Eilne päev iseloomustub peale seikluste mööda pealinna liiklussõlmi veel ka kutsekoolidele mõeldud seminaril Võrgustik võrgutab osalemisega. Seminari tööpäev oli intensiivne ning erinevad ettekandjad demonstreerisid mitmete erinevate programmide abil loodud õppeotstarbelisi vigureid. Juttu oli eXe Learningus koostatud õpiobjektidest, Hot Potatoesi veebipõhistest küsitlustest ning enesekontrolli testidest, CMSimplega koostatud e-õpikust ning Flashi abil kokku pandud perspektiivõpetuse õpiobjektist. Üks huvipakkuvamaid tundus mulle ZohoCreator, mida plaanin edaspidi lähemalt tundma õppida. Järgmine analoogne seminar oli planeeritud 24. aprillile.
Mu võõrustaja oli õhtuks lahkesti organiseerinud kontserdi Estonias ning kogu nädalalõpu kultuuri valguses. Näiteks pidanuks me minema laupäevaks-pühapäevaks Otepääle suusavõistlusi vaatama. Kui mul teisi kohustusi polnuks, siis oleksin ehk soostunudki mõned kultuurisündmused kaasa tegema, kuid kindlasti mitte raja ääres laudu vastu maad nühkivaid sportlasi jälgima. See aga oleks tähendanud, et oleksin pidanud kogu tänase päeva saama tööd teha, et ette valmistada nädalased tunnid Luual ning mitemed muud kiireloomulised tegevuses oma metoodiku kohal. Igatahes ei osanud ma ette näha võimalusi tänaseks töötamiseks, ilma et oleksin kohe pärast seminari koju naasnud.
Eile õhtul aga selgus, et mu Toome tööandja polnud minu panusega täielikult rahul ning plaanis katseaja lõppemise puhuks veel täna mind vormistada lepinguga töötajast töövõtulepinguga töötajaks, või midagi seesugust. Ta kiitis küll muudatusi kodulehel ning väga hästi koostatud töötubade kirjeldusi, kuid ilmselt häiris teda asjaolu, et ma ei ole saanud ega soovinud osaleda ootamatutel kohvitamistel, mille käigus alati üht-teist arutatakse. Paraku on koosolekud sattunud reeglina just Luua päevadele. Tõsi see on, et mitme ametikoha vahel pendeldades ning oma tegevusi jaotades tunnen ka ise, et olen metoodiku ametile ebaproportsionaalselt panustanud. Samas aga kulus terve igavik sellele, et tabada paari-kolme eelneva webmasteri loogikat kodulehe koostamisel. Tagatipuks kulus Luua tegemistele määratult rohkem aega kui see vastava töötasu eest vajalik olnuks. Muidugi võib ju lohutada, et Luual on jäänud käia vaid üheksa korda, pealegi pole edaspidi vaja ette valmistada geoloogiateemalisi tunde, kuna too tsükkel sai läbi. Eks ma või ju proovida enda senist laiskust nende nüanssidega õigustada.
Pisut nörritav on seik, et vahetult enne Luuale lõpliku JAH-sõna ütlemist andis keskuse juhataja mulle pigem julgust see jah-sõna öelda. Peale selle olid meil veel mõned suulised kokkulepped, mida tema ei täitnud. Näiteks ei olnud meil enne lepingu sõlmimist üldse juttu mu ametinimetusest ega koormusest, küll aga summast, mille ma pidanuks töö eest kätte saama. Suhteliselt hästi on seni kokku klappinud idee sellest, et ma tohin ka kodus töötada, mida küll mu ehmatuseks varjutas sageli kohatu küsimus sellest, kas ma asun parasjagu Tornis.
Valetaksin, kui kostaksin, et selline asjade käik mulle mingisugust muljet ei avalda. Olen pisut nördinud, kuna vaatamata kohal mitteviibimisele ei kuluta ma kõnealusele tööle kindlasti mitte vähem kui 20 tundi nädalas, pigem rohkemgi. Kuigi mu koormuseks on märgitud 0,4 kohta. No vaatame, kuidas tänane jutuajamine kulgeb. Sisuliselt pole minu jaoks ju eriti oluline see ametinimetus ega koormus, vaid sissetulek. Kui seda peaks veelgi kärbitama, kaob sellega seoses igasugune stiimul teha enamat kui see minimaalselt tarvilik. Eks vaatame, mis see tänane vestlus toob. Kindlasti teenin täna veel ühe rasvase miinuspunkti seeläbi, et ei lähe kollektiiviga kaasa Võru taha mäele vastlatrallitama. Tööd on vaja teha.
Mu võõrustaja oli õhtuks lahkesti organiseerinud kontserdi Estonias ning kogu nädalalõpu kultuuri valguses. Näiteks pidanuks me minema laupäevaks-pühapäevaks Otepääle suusavõistlusi vaatama. Kui mul teisi kohustusi polnuks, siis oleksin ehk soostunudki mõned kultuurisündmused kaasa tegema, kuid kindlasti mitte raja ääres laudu vastu maad nühkivaid sportlasi jälgima. See aga oleks tähendanud, et oleksin pidanud kogu tänase päeva saama tööd teha, et ette valmistada nädalased tunnid Luual ning mitemed muud kiireloomulised tegevuses oma metoodiku kohal. Igatahes ei osanud ma ette näha võimalusi tänaseks töötamiseks, ilma et oleksin kohe pärast seminari koju naasnud.
Eile õhtul aga selgus, et mu Toome tööandja polnud minu panusega täielikult rahul ning plaanis katseaja lõppemise puhuks veel täna mind vormistada lepinguga töötajast töövõtulepinguga töötajaks, või midagi seesugust. Ta kiitis küll muudatusi kodulehel ning väga hästi koostatud töötubade kirjeldusi, kuid ilmselt häiris teda asjaolu, et ma ei ole saanud ega soovinud osaleda ootamatutel kohvitamistel, mille käigus alati üht-teist arutatakse. Paraku on koosolekud sattunud reeglina just Luua päevadele. Tõsi see on, et mitme ametikoha vahel pendeldades ning oma tegevusi jaotades tunnen ka ise, et olen metoodiku ametile ebaproportsionaalselt panustanud. Samas aga kulus terve igavik sellele, et tabada paari-kolme eelneva webmasteri loogikat kodulehe koostamisel. Tagatipuks kulus Luua tegemistele määratult rohkem aega kui see vastava töötasu eest vajalik olnuks. Muidugi võib ju lohutada, et Luual on jäänud käia vaid üheksa korda, pealegi pole edaspidi vaja ette valmistada geoloogiateemalisi tunde, kuna too tsükkel sai läbi. Eks ma või ju proovida enda senist laiskust nende nüanssidega õigustada.
Pisut nörritav on seik, et vahetult enne Luuale lõpliku JAH-sõna ütlemist andis keskuse juhataja mulle pigem julgust see jah-sõna öelda. Peale selle olid meil veel mõned suulised kokkulepped, mida tema ei täitnud. Näiteks ei olnud meil enne lepingu sõlmimist üldse juttu mu ametinimetusest ega koormusest, küll aga summast, mille ma pidanuks töö eest kätte saama. Suhteliselt hästi on seni kokku klappinud idee sellest, et ma tohin ka kodus töötada, mida küll mu ehmatuseks varjutas sageli kohatu küsimus sellest, kas ma asun parasjagu Tornis.
Valetaksin, kui kostaksin, et selline asjade käik mulle mingisugust muljet ei avalda. Olen pisut nördinud, kuna vaatamata kohal mitteviibimisele ei kuluta ma kõnealusele tööle kindlasti mitte vähem kui 20 tundi nädalas, pigem rohkemgi. Kuigi mu koormuseks on märgitud 0,4 kohta. No vaatame, kuidas tänane jutuajamine kulgeb. Sisuliselt pole minu jaoks ju eriti oluline see ametinimetus ega koormus, vaid sissetulek. Kui seda peaks veelgi kärbitama, kaob sellega seoses igasugune stiimul teha enamat kui see minimaalselt tarvilik. Eks vaatame, mis see tänane vestlus toob. Kindlasti teenin täna veel ühe rasvase miinuspunkti seeläbi, et ei lähe kollektiiviga kaasa Võru taha mäele vastlatrallitama. Tööd on vaja teha.
6 kommentaari:
Siia kuluks nüüd ära üks priske kommentaar selle kohta, kuidas too tähtis vestlus siis kulges ;)
Palgasumma osas ei näe ma mingit võimalust tööandja poolt ametlikust töölepingust kõrvale kalduda. (Loodetavasti ikka on tasustamine seal kajastatud?) Kui on vähem makstud, tuleb saamatajäänud summad tööandjalt tagantjärele sisse nõuda, ja kui see ei õnnestu, siis kutsuda appi tööinspektsioon.
Samas tahaksin loota, et töövõtulepingu alusel töötama asudes (millega seoses kuusissetulek väheneb ilmselt tubli kolmandiku võrra) ei kavatse webxan enam pingutada kõvemini kui asi väärt. Ehk tasuks lausa sisse seada täpne tunniarvestus ja seejärel vältida tundide kuulimiidi ületamist?
Üldiselt võimaldab igasuguseid arusaamatusi ja kohatusi töösuhetes vältida võimalikult täpse ja mõlemapoolselt rahuldava töölepingu sõlmimine - hiljem saab probleemide ilmnedes alati tähendusrikkalt osutada mõnele lepingu sättele.
Minul on isikliku tööandjaga leping, mille kohaselt saan palka tunnitasu alusel. See välistab webxanil pahatihti esineva olukorra, et töötunde koguneb poole rohkem ettenähtud koormusest.
Selle pika jutu point: tasub olla aktiivne oma huvide kaitsmisel ja sobivate tingimuste kehtestamisel.
Töötundide arvestusega on jama nii või naa. Tollel tööandjal on ilmne soov lugeda tegelikult töötatud tundideks vaid seda aega, mil webxan tornis või torni all seltskonna keskel viibis. Kodus töötatud aeg pole ju kontrollitav :(
Paraku ongi enamasti tööandjatega see jama, et nad on tingimusi kokku leppides justkui nõus (nt Luual veebipõhise õppega, AHHAAs aga kodus töötamisega), tegelikkuses aga soovib igaüks, et vaatamata tegelikule koormusele töötaja pidevalt silma all figureeriks.
Või midagi seesugust.
Vananenud töötamise paradigma on jah visa taanduma.
Postita kommentaar