühendid nagu "peale kuute" või "norib mind". Ilmselt harju murrak. Kui niisugune üldse olemas on. Seekordne sissekanne ei puuduta mitte karvavõrdki kursuse loomislugu. Värvisingi selle seetõttu "sobivaks" halliks.

Puhkuseks

Tänane päev möödus suhteliselt tagasihoidliku veebindamise tähe all. Javaskriptist õnnestusid vaid mõned näidised. Ka selgub, et need kaasaegsed brauserid on liiga jonnakad, et iga ilmaga ja igas poosis javaskripti seedida.

Kadunud pilte ma siiani veel üles ei leidnud. Igatahes seesuguse pisikese saagise tõttu võib lõppeva päeva lugeda puhkepäevaks. Näis, kuis homne naeratab.

Iga Java ei põrise

Mänge (proovimisi) javascriptiga jätkasin just sealt, kus need eelmisel korral pooleli olid jäänud. Igasuguste seesuguste juhendite suurim häda on see, et need pole täpselt sellised, mis mulle meeldiks. Neid on kahesuguseid. Kas neil on siis koletult pikk ja vahuküllane manuaal, mida ma lugeda ei viitsi, või siis eeldavad need, et nende kasutaja on enamvähem professionaal ega vaja täielikku näidist. Puudub siis kas skripti algus või lõpp... Teisest küljest moodustavadki need puudused omamoodi sportliku hasardi. Eelistan erilise põhjalikkusega uurida ja katsetada selliste näidiste kallal, millest mulle endalegi näib tulu võivat tõusta. Sellistel puhkudel ma proovin mitmeid erinevaid skriptijuppe kombineerida ning neist ühe terviku ja töötava saada.

Vihjasin MSNis oma sõbrale, et mängin javaga, mille ta tõlgendas Javapõhiste mängude mängimiseks. Palju toredaid mõtteid! Arvutimänge pole ma vist sel sajandil mänginudki. Mine tea, ehk mõnikord võtan ka ette. Mul ikka rohkem sellised haridustehnoloogi-mängud.

Eriti nukker on see, kui manuaaliga kaasa pandud plaadil on kalad. Näiteks puudub näidisleheküljel pilt, kuigi see lehekülg on just ette nähtud õpetama mingisuguse kujutise dünaamilist arenemist. Võib end vaid lohutada, et see hetkel uurimise alla võetud plaat pole end veel ammendanud ning see plaat pole ainus, mida nende "mängude" valguses uurida annab.

Panin enda jaoks veel kord üles värvuste tabeli. Mitte küll et mul oleks eladeski plaanis need värvuste koodid pähe õppida. Küll aga näiteks saab sellisel juhul küsida, milline järgnevatest hallidest toonidest on kõige nähtavam: kas A9A9A9, 999999, CCCCCC, DCDCDC, 808080, 778899 või 708090. Kusjuures näiteks viimase nimetuseks on slategray.

Pole küll kindel, et keegi peale minu samu mänge harrastab, kuid vähemasti enda jaoks panin need tulemused siia üles.

Ja see venekeelne raamat, õigemini sellega kaasas olnud CD ammendaski end. Kuid mul on riiulis veel vähemasti kolm ingliskeelset teost, mida on hea ajaviites edasi uurida. Vähemasti ei saa siiski väita, et ma poleks täna midagi haridustehnoloogilist korda saatnud. Sellised õppemängud on toredad.

Päikesetuuled

Valmistunud ette teisipäevased tunnid ja kulutanud sellele tubli tööpäeva koguse aega, viskasin pilgu oma kursustele WebCT-s ning sain võimaluse vastata vaid ühe seni kadunud õpetaja tervituskirjale. Tundub, et laupäev ei ole inimestele eriliseks veebiõppepäevaks. Päris mitu tänaseks planeeritud tööd tegin ära juba eile, mistõttu võtsingi ette oma kõige suurema nimistu töid. Selleks on PTN ehk lõpuni tegemata ehk poolikute tööde nimistu. Peab vist kohe lisama, et tegelikult sellist nimekirja mul veel ei ole, kuid andsite mulle just hea mõtte see tekitada!

Asusin hoopis käesoleva ajaveebi pealkirjaks oleva kursuse teise kontrolltöö küsimuste sisestamisele. Esimesed üksteist küsimust läksid lihtsalt. Kuid siis ilmnes paradoksaalne lugu. Kõikide järgnevate küsimuste juurde oli planeeritud kokku seitse pilti, milliseid ma ei leidnud ei oma uuest ega vanast arvutist, ei serverist ega lauale kuhjatud CD-plaatidelt. Täielik paanika! Igatahes näib, et sellega on pool ööd sisustatud: läbi tuleks vaadata kolossaalne kogus CD-arhiivist, mis on erinevatel ajajärkudel minu kombe kohaselt äärmiselt erinevalt markeeritud. Iga kord kujutan ette, et nüüd teen suurepärase süsteemi ning iga kord on see süsteem eelmisest erinev ja moodustab koos järgnevatega kokku pisemat sorti kaose, mis peaks üldjoontes kinnitama entroopia paratamatut seadust.

Plaadid on kirjutatud läbi ajaloo erinevate kirjutajatega. Toredad tootearendajad on aga nii mõningaidki esemeid sedavõrd modifitseerinud, et mõnd plaati ei avanud ükski mu käepärast olnud neljast CD-lugejast. Hea plaan (ehitada kursust) kipub minema vett vedama. Muidugi suudam ma aru saada, mida ma mõtlesin, kui plaadi nimeks kirjutasin "050505", kuid mulle ei meenu, miks ma ei oleks plaadile võinud lisada ka vihjet, mida see 5. mail 2005 kirjutatud plaat sisaldab. Mingid vihjed on ümbrispaberil. Kui selle plaadi vaid avatud saaks... Huvitaval kombel näib plaat olema servast servani täis kirjutatud, kataloog isegi avaneb... kuid monitoril paistab täiesti tühi aknake, justkui poleks sinna plaadile ainustki faili kirjutatud. Või siis et sinna on kirjutatud ülisuur hidden fail. Müstika!

Igatahes võiks selles nii mõnigi mingisuguse märgi leida, miks ma oma PTN rakendada ei saa. Päikesetuul või õhurõhk siin vaevalt tegevad on. Eks ma pean nüüd vaid lootma, et mingil uhkel hetkel siiski see vajalik plaat või muu elektroonse info kandja mulle ka näppu satub. Vastasel korral tuleb need joonised uuesti teha, kuid mul pole enam ammugi meeles, kust ma need sain. Või on need mul kusagile paberile välja prinditud. Täna pole kõige soodsam päev kadunud piltide otsimiseks.

Et mitte niisama tegevusetult istuda, plaanin mängida oma java-mänge ja vaadata, mis sellest välja tuleb.

Mikroskoopiline

Kui õige proovida mitme pildi ridamisi heiskamist? Ja kui neile piltidele ka allkirjad kirjutada? Sellised mõtted tulid pähe. Mulle ei meeldi see violetjashall värvus. Soliidne hall on ilusam. Vähemasti käesolevale lehele sobivam. Aga vat on inimesi, kes on nurisenud selle tooni üle. Nende monitoris olla seda raske lugeda.

Loodetavasti on sellest ajaveebist võimalik ka kirjutisi kustutada, eriti kui need koledasti välja kukuvad. Proovime.

---

Selgus, et piltidele allkirja panemiseks peab siin pisut kavaldama, muidu need võtavad lihtsalt ritta nagu haned enne lõunamaale lendamist.

Tippdiletant

---

Kui eelmine sissekanne oli puhtinformatiivne, samas aga vormistuslik katse, siis seekordne on päevakajaline ning filoloogilise hõnguga.

Inimene võib mõnikord ikka uskumatu unekott olla. Ma ei teagi, mitu korda ma hommikul oma piriseja kinni olin vajutanud ja mitmele kõnele vastamata jätnud. Igatahes kell 8 helises mu X-files'i tunnusmeloodiat pinisev telefon nii pikalt, et ma suisa ärkasin. Kohe kui viskasin pilgu kellale, olin sunnitud ärkvele ehmuma. Kell oli kaks tundi rohkem kui ma oleksin tahtnud. Ja loomulikult jõudsin ma enne praktikumi ära juua vaid tassikese kanget äratuskohvi. Tõsi, mu tassike mahutab umbes pool liitrit. Kui ma siis täpselt kell 9 oma endisesse töökohta jõudsin, oli enamik lapsi juba kohal.

Need olid noored, kellel huvi loodusteaduste vastu. Ja mina siis tegelesin seekord neile mikroskopeerimise saladuste õpetamisega. Hea, et vajalikud uurimisobjektid said eelmisel õhtul valmis ostetud. Tundub ju elementaarne, et tänapäeval peaksid kõik õpilased ikka koolitunnis mikroskopeerimise selgeks saama. Tegelikkuses on aga koolides ja õpetajatel sadu probleeme, mis nende saladuste edastamist takistavad.

Näib, et tänane pilk WebCT-sse ei olnud kuigi tulemuslik. Paar-kolm kirja, mõned tulemuspunktid. Ja kogu lugu. Eks põhirõhk jääb ilmselt ikka pühapäeva ööle vastu esmaspäeva, mil vabad päevad selja taga ja õppijatel olnud võimalust ka mitteformaalsete kursustega tegeleda. Ehkki see "mitteformaalsus" on siin sümboolne, kuna ega nimetatud keskkonda naljalt mitteformaalseid kursuseid ei satu. Ikka alustatakse sellest, et kellele kursus on mõeldud ja mis eesmärgil ja kui palju ja kui pikalt ja milliste tulemustega.

Et mul tänasele päevale liiga palju ülesandeid seatud pole, saan hakata tegelema homsetega ning mängida kõiksugu automaatprogrammidega, et nende saladused endale selgeks teha. Olen ju oma tutvuskonnas omamoodi "arvutiguru", kes alustas umbes 1990. aastal arvutiga KRISTA. See oli äärmiselt omapärane arvuti moodi mänguasi, mis tuli ühendada ühelt poolt makiga, mis siis pidi täitma kõvaketta rolli, teiselt poolt värviteleriga, millest kujunes monitor. Sellega susserdasin kokku päris suure hulga hasartliku suunitlusega õppe-hindamisprogramme, mille peal mu kuuendikud tol korral kooslusi õppisid. Edasi, umbes 1993. aastal sain enda valdusse Jukud ja mängisin nondega. Minu esimene tõsisem kokkupuude päris arvutiga oli alles 12 aastat tagasi, kui just oli välja tulnud Windows 95 koos ka kõige auväärsemaid kolleege haaranud verise tapmismänguga Doom. Igasuguseid trikke olen peaasjalikult omal käel õppinud katse-eksituse meetodil. Alles viimasel ajal on lisandunud ka mõned huvitavad kursused. Igalt kursuselt nopib mõne kavaluse. Eks me näe, mida mu diletantsus endaga kaasa toob. Sellele sõnale on ajapikku juurde tulnud negatiivne alatoon ning otsemõistes mõeldakse selle all enamasti küündimatut asjaarmastajat. Kuidas aga nimetada asjaarmastajat, kes pole küündimatu? Või on küündiv? Isehakanud spetsialist?

Igatahes avastasin just äsja, et siia blogisse on võimalik korraga ritta laduda ka mitu pilti.

WebCT laienditest

---

Eneli, üks meie kursuse juhendajaid, oli täna pannud kirja ühe väga väärtusliku loendi failidest, mida WebCT "omaks" tunnistab:

• Adobe^® Portable Document Format - pdf


• Adobe Postscript^® - ps


• AOL^® Art Image - art


• Apple^® QuickTime^® movie - movie


• Apple QuickTime video clip - mov, qt


• Audio Interchange File - aif, aifc, aiff


• Audio Video Interleave - avi


• Backup file - bak


• Basic Audio - au


• Bitmap Graphics - bmp


• Calendar file - ics


• Cascading Style Sheet - css


• Comma-Separated Variables - csv


• Corel^® Presentations™ - shw


• Encapsulated Postscript - eps


• Executable - exe


• Extensible Markup Language - xml


• Extensible Style Sheets - xsl


• Graphic Interchange Format - gif


• Hypertext Markup Language - htm, html


• HyperText Template - htt


• Java - java


• Java Class - class


• JavaScript™ - js


• JavaServer™ Pages - jsp


• Joint Photographic Experts Group - jpg, jpe, jpeg


• Log File - log


• Macromedia^® Director^® - dir, dcr, dxr


• Macromedia Flash^® - fla


• Macromedia Shockwave^® Flash - swf


• Microsoft^® Access - mdb


• Microsoft Excel - xls, xlt


• Microsoft HTML - mht


• Microsoft Outlook^® - eml


• Microsoft PowerPoint^® - ppt, pot


• Microsoft Project - mpp, mpt, mpx


• Microsoft Word - doc, dot


• Microsoft Works - msw


• Moving Pictures Experts Group - mpg, mpe, mpeg


• Moving Pictures Experts Group Audio - mpga, mp2, mp3


• Musical Instrumental Digital Interface - mid, midi


• PC Paintbrush Bitmap Graphic - pcx


• Portable (Public) Network Graphic - png


• Properties (Java) - properties


• RealAudio^® - ra, ram, rm


• RealPlayer^® Plug-In - rpm


• RealVideo^® - rv


• Rich Text Document - rtx


• Rich Text Format - rtf


• Shell (Unix) - sh


• Sound - snd, au, ulaw


• Standard Generalized Markup Language - sgml, sgm


• Tab-Separated Values - tsv


• Tagged Image Format File - tif, tiff


• Text - txt, asc


• Uniform Resource Locator - url


• Unknown Binary - bin


• Virtual Reality Modeling Language - vrml, wrl


• Waveform Audio - wav


• WebCT e-Pack - epk


• WebCT file - wct


• Windows Advanced Systems Format - asf, asx


• WordPerfect^® - wpg, wpd


• StuffIt™ Compressed Archive - sit


• Zip Compressed Archive - zip

Arvatavasti on sellest loendist edaspidigi kasu, ja mitte üksnes minule. Tänan, Eneli, see oli kui magustoit!

Kana paras ahju panna

Kana on kana ja Vista on vista... GIMPi saingi pärast mitmekordseid proovimisi lõpuks tööle ning isegi korra praktikas kasutada. Rohkem polnud seekord lihtsalt vaja. Ehkki see esimesel paaril korral lukku jooksis, sain lõpuks lihtsamad operatsioonid toimetatud. Mind hämmastas selle tõepoolest suur sarnasus PhotoShopiga ning häris pisut eestikeelne menüü. Kui ma muidu aina kirun seda eesti keele asendumist pea igas eluvaldkonnas inglise keelega, siis arvutiasjanduses on pigem eesti keel äärmiselt harjumatu.

Mis aga puutub Windows Movie Makerisse, siis sellega minu kana hakkama ei saa. Õigemini teeb ta kõik vajalikud operatsioonid üliedukalt, ent tulemus on kummaline: endiselt kollarohetriibuline pilt. Ja seda mistahes klipi korral ja kuitahes suure failina salvestades. Praktikumi juhendaja mainis sellise nähtuse kohta, et ju see on arvuti spetsiifika. Spetsiifika või mitte, aga klippe ma oma kanakesega toota ei saa. Pisut otsisin, kuid ei leidnud ka mingeid "üleskohtingu" ega parandamise faile netist. Lisaks kana enese programmile (Windows Movie Maker 6.0) tõstsin siia veel varasema ning kaunima ikooniga versiooni (Windows Movie Maker 2.6), kuid sellel oli vaid võimalusi vähem, ent tulemus sama. Õigupoolest kipub see varasem sootuks kinni jooksma, ja juba miniklippide liitmise eel. Kindlasti arvab keegi, et ju siis selles kahe versiooni olemasolus see konflikt seisnebki, kuid sellisel juhul ei oskaks ma seletada, miks see 6.0 ka algselt ei töötanud, kui veel üksi laiutas.

Naljakas on see numeratsioon. WebCT eelmine versioon oli vist ka mingi kaks-koma, võimalik, et koguni 2.6, uus aga on 6. Sama lugu siis ka WMM-iga.

Üldjoontes ei kuulu ma nende hulka, kes tuttavate ees kiitlevad sellega, kui "vinge või suur" nende riist on. Ega ka mitte versioon. Pahatihti on vanemad versioonid paremadki. Kuid uuemad masinad lihtsalt ei taha vanemaid käia lubada. Ehk siis vanad versioonid ei taha uuemates masinates töötada. Ma näiteks ei saa üldse veel hetkel aru, mis kasu on mul mu Office 2007-st, kui enamik inimesi seda veel ei kasuta. Tõsi, näiteks on mu dokumendid enam kui kolm korda pisemad, olles justkui kokku pakitud. Kuid mis kasu sellest on, kui minu *.docx laiendiga dokumente teised avada ei saa. Küllap on siin tegu pisikest viisi tehnoloogilise sõjaga, kus igat masti kavaluste läbi püütakse teise firma toodangut üle trumbata. See paneb aga mõtlema viirusetootjate usinusele, kes neid lakkamatult tekitavad, et oleks ikka inimestel põhjust viirusekaitseprogramme osta. Erinevalt bioloogilistest viirustest ei muteeru arvutiviirused iseenesest. Seda teevad ikka inimesed, luues uuemaid ja riukalikumaid programmijuppe. Või tahate öelda, et mul on paranoia? Ei usu.

Kimpus GIMPiga

Tegelikkuses ei kõlba see töö juures käimine töö juures käimise pärast mitte kuskile. Kõigepealt, selleks et kohale minna, tuleb teha suuri ettevalmistusi, mis algavad sellega, et su väljanägemine peab üldsusele talutav olema. Näiteks tuleb tingimata maha ajada habe, eriti kui see pole just eriliselt kaunistav näo element. Selleks, et terava žiletiga näo kallale minna, tuleb aga eelnevalt virguda, milleks kulub vähemasti liiter kanget kohvi. Siis tuleb leida veel rõivad. Isegi sokid peavad ühesugused olema, ilma et keegi sind napakaks ei peaks. Lips ette ja kübar pähe. Kõik ikka nii nagu kombeks. Lipsu valimisel tuleb jälgida, et see sobiks kokku kingapaeltega ning et jumalapärast poleks kusagil mõnd plekki! Plekkide vastu aitab mingi roosa oksiokšön. Noh, ja see kirjeldus oli veel ütlemata põgus. Kujutan ette, et naisterahvastele on see asi veelgi hullem. Õnneks tolereerib meie ühiskond veel seni meikimata ja kunstjuusteta mehi. Katsugu aga mõni naine värvimata kodunt lahkuda! Aga seegi pole veel kõik. Siis tuleb auto üles leida ja jääst ning lumest puhtaks kaapida. Seejärel riskida liikluskeerises, siis otsida parkimiskohta jne jne. Kogu selle jama asemel oleks olnud võimalik, vähemasti mul, juba päris mitu head tööd teha. Vähemasti alustadagi. Kuid siingi ei lõpe veel kannatused. Siis tuleb end oma töökohas mugavalt sisse seada: liigutada mööblit, suhelda kolleegidega, installeerida tooli kõrgus ja muud pisiasjad. Kindlasti tuleb valmis olla igasugusteks üllatusteks, mis algavad ootamatutest telefonikõnedest või juhuslikult sisse sadavatest klientidest ning lõpevad remondimeeste tehnika ümberkukkumise ja muu sellekohasega. Ja kui tööpäev kord läbi saab, siis tuleb veel ka läbi liikluskeerise koju jõuda. Ainus kokkuhoid on see, et sa ei pea uuesti end korrektseks väljanägemiseks seadma. Loomulikult on see möödapääsmatu siis, kui töökoht nõuab kohal olemist. Kuid igal muul juhul on selline igapäevane asukoha vahetamine lihtsalt aja raiskamine.

Ega ma tööl olles just kuigi suuri tegusid tehtud ei saanudki. Vähemasti mitte midagi niisugust, millega ma kodus poleks kiiremini hakkama saanud. Küll aga kiirustasin kell 16:15 algavasse praktikumi, millelt lootsin suuri täiendusi oma oskustele. Kõigepealt oli kurb see, et väljakuulutatud aadress osutus valeks, Ruumis, mis tunniplaanis kirjas, polnud juba aasta otsa arvutiklassi olnud. Siis oli pisut nukker see, et eelregistreerimise käigus kõik 17 töökohta reserveerinud õppurist jõudsid kohale vaid viis. Lisaks üks külaline. Jutuks tulid teemad, millega ma juba kursis olin. Windows Movie Maker on programm, mida ma juba korduvalt kasutanudki olen, GIMP aga see, mis mul seni installimata. Proovin täna uuesti. Paar lisaküsimust, mis mul olid tekkinud, jäid taas selle taha, et ju on mul endal imelik arvuti. Aga ma kindlasti proovin oma videokaamerast saada pildi just WMM programmiga. Kindlasti proovin ka selle GIMP programmiga sõbruneda. Enne tuleb see aga lõpuks alla laadida. Pidi olema vabavara. Praktikumis ma lõpuni ei viibinud, kuna kell hakkas vägisi kuuele nihkuma ja mul endiselt hommikueine võtmata... Homseks ELO praktikumiks oli aga tarvis veel igasuguseid frukte osta. Poetiir ootas.

Näis, kuidas õnnestuvad katsetused paari uue idee valguses, mille ma siiski praktikumist kõrva taha panin.

Uneidee

Tegelikult on nende sissekannete üheks suureks peavaluks sobiva pildi valik. Ehkki iial pole need mul liiga juhuslikud, oleks mõnikord vaja midagi märksa asjalikumat kui see käepärast just on. Paaril puhul olen kasutanud ka laenatud kaadreid. Häda korral ajavad ju asja ära ka kaunid loodusvaated, mis ei tohiks kedagi liialt ärritada. Või näiteks Fanta, mis on hambaid rikkuvatest magushappelistest kokakoolajookidest kõige maitsvam.
Kuid siiski on pilt veel pool muret. Ka pealkiri peab olema. No ilma pealkirjat sissekanne on küll ka võimalik, kuid see võiks siiski olla suunava sisuga või vähemasti mõtteid tekitav. Olgu, kui ka mõtteid ei tekita, siis olgu see vähemasti naljakas. Kõige kavalam oleks muidugi peegeldada see töö lugejale. Kuid ilmselt oleks see mõistlik alles siis, kui lugejaid oleks loogu. Peab vist unes selle peale tulema, nagu Mendelejev olla tulnud elementide perioodilisuse süsteemi tabelile.

Mõned mõtted on kavalad. Näiteks tundub mulle kaunis kaval lasta õppijatel pidada oma õppepäevikut ehk õpimappi ehk portfoliot. Nii kõlab ka kahel mu WebCT kursusel õpetajatest õppijatele ettenähtud ülesanne. Paraku ei ole ma aga senini aru saanud, kas see personaalse kodulehe tegemine jääbki selle õpikeskkonna uues versioonis puuduma ja on asendatud ülimalt põgusa Rosteriga või on millalgi loota endise võimaluse taastumist? Igatahes võtab ju ka see aega, kui ma õppijate materjalide kujundamisega tegelema pean.

Õpimappi palusin pidada ka Luua noortel. Selle lihtsaim versioon saaks olema siis korralik konspekt. Samas, kuna rohkem kui pooltel neist on siiski vähemasti Rate-konto, peaks vähemasti too suurem osa neist ka eelistama elektroonilist õpimappi, mida mul oleks hõlpsam uurida. Lisaks ei segaks minu uurimine neil seda samaaegselt täiendamast ning minul ei tuleks kilode viisi konspekte kaasa tassida ega nende uurimiseks metsade keskel ööbida. Küll me kuidagi hakkama saame! Igatahes tundusid nad meie esimesel kohtumisel äärmiselt meeldiv noor rahvas olema. Linnakoolides on ikka tavaliselt juba esimesel korral selliseid, kes negatiivselt silma püüavad paista või siis vähemasti õpetaja kohustes oleva persooni elu põrguks püüavad teha. Ma ei kavatsegi uurida, kas sealsed noored ka linnadest pärit on, sest kui selguks, et enamik neist on väiksematest asulatest, hakkaksin ma linnarahvasse küll kuidagi kummaliselt suhtuma. Minu asi pole neist tulevasi geograafe ega geolooge kasvatada, vaid anda see elementaarne teadmist kogus, millest ehk tulevases elus tulu võiks tõusta. Kindlasti lahendame selle pooleliitrise vee hinna ja muudki saladused. Üks noormees kirjutas mulle oma veebilehe aadressi küsinud lünka, et elu pole Rate! See Rate on omaette jututeema, kuid kindlasti on noormehel tuline õigus! Samas aga peab temagi tulevikus suutma näha, et see Rate oli küsitud vaid puhuks, kui muud paremat pole. Igatahes pakkusin neilegi välja sedasama keskkonda siin. Igatahes on siinses blogis kirjutamine omamoodi kui seks töökohal (nagu just 3D dokument kirjeldas): võimalus, et keegi seda loeb, on kaduvväike, samas aga rahuldus missugune! Eelkõige iseendale.

Aga AutomatWeb on kogu oma keerukas lihtsuses siiski õpitav. Kahju vaid, et seda keskkonda on mul tarvis vaid umbes 2% ulatuses oma igapäevatöödest. Ka igasuguste veebitegevuste puhul ei ületa vist selle vajadus 10%. Pealegi, suurema osa sellest sain ma tehtud ka veel enne tänast koolitust.

Peagi peaks plaani panema ka oma kursuse edasiarendamise. Mul ju juhendid, küsimustikud ning lingid ning videoklipid endises seisus. Homne praktikum annab ehk viimaste osas selgitust.

Nulltolerantsist

Ja ei kulunud kuudki, kui mu pisike kartus teoks sai. Nüüd on siis moes inimeste vihkamine ja ka Tallinna koolipoiss ähvardab kaaslasi veresaunaga, nagu viimasel ajal kombeks. Nüüd oleks meie KaPol paras aeg kohaldada nulltolerantsi. Kindlasti ei muudaks sellise noore inimese vangistamine tema arvamust inimestesse sallivama suhtumise suunas. Kindlasti aga tasuks sellisel soovitada siiski eelkõige ennast käsile võtta, kas siis just suitsiidi läbi... Igatahes tolle lapseohtu nooruki vanemate nahas ei tahaks olla.

Tänasel koolitusel avastasin, et silmaarstide heatahtlik soov, kirjutada inimesele alati veidi nõrgemad prillid kui neid talle vaja läheks, maksab prillikandjale teinekord kurjalt kätte. Seoses parkimisautomaadi tõrkega hilinesin koolitusele 3 minutit. Tavaliselt olen ma alati kohal õigeagselt või veidi varem. Eks ma seegi kord veidi lootsin, et õppetöö algab akadeemilise veerandtunni järel, nagu ülikoolis kombeks. Aga ei. Mulle oli jäänud arvuti mõttelise (klaasidega raamatukogu muust koridorist eraldatud) ruumiosa kaugeimas nurgas. Igatahes ei näinud ma ekraanilt suurt midagi. Noor lektor, olles asjaga aga ise kursis, edastas oma infot nii kiiresti, et ma pidin end tundma vanainimesena, kes pidevalt asjadega hätta jääb. Lõpuks viskasin käega ning otsustasin läbimängitud asjad kodus läbi proovida. Oma põhiküsimusele AutomatWebi trikkidest polekski ma vastust saanud, kui poleks seda lõunapausi ajal individuaalselt esitanud. Mis sellesse programmi puutub, siis peaksin veelkord kordama, et see on tehtud sedavõrd lihtne, kuid oma lihtsusega nii keeruliseks aetud, et mina eelistaksin küll pigem muid võtteid kodulehe ehitamiseks. Aga, nagu ma aru sain, pole ka võimatu siin kasutada kombinatoorikat, et oma tahtmine saavutada.

Noor lektor (vist Raivo) kordas oma tempoka kõne vahele sageli küsimusi, millele ei olnud võimalik saada õiget vastust. Näiteks kui küsida, kas kõik said aru, pole sellele võimalik saada asjalikku vastust. Inimesed, kes aru said, noogutavad, kuid ei saa ju teiste eest öelda, et KÕIK said aru. Inimesed, kes aru ei saanud, võivad küll pead raputada, kuid ei saa röögatada, et ei saanud aru, kuna seda ei küsitud. Kas koolitus oli huvitav? Kindlasti mitte. Kuid siiski kasulik. Eks ma arene nüüd salaja omaette edasi, püüdes kõik läbivõetud trikid ise omal käel läbi teha. Loodan, et selleks avaneb võimalus juba lähiajal.

Sellesama koolituse käigus oli mul suur õnn töötada Internet Exploreri versioon 6-ga. Kui seda nüüd kõrvutada taas Firefoxiga, on kahtlemata eelised viimase poolel. Sama aga ei saa öelda programmi 8. versiooni kohta, milline "annab tulirebasele silmad ette".

Kuid veel enne oma õpinguid selle AutomatWebi liinis, peaksin põikama WebCT-sse, et sealsed toimingud üle vaadata.

Pisut heidutas mind üks mu hajameelne kolleeg, kelle tõttu ma kaks tundi "aega parajaks" tegin, et siis temalt ülehomseks mingid materjalid saada. Tema aga oli sootuks oma huvi minu vastu unustanud! Siis oli veel kaunikesti taunitav lugeda ühe volikogulasest tuttava kirja, kes minusuguse lihtsureliku tegemisi justkui üldse mitte millekski ei pidanud. Kuid sellele vaatamata on tegemisi kui palju ning tõsisemaks virisemiseks peab vaba nädala võtma.

Hädas eksidega

Kui IE on mul seni kokku sõnatult ja elegantselt jooksnud üksnes püüdest WebCT-sse sisse logida, siis FF omab sarnast kommet sageli siis, kui see mõneks ajaks unarusse jätta. Vot ei pannud hoolega tähele, mis põhjuse see programm mulle kokkujooksmiseks esitas, igatahes ei pidanud see kolme tundigi vastu. Ja see uus arvuti on mul olnud alates aprillist. Lisaks kõigele on uusim IE siiski märksa edulisemate omadustega kui FF, nii et vaevalt ma oma kommenteerijate kiuste veel niipea viimast ülistama hakkan.

Minu esimene koolipäev (kutsekoolis on perioodiõpe) kulges igati edukalt. Veidi pahandust tekitas vaid raamatukogu suletud olek ning individuaaltöö "ümbermängimine" rühmatööle. Jagasin välja klassiruumis olnud 10 raamatut, lisaks veel ka enda isikliku. Ainus, mida ma tagasi ei saanud, oli mu isiklik. Parasjagu tunni ajal helistas mulle mu hajameelsusest haaratud ekskolleeg, süüdistades mind ideede varguses või sisuliselt prohvetluses. Nimelt olevat ma üliõpilasele andnud magistritöö teema, millega just nende töögrupp vastsaadud granti alusel oma eksistentsi õigustab. Ekskolleeg oli sootuks unustanud, et kõnealuse tudengi sokutas ta mulle koos teemaga ise veel paari aasta eest.

See inimeste unustamine oleks kindlasti üks omaette uurimisteema, kui leiduks maaväliseid huvilisi. Minu varem vihjatud eksjuhendaja helistas mulle täna juba kolmandat päeva järjest ning kõneles taas sama juttu, justkui see oleks tal automaatjutustajale salvestatud. Sellise korduva jutu mõte jäi mulle pisut arusaamatuks.

Õpilastele tehtud tasemetöö sundis samas mind õige mitmeks tunniks paberitesse. Näiteks esitasin lastele muuhulgas ka sellise üldhariva küsimuse: Kuupmeeter (kantmeeter) kraanivett maksab 10 krooni ja 50 senti. Pooleliitrine jahutatud allikavesi maksab koos taaraga kioskist ostes 15 krooni. Arvuta, umbes mitu pooleliitrilist pudelit kraanivett saaks sama summa eest reisile kaasa võtta, taara hinda arvestamata. Arvutuste käik olgu jälgitav. Toon mõned kenjaalsemad vasdused ning ka mõned asjalikud, koos lahenduskäiguga:

• 15 - 0,50 = 14,50 14,50 - 10,50 = 4. Selle raha eest saaks võtta kaasa 4 pooleliitrilist pudelit kraanivett kaasa reisile minnes.


• 14 : 10,5 = 1 1/3 1 1/3 x 2000 = 2666 2/3 pooleliitrist pudelit allikavett.


• 1 m³ on 1000 dm³. 1 dm³ on 1 l. 1000 l : 1050 s = 0,95 s. 1 l kraanivett maksab 0,95 s. Pool liitrit maksab siis 0,95 : 2 = 0,475 s. 15 kr = 1500 s. 1500s : 0,475 s = ca 3157 pooleliitrilist pudelit.


• 1 m³ = 10 kr ja 50 s 1 l = 1 dm³ 1m³ = 10 dm³ 10 dm³ = 100 l 0,5 l = 15 kr 100 : 10,50 = 9,52 l = 1 kr 15 x 9,52 = 14,28 x 2 = 28,56 Kraanivett saab 28 ja pool pooleliitrist pudelit.


• 1 m³ = 100 l vett. 300 pudelit.


• 1 kuupmeetris on 100 l vett. Kuna pudel on pool liitrit, saab kaasa võtta 2000. Selle raha eest saaks aga poolteist kanti vett ehk 1500 l. Seega 3000 pudelit vett.


• Umbes 1,5 kantmeetrit, sest 10,50 kr saaks 1 kandi, aga 15 saaks 1,5. 3000 pudelit. Käiku ei oska seletada, kuid peast tegin ära.


• Üks kuupmeeter on pangetäis vett 10 l. 0,5 x 20 = 10 l. 29 pudelit vett 10 krooni ja 50 senti. 20 pudelit allika vett 300 kr.


• 1 l = 1 dm³ -> 0,5 l = 0,5 dm³ 1 m³ = 100 dm³ -> 100 l 10,5/:100 = 0,11 kg -> 0,11/2 = 0,05 14/:0,05 = 280 Selle raha eest saaks 280 poole liitrist kraani vee pudelit.

Igatahes palju toredaid mõtteid. Sain lõppkokkuvõttes migreenihoo ning otsustasin vastuseid edasi mitte lugeda. Vähemasti mitte enne, kui peatäis magatud.

Uuel päeval on mul plaanis selgeks õppida AutomatWebi müstika. Kindlasti saaks asju ka lihtsamini ajada kui tolle automatiseeritud programmiga. Ent mõnikord on asjad sedavõrd lihtsad, et ma ei saa neist arugi.