Vot siis pauk

Kui keegi oskab mulle seletada, miks suure paugutamise saatel nii palju raha lendu lasti... just äsja... andku ka mulle teada. Tiba ebaratsionaalne.

Head uut aastat sellegi poolest!

Viimnepäev

Tegelikult pole nüüd küll midagi uut juhtumas peale aastanumbri vahetuse umbes kuue tunni pärast. Niisugust asja juhtub ju sageli, vähemasti korra aastas. Kui aga mingi kiiremat sorti sõidukiga liikuda idast läände, võib ka terve ööpäeva seda aastavahetust nautida.

Samuti üks kurioosne nähtus, millele on liialt palju sümboolset tähendust omistatud.

Samas, PAN on endiselt au sees. Olen täna suhteliselt tubli olnud ning ühe suuremat sorti ülesandega hakkama saanud. Nii ka eile. Eile ma küll kasutasin juhust ning teostasin paar jaanuarikuusse paigutatud ülesannet, mille ajal püüan siis tegeleda nende nüanssidega, mis nüüd ripakile jäid.

Aasta lõpus olla kombeks teha kokkuvõtteid. Miks ka mitte. Tehku oma aruandeid riigiasutused ja muud ettevõtted. Minul on homme samasugune nagu täna, ainult uue kalendri peab seinale riputama.

Kummalisi uudiseid tuleb ka ustest ja akendest. Näiteks saatis mu sõber mulle migisuguse teate: Veebistatistikaga tegeleva ettevõtte Net Applications järgi ulatub Natscape`i osakaal veebilehitsejate hulgas vaid 0,6 protsendini, Mozilla 16 ja IE 77,4 protsendini. Justkui ma oleksin millesti muust rääkinud.

See jutulõng on ju üles kutsutud kajastama kursuse loomislugu ning selles osas kahjuks uudiseid pole. Inimesed omavad kohutavat inertsi igasuguste kummalisuste suhtes. Alles oli jõulumelu, nüüd siis tingimata kohustuslik aastavahetus. Justkui aasta jääks vahetumata, kui seda mitte tähistada. No näeme, mis see vahetus endaga kaasa toob.

Mäest ja muhamedidest

No kindlasti ei ole see mingi soliidne vanasõna, kuid tuntud ütlus küll. Kui ei tule Muhamed mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde. Või midagi sarnast.

Mul õnnestus päris tükk aega hoiduda suurematest liiklusäpardustest. Viimati sõitsin koju 25.12 hilisõhtul. Tibutas lund. Järgmisel päeval ei tõstnud ma sammugi toast välja. Täna kella nelja paiku leidsin aga enda teepervele, lausa kõnniteele pargitud auto asemel purukssõidetud tagaosaga sõiduki. Ei teagi, kas on siis viga selle auto halvas "auras" või äraneedmises. Kui kõnelda auradest, siis assotsieeruvad mulle sellega siiski elusad olesed. Needmised on aga taas midagi niisugust, millesse on hea uskuda juhul, kui muud uskuda ei ole.

Täna pidi olema usin ja tavaline tööpäev. Tõsi, käisin ka mina tööl ning installeerisin oma töömasinasse enda edasisteks tegevusteks vajalikest programmidest ühe. Ma lootsin, et mu postkasti volksavad mõned seesugused kirjad, millest mu edasiseks tegevuseks ka mingit kasu on. Paraku aga ei taha siiski varesedki lennata, kui ikka ühed pühad lõpevad ning teised ees on. Ilmselt on varestel pohmell. Igatahes mingeid asjalikke kirju mulle polnud.

Taas on põhjust tegeleda paketiga PAV, ehkki elule lisas veidi vürtsi lisamajandamine oma sõiduki teemadel. Kardetavasti ei saa ma Luual käidud sedalaadi sõidukit omamata. Ma ju töötavat Luua Puukoolis, nagu olla Urmasele prof. Miia R. öelnud. Ju siis kasvatan tammesid ja kaskesid, tiba kadakatki...

Alternatiivid

Alati tuleb teada, mis on pizza, et mitte osta pizzasarnast pirukat. Pizza obligatoorsed komponendid on juust ja tomat. Kui tomati asemel on paprika või ketšup, siis pole see pizza.

Alati on kasulik enne tegutsema asumist vaadata ka tööplaani. Ma täna muudkui tegutsesin. Üks oluline töö trehvas ka planeeritud olema. Aga ega tööde järjekorra segiminekustki midagi paha pole, kui aeg ei näpista. Kole on muidugi siis, kui juhtud tegema midagi sellist, millega kiiret pole, jättes samas tegemata mõne pööraselt kiire asja. Sellisel juhul on jama majas. Vähemasti niigi palju on neist nn pühadest kasu, et kellelgi ei näi kuskile kiiret olevat. Elu on justkui välja surnud. Iga kiri on kui suur üllatus, eriti kui see pole mõni mõttetu õnnitluskaart.

Samas jagub päris paljudel ametikohtadel töötajatele tegemist ka sellel ajal. Alati on ju võimalik valida, kas võtta endale vabad päevad või töötada. Tööinimestele makstavat reeglina veel neil päevil topelttasu. Bussijuhid, müüjad, elupäästjad ja turvajad... need on vaid üksikud ametid, kus ei saa endale ainustki vaba päeva lubada. Täiesti huvitav oleks teada, mismoodi käib sotsiaalne tööjaotus näiteks moslemiriikides. Vähemasti mulle on jäänud mulje, et nad võtavad oma usku märksa tõsisemalt kui meie, kristlasteks sõimatud rahvas. Mitte et moslemitel küll erilist vahet oleks, kas on miski jõuluaeg või ei. Kuid neil olevat mingisugused oma tähtsad pühad, mil isegi õigeusklik vares ei lenda.

Aga valida on alati vahva. Ja mulle meeldib valida mugavam, ratsionaalsem ja mõnusam tee, mis vähemasti tundub arukas. Mulle meeldib täina parasiteerida ristiusuliste kukil, kes siis pidagu oma pühi ja näidaku telerist vahvaid saateid ja põnevaid filme. Ma ei tahaks küll öelda, et näiteks "Visa hing" oleks mingi maailma parim film, kuid sellegipoolest on see ju vaadatav. Veel eile oli mul võimalik valida, kas ma ostan poest kõik neli osa DVD-del (esimesed kolm 69, viimane 199 krooni) või mitte. Muidugi eelistan ma filme vaadata täpselt siis kui ma neid vaadata tahan, mitte aga siis, kui neid parasjagu telekanal pakub. Ometi ma ei ostnud. Neil õhtutel on kolm osa teleristki ära näidatud. Tõsi, vaid neljas osa on mul veel täiesti nägemata ning ma pole viitsunud uurida, kas ka see neil plaanis on. See oli näide.

Muidugi on päris vahva vaadata, kuidas paljud majad on kenasti kaunistatud, linnas sähvivad värvilised tulukesed ning isegi täiesti lumeta pole liiga pime. See aga ei tähenda, et ma ise peaksin paanililselt enda katuseräästasse tulukesed riputama. Või koguni kuuse tuppa tooma. Kui on võimalik valida kuuse omamise ja selle mitteomamise vahel, valin ma viimase. Kuuse koht on siiski metsas.

Teine lugu on siis, kui peres on pisikesed lapsed. Neile on muidugi see suur sündmus. Neile on suur sündmus seegi, kui vanemad ei pea tööle minema ja saavad nendega koos midagi ette võtta. Tänapäeval näib sellest defitsiit olevat. Tegelikult võiks vanemad endale selle 10 aastakest siiski leida, et oma lapsega pisut rohkem tegeleda. Täielikult niikuinii ei saa. Lapsed ehk võtaksidki oma vanemate juttu kuulda, kui vanematel oleks mahti neile seda juttu rääkida. Tänapäeva lapsi kasvatavad eelkõige teler, arvuti, hoidjatädi, omaealised ja pisut vanemad sõbrad tänavalt või koolist. Kohati kasvatab isegi kool rohkem kui pere... Ohh neid uitmõtteid!

Oma tegutsemistuhinas unus täna poes käia. Ja kui pererahval kõht tühjaks läheb, aitab veel üks ametimees, kes puhkeaegu ei tunnista - pizzapoiss. Eks temalgi oli valida, kas hakata pizzapoisiks või mõneks teiseks tegelaseks. Lohutav on ehk see, et see amet näib olevat eos seesugune ajutist laadi amet. Vaid näiteks õpingute kõrvalt. Ma pole iial kohanud keskealisi pizzapoisse. Ju on nad siis sellest ametist välja kasvanud ja oma valiku teinud.

Coka-cola reklaamimees

Samal ajal kui Coka-cola reklaamimees käib mööda kodusid lapsi hirmutamas, olen mina siin kui sütel oodanud positiivset tagasisidet oma kursuse alustamiseks. Lootusetu ootus. Enne uut aastat ei kuku vist kägugi ega lenda vares. Ristirahvas ju aina rõõmustab, istub kodus, kärsatab küünlaid ja sööb end rasva...

Täna käisin poes. Süüa ostmas. Ja mitte verivorsti ega jõuluhane. Läksin juba kella 19 paiku, mõtteis kõhklus, et kas mõni pood üldse nii tähtsal päeval lahtigi on. Oli, kella 22-ni koguni. See meie MaXXima otse Zeppelini kaubanduskeskuses. Rahvast praktiliselt ei olnudki ning üle saali lõugas raadio jõululaule. Omavahel suhtlemiseks või müüjalt kauba küsimiseks tuli täiest kõrist röökida. Need Maximad näivad olevat päris head poed. Pealegi avati neid hiljuti Tartus veel kaks.

Igatahes tuleb mul veel tublisti kannatust varuda, et oma uue kursusega edasi minna. Seni teen tõhusaid plaane, kuidas ikka kõik oma sada tegevust unustamatult teostatud saada.

Tere, talv!

Ehkki talvekuu hakkab juba lõpule kiskuma ning esimene lumigi koos kergekoelise pakasega läinud, algas astronoomiline talv täna varahommikul. Eilses kirjas kirjutas mulle üks tuttav nördinult, et kuna pealinnas on +6 kraadi sooja ja vihm, siis pole ta kindel, kas algamas on talv või kevad.

Loodusele on talv kahtlemata vajalik, eelkõige taimedele ja paljudele pisematele loomadele. Kahjuks puuduvad mul andmed, milline on selle vajaliku talve kriitiline pikkus, et sellest ka kasu oleks. Võimalik, et ka siin on tarvilik teatav hulk külmapäevi nagu näiteks paljude taimede viljade valmimiseks on vajalik teatav kriitiline hulk päikeselisi päevi. Huvitav, kas seda on üldse uuritud?

Samas kaldun arvama, et vajalike külmapäevade hulk on taimedele ilmselt märksa väiksem kui päikeseliste. Millega muidu selgitada meil viimastel aastatel täiesti tavaliseks muutunud olukorda, kus jaanuaris kirsipuud, sinililled või muud varaõitsejad taimed õide puhkevad?

Igatahes soovin alanud talvele britilikku sügisaspekti, palju sooje temperatuure ning rahulikku vindumist. Lõppegu see võimalikult kiiresti elustava kevadega.

Koolitööga seoses ilmnes taas kord kurblik fakt, et õpikus kirja pandud jutt vaimustab vaid väheseid ning peamiselt tuginetakse otsuste langetamisel oma kogetule, isegi kui kogemustel puudub teoreetilise tausta mõistmine. Näiteks ei suudeta lahti saada mõttest, et detsembrist veebruarini on talv. Alles kui uurida kliimadiagramme ning esitada jõuliselt suunavaid küsimusi, satub noor inimene segadusse ja ilmselt mõtleb esimest korda elus, et näiteks Austraalias on "suvi ja veel suvem" või siis talv ja suvi vahetusse läinud. Eriti vahva tulemuseni jõudsime aga lähistroopilise paiga diagrammi uurides. Olemas on vihmaperiood ja kuivaperiood, ei mingeid harjumuspäraseid aastaaegu.

Sedalaadi avastuste ja harjutuste jaoks on aga minu meelest algkool ja põhikool, mitte enam gümnaasium või kutseõppeasutus. Taas tõstab minus pead küsimus: mida need noored lapseeas üldse peale numbrite ja tähtede eristamise on omandanud? Kas tõesti ongi olemas mingisugune vaikiv kokkulepe, mille kohaselt peetakse loomulikuks, et suurema enamiku õpetatavatest tarkustest lapsed peavad unustama? Mis mõtet on siis üldse põhikoolil? Teatav mõte muidugi on. Midagi nad ikka omandavad, võiks siinkohal mainida. Pealegi on siis ühevanused lapsed ühes kohas koos, vanematel jalust ära, õppides omavahelist läbikäimist rusikate, solvangute ja enesekehtestamiste kaudu. Kas see on tõesti kõik, mida me koolilt ootame?

Kui ma oleksin elu aeg töötanud ühes ja samas õppeasutuses, võiksin kahtlustada, et mulle lihtsalt on sattunud eriti tume ehk siis nõrkade vaimsete võimetega kontingent. Kuid ma olen ju lühemat või pikemat aega kokku töötanud vähemasti kaheksas üldhariduskoolis, lisaks tegelenud kõrgkooli üliõpilaste, täiskasvanute täienduskoolituse kui ka veebipõhise õppega. Nüüd siis ka kutsekool. Märkimisväärne on ka olnud ringitöö erinevates huvikoolides, kuhu küll kokku käivad vaid kitsama huviga õpilased erinevatest koolidest. Lühidalt, ma ei lahmi niisama, vaid arvan end teadvat, mida räägin.

Siit tagasi tulles hämmastun üha ja taas meie PISA-uuringu kõrge tulemuse üle ega suuda välja mõelda, milline siis on olukord veel teiste riikide koolihariduses.

Igatahes olen ma jõudnud arusaamisele, et ka kutsekoolis ei tasu häbeneda elementaarsena tunduvate mõistete sügavuti lahtiseletamist. Kahtlemata on sellisele vanusastmele koostatud hulgaliselt poolvõõrkeelseid õpikuid, millistest kurioossema näitena võiks tuua professor Tago Sarapuu Üldbioloogiat, mille tekst koosnebki peamiselt võõrsõnadest ja nende vahele pikitud eestikeelsetest sidesõnadest. Kuid lugeja lihtsalt ei saa sõnade tähenduses aru ning õpib paremal juhul need tuimalt pähe. Kutsekooli noorte jaoks tuleb võõrkeelse tüveni lahti seletada isegi mõisted eksport ja import, et need lõpuks ka meelde jääksid ja kuuldes mingi assotsiatsiooni tekitaksid. Rääkimata siis veelgi keerukamatest sõnadest. Ja neidsamu mõisteid tuleb oksendamiseni korrata, et need ka kinnistuksid. Mida vanem on õppija, seda enam kulub tal aega uue mõiste kinnistumisele. Teatavas eas inimeste puhul tuleb juba tegu ka juurdunud väärarusaama murdmisega. Sõna jõud on suur. See on aga teema, millest on ehk aega terve pika talve jooksul eraldi mõtiskleda.

Veel kaheksa

Tegelikult pole nurisemiseks põhjust. Kui, siis vaid peab siiski ehk pisut kurvastama selle hommikupoolese raisatud viie tunni üle, mille arvelt oleks saanud ju targematki teha. Loeme tolle viietunnise tööpäeva siis meeldivaks puhkuseks. Nuriseda pole aga põhjust, kuna sellesse päeva jäi veel piisav 8 tundi, et riburada pidi kõik planeeritud tegemised veel enne kella kümmet õhtul tehtud saada. Oivaline!

Selle peale tasuks ette võtta mõned homsesse planeeritud tegevused. Ja kui nüüd veel silmitseda plaane, mis mul on tehtud käesoleva aasta lõpuni, tundub juba ka siinne blogimine pisikese ajaraiskamisena. Kuid ma olen harjunud sedagi tööd võtma kui meeldivat vahepala, kus tark inimene oma mõtteid korrastab ja iseendaga räägib. Targa inimesega on alati meeldiv rääkida. Aga eks see ole samahea kui maitseasi, nagu olevat öelnud kass, kes korraks tagumiku lakkumise katkestas.

Oma planeeritud uue kursuse kohta pole mul seni ainustki teadet. Täna saatsin taasässituse ka ühele oma paljudest kolleegidest, et ta mõtleks veel kord võimaluse peale panna mõni oma Türi kursustest veebi või pakkuda sellele vähemasti veebipõhist tuge. Keegi ei vasta. Ja kui silmas pidada, et peagi on kell 22 ning on viimane selle sügise reede ja et järgmise arvestatav tööpäev on alles järgmise aasta 7. kuupäeval, pole vist mõtet erilist lootust hellitadagi. Seda enam saan tegeleda kõige sellega, mis mul TAN (tegemata asjade nimekirjas) on.

Viis töötundi

Ma ei suutnud end ära kiita selle nutikuse eest, mille tõttu täna hommikul startisin Luuale tunni võrra hiljem ning sain kohale sõidetud valges, kuna tund enne "ametlikku" päikesetõusu on juba piisavalt valge. Võimalike õpilaste tarvis saatsin detailse iseseisva töö juhendi. Teisipäevases tunnis küsisin õpilastelt päris otse, kui paljud neist plaanivad täna koolis olla. Kokku tõusis kolm arglikku kätt, kes vabandasid end samas võib-ollaga. Minust oleks olnud arulage kohale tõtata kottpimeduses, vaatamata sellele, et tõusin siiski nominaalsel Luua-päeva ajal, kell 6:30. Tegelikult tõusen noil päevil veel tunni võrra varem, et hiljemalt kl 7:15 startida. Suurem uni tuleb silmist siiski kohviga maha loputada.

Muidugi polnud see nähtavus kõigele vaatamata parim, kuna aknapesuvesi sai otsa ning nii eessõitvad kui ka vastu tulevad autod ei osanud ka targemat kui pori pritsida. Samas selgus üpriski kummaline seaduspära, mida olen silmanurgast varemgi täheldanud ning mis, maakaarti vaadates, kaunis kummaline tundub. Nimelt jaotub kohale kulgemisele kuluv aeg järgmiselt.

• 10 minutit - linna piires kulgemisele


• 10 minutit - teele Konservitehasest kuni Lähteni


• 10 minutit - Lähtest Tabivereni


• 10 minutit - Tabiverest Luuani

Samas peaks linnamaa kõige lühem olema, ilmselt takistab tihe liiklus ja valgusfoorid. Linna piirist Lähteni tundunuks justkui märksa lühem maa olevat. Tabiverest Luuani on aga kaardilt vaadatuna hoopis pikem maa, pealegi suur osa sellest kurvilisel metsateel. Võimalik, et siin mängib rolli ka ärkamisega kaasnev roolihoidmiskindlus ning üha suurenev sõidukiirus. Lohutan end sellega, et mitmed mu endised ja praegusedki kolleegid peavad analoogselt sõitma Türi vahet, mis on kolm korda kaugemal kui Luua.

Kohale jõudnult valasin varem valmis ostetud aknapesuvee vastavasse paaki. Selgus, et esimesse tundi oli siiski üks õpilane kohale tulnud. Kuid vaatamata 90 minutile polnud ta ettenähtud pooletunnilist tööd valmis jõudnud. Ju oli tal siis vähe arvuti kasutamise kogemusi.

Teine ja kolmas tund olid täna järjest. Reedeti pole paaristundide vahel vaheaegu ega tunniajalist lõunapausi teise ja kolmanda tunni vahel. Kohale kogunes lõpuks kolm noormeest, üks neist kursuse vanem. Kui kahega neist saime jutule, et teeme vastastikust kasu silmas pidades varasema kontrolltöö järgi, siis kolmas noormees leidis, et ta ei oska midagi ning et tal on niigi kolmeseis. Rõhk on siinkohal sõnal hindeseis, teadmised ei huvitanud teda vähimalgi määral ning ta ei häbenenud oma ignorantsust demonstreerida.

Kaua sa kahe noorega ikka töötad. Osaliselt oli see neile kui karistus. Kui ma oleksin tundi teemakava kohaselt edasi võtnud, oleks see jällegi karistanud kõiki ülejäänud veerandsadat puudujat. Keeruline olukord. Õpilased tegid lõviosa oma iseseisvast tööst ära ning kibelesid minema, et see kodus lõpetada. Võimalik, et need kaks noormeest seda ka teevad, igatahes võtsid nad koguni mu raamatud kaasa.

Siis oli mul kõigele vaatamata tunnike vaba aega, kuna ma ei teadnud, kas viimase kursuse noored ilmuvad aasta viimasesse tundi või mitte. Oletasin, et mitte. Üle hulga aja ilmutas end Päike ning ma võisin pargis jalutada. Üritasin koguni ka võrku pääseda, ent WiFi ei levinud siiski mu ruumi.

Minu oletus osutus tõeks. Mitte ainustki noort ei tulnud ning mul soovitati kogu kursus e-päevikus puudujaks märkida. Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et järgmise poolaasta esimesel koolinädalal pole mul kõnealuse kursusega ainustki tundi. Eks paistab, mis edaspidi saab.

Pisut kahetsusväärseks tuleb pidada noorte mentaliteeti, et kui ees on pikk vaheaeg, siis tuleb tingimata ikka veel tunnike või päevake, veelgi parem, nädalake varem sellega pihta hakata. Pole üldse võimatu, et uue poolaasta algusega juhtub vastupidine. Nagu ikka: koolipäeva algul on lapsed unised ega ole suutelised õppima, koolipäeva lõpus aga väsinud ega suuda õppida - järelikult suudavad nad õppida ainult 3. ja 4. tunnil Ülejäänud tunnid on mõttetud. Samuti on kevadel alates märtsist kooliväsimus ja suvevaheaja-ootus, septembrist poole novembrini aga nad alles kohanevad uue kooliaastaga. Järelikult sobivad õppimiseks vaid detsember, jaanuar ja veebruar. Sellesse vahemikku aga mahutatakse vähemasti jõuluvaheaeg, kui mitte veel paar puhkepausi...

Pidagu nii mõnigi mu lugeja viimast lõiku pisut utreeritud käsitluseks, kuid sellele vaatamata on tendents ilmne.

Head uut AHHAAD!

No sinna pole midagi parata, kui mitmedki inimesed seostavad Teaduskeskust AHHAA Tähetorniga Toomel. Seda enam, et keskuse tööruumid asuvad sealsamas ning mu enda kabinet suisa torni majas. Kuid Tähetorn pole siiski AHHAA ega AHHAA Tähetorn. Tihe ja sõbralik koostöö küll. Eksponaadidki asuvad just selle torni all saalis. Vähemasti need, mis hetkel töös on.

Täna oli meie keskuse päevane pidulik istumine kultuurikeskuse Athena kinosaalis. Näidati filmi Arkita elust ja puha. Gruusia saatkond oli välja pannud gruusia juustupiruka ja šašlõki, prantslased aga veinid, mitmed teisedki nipet-näpet. Rahvast jagus kolme laua taha. Tiiu tõi rõõmusõnumid otse ministeeriumist, kus oli allkirjastatud mingi tähtis paber ning teostatud ülekanne 30 miljonile kroonile ning uue maja ehitus otse Tigutorni ja Aura veekeskuse vahele võib alata. Kolleegidele head vana-aasta lõppu soovides lisas Tiiu "ja head uut AHHAAd!"

Et ma lubasin sel pisikesel peol olla Tiiu saatjaks, siis istusin ka lauas tema kõrvale. Teisele poole võttis koha sisse Tartu abilinnapea ja Sihtasutuse nõukogu esimees Karin Jaanson. Kuna Tiiu tutvustas mind hoopis kui Luua Metsanduskooli õpetajat, siis andsin ma oma ENTA visiitkaardi ning sain vastu linnavalitsuse oma. Muu hulgas tuli jutuks ka asutuse tulevik ning muud huvitavad perspektiivid, mis vajavad põhjalikumat läbimõtlemist ning omaette sissekannet mõnesse teise ajaveebi. Üldiselt oli see päris kena lõuna ning kui midagi üldse ette heita, siis vaid personaalset aplust, tänu millele hiljem mõne aja jooksul pisut raske olla oli.

Samas tegi mind veidi murelikuks asjaolu, et taas ei laekunud terve päeva jooksul mingit vastust teiselt keskuselt, Avatud Ülikooli omalt. Käisin spetsiaalselt WebCT-s uurimas, et ehk on kursuse põhi juba tehtud. Ei olnud. Nimetan siinkohal kursuse põhjaks seda serveriruumi, kuhu oma kursus üles ehitada. Vot mina ei oska ära jagada neid poliitilisi mänge ega ole viitsinud mõelda poliitiliselt korrektse pealkirja üle. Vaatame, mis homne post toob. Homne päev on Luua päralt.

Uus kursus

Eelmisest sissekandest on pea nädal möödunud. Polnudki erilist põhjust, millega seoses kursuse loomislugu kirjutada. Võimalik, et siit alates saab alguse teise kursuse loomislugu.

Meenutasin Avatud Ülikooli Keskusele (AÜK) meie kunagist jutuajamist, mis leidis aset veel enne taimekursuse loomise algust. Tükk aega oli sealt poolt hämmeldunud vaikus. Siis tuli kiri, mis sisaldas kaht olulist punkti, mida tuleks pisut kommenteerida.

Ma pole Sinu kirjale sellepärast vastanud, et me pole veel selgusele jõudnud, kuidas peaks seda kursust pakkuma, et ei haavaks Teaduskooli huve. Teaduskool töötab hetkel välja Taimeanatoomia kursust ning kui nad seda pakkuma hakkavad, siis on nn Sinu kursus (mille väljatöötamist Teaduskool materjalide tõlkimise näol toetas) neile konkureerivaks kursuseks. Kui Viire tuleb aasta alguses tagasi, siis meie täienduskoolitustalituse juhataja arutab Viirega asja läbi. Võimalik on, et kui meie kaudu kursust pakkuda, siis peaksime teaduskoolile sissetulekust mingi % maksma, mis korvaks tõlkekulusid.

Uue kursuse väljatöötamist võid alustada. Kursuse põhja tegemiseks vajan selle kursuse täpset pealkirja. Esialgu sellest piisab.

Kummaline on siinjuures asjaolu, et Teaduskool üldse olemasolevat kursust uuesti välja töötab, selle asemel, et see tööle panna. Iseendale konkurentsi tootmine on mingisugune uudne nähtus, millele on kindlasti olemas ka ärimaailmas mingi kaval nimetus. Sellest oli juttu, kui suuri summasid selle tõlke eest maksti. Kuna meil on viis peatükki, siis maksis see Teaduskoolile kokku 2500 krooni. See korvaks kõik suured kulutused. Teisalt aga töötas TK egiidi all see materjal ka kolm aastat, mis peaks kulusummat tublisti pisendama.

Et sisuliselt oli see enamvähem vastus, mis võib viia olukorrani, et kursust tegelikult ei avatagi, kadus mul mitmeks päevaks soov teist korda järjest tühja tööd teha. Ka ei saa ma aru, miks peab see kursus olema konkureeriv. Selle koostamist alustades pidasin ma silmas, et sellest saabki TK kursus. Kui TK aga seda ei soovinud, ei peaks see neile ju ka mingit "ohtu" valmistama. Ja miks peaks AÜK kartma konkurentsi? Siin on mitmeid mulle arusaamatuid nüansse.

Uue kursuse sisu osas rääkisime me AÜK-ga ka esialgu teineteisest mööda. Mina oleksin pakkunud universaalset kursusetöö koostamist algajale, kuid selliseid olevat iga teaduskonna juures. Paraku pole ma neist ainsatki seni näinud ega neist kuulnud. Võimalik, et kõik need kümned sarnased kursused on taas pelgalt loomisel. Ja ka ei saa välistada, et keegi heasoovlik on võtnud AÜK-sse kõne ning hoiatanud diletantlike iseahakanud õpetajate eest. Muutu või paranoiliseks!

Igatahes anti korraldus viia kursuse eesmärgid kooskõlla Ülle varasema kursusega. Ülle kursus oli mõeldud uurimistöid teostavate õpilaste juhendajatele. Nüüd jõudsin ka mina endas kompromissile ning pakkusin välja kursuse Teadusliku uurimistöö koostamine algajaile, mis hõlmaks ühtaegu nii õpilasi kui ka õpetajaid. Vaatame, milline vastus tuleb seepeale AÜK-st.

Kursus on valmis

Tänane päev oli siiski suhteliselt tegus, ja seda vaatamata piinlikule asjaolule, et ma sattusin kodus oma XAMPP-iga hoogu ega jõudnud ikka kuidagi Torni. Eks sellele mu hoole lisas omamoodi hoogu asjaolu, et Janno saabus MSNi ning andis mulle paar konkreetset juhist ning lohutas, et sellest pole midagi, kui asjad näivad mitte töötavat. Peaasi, et tegelikult ikka töötab. Ja nii oligi. See XAMPP jättis mulje, justkui ta ei logikski end MySQL-i sisse. Ometi toimis mu enda arvuti siiski kui server. Seega sain ma võimaluse igasuguseid mõtteid teostada, mis ammu meeles mõlkunud. Seda siis peamiselt PHP-põhise kodulehe kallal. Pidasin algul plaani kohe hommikul Torni minna. Siis tõukasin selle teo lõunale, edasi aga jäin äraootavale seisukohale, kuna üks mu ENTA kolleegidest küsis minult veel eile kelmikalt, et kas ma olen täna kl 13...15 vaba, et temaga koos lõunastama minna... Too sell aga unustas oma ettepaneku ära ning nii ma siis poole nelja paiku hommikueinestasingi üksinda kodus. Grillkanakoivad on vaid siis söödavad, kui need on pealt tumepruuniks kõrbenud. Kusjuures need on siis suisa maitsvad. Igatahes ei puudunud palju, et ma oleksin ka seminari hilinenud. Hilinemine mulle ei meeldi, pigem siis jätan minemata. Kuid milleks ma ikka sinna minemata pidanuks jätma, kui PowerPointki puha valmis...

Igatahes ma riskisin parkimistrahviga, kuna ei leidnud üles seda posti, mille sisse oma münte toppida. Siis tormasin kui orav Matemaatika- ja informaatikateaduskonna hoone kolmandale korrusele. Too tundus vaikne, nii vaikne. Eks ma siis arvasingi, et ronin veel veidi. Ronisingi neljandale, kus olid mõned uksed avali. Ühes suures ruumis istus arvuti taga üks tuttava näoga tädi. Ja saalis umbes 3 inimest. Too oli küll üks vahva õppejõud, kuid mitte see õige. Teise ukse vahelt piiludes tundsin ära Karini, kes parajasti WebCT, mis oli suurelt ekraanile kuvatud, kallal asjatas. Lipsasin sisse.

Esimene meeskond (duo) esitas oma kursust paralleelselt kahel ekraanil: ühel oli PowerPoint ja teisel siis Oskar Ohaka nime alt sisse logitud kursus. Mina ei suutnud oma ülimat nutikust ära kiita, kuna andsin sellele Oskar Ohakale vahetult enne kodunt lahkumist juurdepääsuvõimaluse ka oma kursusele. Igatahes minu enda PowerPointi vaja ei läinudki, kuna mul oleks olnud füüsiliselt keerukas klassi ees kahe arvuti vahel silgata. Enamasti kasutatigi ainult WebCT-d. Tutvustuseks anti aega 10 minutit, kuid mitte keegi vist kella küll ei vaadanud ning kellegi esinemist ei katkestatud. Kuid ega keegi liialt pikalt ju ka ei rääkinud. Igatahes igaüks tutvustas lühidalt, mis imesid ta oma kursusega teinud oli.

Siis oli võimalus saalis olevatel inimestel küsimusi esitada. Mõnele ikka esitati ka ja ka mina esitasin. Peamiselt aga tegi Karin ise mitmesuguseid ettepanekuid, mida kõike veel teha võiks ning mida paremini teha saaks. Mind suskas ta millegipärast viimaseks esinejaks, ehkki registreerimise ajal olin ma kindlasti umbes neljas. Kas tulenes see asjaolust, et minu kursusele ei olnudki midagi ette heita või sellest, et aeg oli hiline, igatahes Karin ise mulle küsimusi ei esitanud, tema olevat mu kursust vaadanud ja aru saanud, et kursus on valmis. Küll aga juhtus piinlik moment nii mu Teaduskooli logo kui ka "pöörleva pildikesega", mis kumbki ei kuvandunud. Karin lohutas, et see olevat kohaliku arvuti viga. Üks noormees tundis siiski huvi, mis seal tegelikult näha peaks olema ning Karin ässitas takka, et vaadaku siis ise kodus.

Seejärel teatas Karin, et kõigil, kel olid selleks hetkeks ka retsensioonid tehtud (neid pidi ikka kolm olema), saavad arvestuse ning tänased esimesed julged esinejad võivadki piirduda vaid ühe retsensiooniga. Tagatipuks kinkis ta veel ukselingile paigutatava keelumärgi "Ära sega, ma teen e-õpet" ning rinnamärgi tekstiga "Teistest Ees". Ja seepeale oli kell juba kuus läbi ja meil oli aeg laiali minna.

Kui jõudsin koju, asusin koheselt poolelijäänud lehekülje kallale. Janno pahandas minuga, et ärgu ma ometi hargnegu kõrvalistele tühiteemadele ning tegelegu pigem "põletavate" probleemidega. Näiteks esileht. Muutsin siis esilehe nuppude värvuse, neile kuvanduva teksti fondi ja värvuse ja üldse kogu lehe fondid läbi ühtse *.css faili. Tõsi, nupud olid küll piltidena ning juba varem valmis treitud. Siis kujundasin mõned leheküljed inimsõbralikumaks. Ja lõpuks võtsingi käsile esilehe. Esileht tähendas tegelikult viie uue faili loomist. Kui asi näidata kõlbas, saatsin selle ka Tiiule vaadata, kes mainis: "Tore! Meeldib, eriti IE-ga piltide liikumine. Ja idee. /--/ Minu kunstnikuharjumused (11 aastat kunstikooli, eks ole) loodavad sel esilehel näha natukesegi terrakota-värvi täienduseks külmale sinisele. Kasvõi kirjad klahvidel, palun.". Paar küsimust ka oli. Kui nüüd tõsine olla, siis olin ma esmapilgul sellest TERRAKOTAST jahmunud, kuna nägin vaimusilmas algusest peale kogu lehte sinise ja musta ja halli erinevates toonides, valgel taustal. Helesinisele olevat aga heaks kontrastiks oranž. Õigupoolest on see lausa vastandvärvus. Ma pole küll aastatki kunstikoolis käinud, kuid minu silma kriibiks selline asi kohutavalt. Näitasin proovilehte ka oma sõpradele, kes esialgse kujunduse ja värvigammaga üsnagi rahule jäid, eriti kui tumehallid pealkirjad tumesiniseks disainisin. Kuid et tegemist on siiski proovilehega, siis soostusin seda terracotat proovima. Küll sai kole! Aga las Tiiu ise ka veendub selles. Proovilehed said toimima ning ma saatsin enda lõbuks iseendale mitmeid vahvaid kirju, nagu Muhv. Vaatame, mis tulemuse siis ülevaatus toob.

Järgnevalt, tegutsemishoogu sattununa, mõtlesin visata pilgu enda kursuse retsensioonile, mille kaasõppija Esta kenasti esitanud oli. Lisaks suurele kiidulaulule oli seal ka vaid üks küsimus: "Milleks Assignments, kui sellega midagi teha ei saa?" Ega jah, ma ei seletanud ju seda ka oma suulises ettekandes ära. See õnnetu uus WebCT on puha ingliskeelne (vanas versioonis sai keele eestikelseks vahetada, uuel vist vaid saksa- ja prantsusekeelseks) ning ei maksa imestadagi, kui seda Assignmenti keegi eesti keeles ei nimetagi. Aga ma vastan siis siin. Miks peakski kõik kodutööd olema õppijal kohe ette teada? Äkki oli mul plaanis neid üllatada? Näiteks mõtlesin esinemisi kuulates käigu pealt välja, et selles samas Assignmentis saavad üleval olema ässitavad ideed, mille järgi õppijad näiteks esitagu õppimise käigus vastastikku küsimusi. Igaüks esitab ühe küsimuse ja kommenteerib kõiki vastuseid. Kindlasti aitab see kaasa kontrolltööks valmistumisel.

Homne päev on mul aga töövaba. Kui mitte tööks pidada isakohustusi ning vanema poja altari ette toimetamist. Õigupoolest pole ma kindel, et altarini asi jõuabki, kuna meie peres pole jumalatest kunagi suurt lugu peetud ning minu meelest on jumalatelt ja kirikutelt toe otsimine nõrgema rahva tava. Ei aita meid ükski jumal, kui me ise luuserdame.

Üks naaskelja ütlemisega kursusevend küsis Karinilt, et kas nüüd võib siis blogimise lõpetada? Muidugi võib, sest arvestus on ju käes. Iseasi, kas see lõpetamine ka mul õnnestub. Võimalik, et pean mõne aja selles ajaveebis vahet, kuni asun uue kursuse saamislugu jutustama. See uus peaks tulema niipea, kui Avatud Ülikooli Keskus heakskiidu annab. Päris omaette (oma lõbuks) nokitsemine on küll meeldiv ajaviitmise vorm, kuid pisut liiga aeganõudev. Pealegi tahaksin ikka, et mu tegemistest ka mingit kasu tõuseks. Uus kursus on planeeritud teemal Teadustöö alused või midagi sellesarnast. Näis, kas tellimus tuleb.

Retsensioon

Õhusaaste mõju ökosüsteemidele

Naima Kabrali kursusetööst

Üldmulje

Lehe tausta idee on hea, ehkki korstnaga pilt on pisut intensiivne ning ei ole minu laial ekraanil kuigi kena, kuna moodustab kokku neljast samasugusest pildist. Veelgi suurema resolutsiooni korral oleks neid taustapilte veelgi rohkem.

Soovitus: Taustapilt võiks olla veelgi suurem, ent märksa vähemintensiivne, pooltoonides. Nii ei segaks see taustale kirjutatud teksti.

Bannerit pole. On lihtsalt suur pealkiri. Taust on hehesinine, pealkiri tavaline sinine.

Soovitus: Siiski võiks püüda välja töötada banneri, milles oleks rohkem kujunduslikke elemente.

Lingid-kaustad on hetkel kahesuguste ikoonidega ja paiknevad lehe vasakus servas üksteise all. Ühel linkidest on sisu seletus.

Soovitus: Ikoone võiks kasutada julgemalt, nii et iga kaust oleks selle põhjal ära tuntav. Õppematerjalide juures olev tekst - Siia tulevad kõikide loengute materjalid elektrooniliselt - on pisut üleliigne. Piisaks ju pealkirjast, kuna "loengute materjalide tulivikus tulemine" pole oluline, et märkida, nagu ka mitte see, et need saavad olema "elektroonilised". Muul moel neid sinna ju panna ei saagi.

Vasakmenüü värvuse valik on ülejäänud kontekstiga võrreldes sobiv. Üldine värvusgamma näib olevat sinimustvalge. Õpilasele enesele on isiklikest vahenditest jäetud jälgida vaid oma hindeid (tulemusi).

Peab mainima, et üldmulje on rahuldav. Sellise kujundusega kursus ei tõuka eemale. Menüü on arusaadav.

Menüü

Menüüs on esilehel viis linki: 1) kuruse kirjeldus, 2) Kursusel läbitavad teemad, 3) Õppematerjalid, 4) Kordamisküsimused, 5) Kirjandus

Kursuse kirjeldus on üles pandud *.doc failina. Soovitus: Minu meelest oleks mugavama kasutamise huvides sobivam see lehekülg üles panna *.html failina. Võimalik, et mingi teise sätinguga avaneks see dokument kursuse aknas, minul tuleb see aga enda arvutisse laadida ning avada MS Wordiga. Samas jääb lehekülg Your location: Home Page › Kursuse kirjeldus täiesti tühjaks.

Kursuse kirjeldusest võib lugeda, et Kursuse toimumise vorm: Osaliselt veebipõhine õpe, mis selgitab nii mõndagi.

Kursusel läbitavad teemad on samuti *.doc failina. Soovitus: Võiks kaaluda üles panemist *.html failina.

Õppematerjalid töötavad kenasti. Isiklikult mulle meeldib, et kasutatud on sama fonti (Bookman Old Style) nagu ka dokumentides. Soovitus: Soovitaksin ka nendel lehtedel kasutada siniseid ja sinisemaid toone, mitte pruune ja tumeroosasid. Kuid see on lihtsalt vormistuslik nurin.

Kordamisküsimused on ka *.doc failina. Soovitus: Võiks kaaluda üles panemist *.html failina.

Kirjandus on *.html failina. Et kursus on pelgalt veebitoega, ei saa ka pahaks panna, et siin jaotuses pole toodud ainustki veebilinki.

Tundub siiski, et veebipõhine tugi on kõnealusele kursusele veidi vähene. Tuumakamaks osaks on õppematerjalid. Kindlasti annab seda edasi arendada selliselt, et veebitoega kursus muutuks veebipõhiseks kursuseks auditoorse toega.

Test koosneb 10 küsimusest. Vastust ma ei saanud. Kuid valikvastuselised küsimused olid eeltäidetud. Soovitus: Ka valikvastuselised küsimused peaks täiesti tühjaks jätma.

Foorumid on mõistlikult üles ehitatud. Esialgu on seal vaid kaks kirja foorumis Kodutööd, kus ühe sisuks on: "Referaadi teemad ja esitamise nõuded on toodud vahendi Assignments kaudu." Tegelikult ei vasta see tõele, kuna juba järgmises sissekandes on nii nõuded referaadile kui ka referaatide teemad lisatud *.doc-failidena. Soovitus: Soovitaksin kindlasti need teemad kui ka nõuded lisada siiski kusagile kursuse esilehele. Kõne alla tuleks ka nende dubleerimine *.html-failina.

Vasakmenüü õppematerjalidest avanevad üksnes samad õppematerjalid, mis on ka esilehelt avades. Soovitus: Siin võiks lisaks olla ka link kirjandusele, veebilinkidele (mis küll ka eraldiseisva nupuna olemas) ja miks mitte ka eelmises punktis öeldud teemadele ning nõuetele. Idee on selles, et osa inimesi armastab navigeerida vasakmenüü, mitte esilehe kaudu. Hea, kui õppija saaks igalt poolt vajaliku materjalini.

Your location: Web Link sisaldas üllatuslikult terve rea huvitavaid linke. Soovitus: Need lingid peaksid olema ka kusagil mujal vihjatud, et õppija ei pruugiks nendeni jõuda juhuslikke radu pidi.

Kokkuvõttes näib veebitugi kursusele Õhusaaste mõju ökosüsteemidele end õigustavat, kuid seda saaks mõningaid muudatusi sisse viies veelgi parendada. Tubli, Naima!

Blogimata

Kohv sai tehtud, isegi mitu tassi. Planeeritud blogi sai küll õhtusse tõugatud, kuid et sellest ei sõltu suurt midagi, siis tõukan selle veel veidi edasi. Eks näib, kunaks. Veebitugi andis mulle häid näpunäiteid ning oma esitlusega sain kiiresti valmis.

Selgus, et Firefox ei töötanud ei halvemini ega paremini kui IE ning mingisugune pisiviga on hoopis XAMPP-is eneses, mille tõttu see MySQL-i korralikult käima ei pane. Kosmeetiliste parandustega tegelesin ma ka. Kuid suuremad muudatused jätsin siiski tegemata. Minu meelest ei ole midagi ebatänuväärsemat, kui tasahiljukesi remontida kolme mehe poolt kokkukeevitatud kodukat. Selles on nii palju minu meelest mõtlematuid asju, et ma lihtsalt jätsin asja pooleli.

Ma ei eita, et viga võib hoopis minus olla. Samas ma siiski ei saa hästi aru, mispärast mõned asjad peavad olema sellised nagu need on üksnes sellepärast, et teistel ka nii on. Näiteks milleks peab leht olema tingimata PHP-s ja hirmus keeruliste segamini paisatud failide rägastikuna. Kas sellepärast, et keegi teine järgi ei suudaks (ei viitsiks) teha? Igatahes tekib lootusetuse tunne, kui neid esinevaid vigu jälitada. Üks tuleb ühest, teine teisest ja kolmas kolmandast failist, olgu need siis *.php, *.css või koguni *.js failid.

Igatahes tekkis seetõttu mul kange soov hoopis hommikul torni minna ja asja sealt otse ja vahetumalt proovida. Seda enam, et täna jäi ju käimata.

Kurvastav on see, et siiamaani pole Avatud Ülikooli keskusest mingit vastust. Justkui polekski ma kirja kirjutanud ja küsimusi esitanud. Hakka või mõtlema, et ignoreeritakse. Või et "uuritakse tausta". Igatahes ei innusta seesugune vastamatus kohe mitte üks raas. Peakski nüüd õige välja mõtlema uue taktika või uudse lähenemise. Võib ju uskuda, et mu eksjuhendaja, kellega poes kohtudes võisin veenduda, et ta pole mu viimast kirja lugenudki, ei loe kirju. Kuid AÜK inimesed ju siiski loevad. No ei tea. Ehk on puhkusel või midagi veel labasemat.

Aga eks paistab, kui edukas see homne on. Parem oleks, kui ise endaga rahul saaks olla.

Uttutõmbeaeg

Algatuseks kadus mu juba üles pandud sissekanne uttu, kuna ilmselt vajutasin ma väikest parandust tehes mingil moel valele klahvile, mis, selle asemel, et sissekannet uuendada, selle sootuks deliitis.

Igatahes ei tulnud minu hommikusest ärkamisest midagi välja. Planeerisin ju end tänu ilmsele üleväsimusele magama paar tundi kauem. Nii seadistasin veel õhtul oma mobiili piiksuma kl 5:30 asemel alles kl 7:30-ks. Kuid paraku ei kuulnud ma piiksugi. Ilmselt tegeles see mu ustav taskutelefon äratamise tervikliku tsükiliga, kuna kui ma poole ühe paiku end maast lahti kangutasin, piiksatas too haledalt, andes märku tühjenevast akust.

Selgus veel, et keegi oli mulle varavalges helistada üritanud, mingilt mulle tundmatult numbrilt. Ei kuulnud. Kuulsin alles seda, kui kl 10 paiku sõbratar mulle helistas ning niipea kõne katkestas, kui lõpuks vastamisklahvi leidsin. Selle vastamise klahviga on ka müstilised lood. Ma nimelt unustan igal ööl selle asukoha. Hommikuti aga ei oota need helistajad iial piisavalt kaua, kuni ma manuaali läbi jõuaksin lugeda. Eks see meenub ju niigi, umbes 5 sekundi jooksul. Tõenäoselt aitaks probleemi lahendada see, kui ma seadistaksin telefoni selliselt, et vastata saaks mistahes klahvivajutusega. Teisalt pole selline säting jällegi taskus vedelevale telefonile hea. Olen mitmel korral pidanud vastu võtma lukustumata klahvide tõttu ekslikult mulle tehtud kõnesid.

Aga peale ehtsa telefonihelina mind eriti miski ei ärata. Ja ilmselt ka seda alles juhul, kui mu teadvus hakkab taastuma ning selg magamisest tulitab. Tõsisema väsimuse korral ei kaota ma mitte üksnes teadvust, vaid muutun ka kurdiks. Minu pisem luukene tõstetakse ühe pisikese lihase abil keskkõrvas kahe äärmise luu vahelt välja ning pärast uinumist ei ärkaks ma ka selle peale, kui tühjade plekk-konteineritega prügiveoauto mu akna all asfaldile külili keeraks. Seesugusele nähtusele saaks kindlasti anda meditsiinilise diagnoosi - üleväsimus. Igatahes ei saagi ma kogu sellise jama peale nüüd muud teha kui end haigeks kuulutada. Lihtsamalt öeldes, uttu tõmmata.

Kell 10 pidin olema ju seminaris. Sedapuhku on need pedaosakonna seminarid kaunis tüüpilise ülesehitusega, kus õppejõud vähendab oma koormuse miinimumini ning üliõpilasel tuleb nahast välja pugeda, et "läbi saada". Sulle antakse suur pakk, vähemalt pooleteisekilone, inglsikeelset kirjandust. See on tihedat "tarka" teksti täis, mis meenutab mulle veidike Lenini kogutud teoseid. Ei aniustki illustratsiooni. Seminaris siis peavad üliõpilased tõestama, et on olnud suutelised teksti mitte üksnes ära tõlkima, vaid sellest ka aru saanud. Kusjuures aru võib ju saada nii õigesti kui ka valesti ning õppejõud siis teatabki, milline mõtlemine see õige on. Hiljem tuleb osata läbiloetud materjalid analüüsida, seejärel kokku sünteesida ühtseks tervikuks. Referaat peaks olema ikka umbes poolesajaleheküljeline. Õnnetuseks ei ole ma veel kordagi sellele seminarile jõudnud. Ja ilmselt poleks ma end sellele registreerinudki, kui see poleks olnud mulle kohustuslik. Ma ei taipa ka seda, miks see seminar peab olema tööpäeva varahommikul. Kuna mina kuulun nüüdsest osalise koormusega õppijate hulka, siis olgu see mulle väikeseks õigustuseks sealt puudumisele.

Samas kujutasin ette, et lähen pärast seminari torni ning tegelen sealse kodulehe vormistamise ning kujundamisega. Mis ma nüüd siis, haigena, sinna ikka tukastama lähen. Seda nähtust saaks diagnoosida juba suisa narkolepsiaks. Kuid ilmselt saan ma selle töö ka kodus ära teha, kui käivitan oma XAMPP-i ning jälgin, kas Firefox kuvandab mulle vajaliku pildi. Tänu WebCT vigadele on ju tulnud terve rida võimalusi Internet Exploreris ära keelata, mispeale ka lehekülje eelvaade korralikult ei tööta.

Igatahes olen seoses selle sissekande kordava kirjutamisega (algne tekst oli siiski märksa mahlakam) piisavalt virgunud, et teostada järgmised eluetapid:

• valmistan uue suure tassitäie kanget kohvi


• tõukan hilisõhtusse planeeritud blogi-sissekande


• uurin, kas selle kursuse veebitugi annab minule asjalikku infot homse esitluse kohta ning siis teostan PPT vastavalt nõuetele


• vaatan, kas Firefox töötab koos XAMPP-iga laitmatult ning positiivse tulemuse korral teostan järgmised sammud>/li>
  
• viin sisse mõned minimaalsed kosmeetilised muudatused kodulehele


• ehitan suuremate muudatuste jaoks alternatiivlehe katsetuste tarvis, et neid enne avalikustamist kolleegidele tutvustada

See, et ilmastik ühe inimolevuse tegevusi sedavõrd mõjutab, ei saa olla vastuvõetav. Midagi resoluutset tuleb välja mõelda!

Jõupunktist

Tegelikult hakkab tasahiljukesi see kursus loodud saama. Kordan veelkord, et nii mõningaidki ideid on veel, kuid kõiki neid saab ju ka hiljem realiseerida. Näiteks pole mul lihtsalt aega olnud muuvisid lisada, kuid kuna mulle istus pähe mõte need lisaks iseeneslikule toredusele veel ka eestikeelsete vihjetega varustada, pean selleks leidma lihtsalt hulgaliselt vaba aega ning sobiva arvuti, milline suudaks mu soove korralikult täita.

Täna hakkasin otsast kokku panema esitlust PowerPointis, kuigi kursuse foorumites räägitakse sellest üha ettevaatlikumalt. Põhiosa sain valmis. Kui keegi peaks mulle homseks foorumil ka mõne täpsustava vihje vastama, saan selle õhtul või neljapäeva hommikul lõpetada. Näiteks ei tea ma, kas olulisem rõhk tuleks asetada kursuse eesmärkide või hoopis tehniliste lahenduste tutvustamisele.

Täna (st teisipäeval) tõusin juba pool kuus, et igaks juhtumiks valmis olla. Kuna polnud seda vastikut lund, mida autolt küürida, jõudsin veel koguni ka bensiinijaamast läbi käia. Oleks vist liigne lisada, et käisin seal sigarette ostmas, kuni need veel odavad on. Paak oli juba täis. Sõit Luuale kulges pimeduses ning piimjas udus. Haakisin end mingisugusele maasturile taha, et ei peaks pidevalt käsikaudu teed otsima. Oleksin teeotsastki peaaegu mööda sõitnud, kuna too kippus ületama seaduslikku 90 km/h. Kohal olin suisa pool tundi enne tundide algust. Nii varase ajaga ei olnud midagi tarka peale hakata ning nii istusingi tükk aega autos ja kuulasin raadiost hitte.

Tunnid olid igavad. Teemadel polnud väga vigagi, kuid see meeletu madalrõhkkond ei mõjunud üksi mulle, kes ma klassi ees võimeldes siiski ärkvel püsisin. Õpilased jagunesid peamiselt kolmeks. Ühed tukastasid, teised kuulasid ja töötasid kaasa ning kolmandad tegelesid omavaheliste probleemide aeg-ajalt valjuhäälseks muutuva lahendamisega. Eks ma siis pidin ise veelgi enam võimlema ja diafragmat pingutama, mis mõneks ajaks taastas meeldivalt piimja oleku. Suures vahetunnis kavatsesin lugeda kaasavõetud kohustuslikku inglisekeelset materjali. Ma ei tea ainsatki igavamat lektüüri kui pedagoogilised heietused miskite tarkurite sulest. Igatahes kippusin suisa tukkuma jääma.

Ei aidanud ka jalutuskäik mõisahoonesse, kus sekretäri ruumis automaatkohvimasin seisab. Isegi kohv ise ei aidanud. Viimase tunni puhul teatasin tegelastele, et seekord me mingisugust pissipausi ei tee ning põrutame kuni eduka lõpuni, saabugu see või tunnike enne õiget aega. Ja siis läheme laiali. See stimuleeris meid kõiki mõneks ajaks ärkvele. Vahepeal veel jõudsin sõbrale helistada ning tühistada oma natukene ebarentaabli kutse "Georgit" vaatama, mis pidi alles kell seitse õhtul kohalikus klubis linastuma. 40 krooni pilet ja puha. Sõber oleks pidanud selle peale tulema kohale suisa Viljandist. Hakkasin mõtlema, et 110 kilometrit selleks maha bussitada, et poolteist tundi vaadata filmi, polnuks mõistlik. Küllap seda filmi näidatakse veel teinegi kord. Pealegi poleks mitte keegi garanteerinud, et ma seda 40 krooni elegantselt maha poleks tukastanud.

Kuue tunni jooksul tegelesin veel Luua asjadega. Mitte et need kõik seepärast veel tehtud oleksid saanud. Seejärel jõudiski aeg esitluse kätte ning nüüd olen otsaga just siin. Tahtsin päeval pähe karanud mõtte blogisse panna, kuid ei saanud kuidagi sobivale lainele. Idee püsib ja laagerdub ning millalgi ka avaldub, ilmselt Toriseja toredustes. Nüüd aga peaks midagi selle koletu unisusega ette võtma. Polaaröö!

Nagu kutsuv tuluke

Vahetasin siinpuhul kursori vaate: kui tavaliselt pildile liikudes muutub kursor käekujuliseks, siis seekord peaks kuvanduma noolega küsimärk. Ja kui see nii pole, siis süüdistage oma brauserit. Internet Explorer peaks muuhulgas näitama ka piltide allkirju, mis vähemasti viimase kuu jooksul siia mul ka lisatud on.

Hommikul enne 12 saingi Luuaga seotud plaanid täidetud. Tornis olles sain kolmest pooleliolevast tööst ühega jutule ning tegin selle sissejuhatava osa praktiliselt valmis. Kella poole kuue paiku koju jõudnult leidsin postkastist mulle seoses kooliga tehtud edasised plaanid. Muuhulgas oli nende sekka planeeritud ka iseseisev veebipõhine töö. Et see aga leiab aset alles jaanuaris, on aasta lõpus sellega aega tegelemiseks kuhjaga. Edaspidi tuleb mul siis käia kaks-kolm korda nädalas Luual. Või õige kolikski sinna? Kooli poolt pakutaks ka tuba. Igatahes tasub olukorda vaagida kahest otsast. Tõsi on see, et ma ei soostunud Luual käima selle vähem kui 2000 krooni pärast. Küll aga olin nõus korraldama veebipõhist õpet. Siis leppisime kokku, et esimesel kuul või isegi poolaastal peaksin ma siiski kohal käima. Tulin vastu. Nüüd siis jaanuari lõpuni, 2...3 korda nädalas. Huvitav, kas veebruarist läheb siis meil lahti kõrgtehnoloogiline veebipõhine õpe? Vaevalt.

Tendents on ilmne. Inimene peaks võimalikult väikese tasu eest tegema võimalikult palju tööd. Seda juhul, kui vaimset tööd ning teadmiste vahendamist üldse tööks saab nimetada. Õigupoolest poleks mul ka midagi sedasorti vaba aja veetmise vastu. Kuid sellisel juhul tekib küsimus, mis ajal ma saan teha seda, mille eest mulle makstakse?

Ilma rahata saab ka kahtlemata elada. Kusagil üksikul saarel, kuhu on ehitatud Supermarket, kus tasuta lihaprodukte jagatakse. Sest ilma lihata mina elada ei saa. Need kes suudavad, elagu... toogu aga kõik neile pakutav liha mulle. Selles küsimuses ma elektronposti ei usaldaks.

Igatahes on see Luua kui tuluke, mis kutsuvalt kaugustes plingib. Salapärane, võõras, oma huvitavate kommetega, tundmatu personaliga. Viimase hulgas näib olevat väga kenasid inimesi, kuid ilmselt ka kummalisi. Õpilased on aga vahvad. Paljudel neist on ilmselt olnud varem raskusi õppimises. Kui nad aga just väga tugevasti ei põtki, siis saame tasapisi ka mäele. Üks kursus, suurim, tegi minuga oma esimese arvestusliku töö. Need, kes tunnis hoolega kuulasid, ei vajanud isegi mitte abimaterjale, et küsimustele tasemel vastata. Järgmise sammuna oleks suurepärane neile vähestele selgeks teha, kes minuga võistu jutlema kipuvad ning ühtlasi teisi segavad, et kasulikum on siiski kuulata ja kaasa mõelda.

Kild killu kaupa

Minusgususele hüpikhiiresarnasele ööloomale on osutunud kõige keerukamaks ühele kindlale asjale pühendumine. Kõige edukamalt kukub see ehk välja küll mitmesugustel väljasõitudel, kus ollakse lihtsalt fakti ette seatud, et muu valdkonnaga suurt tegeleda ei saagi. Näiteks ei võtnud ma Pärnusse ettenägelikult sülearvutitki ühes, et mitte lasta end ahvatleda muudest tegemistest. Ettenägelikkuseks oli teinegi põhjus. Nimelt, nagu see tihti sellistel juhtudel kombeks, polnud konverentsisaalis piisavalt vooluallikaid, numbritoas aga puudus levi. Kas see oli just ettenägelikkuse põhjus või hoopis elukogemus, on teine teema. Kuid minutagi oli kolmandikul osalejaist läptop kaasas. Seetõttu kirjutasin suisa tagasisidet andvasse küsimustikku vastava märkuse - sellistele koosviibimistele tuleb organiseerida ka pistikutega varustatud töökohad või vähemasti pikendusjuhtmed, kuna reeglina peavad sülearvutite akud vastu vaid 2...3 tundi.

Täna ootab mind torn. Sealgi on kolm paralleelset pooleliolevat tööd, millest vähemasti ühe arendamisega peaksin veel kahe nädala jooksul valmis saama. Tööleping näeb küll ette, et sellega võiksin ma tegeleda ka kodus. Teisalt on kodus terve rida tegemata töid, mis ahvatlevad. Seega on suur soov tegeleda mitmega asjaga korraga. Mõistagi võib korraga kohvi juua, suitsetada, telekat vaadata, arvutada ja kirjutada, kuid näiteks kolme kirjatöö paralleelsest kirjutamisest ei tule ka head nahka. Nüüd on mul kolm valikut:

Kohe torni minna ning seal virguda ning käivituda, lõpuks ka tööle asuda. Kuigi siin on suur risk, et mu mõtted keerleksid teiste tegemata asjade ümber, millistest mõned juba akuutseiks kipuvad muutuma.

Tegeleda virgumisega kodus ning teha vähesmasti algust paari kiireloomulise esitlusega, millest esimene peaks valmis olema homseks, teine aga neljapäevaks. Homne peaks puudutama Luua kontrolltööd, teine aga olema omaette sarikaks käesoleva kursuse loomisloole. Seejärel minna lõuna paiku torni ning tegeleda seal vaid sealsete töödega.

Torni üldse mitte minna, vaid tegeleda algul kõige kiiremate tegudega, seejärel ka tornis tegemisel olevatega. Samas, XAMPP ei tööta mu Vistas selliselt nagu ma ootanuksin. Võimalik, et süüdi on WebCT, mille tõttu pidin nii mõnedki sätingud IE-s muutma ning tänu sellele ei tööta selles ka näiteks *.mov failid ega *.php eelvaade. Mitmete poolt kiidetud tiluliluderohke Firefox aga näitab mul klippe tõrgeteta, millest võiks järeldada, et ehk töötab siin ka XAMPP. Seda peaks kontrollima. Positiivne tulemus vähendaks ümberlokaliseerumise vajadust.

Kuidagi peaks jõudma seesuguse automatiseerumiseni nagu enamik inimesi seda suudab. Üks asi korraga, üks teema korraga, ei mingeid hargmõtteid! Tean selliseid inimesi rohkesti. Üks suurepärane kriteerium neile on võime lugeda. Minul selline võime puudub. Kardan, et isegi täielikus vaakumis mõtleksin lugemisega paralleelselt ka muid mõtteid ning teeksin ülestähendusi, mis loetavaga üldse ei seostu. Kui aga keegi veel mind samal ajal kõnetama peaks, reageeriksin ma otse loomulikult kõnele. On aga inimesi, kes suudavad end muust maailmast välja lülitada, niipea kui raamat või muu kirjatükk silme ees seisab.

Mõneti olen püüdnud oma killustatust vältida mitmesuguste päevaplaanide ja -kavade koostamisega. Kindlasti võiks nüüd parastada, et selliste plaanide koostamise asemel võinuks ma parem planeeritavate tegevustega tegeleda. Kuid nii lihtne see siiski pole. Kui tegemisel on kuni viis erinevat tegemist, siis ehk veel. Aga kui tegeleda viie erineva asjaga, millest igaühes vähemalt viis tegu tegemist vajab, ei pääse ma kuidagi planeerimisest. Tänu sellistele plaanidele olen suutnud end siiski pisut distsiplineerida ning ununema kippuvad asjad meeles pidada.

Nüüd aga esimese killukese juurde. Eile kandsin küll tulemused e-kooli, kuid oma personaalsele koolilehele veel mitte. See tegu ei tohiks üle poole tunni võtta...

Homme on jälle öö

Kohe saab kell homme. Tänaste igat masti nohistamiste peale kulus siiski rohkem aega kui seda paberil plaanida oskasin. Vähemasti neli prisket tegevust jäid edasipidiseid šansse ootama.

Ja mida tarka ma siis tehtud sain? Õpilaste kontrolltööd hindasin ära ning kandsin nende tulemused e-kooli. Ka õiendasin kõigi oma kolme juhendatava kursusega. Nüanssidesse laskumata ning erinevatele kursustele kulunud panust arvestamata oligi see sisuliselt kogu mu tänane saavutus. Masendavalt vähe, kas pole?

Õnneks on homme jälle öö, polaaröö, või vähemasti midagi selle lähedast. Kui inimsilm koos hea fantaasiaga kujutavadki ette, et mingil ajavahemikul on päev, siis seda on see tõesti vaid neil harvadel juhtudel, kui pilved taanduma peaksid ning tilluke kollane kääbustäht end ilmutab. Digikaameraga saab küll ööpäevaringselt vaid öörežiimil pildistada, eriti veel kui sel kaameral ei tööta ka välk.

Näis, mis homne öö toob.

Polaaröö

Detsembri esimesel kolmel nädalal muutub päevaaja kestus sümboolseks. Õues on pidevalt pime, eriti veel pilvise ilmaga.

Ehk ei peakski end süüdistama liigses magamises ja ülemäärases unisuses? Inimene on siiski bioloogiline eluvorm, kes muuhulgas allub ka ööpäeva rütmidele. Rütmid aga tulenevad lihtsast füüsikast, planeedi pöörlemisest. Iseasi, kas see füüsika nii väga lihtne ongi. Õigemini võiks küsida, kas ööpäevased rütmid puuduksid olenditel, kes elutseksid Kuuga analoogsetes tingimustes. Et Kuu pöörlemiskiirus on võrdväärne tema tiirlemiskiirusega ümber Maa, siis on meie poole pöördunud pideval selle üks pool. Muidugi võib siin spekuleerida Kuu tehislikkusega ning apelleerida mistahes kõrgema võimu vägevusele, kuid see ei muuda mudeli ideed. Kui me elaksime planeedil, mis tiirleks ümber end energiaga varustava tähe analoogse kiirusega nagu see pöörleb ümber oma telje, oleks teoreetiliselt ju võimalik sarnane olukord Kuule. Ühel planeedi poolel oleks pidevalt öö, teisel päev. Sellisel juhul elaksid humanoidid ilmselt päevapoolel, kuid huvitav, kas neil esineks ka meil magamiseks nimetatav puhkefaas?

Meie tingimustes on põhisüü selles, et planeedi pöörlemistelg on tiirlemistasapinna suhtes kaldu. Siit tuleneb ka polaaröö mõiste. Kuna meie siin elame polaaralale üsna lähedal, eristab meie olukorda tõelisest polaarööst vaid asjaolu, et Päike siiski tõuseb paariks tunniks horisondi kohale. Olen paaril korral ka Murmanskis käinud, mõlemal juhul öösel. Sealne rahvas, selle asemel, et pidevalt magada, ei lase end olukorrast eriti häirida ning seab oma tegemised kunstliku kella järgi ja toimetab kunstvalguses. Kummaline kohastumine.

Minu organism on aga isemoodi fenomen. Otsest eredat valgust ma ei talu. Istun koduski ööpäeva- ja aastaringselt suletud kardinate taga kunstvalguses. Ilmselt sobinduksin ma selles mõttes suurpäraselt polaarjoone taha. Teisalt aga, kui õues on valge, valdab mind tegutsemissoov. Nii ongi kummaline, et suvisel ajal (kui meil on peaaegu polaarpäev) ei soovi ma õieti üldse magada. Polaaröö aegu aga, eriti kui valitseb madalrõhkkond ja sombune ilm ning väljas läheb heal juhul pooleks tunniks heledamaks, sedagi vaid juhul, kui pilvitus liialt tüse pole, hoiab mind ärkvel vaid hea kange kohv. Ilmselt on see muidugi ka pisike liialdus, mis siiski kuigi palju ei erine reaalsest olukorrast. Kohati on lausa kahju, et ma sportlane pole. Kaasajal defineeritakse sporti küll ka kui hasarti sisaldavat ning adrenaliini tekitavat tegevust. Eks selline sõltuvus ole muidugi odavam kui näiteks nikotiinipulgakeste soetamine, kindlasti mitte aga vajalikum. Varem oli spordi definitsioonis aga idee, mis sisaldas inimvõimekuse piiride kobamist. Igatahes kui mul oleks tuttav sportlane, siis võiks paluda tal enda peal katsetada, kas inimene ei võiks karu kombel talveunne laskuda, magada kuni kevadeni, seejärel tukastamata hilissügiseni usinasti tööd teha, et siis taas pool aastat puhata.

Mina pole aga karu ega isegi mitte sportlane. Mina pean leppima sõnatu sotsiaalse leppega, et inimene peab tööd tegema. Selleks aga ka iga päev virguma. Korralikule virgumisele kulub mul aga vähemasti liiter kanget kohvi ning kaks tundi. Seda siis polaarööl. Suviti sellega probleeme pole. Suvel on hea, kui üldse uni tuleb.

Sellise virgumisekõrvase jutuga alustangi oma järjekordset tööpäeva. TTN (tegemisel olevate tegude nimistu) on mõõdukas, kuigi võiks olla märksa lühem. Selle lühendamise poole tulebki püüelda. See on see, mille üle minu võim hakkab. Kui hakkaks, lühendaksin ka ööde pikkust. Kuid poole oma elust elanud ja pisitasa maailma seadusi jälginud olendina olen ammuilma seisukohal, et mul pole mõtet püüdagi muuta asju, mida ma muuta ei saa, mis minust ei sõltu.

Argumenteerimisest

Argumentatsioonist kõnelema (kirjutama) innustusingi just Veronika Kalmuse ettekande valguses. Siin omavahelistes juttudeski on just nimelt see argumentatsioon olnud nähtus, mis veidike selgitamist nõuaks, seda enam, et Kalmus kõneles argumentatsiooni analüüsist. Teinekord kui midagi argumenteerida (ehk mingi argument esitada), tasuks eelnevalt teada, kuidas on võimalik lugejal (kuulajal) seda tõlgendada.

Analüüsi võib teostada nii makro- kui mikrotasandil. Makrotasandil analüüs toimub teksti kui terviku või siis suuremate lõikude tasandil. Siin pööratakse tähelepanu näiteks teksti kallutatusele kasvõi ka selles mõttes, milliseid probleemi aspekte käsitletakse ülemäära ning millised sootuks välja jäetakse (maha vaikitakse). Mikrotasandil vaadeldakse aga teksti argumentide või üksikute lausete tasandil. Uuritakse, milline on lokaalne kallutatus. Näiteks kas esinevad mittevaliidsed argumendid, milliseid  argumentatsioonitüüpe kasutatakse, missugused on mõtteskeemid ning missugused strateegilised ja demagoogiavõtted.

Argumentatsioonitüübid mikrotasandil:

• Väide ilma õigustuseta


• Autoriteedile viitamine (argumentum ipse dixit)


• Induktiivne arutlus – liikumine üksikult üldisele – faktid, näited, illustratsioonid


• Deduktiivne arutlus – liikumine üldreeglilt üksikreeglite ja -juhtudeni, süllogismid ja entümeemid

Kusjuures entümeemid pole muud kui implitsiitse järelduse või eeldusega lühisüllogism. Ilmselt aitab entümeemi kõige paremini mõista kursuselgi toodud näide:

"Siiski, integratsiooniga ei tohi mingil juhul liialdada. Eesti peab säilitama oma kultuuri, keele. … mitte laenama kõike venelastelt. ...Eestlastel on parem eesti koolis, venelastel aga vene koolis, sest venelastel on rohkem kultuuri – rohkem kirjanikke.” 

Kindlasti on tervendav siinpuhul jälgida nii argumentatsiooniskeeme kui ka -strateegiaid.

Tuntumad skeemid on järgmised:


• Põhjus-tagajärg-skeemid, milliseid on mitu varianti, nt post hoc (põhjus ja tagajärg), ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle tõttu)


• Definitsiooniskeemid


• Osa-terviku-skeemid, nt liigi-perekonna skeem


• Võrdlus-skeemid, nt "õigluse reegel" või ka a fortiori-skeemid: locus a maiore (suurema võrdlus) või locus a minore
(väiksema võrdlus)

• Tautoloogilised argumendid, mille kohaselt väidetakse nt, et Naised on naised


• Retoorilised paradoksid, nt Iga teadus ei ole teadus

Head argumentatsioonistrateegiad võib aga liigitada järgmiselt:

• Olukorra kujutamine mustades ja valgetes värvides


• Süü või vastutuse eitamine (teiste arvamuse esitamine, lugude jutustamine)


• Patuoina strateegia


• Ohvri-süüdlase ümberpööramine


• Vastase väidete moonutamine (liialdamine või trivialiseerimine)


• Ratsionaliseerimine (pseudo-ratsionaalsed argumendid, statistika jne)


• Positiivne enesekujutamine


• Rahvuslik eneseülistus


• Meie ja nemad kasutamine


• Etnilise distantseerumise strateegia


• Pehmendamine (mitigation)


• Näiline eitamine


• Näiline möönmine


• Näiline empaatia


• Äraspidine ehk edasilükatud eitamine

Kindlasti ei saa selles kontekstis märkimata jätta ka uhkemaid demagoogiavõtteid:

• argumentum ad hominem - "inimesest lähtuv argument", idee allika ründamine, siltide kleepimine või enesekiitus, oma “pagunitele” viitamine


• tu quoque–võte – enese õigustamine teiste (vastase) puudustele tuginedes


• argumentum ad populum / publicum – grupi või arvamusliidri kaudu mõjutamine, mis viib populismini


• argumentum ad baculum / baculinum – "kaikaargument", hirmutamine


• argumentum ad tuto – apelleerimine ohutusele, kindlustundele


• argumentum ad misericordiam – apelleerimine kaastundele


• argumentum ad crumenam – apelleerimine kasule


• reductio ad absurdum – argumendi arendamine naeruväärse järelduseni

Kõiki neid võtteid on hea teada ka edaspidistes analoogsetes suhtlustes.

Uus diskursus

Tegelikult peab tunnistama, et need kaks päeva olid küll pisut väsitavad, ent siiski maailmavaatelise tähtsusega. Näiteks sain teada, et mõiste "teadus" on loomult veniv nagu püksikumm ning isegi filoloogiat (!) võib teaduseks nimetada, kui seda teadust targasti defineerida.

Veronika Kalmus rääkis Diskursuse- ja argumentatsiooni-analüüsist, Halliki Harro-Loit analüüsis aga praktiku silme läbi klassiruumi diskursust. Tehnilised viperused, mis seisnesid kõlarite esialgses puudumises, kõrvaldati viimase videokatke vaatamise ajaks. Teise päeva sisustas tervikuna Judit Strömpl, kelle teemaks oli Põhistatud teooria, mis on omaette jututeema ning millest tuleb ilmselt eraldi seisev sissekanne sellesse ajaveebi.

Olmele polnud suurt midagi ette heita peale temperatuuri, millega kõik ülejäänud näisid rahul olevat, justkui troopikaööbikud. Mulle meeldinuks, kui ruumide sisetemperatuur oleks olnud siiski vahemikus 18...21 °C, siin oli aga ilmselt +25 kandis. Aknaid aga avada ei saanud. Teine mind häiriv faktor oli kohviks nimetatava pruuni mõru vedeliku vähesus. Pidin "Purjeka baarist" endale kalli raha eest lisa tooma. Kui valida topeltespresso, on too päris tõhus, ehkki umbes 80 ml maksis 30 krooni. Samas oli baari kõrval soodne suitsetamisruum sõltlastele. Sealt avanes vaade baaris asuvale piljardilauale. Isegi paari paki ärasuitsetamine ei suutnud minu peas sütitada tulukest, mis mõte sellel kuulikeste kii abiga kokkukopsimisel on. Kui see pulk üldse oligi kii? Kui meie oma, umbes 25-liikmeline rühm ning teenindav personal tähelepanuta jätta, siis võis eesti keelt kuulda sama suure tõenäousega kui Moskva metroos. Ühe soomlasega rääkisime pika jutu maha ning kui ta lõpuks aru sai, et ma ei vasta päris puhtas soome keeles, oli ta imestus suur. Tema arvates ei peaks kohalikud sellises asutuses nagu sanatoorium "Tervis" üldse käimagi. Kallis.

Süüa aga anti bufet' moodi sööklast. Tänu sellele ei pidanud end tingimata lõhki sööma, kuigi söömise sagedus ja kellaajad olid harjumatud, nn koodeksi järgi ja "tervislikud". Ma olen päris kindel, et kui inimene on tegus näiteks kl 14...6, ülejäänud aja aga magab (nagu mõnedki mu tuttavad), siis pole neile sealsed söömisajad kaugeltki mitte liiga tervislikud.

Kavas kavva võtta

Kui olin juba peaaegu seda meelt, et ei sõida ma kuskile kaht täispikka tööpäeva raiskama, töötan hoopis kodus ning kasutan aega märksa ratsionaalsemalt, toimus umbes alates kl 7:30 netikatkestus, millele tegi lõpu Speedtouchi restart. Kui restart poleks aidanud, siis oleks seminari sõit otsustatud, kuna netiühenduseta oleks mu töö halvatud. Nüüd jäi veel paar tundi aega otsustamiseks. Et väljasõidune oli veel aega, uurisin Üllelt saadud materjale, mis tekitasid minus suisa vastakaid mõtteid.

Kõigepealt, veel enne selle kursuse loomislugu olin üsna seda meelt, et koostada vajalik kursus mitmesuguste uurimsitööde koostamise juhendamiseks. Juhendanud enam kui terve dekaadi erinevaid lõputöid, eelkõige pedagoogilisi, on mulle aastatega silma jäänud terve rida pidevalt korduvaid vajakajäämisi, milliseid saanuks minu arusaamist mööda vältida, kui üliõpilastele oleks vajalikke oskusi eelnevalt õpetatud. Pakkusin selle, enda meelest geniaalse idee välja Avatud Ülikooli Keskusele. Olin kursuse sisu juba korralikult läbi mõelnud ning esitasin ka vastava kava. Keskuselt sain vastuseks, et sedalaadi kursusi olevat ülikoolis juba niigi mitmeid. Kui ma julgesin avaldada oma kahtlusi, et pole varem neist kuulnudki, räägitigi mulle Ülle kursusest, mis olevat praktiliselt sama. Soovitati teha koostööd. No mis mul koostöö vastu sai olla. Juba õige pea alustaingi läbirääkimisi, veel septembri keskpaigas. Igatahes selgusid mitmed erinevad tõkendid, mille tõttu see läbirääkimise tulemus viibis.

Kõigepealt oli Ülle edasine saatus teadmata. Ta oli üsna veendunud, et endisesse ametisse teda ei jäeta. Seega tuli paar kuud oodata, kuni tekib selgus nii selles ametikohas kui ka selles, kas ta on huvitatud koostööst. Päris endalt ära ta seda kursust ei oleks soovinud anda, eriti veel, kui peaks jätkama tööd Ülikoolis. Novembri alguseks oli saatus otsustatud. Ta suunduski tööle ministeeriumisse ning oli oma meelt muutnud kursuse asjus. Ise ta koguni ei tahtvat sellega enam üldse tegeleda, kuid toonitas korduvalt, et kasutatud materjalidel peaks tema kui autori nimi juures olema. Igatahes selgus seejärel, et kõik vanasse WebCT-sse üles pandud materjalid on kadunud. Kui ta aga lõpuks pärast mu mitmekordset pealekäimist otsustas need koduarvutist üles leida, selgus, et pahatahtlikud röövlid viisid tal kodunt läptopi minema koos selles olnud infoga. Ent lõpuks, umbes nädal tagasi, leidis ta siiski kogu infopaki endise töökoha arvutist ning saatis mulle. Koostöö, ehkki vaid autorluse tasandil, võib alata. Hea, et ma alustasin siiski "Taimede anatoomia ja füsioloogiaga", millele veel eile lisasin ka vahepeal valmis tehtud kontrolltööd kui ka mõned tööjuhendid. Vastasel korral oleksin saanud kursuse ehitamist alustada alles nüüd.

Avasin siis huvi pärast need materjalid ning mu hämmastus oli suur. Juba kursuse pealkiri - Loodusteadusliku õpilasuurimuse juhendamine - viitab sellele, et sel pole kuigi palju ühist minu esialgse ideega. Huvitav, kas Keskuses töötavad inimesed ei loe üldse neid kursuste eesmärke, mida nad ise nii väga nõuavad? Tõsi, selle kursuse eesmärgid ei vasta vähemalgi määral sellistele, mida käesoleva kursuse käigus õpetati. Eesmärkidena on vaid kirjas tegude lühikirjeldus:

• anda ülevaade teaduslikust uurimismeetodist


• harjutada teadusliku meetodi praktilist rakendamist uurimisprojekti koostamisel ja vormistamisel


• õpetada loodusteaduslike andmete kogumist, analüüsimist, graafilist esitamist ja määramatuste hindamist


• tutvustada kaasaegse loodusteaduse uurimistemaatikat

Kui nüüd võrrelda Ülle kursust minu esialgu planeerituga, siis esimesel juhul on sihtgrupiks kooliõpilasi nende esimesel teadustööl juhendavad õpetajad, teisel juhul aga oma teadustööd tegevad üliõpilased. Ülle kursus sisu kataks umbes 1/4 minu ideedest, kui sedagi.

Igatahes nüüd, kus "Taimede anatoomia ja füsioloogia" on lõpusirgel ning valmis esitluseks, kavatsen kavva võtta ka oma esialgse plaani. Valmiva kursuse juurde on, mõistagi, võimalik veel piisavalt erinevaid näiteid ja vahendeid lisada, kuid iseenesest on need kõik täienduseks, mille olemasoluta kursuse sisuosa ei kannataks.

XAMPP

Kui ma lõpuks pärast põgusat lõunat ning korteriühistu lepingu allkirjastamist torni juurde jõudsin, kohtusin seal kolleegiga, kes vabastas mind ahistavast vajadusest sünkroniseerida oma käike teise kolleegi tööaegadega, ulatades mulle torni võtme. Nüüd võin sinna minna millal hing iganes ihaldab. Isegi G4S käis kohal, kuna mulle ja ühele kolmandale kolleegile teostati veelkordne kiirväljaõpe uksekoodi osas. Veidi majesteetlikuma reaktsiooniga vanem meesterahvas ei suutnud valve alla sattunud ruume piisavalt kiiresti signalisatsioonisüsteemidest vabastada ning mitu minuti kestev alarm kisas üle terve Toome.

Tegelesin kohe päris tükk aega ühe tööülesandega, mis võinuks mul juba kuu aega tagasi lõpetatud olla. Sain sellega nüüd siis vähemasti algust tehtud. Siis tuli vanem poeg mu juurde oma aega parajaks tegema. Seejärel aga IT-mees. Tänu viimasele sain lõpuks tööle ammu proovitud XAMPP-i, kus oli vaja korda seada rida sätinguid, milliste peale poleks ma ealseki tulnud.

Uue programmiga tutvumine tipnes sellega, et seadsin selle ka kodus tööle ning sain sellega peaaegu hakkamagi. Programm võimaldab omaenda arvuti käivitada kui serveri, millega saab siis katsetada ja proovida mitmesuguseid erinevaid teostusi, enne kui neist parimad avalikkusele esitada ning serversisse laadida.

Suure osa õhtusest ajast hõlmas vaidlus oma ENTA kolleegiga, kes oli pähe võtnud teha koostööd lätlastega. Ikka sellepärast, et muidu äkki nad viimati teinekord ei tee meiega koostööd... Mingisugune küsimustik oli kokku pandud. Mina jonnisin ega olnud nõus sellega enne tegelema, kui olen näinud eesmärke ja uurimisküsimusi. Kuna see esialgne küsimustik, mida mulle näidati ja millest veebipõhist vormistust oodati, tundus kuidagi kallutatud või poolik. Kolleeg aga arvas, et kole kiire on küsimustikuga, küllap eesmärgid saab ka hiljem kirja panna. Mulle selline tagurpidi idee ei istunud. Eks ta siis susserdas ise, küsides minult aeg-ajalt nõu. Kuigi sellele kulus märksa enam aega ning vigu oli ohtralt, maksavad siiski ka põhimõtted midagi. Selle ajaga, mis ta kulutas kole kiirel ajal õppimisele ja minuga vaidlemisele, oleks need eesmärgid võinud mulle juba ammuilma ära saata. Kuigi ta tegi samas ka juttu usaldusest, tõstab minus üha enam pead kahtlus, et neid eesmärke polegi tegelikult veel olemas. Aga eks igaüks kehtestab end nii nagu oskab, nagu üks mu sõber armastab pidevalt korrutada.

Homme aga on plaanis seminar Pärnus. Mind paneb imestama, miks seda seminari ei oleks võinud Buhharas korraldada. Oleks ju palju vingem olnud. Niikuinii on suurem osa registreerunud osalejaist Tartust ja Tallinnast. Vähemasti saab kaks pikka päeva kenasti sisustatud.

Järgmisel nädalal peaks aga toimuma selle loodava kursuse esitlus. Peakski õige WebCT-st uurima, kas selle kohta mingeid uudiseid pole avaldatud.

Esimene samm

Ei tähendanud midagi mu hommikune mobiilipirin. Talveuni on talveuni. Põõnutasin poole kaheksani. Õnneks olid mul juba õhtul valmis pandud nii koolikott kui ka kostüüm, isegi kosmeetika oli tehtud. Ja lund polnud sadanud, mistõttu võisin koheselt startida ning vaid pool tunnikest hilinedes kohale jõudnult siiski umbes 60% kohal olnud õpilastele uue osa edastada.

Kogu ülejäänud päev laabus erilise intsidentideta. Välja arvatud ehk see, et iial ei või kindel olla, kui palju ettevalmistatud materjalidest jõuab läbi võtta. Õnneks on mul hetkel vähemasti paari tunni materjalid ette olemas.

Kuid täna selgus, et lisaks ühele lisareedele detsembris jääb mul terve jaanuar kahepäevaseks. Kuid ka sellega jääb ajast veidi puudu. Metoodik lahendas selle probleemi mulle äärmiselt soodsas suunas, pakkudes ise välja võimaluse, et võiksin paar tundi teha veebipõhiselt. Kui mu tänane veebiülesanne poleks veninud kuuele tunnile, oleksin asjaga juba ka algust teinud. Veebilehega aga viivitada ei võinud, kuna vastavat kodulehte oli sel kuul vaadatud juba poolsada korda. Materjalid ülesheiskamiseks sain aga alles täna.

Homme püüan enamiku ajast kodus istuda ning ripakile jäänud tööde nimistut jõudsalt lühendada. Paar linnatiiru on samas ka juba plaanis.

Ei üle ega ümber

See hakkab juba pisikest viisi traditsiooniliseks kujunema, et mu auto on pärast iga pisematki seismist taas paksu lumekihi all. Ja mul on oma uue, eelsoojendusega auto soetamisest puudu veel vaid üksainus miljon krooni! Maagiline miljon. Isegi pantvangidraamades nõutakse miljonit, vähemasti filmides. Samas langeb iga päev mu autole miljon lumehelvest, mida ma siis prostalt pisikese põrandaharjakesega maha pühin. Milline raiskamine! Oleksin ma vaid sündinud teisel ajal ning hoopis trikimehena, saanuksin neist helvestest kroonid võluda. Vähemasti poleks need siis iga sulavahelduva ilmaga jääks moondunud. Ei saa selle talve kirumisest üle ega ümber!

Muidugi võiks võtta kiruda ka advendi või miskit veelgi müstilisemat. Oli aeg, mil ma imestasin, miks meie elanikke suurel maailma kaardil kristlasteks värvitakse. Kuid kui vaadata veidi ringi, siis pole see mingi ime. Isegi paduatestidel on mingid advendid ja jõulud ja teab mis kõik veel. Ma loodan, et mulle valmistab rõõmu talve saabumine. Ma pean siinkohal silmas astronoomilist ja ametlikku talve, seda õiget pööripäeva mis lihtsalt on. Isegi igaühele katsutav tulemus on: päev hakkab pikemaks venima. Tasahiljukesi, kuid siiski. Õnnetuseks kestab see vaid jaanipäevani. Isegi veidi vähem. Ma ei imestaks sugugi, kui ka jaanipäev poleks midagi muud kui mõne apostli sünnipäev või midagi veel jaburamat.

Ei, mul pole midagi selle vastu, kui kogu linn jõulude puhuks kenasti ära kaunistatakse. See toob pimedale ajale sooja vaheldust. Aga ma ei näe põhjust isikulultuseks, isegi juhul, kui selline isik kunagi üldse eksisteerinud on, milles on samuti rohkesti alust kahelda. Mul on aga kaunis palju selle vastu, kui seda kõike tuleb nii uksest kui ka aknast. Ja massipsühhoosina. Katsu sa jaanipäeva paiku verivorsti süüa, kui selleks kõige suurem isu on. Ei, siis on ette nähtud grillõhtud! Ilmselt on see teema, mille üle on võimalik kaunis pikalt mõtiskleda...

Kursuse plaanis täna muutusi ei toimunud. Räägitakse midagi teiste kursuste retsenseerimisest. Homme uurime. Seda juhul, kui teeolud otse kraavi või mõnesse hullemasse olukorda ei vii...

PPT jmt

Ei jõua end kohe ära kiita, et tõusin vaatamata suhteliselt hilisele loojumisele veel enne üheksat ning jõudsin valmis kolmandagi PPT esitluse, milliseid planeerin teisipäevaseks koolipäevaks veel kaks tükki toota.

Mu noor kriitik on korduvalt soovitanud oma elu lihtsamaks teha ning kõiksugu muid trikke ja nippe tunnis kasutada. Ta unustab aga siiski samas tõsiasja, et temaatika, mida ma noortele edastan, ei kuulu just nende hulka, mida ma une pealt teaksin ning kinnisilmi seletada suudaksin. Seetõttu on need PPT-ettekanded eelkõige minu enda tunnikonspektiks. Ja mis mul viga seda meetodit rakendada, kui kooliga jäi kokkulepe, et mulle garanteeritakse igaks tunniks nii läpakas kui ka kuvaheitur. Ole ainult mees ja ühenda juhtmeid pidi kokku.

Lisaks eelpoolnimetatud toredusele astusin sammu lähemale veel täna toimuma pidavale WebCT ülevaatele. Mu noored anatoomiahuvilised peaksid olema juba sealmaal, et teiseks kontrolltööks valmistuda, mis peaks puudutama vereringet ja verd kui kude. Nüüd jääb veel vaid üle elada pool päeva oma külalise seltsis, kes juba varavalges oma numbritoast helistas ning kontrollis, ega ma ometi liiga sügavalt ei maga. Ma ei hakanud talle küll pajatama oma värsketest töösaavutustest, kuid lubasin veel enne lõunat hotelli ees olla. See aga tähendab kohest arvuti tagant tõusmist, enese rõivaisse pakkimist ning suundumist kaevetöödele. Väljas näikse olevat lumelisa tulnud.

PISA

Mitte et eilne Postimehe artikkel mind täiesti kõnevõimatuks oleks muutnud, kuid mõtlemapanev on see küll. Ma olen lihtsalt viimastel päevadel oma päevaplaani päris tõsiselt võtnud ning sajaga puhkepäevadele pühendunud.

Kuid PISA uuringul osalesin ma vaatlejana ning olen vägagi hästi kursis selle köögipoolega. Valimi moodustamine toimus täiesti juhuslikult. Nii peaks moodustama see valim 5200 Eesti õpilasest täiesti hea läbilõike ning kujutama ühtekokku meie keskmisest õpilast. Mul pole vähimaidki kahtlusi, et mõnes uuringusse kaasatud koolis oleks uuringule tõugatud tublimaid või edukamaid õpilasi. Sisuliselt nägi juba ka reglement ette, et valim peab olema juhuslik, kindlasti aga pidid sellesse sattuma ka just need kõige nõrgemad.

Seda enam hämmastav on Eesti laste viies koht Maailma lõikes! Olnud ka ise pikka aega tegev hariduspõllul, võiks jääda mulje, et lapsed on tihtilugu veelgi rumalamad kui välja lasevad paista. Rumal polegi vist õige sõna. Neil on lihtsalt igasugused teised huvid, mis enamasti ei haaku koolitööga. Tulemus muudab mu senist kesist arvamust. Mitmesugustel olümpiaadidel olen ju kokku puutunud ka igat masti asiaatidega ega imesta raasugi nende edu üle. Kuid et suuremas osas maailmast on keskmine õpilane veelgi pealiskaudsem ja oskamatum kui meie koolilaps, pani mind imestama. Mul tekkis äärmiselt suur huvi teada saada absoluutseid tulemus. Kui meie viies koht tähendaks näiteks keskmise tulemusena 45%, vähendaks see mu eufooriat meie kõrge saavutuse osas, kuid tekitaks uue küsimuse: millega üldse siis ülejäänud riikide koolides tegeletakse?

Kahtlemata tuleks koolis tegeleda relevantsete teemadega. Keda see konnade suguelu ikka kotib, või Pythagoras ühes oma teoreemiga. Teisalt aga, kui tegeldakse igapäevaseks eluks ettevalmistumisega, millest ehk ongi märksa enam kasu, siis milleks üldse korraldada sedalaadi üleilmseid teste?

Võimalik, et 7. detsembril saaksingi Haridusministeeriumis oma küsimusele vastuse. Paraku aga pole mul võimalik kutse peale kohale minna, kuna veel enne seda on mul samaks ajaks planeeritud paar ENTA üritust, Archimedese üritus ning... doktoriõppega seotud seminar, milles ma ka ilmselt osalen.