Ehkki talvekuu hakkab juba lõpule kiskuma ning esimene lumigi koos kergekoelise pakasega läinud, algas astronoomiline talv täna varahommikul. Eilses kirjas kirjutas mulle üks tuttav nördinult, et kuna pealinnas on +6 kraadi sooja ja vihm, siis pole ta kindel, kas algamas on talv või kevad.
Loodusele on talv kahtlemata vajalik, eelkõige taimedele ja paljudele pisematele loomadele. Kahjuks puuduvad mul andmed, milline on selle vajaliku talve kriitiline pikkus, et sellest ka kasu oleks. Võimalik, et ka siin on tarvilik teatav hulk külmapäevi nagu näiteks paljude taimede viljade valmimiseks on vajalik teatav kriitiline hulk päikeselisi päevi. Huvitav, kas seda on üldse uuritud?
Samas kaldun arvama, et vajalike külmapäevade hulk on taimedele ilmselt märksa väiksem kui päikeseliste. Millega muidu selgitada meil viimastel aastatel täiesti tavaliseks muutunud olukorda, kus jaanuaris kirsipuud, sinililled või muud varaõitsejad taimed õide puhkevad?
Igatahes soovin alanud talvele britilikku sügisaspekti, palju sooje temperatuure ning rahulikku vindumist. Lõppegu see võimalikult kiiresti elustava kevadega.
Koolitööga seoses ilmnes taas kord kurblik fakt, et õpikus kirja pandud jutt vaimustab vaid väheseid ning peamiselt tuginetakse otsuste langetamisel oma kogetule, isegi kui kogemustel puudub teoreetilise tausta mõistmine. Näiteks ei suudeta lahti saada mõttest, et detsembrist veebruarini on talv. Alles kui uurida kliimadiagramme ning esitada jõuliselt suunavaid küsimusi, satub noor inimene segadusse ja ilmselt mõtleb esimest korda elus, et näiteks Austraalias on "suvi ja veel suvem" või siis talv ja suvi vahetusse läinud. Eriti vahva tulemuseni jõudsime aga lähistroopilise paiga diagrammi uurides. Olemas on vihmaperiood ja kuivaperiood, ei mingeid harjumuspäraseid aastaaegu.
Sedalaadi avastuste ja harjutuste jaoks on aga minu meelest algkool ja põhikool, mitte enam gümnaasium või kutseõppeasutus. Taas tõstab minus pead küsimus: mida need noored lapseeas üldse peale numbrite ja tähtede eristamise on omandanud? Kas tõesti ongi olemas mingisugune vaikiv kokkulepe, mille kohaselt peetakse loomulikuks, et suurema enamiku õpetatavatest tarkustest lapsed peavad unustama? Mis mõtet on siis üldse põhikoolil? Teatav mõte muidugi on. Midagi nad ikka omandavad, võiks siinkohal mainida. Pealegi on siis ühevanused lapsed ühes kohas koos, vanematel jalust ära, õppides omavahelist läbikäimist rusikate, solvangute ja enesekehtestamiste kaudu. Kas see on tõesti kõik, mida me koolilt ootame?
Kui ma oleksin elu aeg töötanud ühes ja samas õppeasutuses, võiksin kahtlustada, et mulle lihtsalt on sattunud eriti tume ehk siis nõrkade vaimsete võimetega kontingent. Kuid ma olen ju lühemat või pikemat aega kokku töötanud vähemasti kaheksas üldhariduskoolis, lisaks tegelenud kõrgkooli üliõpilaste, täiskasvanute täienduskoolituse kui ka veebipõhise õppega. Nüüd siis ka kutsekool. Märkimisväärne on ka olnud ringitöö erinevates huvikoolides, kuhu küll kokku käivad vaid kitsama huviga õpilased erinevatest koolidest. Lühidalt, ma ei lahmi niisama, vaid arvan end teadvat, mida räägin.
Siit tagasi tulles hämmastun üha ja taas meie PISA-uuringu kõrge tulemuse üle ega suuda välja mõelda, milline siis on olukord veel teiste riikide koolihariduses.
Igatahes olen ma jõudnud arusaamisele, et ka kutsekoolis ei tasu häbeneda elementaarsena tunduvate mõistete sügavuti lahtiseletamist. Kahtlemata on sellisele vanusastmele koostatud hulgaliselt poolvõõrkeelseid õpikuid, millistest kurioossema näitena võiks tuua professor Tago Sarapuu Üldbioloogiat, mille tekst koosnebki peamiselt võõrsõnadest ja nende vahele pikitud eestikeelsetest sidesõnadest. Kuid lugeja lihtsalt ei saa sõnade tähenduses aru ning õpib paremal juhul need tuimalt pähe. Kutsekooli noorte jaoks tuleb võõrkeelse tüveni lahti seletada isegi mõisted eksport ja import, et need lõpuks ka meelde jääksid ja kuuldes mingi assotsiatsiooni tekitaksid. Rääkimata siis veelgi keerukamatest sõnadest. Ja neidsamu mõisteid tuleb oksendamiseni korrata, et need ka kinnistuksid. Mida vanem on õppija, seda enam kulub tal aega uue mõiste kinnistumisele. Teatavas eas inimeste puhul tuleb juba tegu ka juurdunud väärarusaama murdmisega. Sõna jõud on suur. See on aga teema, millest on ehk aega terve pika talve jooksul eraldi mõtiskleda.
Loodusele on talv kahtlemata vajalik, eelkõige taimedele ja paljudele pisematele loomadele. Kahjuks puuduvad mul andmed, milline on selle vajaliku talve kriitiline pikkus, et sellest ka kasu oleks. Võimalik, et ka siin on tarvilik teatav hulk külmapäevi nagu näiteks paljude taimede viljade valmimiseks on vajalik teatav kriitiline hulk päikeselisi päevi. Huvitav, kas seda on üldse uuritud?
Samas kaldun arvama, et vajalike külmapäevade hulk on taimedele ilmselt märksa väiksem kui päikeseliste. Millega muidu selgitada meil viimastel aastatel täiesti tavaliseks muutunud olukorda, kus jaanuaris kirsipuud, sinililled või muud varaõitsejad taimed õide puhkevad?
Igatahes soovin alanud talvele britilikku sügisaspekti, palju sooje temperatuure ning rahulikku vindumist. Lõppegu see võimalikult kiiresti elustava kevadega.
Koolitööga seoses ilmnes taas kord kurblik fakt, et õpikus kirja pandud jutt vaimustab vaid väheseid ning peamiselt tuginetakse otsuste langetamisel oma kogetule, isegi kui kogemustel puudub teoreetilise tausta mõistmine. Näiteks ei suudeta lahti saada mõttest, et detsembrist veebruarini on talv. Alles kui uurida kliimadiagramme ning esitada jõuliselt suunavaid küsimusi, satub noor inimene segadusse ja ilmselt mõtleb esimest korda elus, et näiteks Austraalias on "suvi ja veel suvem" või siis talv ja suvi vahetusse läinud. Eriti vahva tulemuseni jõudsime aga lähistroopilise paiga diagrammi uurides. Olemas on vihmaperiood ja kuivaperiood, ei mingeid harjumuspäraseid aastaaegu.
Sedalaadi avastuste ja harjutuste jaoks on aga minu meelest algkool ja põhikool, mitte enam gümnaasium või kutseõppeasutus. Taas tõstab minus pead küsimus: mida need noored lapseeas üldse peale numbrite ja tähtede eristamise on omandanud? Kas tõesti ongi olemas mingisugune vaikiv kokkulepe, mille kohaselt peetakse loomulikuks, et suurema enamiku õpetatavatest tarkustest lapsed peavad unustama? Mis mõtet on siis üldse põhikoolil? Teatav mõte muidugi on. Midagi nad ikka omandavad, võiks siinkohal mainida. Pealegi on siis ühevanused lapsed ühes kohas koos, vanematel jalust ära, õppides omavahelist läbikäimist rusikate, solvangute ja enesekehtestamiste kaudu. Kas see on tõesti kõik, mida me koolilt ootame?
Kui ma oleksin elu aeg töötanud ühes ja samas õppeasutuses, võiksin kahtlustada, et mulle lihtsalt on sattunud eriti tume ehk siis nõrkade vaimsete võimetega kontingent. Kuid ma olen ju lühemat või pikemat aega kokku töötanud vähemasti kaheksas üldhariduskoolis, lisaks tegelenud kõrgkooli üliõpilaste, täiskasvanute täienduskoolituse kui ka veebipõhise õppega. Nüüd siis ka kutsekool. Märkimisväärne on ka olnud ringitöö erinevates huvikoolides, kuhu küll kokku käivad vaid kitsama huviga õpilased erinevatest koolidest. Lühidalt, ma ei lahmi niisama, vaid arvan end teadvat, mida räägin.
Siit tagasi tulles hämmastun üha ja taas meie PISA-uuringu kõrge tulemuse üle ega suuda välja mõelda, milline siis on olukord veel teiste riikide koolihariduses.
Igatahes olen ma jõudnud arusaamisele, et ka kutsekoolis ei tasu häbeneda elementaarsena tunduvate mõistete sügavuti lahtiseletamist. Kahtlemata on sellisele vanusastmele koostatud hulgaliselt poolvõõrkeelseid õpikuid, millistest kurioossema näitena võiks tuua professor Tago Sarapuu Üldbioloogiat, mille tekst koosnebki peamiselt võõrsõnadest ja nende vahele pikitud eestikeelsetest sidesõnadest. Kuid lugeja lihtsalt ei saa sõnade tähenduses aru ning õpib paremal juhul need tuimalt pähe. Kutsekooli noorte jaoks tuleb võõrkeelse tüveni lahti seletada isegi mõisted eksport ja import, et need lõpuks ka meelde jääksid ja kuuldes mingi assotsiatsiooni tekitaksid. Rääkimata siis veelgi keerukamatest sõnadest. Ja neidsamu mõisteid tuleb oksendamiseni korrata, et need ka kinnistuksid. Mida vanem on õppija, seda enam kulub tal aega uue mõiste kinnistumisele. Teatavas eas inimeste puhul tuleb juba tegu ka juurdunud väärarusaama murdmisega. Sõna jõud on suur. See on aga teema, millest on ehk aega terve pika talve jooksul eraldi mõtiskleda.
5 kommentaari:
Olen bussis nr 85 ja kohe hakkame jõudma Virtsu. Päike paistab näkku. Head talve algust!!!
Sama ka kass27-le vastu!
Webxanile hakatuseks, et talvekuu on suisa november. See peegeldab kõnekalt viimase aja kliimasoojenemise mõjusid. Tänapäeval ei tuleks vist enam keegi selle peale, et november talvekuuks nimetada...
Looduse talvise puhkepausi üldise VAJALIKKUSE mehhanismi ma ka ei oska füsioloogilises plaanis seletada. Pigem on see vist lihtsalt möödapääsmatu kohastumus karmide ilmaolude üleelamiseks. Mitte et samas need kohastumused poleks sellised, et mitmedki vastavad liigid tõesti ei suudaks ellu jääda püsisoojades oludes. Näiteks rabapüü või valgejänese talvekasukas saaks noile küllap talvede mustenedes peagi saatuslikuks. Ja liigiomase elutsükli häirumine ei ennustaks küllap head ka muile põhjamaistele spetsiaal-liikidele. Olulise kliimasoojenemise puhul tõrjutaks paljud noist usutavasti välja soojematele oludele spetsialiseerunud lõunapoolsete liikide poolt ja peavad taanduma põhja poole.
Kutsekooliõpilaste kasin teadlikkus geograafiast peegeldab minu meelest siiski faktiõpetuse allakäimist meie koolides. Oleks vaid, et seda kompenseeriks arutlus- ja argumenteerimisoskuse areng, sügavam PROTSESSIDE mõistmine.
PISA tulemus oli minugi jaoks müsteerium. Ju on siis teistes riikides lood lihtsalt veelgi viletsamad?
Mulle on minu 46 eluaasta jooksul jäänud mulje, et see kliimasoojenemise värk on kuidagi heitlik. Mäletan oma kooliajast samasuguseid vesiseid talvesid, mil lund oli näha vaid mõnel korral aastas. Keska ajal oli periood, kui lumi püsis maas kogu selle jubeda pimeda aja. Samuti oli külm, suisa 30-kraadine pakane noil aastail, mil sümdisid mu esimesed lapsed. Jääpangad ulpisid meres siis veel maikuuski. Olen kindel, et seda külma jätkub veel kauaks :)
Talvekuu on siiski juuni!
Mis me siin vaidleme!
Webxaniga nõustuvad kahtlemata kõik Kapimaa ja Patagoonia elanikud, uusmeremaalased ja austraallased ka. :D
Mina oma 27 eluaastaga olen samas ka nii vana, et mäletan veel väga hästi 1987. aasta jaanuari, mil Eesti NSV-d halvas nädalajagu enam kui 30-kraadine pakane. Mind siis õue ei lubatud ja ema ei pääsenud 2 päeva maavanaema juurest koju, sest bussid ei sõitnud. Ja mina muretsesin koledal kombel.
Mis puutub kliimasoojenemisse, siis viimase paarikõümne aasta ülemaailmne temperatuuritõus võib osa teadlaste meelest olla tingitud ka mingit laadi looduslikust tsüklist. Aga ka inimtekkeline kliima soojenemine võib meie kandis kaasa tuua apelsinipuude asemel Siberi-sarnase kliima, kui peaks käivituma filmis "Päev pärast homset" tutvustatud stsenaarium. Ehkki küll supertorme ega jääaega sellega reaalelus ei tohiks kaasneda.
Postita kommentaar