Vot siis pauk

Kui keegi oskab mulle seletada, miks suure paugutamise saatel nii palju raha lendu lasti... just äsja... andku ka mulle teada. Tiba ebaratsionaalne.

Head uut aastat sellegi poolest!

Viimnepäev

Tegelikult pole nüüd küll midagi uut juhtumas peale aastanumbri vahetuse umbes kuue tunni pärast. Niisugust asja juhtub ju sageli, vähemasti korra aastas. Kui aga mingi kiiremat sorti sõidukiga liikuda idast läände, võib ka terve ööpäeva seda aastavahetust nautida.

Samuti üks kurioosne nähtus, millele on liialt palju sümboolset tähendust omistatud.

Samas, PAN on endiselt au sees. Olen täna suhteliselt tubli olnud ning ühe suuremat sorti ülesandega hakkama saanud. Nii ka eile. Eile ma küll kasutasin juhust ning teostasin paar jaanuarikuusse paigutatud ülesannet, mille ajal püüan siis tegeleda nende nüanssidega, mis nüüd ripakile jäid.

Aasta lõpus olla kombeks teha kokkuvõtteid. Miks ka mitte. Tehku oma aruandeid riigiasutused ja muud ettevõtted. Minul on homme samasugune nagu täna, ainult uue kalendri peab seinale riputama.

Kummalisi uudiseid tuleb ka ustest ja akendest. Näiteks saatis mu sõber mulle migisuguse teate: Veebistatistikaga tegeleva ettevõtte Net Applications järgi ulatub Natscape`i osakaal veebilehitsejate hulgas vaid 0,6 protsendini, Mozilla 16 ja IE 77,4 protsendini. Justkui ma oleksin millesti muust rääkinud.

See jutulõng on ju üles kutsutud kajastama kursuse loomislugu ning selles osas kahjuks uudiseid pole. Inimesed omavad kohutavat inertsi igasuguste kummalisuste suhtes. Alles oli jõulumelu, nüüd siis tingimata kohustuslik aastavahetus. Justkui aasta jääks vahetumata, kui seda mitte tähistada. No näeme, mis see vahetus endaga kaasa toob.

Mäest ja muhamedidest

No kindlasti ei ole see mingi soliidne vanasõna, kuid tuntud ütlus küll. Kui ei tule Muhamed mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde. Või midagi sarnast.

Mul õnnestus päris tükk aega hoiduda suurematest liiklusäpardustest. Viimati sõitsin koju 25.12 hilisõhtul. Tibutas lund. Järgmisel päeval ei tõstnud ma sammugi toast välja. Täna kella nelja paiku leidsin aga enda teepervele, lausa kõnniteele pargitud auto asemel purukssõidetud tagaosaga sõiduki. Ei teagi, kas on siis viga selle auto halvas "auras" või äraneedmises. Kui kõnelda auradest, siis assotsieeruvad mulle sellega siiski elusad olesed. Needmised on aga taas midagi niisugust, millesse on hea uskuda juhul, kui muud uskuda ei ole.

Täna pidi olema usin ja tavaline tööpäev. Tõsi, käisin ka mina tööl ning installeerisin oma töömasinasse enda edasisteks tegevusteks vajalikest programmidest ühe. Ma lootsin, et mu postkasti volksavad mõned seesugused kirjad, millest mu edasiseks tegevuseks ka mingit kasu on. Paraku aga ei taha siiski varesedki lennata, kui ikka ühed pühad lõpevad ning teised ees on. Ilmselt on varestel pohmell. Igatahes mingeid asjalikke kirju mulle polnud.

Taas on põhjust tegeleda paketiga PAV, ehkki elule lisas veidi vürtsi lisamajandamine oma sõiduki teemadel. Kardetavasti ei saa ma Luual käidud sedalaadi sõidukit omamata. Ma ju töötavat Luua Puukoolis, nagu olla Urmasele prof. Miia R. öelnud. Ju siis kasvatan tammesid ja kaskesid, tiba kadakatki...

Alternatiivid

Alati tuleb teada, mis on pizza, et mitte osta pizzasarnast pirukat. Pizza obligatoorsed komponendid on juust ja tomat. Kui tomati asemel on paprika või ketšup, siis pole see pizza.

Alati on kasulik enne tegutsema asumist vaadata ka tööplaani. Ma täna muudkui tegutsesin. Üks oluline töö trehvas ka planeeritud olema. Aga ega tööde järjekorra segiminekustki midagi paha pole, kui aeg ei näpista. Kole on muidugi siis, kui juhtud tegema midagi sellist, millega kiiret pole, jättes samas tegemata mõne pööraselt kiire asja. Sellisel juhul on jama majas. Vähemasti niigi palju on neist nn pühadest kasu, et kellelgi ei näi kuskile kiiret olevat. Elu on justkui välja surnud. Iga kiri on kui suur üllatus, eriti kui see pole mõni mõttetu õnnitluskaart.

Samas jagub päris paljudel ametikohtadel töötajatele tegemist ka sellel ajal. Alati on ju võimalik valida, kas võtta endale vabad päevad või töötada. Tööinimestele makstavat reeglina veel neil päevil topelttasu. Bussijuhid, müüjad, elupäästjad ja turvajad... need on vaid üksikud ametid, kus ei saa endale ainustki vaba päeva lubada. Täiesti huvitav oleks teada, mismoodi käib sotsiaalne tööjaotus näiteks moslemiriikides. Vähemasti mulle on jäänud mulje, et nad võtavad oma usku märksa tõsisemalt kui meie, kristlasteks sõimatud rahvas. Mitte et moslemitel küll erilist vahet oleks, kas on miski jõuluaeg või ei. Kuid neil olevat mingisugused oma tähtsad pühad, mil isegi õigeusklik vares ei lenda.

Aga valida on alati vahva. Ja mulle meeldib valida mugavam, ratsionaalsem ja mõnusam tee, mis vähemasti tundub arukas. Mulle meeldib täina parasiteerida ristiusuliste kukil, kes siis pidagu oma pühi ja näidaku telerist vahvaid saateid ja põnevaid filme. Ma ei tahaks küll öelda, et näiteks "Visa hing" oleks mingi maailma parim film, kuid sellegipoolest on see ju vaadatav. Veel eile oli mul võimalik valida, kas ma ostan poest kõik neli osa DVD-del (esimesed kolm 69, viimane 199 krooni) või mitte. Muidugi eelistan ma filme vaadata täpselt siis kui ma neid vaadata tahan, mitte aga siis, kui neid parasjagu telekanal pakub. Ometi ma ei ostnud. Neil õhtutel on kolm osa teleristki ära näidatud. Tõsi, vaid neljas osa on mul veel täiesti nägemata ning ma pole viitsunud uurida, kas ka see neil plaanis on. See oli näide.

Muidugi on päris vahva vaadata, kuidas paljud majad on kenasti kaunistatud, linnas sähvivad värvilised tulukesed ning isegi täiesti lumeta pole liiga pime. See aga ei tähenda, et ma ise peaksin paanililselt enda katuseräästasse tulukesed riputama. Või koguni kuuse tuppa tooma. Kui on võimalik valida kuuse omamise ja selle mitteomamise vahel, valin ma viimase. Kuuse koht on siiski metsas.

Teine lugu on siis, kui peres on pisikesed lapsed. Neile on muidugi see suur sündmus. Neile on suur sündmus seegi, kui vanemad ei pea tööle minema ja saavad nendega koos midagi ette võtta. Tänapäeval näib sellest defitsiit olevat. Tegelikult võiks vanemad endale selle 10 aastakest siiski leida, et oma lapsega pisut rohkem tegeleda. Täielikult niikuinii ei saa. Lapsed ehk võtaksidki oma vanemate juttu kuulda, kui vanematel oleks mahti neile seda juttu rääkida. Tänapäeva lapsi kasvatavad eelkõige teler, arvuti, hoidjatädi, omaealised ja pisut vanemad sõbrad tänavalt või koolist. Kohati kasvatab isegi kool rohkem kui pere... Ohh neid uitmõtteid!

Oma tegutsemistuhinas unus täna poes käia. Ja kui pererahval kõht tühjaks läheb, aitab veel üks ametimees, kes puhkeaegu ei tunnista - pizzapoiss. Eks temalgi oli valida, kas hakata pizzapoisiks või mõneks teiseks tegelaseks. Lohutav on ehk see, et see amet näib olevat eos seesugune ajutist laadi amet. Vaid näiteks õpingute kõrvalt. Ma pole iial kohanud keskealisi pizzapoisse. Ju on nad siis sellest ametist välja kasvanud ja oma valiku teinud.

Coka-cola reklaamimees

Samal ajal kui Coka-cola reklaamimees käib mööda kodusid lapsi hirmutamas, olen mina siin kui sütel oodanud positiivset tagasisidet oma kursuse alustamiseks. Lootusetu ootus. Enne uut aastat ei kuku vist kägugi ega lenda vares. Ristirahvas ju aina rõõmustab, istub kodus, kärsatab küünlaid ja sööb end rasva...

Täna käisin poes. Süüa ostmas. Ja mitte verivorsti ega jõuluhane. Läksin juba kella 19 paiku, mõtteis kõhklus, et kas mõni pood üldse nii tähtsal päeval lahtigi on. Oli, kella 22-ni koguni. See meie MaXXima otse Zeppelini kaubanduskeskuses. Rahvast praktiliselt ei olnudki ning üle saali lõugas raadio jõululaule. Omavahel suhtlemiseks või müüjalt kauba küsimiseks tuli täiest kõrist röökida. Need Maximad näivad olevat päris head poed. Pealegi avati neid hiljuti Tartus veel kaks.

Igatahes tuleb mul veel tublisti kannatust varuda, et oma uue kursusega edasi minna. Seni teen tõhusaid plaane, kuidas ikka kõik oma sada tegevust unustamatult teostatud saada.

Tere, talv!

Ehkki talvekuu hakkab juba lõpule kiskuma ning esimene lumigi koos kergekoelise pakasega läinud, algas astronoomiline talv täna varahommikul. Eilses kirjas kirjutas mulle üks tuttav nördinult, et kuna pealinnas on +6 kraadi sooja ja vihm, siis pole ta kindel, kas algamas on talv või kevad.

Loodusele on talv kahtlemata vajalik, eelkõige taimedele ja paljudele pisematele loomadele. Kahjuks puuduvad mul andmed, milline on selle vajaliku talve kriitiline pikkus, et sellest ka kasu oleks. Võimalik, et ka siin on tarvilik teatav hulk külmapäevi nagu näiteks paljude taimede viljade valmimiseks on vajalik teatav kriitiline hulk päikeselisi päevi. Huvitav, kas seda on üldse uuritud?

Samas kaldun arvama, et vajalike külmapäevade hulk on taimedele ilmselt märksa väiksem kui päikeseliste. Millega muidu selgitada meil viimastel aastatel täiesti tavaliseks muutunud olukorda, kus jaanuaris kirsipuud, sinililled või muud varaõitsejad taimed õide puhkevad?

Igatahes soovin alanud talvele britilikku sügisaspekti, palju sooje temperatuure ning rahulikku vindumist. Lõppegu see võimalikult kiiresti elustava kevadega.

Koolitööga seoses ilmnes taas kord kurblik fakt, et õpikus kirja pandud jutt vaimustab vaid väheseid ning peamiselt tuginetakse otsuste langetamisel oma kogetule, isegi kui kogemustel puudub teoreetilise tausta mõistmine. Näiteks ei suudeta lahti saada mõttest, et detsembrist veebruarini on talv. Alles kui uurida kliimadiagramme ning esitada jõuliselt suunavaid küsimusi, satub noor inimene segadusse ja ilmselt mõtleb esimest korda elus, et näiteks Austraalias on "suvi ja veel suvem" või siis talv ja suvi vahetusse läinud. Eriti vahva tulemuseni jõudsime aga lähistroopilise paiga diagrammi uurides. Olemas on vihmaperiood ja kuivaperiood, ei mingeid harjumuspäraseid aastaaegu.

Sedalaadi avastuste ja harjutuste jaoks on aga minu meelest algkool ja põhikool, mitte enam gümnaasium või kutseõppeasutus. Taas tõstab minus pead küsimus: mida need noored lapseeas üldse peale numbrite ja tähtede eristamise on omandanud? Kas tõesti ongi olemas mingisugune vaikiv kokkulepe, mille kohaselt peetakse loomulikuks, et suurema enamiku õpetatavatest tarkustest lapsed peavad unustama? Mis mõtet on siis üldse põhikoolil? Teatav mõte muidugi on. Midagi nad ikka omandavad, võiks siinkohal mainida. Pealegi on siis ühevanused lapsed ühes kohas koos, vanematel jalust ära, õppides omavahelist läbikäimist rusikate, solvangute ja enesekehtestamiste kaudu. Kas see on tõesti kõik, mida me koolilt ootame?

Kui ma oleksin elu aeg töötanud ühes ja samas õppeasutuses, võiksin kahtlustada, et mulle lihtsalt on sattunud eriti tume ehk siis nõrkade vaimsete võimetega kontingent. Kuid ma olen ju lühemat või pikemat aega kokku töötanud vähemasti kaheksas üldhariduskoolis, lisaks tegelenud kõrgkooli üliõpilaste, täiskasvanute täienduskoolituse kui ka veebipõhise õppega. Nüüd siis ka kutsekool. Märkimisväärne on ka olnud ringitöö erinevates huvikoolides, kuhu küll kokku käivad vaid kitsama huviga õpilased erinevatest koolidest. Lühidalt, ma ei lahmi niisama, vaid arvan end teadvat, mida räägin.

Siit tagasi tulles hämmastun üha ja taas meie PISA-uuringu kõrge tulemuse üle ega suuda välja mõelda, milline siis on olukord veel teiste riikide koolihariduses.

Igatahes olen ma jõudnud arusaamisele, et ka kutsekoolis ei tasu häbeneda elementaarsena tunduvate mõistete sügavuti lahtiseletamist. Kahtlemata on sellisele vanusastmele koostatud hulgaliselt poolvõõrkeelseid õpikuid, millistest kurioossema näitena võiks tuua professor Tago Sarapuu Üldbioloogiat, mille tekst koosnebki peamiselt võõrsõnadest ja nende vahele pikitud eestikeelsetest sidesõnadest. Kuid lugeja lihtsalt ei saa sõnade tähenduses aru ning õpib paremal juhul need tuimalt pähe. Kutsekooli noorte jaoks tuleb võõrkeelse tüveni lahti seletada isegi mõisted eksport ja import, et need lõpuks ka meelde jääksid ja kuuldes mingi assotsiatsiooni tekitaksid. Rääkimata siis veelgi keerukamatest sõnadest. Ja neidsamu mõisteid tuleb oksendamiseni korrata, et need ka kinnistuksid. Mida vanem on õppija, seda enam kulub tal aega uue mõiste kinnistumisele. Teatavas eas inimeste puhul tuleb juba tegu ka juurdunud väärarusaama murdmisega. Sõna jõud on suur. See on aga teema, millest on ehk aega terve pika talve jooksul eraldi mõtiskleda.

Veel kaheksa

Tegelikult pole nurisemiseks põhjust. Kui, siis vaid peab siiski ehk pisut kurvastama selle hommikupoolese raisatud viie tunni üle, mille arvelt oleks saanud ju targematki teha. Loeme tolle viietunnise tööpäeva siis meeldivaks puhkuseks. Nuriseda pole aga põhjust, kuna sellesse päeva jäi veel piisav 8 tundi, et riburada pidi kõik planeeritud tegemised veel enne kella kümmet õhtul tehtud saada. Oivaline!

Selle peale tasuks ette võtta mõned homsesse planeeritud tegevused. Ja kui nüüd veel silmitseda plaane, mis mul on tehtud käesoleva aasta lõpuni, tundub juba ka siinne blogimine pisikese ajaraiskamisena. Kuid ma olen harjunud sedagi tööd võtma kui meeldivat vahepala, kus tark inimene oma mõtteid korrastab ja iseendaga räägib. Targa inimesega on alati meeldiv rääkida. Aga eks see ole samahea kui maitseasi, nagu olevat öelnud kass, kes korraks tagumiku lakkumise katkestas.

Oma planeeritud uue kursuse kohta pole mul seni ainustki teadet. Täna saatsin taasässituse ka ühele oma paljudest kolleegidest, et ta mõtleks veel kord võimaluse peale panna mõni oma Türi kursustest veebi või pakkuda sellele vähemasti veebipõhist tuge. Keegi ei vasta. Ja kui silmas pidada, et peagi on kell 22 ning on viimane selle sügise reede ja et järgmise arvestatav tööpäev on alles järgmise aasta 7. kuupäeval, pole vist mõtet erilist lootust hellitadagi. Seda enam saan tegeleda kõige sellega, mis mul TAN (tegemata asjade nimekirjas) on.