kolmapäev, 21. november 2007

Tsetsekärbes


Eilne päev Luual oli vahva ja õppetöö mõttes tavapärane. Osa noori magas norinal esimese tunni esimese poole sisse. Üksikud ei jõudnud teise pooldegi. Siis aga näitas end päike ning enamik asjaosalisi oli end kohale toimetanud. Pisikest pigi püüdis üks mu vastne kena kolleeg siiski päeva tilgutada, süüdistades mind "pahatahtlike õpilaste" omapead jätmises. Läksin kaastundlikult ka uurima, millega need lapsed siis hakkama olid saanud. Selgus, et üks lill olla esiakanal ümber löödud. Teine lill oli potist üldse koos juurtega välja tõmmatud. Demonstratsioonihetkel oli, tõsi küll, vaid veidi mulda maas. Siis olevat veel olnud terve riiulitäis lillevaase prügikasti visatud ning seebipudelist seep välja valatud ja vesi asemele pandud. Kolleeg uuris minult vähemalt kolm korda, et kas ma jätsin õpilased omapead. Tema olla pidanud seal ruumis esimese tunni, kuid kohe pärast teist tundi kontrollima tulnud. Seega ei saanud see asi toimuda pikal söögivahetunnil, kuna tolleks ajaks oli asi juba sündinud. Sedaviisi arutledes hilinesin minutikese ka järgmisse tundi.

Kõige veidram on siinkohal see, et kui ma oma projektoreid tollesse ruumi kolisin, oli ruumi uks juba avatud ning mõned õpilased ruumis. Ruumi ma lukku keerata ei saanudki, kuna võtit ei olnud laual, kus see olema oleks pidanud. Pealegi ei olnud sel enam mõtet, kuna niipea kui kolitud sain, algas tund kohe pihta. Seega, kui mingisuguseid koerusi ka tehti, siis pidi see toimuma enne minu tundi. Ja ma tõesti ei osanud seebipudelile tunni ajal tähelepanu pöörata, kuna preili Maarika tegi oma etendusi. Esiteks oli tal pidevalt muud tegemist ajal, mil ma selgitasin tasemetöödes ette tulnud puudusi. Vaatamata sellele, et tema töö oli üks nõrgemaid. Vahepeal tõstis ta oma lauale suure kasekoore, püüdes sellega veel ekstra tähelepanu võita. Igale provokatsioonile ei tasu reageeridagi. Neiu ei ilmutanud tunni lõpuni vähimatki huvi aine vastu, kuid rohkem eriti ei seganud ka.

Pole mõtet siinkohal vaagida oma kolleegi ajendeid. Mulle tundub, et selle kena daami pahameel oli õigustatud, eriti kui asjalood olid just sellised, nagu ta kirjeldas. Kui õpilased oleksid soovinud mulle pahandusi, siis oleks neil selleks olnud ka paremaid võimalusi. Igatahes lubasin edaspidi ise ruumi võtme hankida ning õpilasi mitte omapead jätta. Üllatav tundus mulle aga kolleegi imestus, kui ma teatasin, et ei viibinud ruumist tunni ajal eemal, justkui see oleks mingi üldaktsepteeritav teguviis.

Hommikul pimedas oli Luuale sõit kaunis tüütu. Edaspidi tuleks igaks juhuks sellele reisile suisa terve tund varuda, kuna iial ei või kindel olla, et su teele ei satu mõni 80 km/h või veelgi aeglasemalt kulgev sõiduk, millisest on möödumine tänu vastuvoorivatele autodele samahästi kui võimatu. Igatahes jõudsin ma kohale umbes 5 minutit enne esimese tunni algust. Seega, startima peab varem, hiljemalt kell 7. Kõige koledam on see, et ka tagasitee on järgmisel nädalal kindlasti juba pilkases pimeduses. Sel korral võisin veel jälgida loojuvat päikest, kui Luua metsade vahelt Piibe maantee äärde jõudsin. Avanenud vaade on juuresoleval pildidl.

Kui ma koju jõudsin ja oma MSNi avasin, alustasid kolm inimest minuga vestlust. Üks neist nõudis kibekiiresti oma uurimistöö hüpoteeside ülevaatamist ning statistiliste töötluste heakskiitu. Ma tundsin end rampväsinuna ning vastasin, et tegelen tema asjadega pärast 18. Undavad selg ja pea tirisid mind vägisi sängi pikali, kus ma kujutasin end lebavat pool tunnikest, et siis päevatööd jätkata. Tegelikkuses äratas mind poeg enne südaööd küsimusega, et kas ma magama ei lähegi. Ma vedelesin ju voodil riietes. Tõusin siis korraks ning avastasin, et kõik kolm mu suhtluskaaslast olid juba solvunud ning offlaini läinud. No kaua sa ikka monolooge pead. Uskuge või mitte, kuid ma riietusin selle peale lahti ning läksin magama. Ma ei teagi, kui kaua ma maganud oleksin, kui selg poleks oma põrguvalu alustanud ning mind poole üheksa paiku maast lahti löönud. See on kohutav! Justkui oleks tsetsekärbes hammustanud. Või hakkan ma talveunne jääma? Olen kindel, et suudaksin veel mõned tunnikesed magada. Ehkki põõnutasin kokku vähemalt 14 tundi. Tänase seminari jaoks pole ma aga silmatäitki lugenud, mistõttu otsustasin sinna minemata jätta. Mitut sorti tegevusi jagub mul ka selleta.

esmaspäev, 19. november 2007

Mis puutub siia vares?


Võtsin Karini soovitusel siis lõpuks uuesti ette selle videokaamera, millesse vist enam kui kuu aja eest tiitrimise praktikumi salvestasin. Sedapuhku siis kavalamalt, otse Windows Movie Makeriga. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, aga asi hakkas susisema! Vähe sellest, et mul õnnestus saada pilt arvuti ekraanile. Mul õnnestus kogu see rohkem kui kolmveerand-tunnine salvestus ka arvutisse kopeerida. Tõsi, algul ei toimunud küll muud midagi kui vaid faili suurust näitava arvu suurenemine.

Klipi esimene, teoreetiline osa, kestis 45 minutit. Kogu selle aja ei jäänud mul muud üle kui oodata. Siis sai see esimene osa valmis. Vajutasin üht vahvat nuppu ja ootasin veel. Mitte midagi ei juhtunud enne, kui kaamera kinni panin. Siis kulus 25 minutit klippide tootmisele. Need tekitavat WMM mingisuguse oma loogika alusel. Kokku sai 33 klipikest. Seejärel kulus veel 7 minutit selle kõige kokkuvõtmisele. Ega see arvuti nii detailselt nüüd ka ei seleta, millega ta parasjagu tegeleb. Et mu salvestise teine osa kestis 3 minutit, siis kulus veel 8 klipikese arvutisse saamisele 7 minutit.

Seejärel tõstsin need klipikesed ühtekokku ja lisasin pealkirja, lõputiitrid ja veel mõned vidinad. Palusin programmil enda jaoks klipp kokku panna. Too oli nõus ja teatas, et sellele kulub veidi üle kahe tunni. Loomulikult ootasin ka selle aja kenasti ära. Video sai valmis. Kuid kui seda vaatama hakkasin, tundus selle pilt kuidagi hakkiv. Tekstil ei olnud vigagi. Kopeerisin siis oma saavutuse pulga otsa ning tõin koju, kus on arvuti, mille parameetrid peaksid päris head olema. Tulemus oli masendav. Kõik see 47 minutit ja 17 sekundit videot hakkis ka siin. Kogu mu päevatöö oli raisus! Järelikult oleks vaja ka see klipp ise koostada tiba kiiremas masinas. Igatahes tuleb nüüd paar päeva selle tööga vahet pidada ning mõni uus kavalus leida.

Ah et mida muud kasulikku ma tehtud sain? Töö juures viibitud aja jooksul mitte midagi! Kui arvuti niigi viimase peal kägiseb, siis ei saa seda ju ometi koormata mingisuguste lisatoimingutega! Igatahes leidsin miljon esimese põhjuse, miks pole mõtet töö juures istumas käia. Oleksin sama asjaga kodus tegelenud, võinuksin ju teisegi ringi katsetada. Nüüd aga jätsin aparatuurigi sinna. Ohh mind hädavarest! Ehkki, mis need varesed siia puutuvad?

Uus ultrakord

Selge on see, et uus "ultrakord süstem" hoiab juhtmed triikimisel sirged... Või ka et "neutradžiin kätekreem" on norrapärase koostisega. Ja kindlasti ei maksa unustada, et ESPUMISANI väikesi kapsleid võib võtta ka veeta ja igas olukorras. Espumisan - ja kõhugaasid kaovad!

Viimast olen oma nahal proovinud. Seespidiselt siiski. Mõtlesin küll nende pisikeste kapslite imevõimele, et mis müstilisel moel need ometi need gaasid küll kaotavad. Aga kas poleks mõnus pärast toekat herneputru peenesse seltskonda minnes kapsleid neelata ning siis üldsegi mitte puhituda? Selgus ka väikeste kapslite toime. Õnneks ei katsetanud ma neid mitte just rektori vastuvõtule mineku eel, vaid tavaolukorras. Loomulikult puhetised kaovad, kuna need kapslid panevad inimese peeretama kui hobuse!

Kusjuures ikka leidub inimesi, kes sinisilmselt usuvad, et iga uus hambapasta teeb nende naeratuse aina säravamaks ja kaunimaks, mõtlemata hetkegi sellele, et mängus pole midagi muud kui pastatootjate kasum.

Järgmise puhkuse ajal istun maha ja hakkan üles märkima neid huvitavaid sõnakombinatsioone, millega inimesi hullutatakse. Mida keerukamad sõnad, seda salapärasem ja ilmselt ka mõjusam! No kui tegu on kummeliekstrakti lisandiga, siis ei suuda ju kaubale kuidagi vastu panna, olgu selleks siis mis iganes. Hoopis peenemad on aga greibi seemned! Või linaseemneleotis. Aga kui mängu tulevad mingid troopilised tundmatud asjad, mis hääldatuna kõlavad umbes kui "bolaa-bolaa", siis on edu ilmselt garanteeritud!

Muidugi võiks ju küsida, et mida ma siis vahin neid reklaame, kui nii umbusklikult suhtun. Aga miks ka mitte? Seda enam, et lühikest aega kaubanduses töötanuna oman ka kogemust, et need reklaamid mõjutavad inimesi ka tegelikult. Ka mind ennast. Ma küll pole tõtanud ostma üksnes naistele mõeldud tutilappe ega neljajalgsetele sõpradele mõeldud koeratoitu, kuid mõningaid produkte küll. Huvi pärast. Et kas ikka on ka niikolepalju kordi parem.

Paraku nagu need müstilised reklaamid, mõjutab kogu sedalaadi meediast voolav sodi ka õppivaid inimesi. Tendents on ilmne: mõelda ei olegi vaja, aina tarbi ja tegutse. Sest kui ikka juba teleris öeldakse, no keda siis veel uskuda?

Omaette teemad on igasugused sõnaühendid nagu "peale kuute" või "norib mind". Ilmselt harju murrak. Kui niisugune üldse olemas on. Seekordne sissekanne ei puuduta mitte karvavõrdki kursuse loomislugu. Värvisingi selle seetõttu "sobivaks" halliks.

pühapäev, 18. november 2007

Puhkuseks

Tänane päev möödus suhteliselt tagasihoidliku veebindamise tähe all. Javaskriptist õnnestusid vaid mõned näidised. Ka selgub, et need kaasaegsed brauserid on liiga jonnakad, et iga ilmaga ja igas poosis javaskripti seedida.

Kadunud pilte ma siiani veel üles ei leidnud. Igatahes seesuguse pisikese saagise tõttu võib lõppeva päeva lugeda puhkepäevaks. Näis, kuis homne naeratab.

Iga Java ei põrise

Viletsa lennuilma korral on mõnus toas mänge mängida
Mänge (proovimisi) javascriptiga jätkasin just sealt, kus need eelmisel korral pooleli olid jäänud. Igasuguste seesuguste juhendite suurim häda on see, et need pole täpselt sellised, mis mulle meeldiks. Neid on kahesuguseid. Kas neil on siis koletult pikk ja vahuküllane manuaal, mida ma lugeda ei viitsi, või siis eeldavad need, et nende kasutaja on enamvähem professionaal ega vaja täielikku näidist. Puudub siis kas skripti algus või lõpp... Teisest küljest moodustavadki need puudused omamoodi sportliku hasardi. Eelistan erilise põhjalikkusega uurida ja katsetada selliste näidiste kallal, millest mulle endalegi näib tulu võivat tõusta. Sellistel puhkudel ma proovin mitmeid erinevaid skriptijuppe kombineerida ning neist ühe terviku ja töötava saada.

Vihjasin MSNis oma sõbrale, et mängin javaga, mille ta tõlgendas Javapõhiste mängude mängimiseks. Palju toredaid mõtteid! Arvutimänge pole ma vist sel sajandil mänginudki. Mine tea, ehk mõnikord võtan ka ette. Mul ikka rohkem sellised haridustehnoloogi-mängud.

Eriti nukker on see, kui manuaaliga kaasa pandud plaadil on kalad. Näiteks puudub näidisleheküljel pilt, kuigi see lehekülg on just ette nähtud õpetama mingisuguse kujutise dünaamilist arenemist. Võib end vaid lohutada, et see hetkel uurimise alla võetud plaat pole end veel ammendanud ning see plaat pole ainus, mida nende "mängude" valguses uurida annab.

Panin enda jaoks veel kord üles värvuste tabeli. Mitte küll et mul oleks eladeski plaanis need värvuste koodid pähe õppida. Küll aga näiteks saab sellisel juhul küsida, milline järgnevatest hallidest toonidest on kõige nähtavam: kas A9A9A9, 999999, CCCCCC, DCDCDC, 808080, 778899 või 708090. Kusjuures näiteks viimase nimetuseks on slategray.

Pole küll kindel, et keegi peale minu samu mänge harrastab, kuid vähemasti enda jaoks panin need tulemused siia üles.

Ja see venekeelne raamat, õigemini sellega kaasas olnud CD ammendaski end. Kuid mul on riiulis veel vähemasti kolm ingliskeelset teost, mida on hea ajaviites edasi uurida. Vähemasti ei saa siiski väita, et ma poleks täna midagi haridustehnoloogilist korda saatnud. Sellised õppemängud on toredad.

laupäev, 17. november 2007

Päikesetuuled

Google'i pildiotsingust näpatud vaskulaarne kude
Valmistunud ette teisipäevased tunnid ja kulutanud sellele tubli tööpäeva koguse aega, viskasin pilgu oma kursustele WebCT-s ning sain võimaluse vastata vaid ühe seni kadunud õpetaja tervituskirjale. Tundub, et laupäev ei ole inimestele eriliseks veebiõppepäevaks. Päris mitu tänaseks planeeritud tööd tegin ära juba eile, mistõttu võtsingi ette oma kõige suurema nimistu töid. Selleks on PTN ehk lõpuni tegemata ehk poolikute tööde nimistu. Peab vist kohe lisama, et tegelikult sellist nimekirja mul veel ei ole, kuid andsite mulle just hea mõtte see tekitada!

Asusin hoopis käesoleva ajaveebi pealkirjaks oleva kursuse teise kontrolltöö küsimuste sisestamisele. Esimesed üksteist küsimust läksid lihtsalt. Kuid siis ilmnes paradoksaalne lugu. Kõikide järgnevate küsimuste juurde oli planeeritud kokku seitse pilti, milliseid ma ei leidnud ei oma uuest ega vanast arvutist, ei serverist ega lauale kuhjatud CD-plaatidelt. Täielik paanika! Igatahes näib, et sellega on pool ööd sisustatud: läbi tuleks vaadata kolossaalne kogus CD-arhiivist, mis on erinevatel ajajärkudel minu kombe kohaselt äärmiselt erinevalt markeeritud. Iga kord kujutan ette, et nüüd teen suurepärase süsteemi ning iga kord on see süsteem eelmisest erinev ja moodustab koos järgnevatega kokku pisemat sorti kaose, mis peaks üldjoontes kinnitama entroopia paratamatut seadust.

Plaadid on kirjutatud läbi ajaloo erinevate kirjutajatega. Toredad tootearendajad on aga nii mõningaidki esemeid sedavõrd modifitseerinud, et mõnd plaati ei avanud ükski mu käepärast olnud neljast CD-lugejast. Hea plaan (ehitada kursust) kipub minema vett vedama. Muidugi suudam ma aru saada, mida ma mõtlesin, kui plaadi nimeks kirjutasin "050505", kuid mulle ei meenu, miks ma ei oleks plaadile võinud lisada ka vihjet, mida see 5. mail 2005 kirjutatud plaat sisaldab. Mingid vihjed on ümbrispaberil. Kui selle plaadi vaid avatud saaks... Huvitaval kombel näib plaat olema servast servani täis kirjutatud, kataloog isegi avaneb... kuid monitoril paistab täiesti tühi aknake, justkui poleks sinna plaadile ainustki faili kirjutatud. Või siis et sinna on kirjutatud ülisuur hidden fail. Müstika!

Igatahes võiks selles nii mõnigi mingisuguse märgi leida, miks ma oma PTN rakendada ei saa. Päikesetuul või õhurõhk siin vaevalt tegevad on. Eks ma pean nüüd vaid lootma, et mingil uhkel hetkel siiski see vajalik plaat või muu elektroonse info kandja mulle ka näppu satub. Vastasel korral tuleb need joonised uuesti teha, kuid mul pole enam ammugi meeles, kust ma need sain. Või on need mul kusagile paberile välja prinditud. Täna pole kõige soodsam päev kadunud piltide otsimiseks.

Et mitte niisama tegevusetult istuda, plaanin mängida oma java-mänge ja vaadata, mis sellest välja tuleb.

reede, 16. november 2007

Mikroskoopiline

Kui õige proovida mitme pildi ridamisi heiskamist? Ja kui neile piltidele ka allkirjad kirjutada? Sellised mõtted tulid pähe. Mulle ei meeldi see violetjashall värvus. Soliidne hall on ilusam. Vähemasti käesolevale lehele sobivam. Aga vat on inimesi, kes on nurisenud selle tooni üle. Nende monitoris olla seda raske lugeda.

Loodetavasti on sellest ajaveebist võimalik ka kirjutisi kustutada, eriti kui need koledasti välja kukuvad. Proovime.









Selgus, et piltidele allkirja panemiseks peab siin pisut kavaldama, muidu need võtavad lihtsalt ritta nagu haned enne lõunamaale lendamist.