Eilne päev Luual oli vahva ja õppetöö mõttes tavapärane. Osa noori magas norinal esimese tunni esimese poole sisse. Üksikud ei jõudnud teise pooldegi. Siis aga näitas end päike ning enamik asjaosalisi oli end kohale toimetanud. Pisikest pigi püüdis üks mu vastne kena kolleeg siiski päeva tilgutada, süüdistades mind "pahatahtlike õpilaste" omapead jätmises. Läksin kaastundlikult ka uurima, millega need lapsed siis hakkama olid saanud. Selgus, et üks lill olla esiakanal ümber löödud. Teine lill oli potist üldse koos juurtega välja tõmmatud. Demonstratsioonihetkel oli, tõsi küll, vaid veidi mulda maas. Siis olevat veel olnud terve riiulitäis lillevaase prügikasti visatud ning seebipudelist seep välja valatud ja vesi asemele pandud. Kolleeg uuris minult vähemalt kolm korda, et kas ma jätsin õpilased omapead. Tema olla pidanud seal ruumis esimese tunni, kuid kohe pärast teist tundi kontrollima tulnud. Seega ei saanud see asi toimuda pikal söögivahetunnil, kuna tolleks ajaks oli asi juba sündinud. Sedaviisi arutledes hilinesin minutikese ka järgmisse tundi.
Kõige veidram on siinkohal see, et kui ma oma projektoreid tollesse ruumi kolisin, oli ruumi uks juba avatud ning mõned õpilased ruumis. Ruumi ma lukku keerata ei saanudki, kuna võtit ei olnud laual, kus see olema oleks pidanud. Pealegi ei olnud sel enam mõtet, kuna niipea kui kolitud sain, algas tund kohe pihta. Seega, kui mingisuguseid koerusi ka tehti, siis pidi see toimuma enne minu tundi. Ja ma tõesti ei osanud seebipudelile tunni ajal tähelepanu pöörata, kuna preili Maarika tegi oma etendusi. Esiteks oli tal pidevalt muud tegemist ajal, mil ma selgitasin tasemetöödes ette tulnud puudusi. Vaatamata sellele, et tema töö oli üks nõrgemaid. Vahepeal tõstis ta oma lauale suure kasekoore, püüdes sellega veel ekstra tähelepanu võita. Igale provokatsioonile ei tasu reageeridagi. Neiu ei ilmutanud tunni lõpuni vähimatki huvi aine vastu, kuid rohkem eriti ei seganud ka.
Pole mõtet siinkohal vaagida oma kolleegi ajendeid. Mulle tundub, et selle kena daami pahameel oli õigustatud, eriti kui asjalood olid just sellised, nagu ta kirjeldas. Kui õpilased oleksid soovinud mulle pahandusi, siis oleks neil selleks olnud ka paremaid võimalusi. Igatahes lubasin edaspidi ise ruumi võtme hankida ning õpilasi mitte omapead jätta. Üllatav tundus mulle aga kolleegi imestus, kui ma teatasin, et ei viibinud ruumist tunni ajal eemal, justkui see oleks mingi üldaktsepteeritav teguviis.
Hommikul pimedas oli Luuale sõit kaunis tüütu. Edaspidi tuleks igaks juhuks sellele reisile suisa terve tund varuda, kuna iial ei või kindel olla, et su teele ei satu mõni 80 km/h või veelgi aeglasemalt kulgev sõiduk, millisest on möödumine tänu vastuvoorivatele autodele samahästi kui võimatu. Igatahes jõudsin ma kohale umbes 5 minutit enne esimese tunni algust. Seega, startima peab varem, hiljemalt kell 7. Kõige koledam on see, et ka tagasitee on järgmisel nädalal kindlasti juba pilkases pimeduses. Sel korral võisin veel jälgida loojuvat päikest, kui Luua metsade vahelt Piibe maantee äärde jõudsin. Avanenud vaade on juuresoleval pildidl.
Kui ma koju jõudsin ja oma MSNi avasin, alustasid kolm inimest minuga vestlust. Üks neist nõudis kibekiiresti oma uurimistöö hüpoteeside ülevaatamist ning statistiliste töötluste heakskiitu. Ma tundsin end rampväsinuna ning vastasin, et tegelen tema asjadega pärast 18. Undavad selg ja pea tirisid mind vägisi sängi pikali, kus ma kujutasin end lebavat pool tunnikest, et siis päevatööd jätkata. Tegelikkuses äratas mind poeg enne südaööd küsimusega, et kas ma magama ei lähegi. Ma vedelesin ju voodil riietes. Tõusin siis korraks ning avastasin, et kõik kolm mu suhtluskaaslast olid juba solvunud ning offlaini läinud. No kaua sa ikka monolooge pead. Uskuge või mitte, kuid ma riietusin selle peale lahti ning läksin magama. Ma ei teagi, kui kaua ma maganud oleksin, kui selg poleks oma põrguvalu alustanud ning mind poole üheksa paiku maast lahti löönud. See on kohutav! Justkui oleks tsetsekärbes hammustanud. Või hakkan ma talveunne jääma? Olen kindel, et suudaksin veel mõned tunnikesed magada. Ehkki põõnutasin kokku vähemalt 14 tundi. Tänase seminari jaoks pole ma aga silmatäitki lugenud, mistõttu otsustasin sinna minemata jätta. Mitut sorti tegevusi jagub mul ka selleta.
Kõige veidram on siinkohal see, et kui ma oma projektoreid tollesse ruumi kolisin, oli ruumi uks juba avatud ning mõned õpilased ruumis. Ruumi ma lukku keerata ei saanudki, kuna võtit ei olnud laual, kus see olema oleks pidanud. Pealegi ei olnud sel enam mõtet, kuna niipea kui kolitud sain, algas tund kohe pihta. Seega, kui mingisuguseid koerusi ka tehti, siis pidi see toimuma enne minu tundi. Ja ma tõesti ei osanud seebipudelile tunni ajal tähelepanu pöörata, kuna preili Maarika tegi oma etendusi. Esiteks oli tal pidevalt muud tegemist ajal, mil ma selgitasin tasemetöödes ette tulnud puudusi. Vaatamata sellele, et tema töö oli üks nõrgemaid. Vahepeal tõstis ta oma lauale suure kasekoore, püüdes sellega veel ekstra tähelepanu võita. Igale provokatsioonile ei tasu reageeridagi. Neiu ei ilmutanud tunni lõpuni vähimatki huvi aine vastu, kuid rohkem eriti ei seganud ka.
Pole mõtet siinkohal vaagida oma kolleegi ajendeid. Mulle tundub, et selle kena daami pahameel oli õigustatud, eriti kui asjalood olid just sellised, nagu ta kirjeldas. Kui õpilased oleksid soovinud mulle pahandusi, siis oleks neil selleks olnud ka paremaid võimalusi. Igatahes lubasin edaspidi ise ruumi võtme hankida ning õpilasi mitte omapead jätta. Üllatav tundus mulle aga kolleegi imestus, kui ma teatasin, et ei viibinud ruumist tunni ajal eemal, justkui see oleks mingi üldaktsepteeritav teguviis.
Hommikul pimedas oli Luuale sõit kaunis tüütu. Edaspidi tuleks igaks juhuks sellele reisile suisa terve tund varuda, kuna iial ei või kindel olla, et su teele ei satu mõni 80 km/h või veelgi aeglasemalt kulgev sõiduk, millisest on möödumine tänu vastuvoorivatele autodele samahästi kui võimatu. Igatahes jõudsin ma kohale umbes 5 minutit enne esimese tunni algust. Seega, startima peab varem, hiljemalt kell 7. Kõige koledam on see, et ka tagasitee on järgmisel nädalal kindlasti juba pilkases pimeduses. Sel korral võisin veel jälgida loojuvat päikest, kui Luua metsade vahelt Piibe maantee äärde jõudsin. Avanenud vaade on juuresoleval pildidl.
Kui ma koju jõudsin ja oma MSNi avasin, alustasid kolm inimest minuga vestlust. Üks neist nõudis kibekiiresti oma uurimistöö hüpoteeside ülevaatamist ning statistiliste töötluste heakskiitu. Ma tundsin end rampväsinuna ning vastasin, et tegelen tema asjadega pärast 18. Undavad selg ja pea tirisid mind vägisi sängi pikali, kus ma kujutasin end lebavat pool tunnikest, et siis päevatööd jätkata. Tegelikkuses äratas mind poeg enne südaööd küsimusega, et kas ma magama ei lähegi. Ma vedelesin ju voodil riietes. Tõusin siis korraks ning avastasin, et kõik kolm mu suhtluskaaslast olid juba solvunud ning offlaini läinud. No kaua sa ikka monolooge pead. Uskuge või mitte, kuid ma riietusin selle peale lahti ning läksin magama. Ma ei teagi, kui kaua ma maganud oleksin, kui selg poleks oma põrguvalu alustanud ning mind poole üheksa paiku maast lahti löönud. See on kohutav! Justkui oleks tsetsekärbes hammustanud. Või hakkan ma talveunne jääma? Olen kindel, et suudaksin veel mõned tunnikesed magada. Ehkki põõnutasin kokku vähemalt 14 tundi. Tänase seminari jaoks pole ma aga silmatäitki lugenud, mistõttu otsustasin sinna minemata jätta. Mitut sorti tegevusi jagub mul ka selleta.
