Julge algus

Kui eelmist teemat jätkata, siis on nende sõnakasutustega üldse üks kummaline lugu. Eks sõnad olegi kokkuleppe küsimus. Võtame või sõna ost: sisseost, väljaost, kokkuost... kuid lahkuostu pole! Iga sisseost viib raha välja, kuid kaupmehele, vastupidiselt, on iga sisseost tegelikult ju eseme või teenuse väljaost, mis toob raha sisse.


Tegin ikkagi algust. Koostasin ülesande kohaselt kursuse kava ning esitasin foorumisse, samas oli mul võimalus tutvuda veel kolme kaaslase kavaga, milliseid ka lühemalt või pikemalt kommenteerisin. Ülesanne näeb küll ette analüüsi, kuid analüüsimiseks peab ikka olema midagi enamat kui lihtsalt lehekülg teksti. Igatahes võib pisikese mööndusega väita, et ülesanne on täidetud.

Oma värskele kursusele joonistasin pisut sobivama banneri ning vahetasin eelmise välja. Siis püüdsin ka avalehega algust teha ning otsisin seks puhuks netist sobivaid ikoone. Ikoonid ma isegi leidsin, kuid need on hetkel ilmatuma suured ja üldse mitte liiga ilusad. Tagatipuks ei sobi seene kujutis mitte mingisuguse valemiga taimi käsitlevale kursusele. Aga eks ma töötan selle kallal. Räägitakse, et julge hundi rind olevat rasvane. Minul on rasvad mujal kui rinnal, millest võib järeldada, et ma kas pole hunt või pole ma julge. Aga küllap ka need rasvad paika saavad!

Plaanis on kava

Lubasin endale eile, et magan just nii kaua kui tahan. Ei lase end äratada ega muul moel segada. Inimene ei ole ju robot, et peaks alati kella pealt kõike tegema, umbes nagu kell ise. Inimene on bioloogiline objekt, kellele peaks lisaks ööpäevasele ja aastasele paratamatult rütmile iseloomulik olema võimalikult suur korrapäratus. Bioloogilise objektina siis ärkasingi seljavalu ja muude pakitsuste peale ning kujutasin ette, et olen puhanud. Ma ei tahaks siinkohal kasutada sõnapaari välja puhanud, kuna ma ei ole veel iial kohanud sissepuhkamisi.

Terminid sisse ja välja on üldse veidrad. Magatakse sisse ja puhatakse välja, samas kui koolis pannakse hindeid sisse ja välja. Hinde sisse panemine tähendab selle kirjutamist päevikusse (tänapäeval klassipäeviku asemel tihti e-kooli keskkonda), hinde välja panemine tähendab aga koondhinde arvutamist, mis halvemal juhul on sisse pandud hinnete keskmine. Nii ei ole inimeste maailmale imekspandav valem, mille kohaselt väljapandu = sissepandute keskmine.

Igatahes kiskub kell juba poole kolmele päevas ning kuupäeva ja kursuse plaani omavahel võrreldes peab kurvastusega nentima, et ma olen jäänud enda kusrsuse kava esitamisega jänni. Õnneks on tolles plaanis elegantsed mustad augud ehk nädalavahetused. Seega ei jäägi muud üle kui lugeda mõne kursusekaaslase plaane ning kommenteerida (selline on ülesanne) ning siis esitada endagi oma teistele kritiseerimiseks.

Tehnilised probleemid

Nüüd tuleb vist ausalt ära rääkida, et olen vaatamata teatavale arvutibaasi uuendamisele endiselt selle WebCT-ga hädas. Ilmselt on seesugune mure mitmetel teistelgi, eriti neil, kes seda keskkonada alailma kiruvad. Mina ei kiru keskkonda, vaid oma arvuteid! Ainus operatsioonisüsteem, millega see WebCT korrektselt töötas, oli Windows XP. See on mul aga süleraalis, mis on kaasas kuuks ajaks kooli läinud pojal. Laual on mul Windows 98 ja Windows Vista Ultimate. Viimane on kohati nagu oma lätikeelne tõlge (kana). Võimalik, et teatud lisamuresid tekitab siin veel see 64-bitine masin.


Igatahes on nii, et kursusele banneri loomiseks pean ma käivitama oma W98, et selles Adobe Photoshopi kasutada. Paraku ei ole mul Vista jaoks sedasorti uusi programme olnud võimalik soetada. WebCT ehitamine takistub aga näiteks kolme 'vaala' taha, mis loomulikult on tasapisi tegutsedes ületatavad: 1) W98 ei tööta HTML-redaktor, 2) Vistal ei käivitu see keskkond enne kui on keelatud java kasutamine, samas aga keskkond ise ju nõuab javat, kuna ilma selleta taas HTML-redaktor ei tööta, 3) tagatipuks ei ole mu uue arvuti klaviatuuril tagide jaoks vajalikke nurksulge ning need tuleb lisada copy-paste meetodil. Tegin esimese katsetuse banneri osas valmis ning veendusin pärast selle heiskamist, et tulemus ei kõlba mitte kuskile. Uue tegemiseks on mul isegi idee küps, kuid siinkohal mängib rolli halastamatu paratamatus: ööpäevas on ühelt poolt vaid 24 tundi ning inimese organism soovib perioodiliselt puhata. Rääkimata siis faktist, et teisigi tööülesandeid on päeva jooksul teha.


Täna teatati vastusena minu paari päeva tagusele üleskutsele, koostada FK teaduskonnaski mõned veebipõhised või selle toega kursused, lootustandvalt. Selle huvitava pakkumise üle olevat vaja mõelda.

Luba kursuseks

Täna oli siiski märksa edukam päev. Pealinnas käidud nagu sipsti! Päev samas ka suuresti raisus. Vähemasti kogu sellele kursusele, millest ka käesolev ajaveeb ajendatud on. Sain nimelt huvitava kirja, mis sisaldas ühest küljest koputusi südametunnistusele, teisest küljest aga positiivset uudist. Koputus tuli TK poolt, kust olla mainitud, et kursuste avaldamine AÜ all polevat eetiline, kuna TK olla materjalide tõlkimise eest maksnud. Jutt on siis kursustest Taimede anatoomia ja füsioloogia ning Loomade sarnane.


Äärmiselt hea on nüüd TK-poolne suhtumine, kus eetikale viidates keelustatakse kursuste loomine mujale. Samas, ise pole nad mitu aastat nendest kursustest huvitatud olnud. Kursused said loodud veebipõhised, ent minu ideeks oli need nüüd ümber ehitada WebCT keskkonda. Ei söö ise ja teisele ka ei anna, tuleks TK kohta nähvata. Tõlkimise eest said tõlkijad tõepoolest suure lunimise peale 500 krooni peatüki eest. Kuid peatüki mahtust ei räägi keegi. Üks peatükk on veidi suuremas kui A4 formaadis ning ülitihedas kirjas, mida vaid mõneti leevendavad illustratsioonid. Eetikast kõnelev TK polnud nõus juttugi tegema autoriõiguste ostmisest ja ametlikust tõlkest. Kui aga maksti, siis umbes arvestusega 10...20 krooni leheküljest. Otsige mulle tõlkebüroo, kus nii odava raha eest tõlketööd tehakse! Kusjuures tõlkebüroode teadusteksti tõlge ei pruugi veel kuskile kõlvatagi, kuna sealsed usinad tõlkijad on küll kindlasti üliosavad sõnaseadjad ja lauseehitajad, ent ei tea midagi erialaterminoloogiast!


See on aga pool naljast. Tegelikkuses loodi mulle just nimelt selle kursuse tarvis selle põhi, mille saan nüüd sisuliselt nullist uuesti üles ehitada. WebCT keskkonnas on sellel kursusel pikk ja kohmakas pealkiri, kuid kui see valmis saab, pole ju raske seda pealkirja ka muuta.


Minu kursuse ajutine nimi: Kaugkoolituskursuse loomine WebCT vahenditega - Taimede anatoomia ja füsioloogia.

Veel teadmatuses

Eilne ELO järgne piknik oli täitsa tore. Aga tänane päev (so siis see, mis juba hommikusse kisub) möödus sellise töötuhina saatel, et kellagi polnud aega vaadata. Töid oli mitmesuguseid. Üks haridustehnoloogilisemaid oli teksti transkribeerimine diktofonilt. Lausa uskumatu, kui palju võib üks inimene 15 minutiga rääkida! Kusjuures sellest võiks kujundada suisa omaette teadusharu, kui palju ta oma kõnekeeles kasutab poolikuid lauseid, üksikuid sõnakordusi, mõttepause ja kordamisi. Selles osas on kadestamisväärsed vanad näiteks Allan Roosileht või Madis Milling, kes suudavad oma kõnes kenasti artikuleeritult tulistada veatuid lauseid. Tõsi ta on, et vahepeal supsab sisse järeltulevatele põlvedele emakeele koha pealt põrmustavaid vigu, näiteks "peale viite või kuute", mis neile siis kui loomulik pagas külge jääb.

Kursuse seisukohast olen sama tark kui eelmisel korral. Võimalik, et see tuleneb asjaolust, et ma pole terve päeva oma kirjakasti uurinud. Aga nüüd saan ka selle lünga täidetud.

Juhendamistest

Elasimegi selle hetkeni, mil see kolm tundi vaata et varsti juba neljakordselt möödas on. Ei helistanud mulle keegi, ei juhendanud ka. Ka elektoonseid kirju vajalikelt adressaatidelt ei laekunud. Sain lahkeid kutseid mingisugustele Playboy üritustele, konverentsidele ja koosviibimistele. Igatahes enamik sellest postist tuleks koheselt kustutada. Eks ma seagi siin oma kirjakastidele mootoreid, mistõttu samad tegelased enam naljalt mulle teist korda ei kirjuta. Noh, nemad või nende robotid kirjutavad ikka, kuid mina ei tuhni oma prügikastis, kui selleks just erilist vajadust ei ole.

Värskest tööülesandest (et 8 leheküljel oli kahes tulbas kokku ligi 400 mõistet, siis otsustasin, et need tuleb kohalikku keelde tõlkida) jõudsin astronoomilise täna jooksul lahendada poole. Pole vist ilus mainidagi, et vahele tuli ka teisi ja kiireloomulisemaid tööülesandeid.

Mulle hakkab tunduma, et 27. septembriks planeeritud loengusse ma ei jõua, kuna pean samaaegselt viibima pealinnas. Olgu see siis kõigile teada.

Iga nurga alt

Tegelikult tuleks asju ikka vaadata enne iga nurga alt. Sähh sulle siis nüüd õige aadressi andmist! Selle peale saadeti mulle edasi paar kirja, ilma et oleks lisatud ainustki kommentaari või töökäsku. Kuid kirja lisana oli kaasas kaheksaleheline nimistu mingisugustest terminitest, mida oli kokku pea 400. Vaja oleks need eesti keelde panna. No kuidas ma panen eesti keelde üksikuid sõnu, millest nii mõnelgi on meie keeles oma kümme erinevat tähendust, olenevalt kontekstist?

Vähemasti ei saa kurta, et igav hakkaks. Kõigest sellest tulenevalt võiks aga kokku panna kursuse, mille üldnimetuseks oleks JUHENDAMINE. Mul oli võimalus osaleda vastaval täienduskoolituselgi, kus me rääkisime pikalt ja laialt erinevatest ootustest, mida omavad juhendajad ja mida juhendatavad. Enese arusaadavaks tegemine oli aga sedavõrd elementaarne, et sellest isegi ei räägitud.

Uurisin ka IVA juhendeid ning leidsin, et midagi uut siin polegi. Arusaamatuks jäi vaid, kas IVA ajaveeb on seesama mis portfolio. Ja kui on, siis miks. Ja kui pole, siis miks see pole selgelt eristatud. Arvan, et ainus viis selle teada saamiseks oleks hakata esimesi materjale ja tööülesandeid üles panema. Eks siis paistab.

Veidi vürtsi

Seekordne "Me peame ükspäev kokku istuma ja seda arutama" tipnes hetke eest lõppenud telefonikõnega, milles kogu minu suur ja ilus plaan - ehitada kursus üles just SELLEL teemal - hetkega põrmustati. Maailmas olla kogu praktika näidanud seda, et kui etteantud süsteemist kõrvale kalduda, siis ei tule sellest midagi välja. Ja minu taust olevat seotud teaduskonnaga, kust tema just hiljuti suure masendusega tulema tuli...

Kurb, et ta ei suvatsenud isegi mu lauset lõpuni kuulata, kus minu meelest kogu see jutulaul, milleks taas õpetajaid ühte ruumipunkti ja kindlaks hetkeks kohale aetakse, oleks olnud võimalik lahendada e-juhenditega.

Tagatipuks ei saanud ta aru, miks tema saadetud kirjad minuni ei jõua. Ja seda juba enam kui terve kuu. Aga siis saime aru, et ta kirjutab mu aadressisse perekonnanime kahe H-ga. Et kogu see asi veelgi vürtsikam tunduks, ei tahaks lisamata jätta, et ta on enda meelest juba viiendat aastat minu juhendaja ning tagatipuks olen ma talle sadu kirju saatnud, millele oleks võimalik ka mu aadressi peast teadmata lihtsalt Reply-nuppu kasutades vastata.

Järeldus: kursust, mida luua, mul siiski veel ei ole. Eks ma siis loon teise!

Orbitist

Oh neid väeteid noorukeid, orbitite ja safeguardidega üles kasvatatud ja pudru asemel destilleeritud hommikuhelveste ning pastöriseeritud piimaga toidetuid! Selgus, et mind haldama määratud kodulehe ekshaldur oli vahepeal haige olnud, mistõttu ta ei saanud ei e-kirjadele vastata ega mobiilitorugi tõsta. Õnneks kostus tema häälest nüüd kosumise märke. Lubas kolme tunni jooksul välja uurida, mis kala on. Siis helistab tagasi. Kui elame, siis näeme või kuuleme.

Nagu ma siin ükspäev mainisin, on õhtu ikka hommikust rumalam, ja seda lausa tublisti. Mina olin ju ise see, kes veel eile öösel kl 3 paiku olin endale pähe võtnud, et ärkan täna juba 7-8 vahel, et mitte poolt valget aega maha magada. Selliste otsuste teostamiseks on mul terve tugisüsteem välja töötatud. See saab alguse mu mobiilipininast ning täiendub mitmete sõprade äratuskõnedega. Aga kui kere on ikka unine, siis heal juhul suudab sõrm vaid klahvi vajutada. Ainsaks kindlaks äratajaks on seesmised põiepakitsused. Siit ka hea biotehnoloogiline idee, et varajaseks äratuseks tuleb enne uinumist suures koguses vedelikke manustada.

Tänase päeva töösihtide hulka loen lisaks artikli redigeerimisele ja veel mõnele pisiteole ka IVA keskkonna saladuste tudeerimise. Ma ei tahaks küll kedagi solvata, kuid WebCT on vaatamata oma krutskitele tüki maad täiuslikum keskkond. IVAsse pean ma üles ehitama ühe rahvusvahelise õppetsükli, mida ma küll ei planeeri käesoleva kursuse eesmärkidega siduda.

Kes ma olen

Illar Leuhin

Sündisin Tartus veidi enne seda, kui esimene mehitatud kosmoserakett tiiru ümber Maa tegi. Pärast lasteaia vahelejätmist lõpetasin Tartu 5. Keskkooli bioloogia-geograafia eriklassi. Kuigi keemia oli ka huvitav ning A-klassist oleks kaasa saanud tasuta juhiloa.

Siis olin veendunud, et ma ei taha astuda EPAsse, kuigi epakate rohemustkollane tekkel oli ilusam kui helesinipunavalge TRÜ oma. Siiski lõpetasin TRÜ Bioloogia-geograafiateaduskonna bioloogi, ökoloogi ning keskkonnakaitsjana. Mõne aja pärast astusin ka aspirantuuri, kuid minu nägemus juhendajast ei ühtinud juhendaja nägemusega iseendast. Igatahes magistratuuris ma ei käinudki, mulle omistati teadusmagistri kraad eksternina ja juhendamiseta bioloogia didaktika erialal.

Asusin TÜ Bioloogia-geograafiateaduskonda tööle varsti pärast seda, kui Tartusse Internett ulatus. Töötasin didaktika lektorina kuni augusti lõpuni. Nüüd olen pisikest viisi Keemia-Füüsikateaduskonna juures haridustehnoloog. Uuest aastast peaks aga mõlemad teaduskonnad kokku sulanduma üheks suureks LOTEks.

Viie aasta eest astusin ka vastloodud Haridusteaduskonna doktorantuuri haridustehnoloogiat õppima. Siingi on olnud suuri ning veelgi suuremaid vajakajäämisi juhendamises, mispeale ma olen võtnud suuna isereguleeruvale toimimisele.

Veel Täppisteaduskooli ajal lõin oma sõbraga selles bioloogiaosakonna, mille tööde hulka kuulus ka veebipõhine koolitus kokku kuue kursusega. Hiljem olen koostanud kursusi ka BG ja HT juures, kuid ilmselt tuleb neid ka teaduskondadest sõltumatult. Igatahes oman päris mitme kursuse läbiviimise kogemusi (10 ringis).

Õppimise kogemusi on mul samuti. Olen läbinud järgmised e-õppe kursused:

• E-õppe metoodikad ja õpikeskkonnad (2 samanimelist)
• Õpetajakoolituse õppejõud – õpetajahariduse suunaja
• E-õppe tehnoloogiad
• Sissejuhatus e-õppesse
• Veebipõhiste õppematerjalide koostamine
  

Minule meeldib kõige enam WebCT, kuid olen uurinud ka Moodle ja IVA keskkonda. Teistsuguste keskkondadega olen pisut tutvunud, kuid kogemusi ei oma.

Minu meelest vastab seekordne kirje 1. ülesande alajaotusele B. Ajaveeb on loodud (a) ning aadress kursusele enne 27. septembrit postitatud (c). 2. ülesannet täidan "jooksvalt" ning püüan kõige olulisematele küsimustele (mida uut haridustehnoloogias õppisin, mida tegin ning millised õnnestumised ja ebaõnnestumised esinesid) märkida punase tindiga, et juhendaja(te)le kohe silma jääks.

Suvine sügise algus

Planeeritud mõte saigi teoks tehtud. Mitte just selleks, et tingimata korilusega tegeleda, kuid lihtsalt selleks, et vahelduseks arvutiekraanile loojangut vaadata või ventilaatorite sahinale puulatvade kohinat kuulata. Ilm oli äärmiselt ilus. Niinimetatud vananaistesuvi vist. Käisime lihtsalt väljas ja tore oli.

Ei olnud vaja mõelda, kuidas ühildada vanad head ja litsentsivabad programmid uue Vistaga, seda enam, et uus masin on 64-bitine. Ununes ka meetritepikkune nimistu veel tegemata ja pooleli olevatest asjadest. Sääsed ei söönud ja ämblikuvõrgud ei kleepunud näkku. Paar üksikut unist põdrakärbest vaid tuletasid meelde, et metsas valitsevad teised reeglid. Metsa! See on kaval soovitus juhuks kui elu liiga kiireks läheb.

Hetkel loen kokku 11 einevat tööülesannet, mida ma ilmselt ei jõua järelejäänud kolme tunniga täita. Kolme tunni pärast saab alguse astronoomiline homme, mitte aga veel see homme, mida ma eespool silmas pidasin.

Seekordne võistlus möödas

Eilne päev möödus sajaprotsendiliselt ELO tähe valguses. 45 põhikoolinoort üle Eesti tulid kokku, et välja selgitada, milline süsivesikutest on kõige paremaks toiduks pärmile. Üksikud tulid ka sellele, et vihjata katse anaeroobsele keskkonnale. Vähemasti esimese eksperimendi tegid ära kõik, teine osutus pisut keerukamaks. Kuid olümpiaadi üheks oluliseks tingimuseks igasuguste teiste mõõduvõttudega võrreldes ongi see, et kõige loomingulisemad ja laiema silmaringiga õpilased teistest eristada.

Päeva lõpuks selgus ka kuueliikmeline meeskond, kes juba detsembris sõidab Taiwanile. Erinevalt kohapealsest individuaalsest võistlusest toimub seal meeskondlik võistlus.

Päeva lõpus tundsin väsimust. Sõrmedki ei tahtnud sõna kuulata ning pea muutus raskeks, ähvardades kolksuga klaviatuurile kukkuda. Kuid, silmas pidades käesoleva ajaveebi eesmärki, ei ole kuigi mõistlik siin sel teemal liiga pikalt heietada.

Pean lisama, et seesugused etteantud vormingud on minus alati meelehärmi valmistanud tänu nende piiratusele. Näiteks näib mulle, et ma ei saa ühele sissekandele lisada teist pilti. Ehkki keegi ei keela mul teha suurel hulgal erinevaid sissekandeid.

Avastasin paari kuu eest, et olemas on üks vahva telefilm, mida meie telekanalitel siiamaani näidatud ei ole. Hakkasin eMule vahendusel seda endale koguma ning olen saanud selle maaniaga enamvähem valmis. Hetkel seisab mu eesmärgina silme ees soov saada kõik 110 osa ingliskeelsetena. Kui enamik "tööst" on hulga aja möödudes ka valmis, siis III episoodi 9. osa on mul ainult venekeelne. Kuid kõige esimene, stardiosa, on hispaania, vene, itaalia, prantsuse, saksa ja mulle tundmatus keeles... kuid ingliskeelset ei leia!

Mina ei ole itimees! Kuid paljud noored ju arvavad end olevat. Uskusin siis minagi, et kui eMuuli sätinguid etteantud soovituste kohaselt muuta, on kõik mu probleemid puuduvate klippidega lahenenud. Tegelikult kukkus vastupidi välja. Endise 70 kb/sek asemel langes tänu soovitatud sätingutele allalaadimise kiirus alla 10. Tagatipuks ei õnnestu enamasti otsingule mingeid vastuseid leida. Ilmselt tuleb see programm tervikuna uuesti installida.

Kuid nüüd on paras aeg teha üks pisike puhkusereis kusagile metsade vahele...

Tegus ettevalmistus

Mina kuulun nende hulka, kes teevad oma tegusid ikka kas õigeaegselt või pisut varem. Seda igaks juhuks, et vältida toimingute viimasele minutile jäämisest tulenevat närvipinget. Muidugi on ju võimalik ka pohhuistlikult suhtuda, kuid ma pean seda kunsti veel veidi õppima. Eelmises lauses kasutatud võõrsõna on laialdaselt kasutuses (seda koguni akadeemilises seltskonnas) ning tähistab hoolimatust või suvalist suhtumist. Selle sõna "sünkroontõlget" ma siinkohal pigem ei meenutaks, et mitte sattuda vastuollu heade tavade ning blogidele kehtestatud nõuetega, millega nõustumata poleks ka seda ajaveebi avatud.

Ka kogu lõppemakippuv päev möödus suuresti ELO tähe all. Kuigi võistluseni on jäänud veel 10 tundi, oli meie meekond peaaegu valmis juba kolme tunni eest. Veel on vaja vaid tõlkida kogu 10-leheküljeline tööjuhend vene keelde ja võistlus võib alata. Siseriiklikult on see juba kolmas aasta, kui meil ELO korraldatakse. Tegelikult on ka rahvusvahelisi sama palju, ainult Euroopa oma (EUSO) toimub sel õppeaastal viiendat korda. Kui rahvusvahelisel võistlusel ei olegi meie koolinoored märkimisväärseid tulemusi saavutanud, paistavad nad tublilt silma EUSO-l. Näiteks toodi eelmiselt Euroopa võistluselt kokku 3 kuld- ja 2 hõbemedalit. Kuid nende medalite jaotamisest ja kogu sellest võistluste poliitikast võiks eraldi blogi kirjutada. Igatahes ei ole praegu selleks õige koht. Õnneks tegeleb tõlkimisega mu ammune õpilane, hilisem kolleeg ja sõber, kelle peale võib kindel olla. Vähemasti seni ei ole ta iial kriitilistel hetkedel alt vedanud.

Kuid miks mina üldse muretsema peaksin? See töölõik, mille eest mina vastutama peaksin, olnuks küll mitme kuu eest valmis, kui poleks pidanud ootama viimaste hetkedeni laekuvaid geniaalseid täiendusi. Sellises meeskonnatöös juhtub aga sageli nii, et kui oma vagu aetud, tuleb teine või kolmaski ette võtta. Igatahes on noored oodatud. Tõenäoselt kulgeb kogu võistlus edukalt. Esmakordselt ELO kolmeaastases ajaloos küsime õpilastelt ka tagasisidet. Sellele mõttele tuli üks mu teine juhendatav, kolleeg ja sõber ning minul ei jäänud üle muud kui takka kiita. EBO ajal, mil ma ise vägesid vedasin, küsisime ikka ka tagasisidet. Ehkki EBO ja ELO eesmärgid peaksid üldjoontes kattuma, on nende kontseptuaalne ehitus siiski erinev. Vähemasti oli veel kolme aasta eest, mil ma EBOga hüvasti jätsin. Peab kahetsusega nentima, et sõnal seltsimees on tänapäevases eesti keeles halb tähendus. Vastasel korral saaks ju kõiki neid inimesi, kellega igapäevaselt külg külje kõrval edukalt tegutsed, seltsimeesteks nimetada. Et mitte kasutada pikka loetelu tiitleid või sugulusastmeid. Iga inimest pelgalt sõbraks ka ei nimeta, kuna sisuliselt on sellel sõnal sügavam, kui mitte kõige suhtesügavam tähendus. Mis aga teha olukorras, kui sõber, kolleeg ja endine õpilane on kõik ühes isikus? Või kui tegu on hea kolleegiga, praeguse juhendatavaga, lapsepõlve mängukaaslasega vms? Kõige kavalam oleks neid nimetada nime järgi, kuid keda need nimedki huvitavad? Olemas on veel ka seltsid. Näiteks Loodusuurijate Selts. Kui mina ja mu hea tuttav oleme ühest seltsist, siis oleme me ju sõna otseses mõttes seltsimehed. Aga vat varjund on paha. Nii ei sobi öelda. Aga küll ma millalgi mingi termini välja mõtlen!

Ühe negatiivse elamusena ELOst peab mainima nihiku fenomeni, millest mina aru ei saanud. Selle olemasolu, tähendust ega tööpõhimõtet ei selgita keegi kuskil. Aga lastel tuleb sellega mõõta. Samas, kui ülesandeks oli teatavate kontsentratsioonide mõõtmine, leiti, et tuleks ette anda, kui palju tuleb võtta lahuse jaoks vett. Absurd!

Teine, millega täna (so 21.09.07) vahelduva eduga tegelesin, oli ENTA. Ilmselt tuleb sellest lühendist edaspidigi juttu, eks siis ole aeg see ka lahti seletada. Üldlevinud kombe kohaselt tuleks muidugi lühendi esmakordsel kasutamisel see lahti seletada, kuid et see ajaveeb käib by default nagunii tagant ettepoole, pole ju erilist vahet. ENTA tuumiku koosviibimisele sattusin ma tegeikult kaunis juhuslikult. Kohviga meelitati. Idee järgi pidanuksin ma olema vaid taksojuht, kes ühe tähtsa tegelase ühest kohast teise transpordib. See tehtud, osutusin ka ise koosolekul osalejaks. Tegelikult ma vihkan (see vihkamine on mul selline omamoodi asendussõna ning seda ei pea iial võtma selle ürgtähenduses!) igasuguseid koosolekuid. Eriti selliseid, millest mingit tulu ei tõuse. Miks peab tulema ühte kohta kokku, selleks eelnevalt aega ja kohta planeerima, kui olemas on arvutid ja need on ühtsesse võrku ühendatud? Ja siis me arutlesimegi päris tükk aega sel teemal, mida me kõike oleksime saanud arutada siis, kui kohale oleks saanud tulla ka ootamatult haigestunud tuumiku liige. Aga kuna see liige haigestus, siis ei saanud me kohe kuidagi seda teemat arutada, kuid me oleksime muidu arutanud sel teemal küll. Või midagi sinnapoole. Samas on jätnud mulle sügava mulje kõnealuse isiku maailmakäsitlus. Temal on mobiiltelefon vaid selleks, et sõnumeid saata ning arvuti selleks, et ajalehti lugeda. Veebi vormis, tõsi küll. Küll muudaks seda käsitlust paari kraadi võrra. Oleks mees oma arvamuse e-kirjaga saatnud või siis vähemasti oma mobiili sees hoidnud, oleks mure ju murtud! Oleks...

Tegelikult pole seegi sissekanne muud kui järjekordne vabandus. Mitte et ma nende mõtete asemel poleks võinud kirja panna esimeses ülesandes sätestatud punkte. Et kes ma selline olen ja kust tulen? ELO-taja või EBO-taja? ENTA taksojuht? Tahaksin ju midagi asjalikku kirja panna. Selleks aga ei sobi nii pikk heietus. Et ma ei sattunud terve suve jooksul peaaegu kordagi metsa, siis on plaanis pärast homset see tükk teha. Eriti kui ilma on. See aga tähendab jällegi seda, et võib-olla enne esmaspäeva ma oma ülesannet sajaprotsendiliselt täita ei jõuagi. Tähtajaks oli märgitud 27. september.

Lugeda oskan ma tegelikult ka. Ilmselt on see üllatuseks kõigile, kes on viitsinud siiani lugeda. Kohustuseks oli ju teha üks kursusega seotud sissekanne nädalas. Noh, aga kui inimene omab emotsioone ja mõtteid? Mõtteid ju on. Kuigi need on kohati kaootilised. Kursuse seisukohast lähtuvalt on mul ju suisa idee, mida ma teha plaanin. Aga sellest ideest oleks ka targem kirjutada eraldi peatükk.

Tänast ebaõnnestumist "haridustehnoloogia poole pealt" ei saagi nimetada päriselt enda süüks. Kui see mu eespool viidatud ENTA tuumiku üks liige oleks kohale tulnud, oleksin proovinud talle kas võlujooki joota või ussisõnu lausuda, nii et ta oleks pidanud suhtlemist arvuti vahendusel iseenesest mõistetavaks. Totaalne ebaõnnestumine oleks tõestuse leidnud, kui ta oleks füüsiliselt kohal olnud ning ka siis mitte aru saanud, et suhelda saab ka IKT vahendusel.

Õhtu on hommikust rumalam

Kukkuski just niimoodi välja, et koguni siia kirjutatud tekstide redigeerimise saladuse avastasin alles hommikul. Nüüd on juba uus täna. Ja et täna on uus, siis on tegemist hommikuga. Sellisel moel pole midagi imestada, kui veel ka kl 5 paiku õhtul tuleb su MSNi keegi tegelane, kes soovib hommikut. Alati tasub silmas pidada, mida konkreetne vestluskaaslane hommikuks nimetab. Iseenesest ei ole oluline, milline sõnum kirjutatakse tervituseks.

Kui olud võimaldavad, saavad tänase päevaga kõik ettevalmistused loodusteaduste olümpiaadiks (ELO) valmis. Kutsume kokku poolsada koolinoort, kes omavahel võistlevad süsihappegaasi hulga tootmises nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt. Ja veel homme õhtuks selguvad need kuus, kes sõidavad Taiwani meie riigile, eriti aga TÜ Teaduskoolile (TK) medaleid tooma. Varem, kui ma veel tegelesin EBO-ga (bioloogiaolümpiaadiga), kirjutasin vastaval veebilehel, et olümpiaad on kui spordivõistlus, kus musklite asemel kasutatakse ajusid. Tol ajal ei mõelnud ma kuigi tõsiselt medalitele. Kolleegid TK-st on aga mulle veenvalt tõestanud, et medalid ongi need kõige tähtsamad. Mitte et mul medalite vastu midagi oleks.

Ei maksa arvata, et ELOks ettevalmistamine käibki vaid paar päeva. Sisuliselt käib ettevalmistus juba maikuust saadik. Praktilisi tegevusi eeldav võistlus eeldab ka teatava materiaalse baasi loomist. Siit muide ka põhjus, miks noori kutsutakse kokku vaid poolsada. Isegi kui töövahendeid võiks üksjagu rohkem muretseda, ei jagu TÜs füüsiliselt töökohti.

Igatahes lisaks ELO ettevalmistustele on veel täna plaanis siia weblogi kirjutada ka vastus esimeses ülesandes toodud töökäsule.

Esimene ülesanne

Tõttasin loengule juba varakult. Kuna ma liigun tavaliselt ringi oma rohelises motoriseeritud ratastoolis, siis ei osanud ma iial kahtlustada, et jõuan üle Toome vähem kui 10 minutiga. Samas, kuna olin oma märkmikkusse kirjutanud 16 järele 15, olingi kohal juba kell kolm. Alles kui mitte üht hingelist ei tulnud, hakkasin oma ülestähendustes kahtlema. No muidugi tähendas see 15 seda, et loeng ei alga täistunnil. Millegipärast olin ma pilku märkmikusse heites endale sisestanud, et loeng ise algab kell 15:15. Igatahes kui hajameelsuse eest professorikohti jagataks, oleksin ma selle ammu välja teeninud.

Paraku on tänane ülesanne selline, mis minule eriti väga ei meeldi. Muidugi ei saa mul olla midagi selle vastu, et kirjutada üles oma uhked saavutused ja pühad üritused, kuid selline blogi-stiil on mind siiamaani eemale pealetanud. Oleks siis selle nimi veel peen portfolio, mis kõlaks märksa akadeemilisemalt. Kõige koledam selle juures on asjaolu, et kell kisub juba hommiku poole ja see praegune täna polegi nagu enam päris täna. Kuid eks see kipu ikka olema sedasi inimestega, kelle jaoks tähendab tänase vaheldumine eilse või homse vastu vahepealset kiiret und. Täna (s.o. 20. septembril 2007) oli mitmeid koosolekuid ja tegemisi, mis lasid mind koju alles kell 22. Siis veel paar kiiret poolelijäänud päevatööd... ja ongi kell kolme peal. Sellest siis ka põhipõhjus, miks minu esimene sissekanne ei kasuta mitte just kõige lennukamat mõttelendu. Kohustuslikud ülesanded enesetutvustuste ja oma ootuste kirjeldamistega saabuvad siis järgmisel korral.

Aga täna juhtus nii palju asju... Jätan siinkohal temini asi defineerimata. Peamine on see, et laupäeval on loodusteaduste olümpiaad. Ja mina olen selle läbiviimise juures ka omaette figuur. Selleks, et viimased ettevalmistused edulisemad oleksid, peab veidikeseks selga sirutama.