Usaldamisest e-õppes

Sel teemal on varemgi rohkesti räägitud ning üldjoontes on traditsioonilise pedagoogika esindajate seisukoht selles täiesti mõistetav. Ometi on mul juba möödunud aasta oktoobrist kripeldamas idee see kirjavahetus ka pisut laiemale ringile teatavaks teha, ehkki mind ei saaks samas kahtlustada ka naiivses arvamuses, justkui minu päevikusissekandeid loeksid tuhanded huvilised. Kindlasti aga juhtub nii mõnigi vastavat teemat uurides sellele kirjavahetusele ning on sel juhul teretulnu kommenteerima.

Siin esitatud kirjavahetus leidis aset juba lõppenud kursuse siselistis, mistõttu võib mõnelegi juba tuttav olla. Meeldiv on aga tõdeda, et mina pole ainus, kes sarnast seisukohta evib.

1. oktoobril 2008 kl 14:36 kirjutas Terje Raudsepp:

Kuruse kavale tagsisidet saades kerkis esile minu arvates üks huvitav probleem, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Mina isiklikult leian, et e-õppes on asju, mis pole lihtsalt kontrollitavad - eriti tänapäevases ühiskkonnas. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber küsimusest, mis puudutab õppetöö tulemuste usaldatavust. Kas õpilane vastas küsimustele õigesti või valesti ise või kasutas kellegi abi. Ma ei taha muidugi väita seda, et kõik valetavad või petavad, aga paraku kogemus näitab, et kui anda selleks võimalus - seda tehakse.

Millised on teie kogemused selles vallas? Kas te ei ole kunagi näinud, et üliõpilased spikerdavad või ütlevad teistele ette?

Õppejõud võivad muidugi öelda, et pole minu mure, kas üliõpilane tahab targaks saada või ei. Mul tekib siin aga teine küsimus - kes peaks andma välja sertifikaadi? Praegu on ikkagi nii, et ülikool paberit välja andes kinnitab, et antud isikul on olemas vastav teadmiste pagas ning teda võib pidada oma erialal spetsialistiks ning kusjuures on see ausal teel saadud.

Mida arvate teie sellest teemast?

Just täpselt see teema, mille ma ise enda jaoks enda meelest juba varem lahendanud olin. Ma pole just kindel, et mistahes õppetöö peaks tingimata toimuma stiilis "usalda, aga kontrolli", pigem hoopis juhenda ja aita. Igatahes vastasin ma kirjale samal päeval kl 15:42:

Olen näinud küll ja küll, kuidas üliõpilased spikerdavad ja infot vahetavad. Isegi kui seda ei märka, on see ju tulemustest näha (eriti eduliselt levivad valevastused!).

Mulle tundub, et seda probleemi ei tohiks siiski üle dramatiseerida. Eks ole ju ka info õigeagse ja õigest allikast hankimise oskus vajalik. Sageli tekib mul hoopis küsimus, et milleks SEDA või TEIST asja peab üldse peast teadmagi?

Ülesanded on võimalik esitada ka selliselt, et kopipeistida ei ole võimalik. Ja mis sellest, kui õppija mõnd teemat oma akadeemikust vanaemaga arutab? Eks ta õpib ka seeläbi.

Veidi aja pärast (kl 17:08) vastas ka meie kursuse juhendaja Anne Villems nii:

Eksam puhta valge lehe ja pliiatsiga on minu arvates väga kunstlik situatsioon. Mitte kunagi edaspidises elus ei panda spetsialisti 4 puhta seinaga ruumi ja ei kästa meenutada ning reprodutseerida kursusel käsitletut. On selge, et termineid, põhiprintsiipe jne. peab tundma, aga seda on väga lihtne (mhm, kas just väga?) kontrollida automatiseeritud testidega. Aga see osa teadmiste kontrollist võiks olla väga väike osa kontrollitavast.

Mina armasta teha eksameid materjalidega - võtku kaasa mida iganes tahavad, v.a. teise mehe pea (seega akadeemikust vanaema kaasa võtta ei saa :). Aga eksamil on (pool)elulised ülesanded, kus nad peavad spetsialistina lahendusi leidma ja neid vastavalt teooriale põhjendama.

E-õppes saab teha ka kontrollitud teste: test töötab ainult etteantud (õppejõu kõrval asuval) arvutil või ainult selles arvutiklassis. Mul ühel väikesel 1 ap kursusel on selline lõputest, mida tehaks minu juuresolekul arvutiklassis (ja test on koostatud, et naaberarvutitel on suure õenäosusega erinevad küsimused).

Räägitakse, et ajapiiranguga on hea oskajaid pooloskajatest eristada, aga ma ei armasta väga range ajalimiidiga (40 küsimust 20 minutiga :) teste.

Kutsun kõiki jagama oma kogemusi õppetulemuste kontrolli alal, nii õppurina kui õppejõuna. Otsest spikerdamisest tean ma üsna palju :)

Siinkohal oleks ilmselt liigne lisada, et paraku jäidki need kolm kirja sel teemal ainsaiks. Ehk on aga kellelgi teisel selle teema kohta arvamusi?