Scaleo P

Tutvusin täna oma vana saaniga. Selgus, et selle nimi on Scaleo P, otse fassaadile kirjutatud. Kummaline, et ma pole seda viimase umbes 7 aasta jooksul kordagi näinud. Noh, võib-olla näinud olin. Kuid kindlasti polnud ma seda iial ajju lasnud. Võimalik et ka mitte päris 7 aastat, aga sinnakanti küll. Igatahes sain ma selle arvuti just siis, kui Vista värske leiutis oli. Selline on siis mu saani nimi.

Tänasel kaunil hommikul (kell oli kuskil 15) külmus mu ekraanil pilt kinni. Ei saanud ma vahetada aknaid ega käivitada uut programmi. Paar mingit öö läbi rippunud akent õnnestus siiski sulgeda... siis aga oli mokas.

Kui ma olin juba ligi pool tundi lootusetult kolmesõrme-klahvikombinatsiooni peksnud, otsustasin juhtme seinast tõmmata. Selle peale kadus küll pilt eest. Selle üle ma muide ei hämmeldunudki. Hoopis hämmastav oleks olnud see, kui pilt ka siis poleks ekraanilt kadunud.

Hoopis veidram oli aga see, et juhtme tagasi pistes arvuti tööle ei hakanud. Ma isegi olen juba varem imestanud, et miks on mu arvuti esipaneelil miski nupp. Vanematel mudelitel on olnud koguni kolm nuppu. Üks on siis sihuke sliipimise oma, teine restardiks ja kolmas poweri nupp. Viimane peaks tähendama samahästi kui juhtme väljatõmbamist. Scaleo omab üht nuppu, mis ei pane arvutit sliipima, ei restardi ega lülita ka powerit. Ei sisse ega ka välja!

Sattusin paanikasse. Terve hunnik tööd ju laekus, vahetult enne kinnikülmumist. Sikutasin siis juhtmeid siit ja sealt... Lõpuks otsustasin olla kolekalval ning uurida, kas ma mitte polnud kogemata juhtme teist otsa kuskilt UPSist välja sikutanud.

Kui te nüüd arvate, et selle kontrollimine minu kontoritingimustes on mingi lihtne töö, siis eksite. Selleks pidin ma algatuseks osa mööblist teise seina kolima. Õigemini on see mul arhiivsete materjalide kastihunnik. See tähendab igasuguseid tähtsaid pabereid ja toimikuid, mis on eelmisest suures kraamimisest ajutiselt kõrvale pandud. Need materjalid olid vaikselt juba poolteist aastat selles hunnikus seisnud. Kastihunniku alumine lüli osutus nõrgimaks. Nimelt olid alumise kasti seinad tohletanud ning kogu hunnik vajus ümber. Eks ma siis võtsingi selle alumise kasti ja paigutasin kiireloomulisemalt menetletavate asjade hunnikusse. Sinna, kus mul seisavad näiteks mustad sokid. Pole võimatu, et selle kallale lähen juba lähikuudel.

Nüüd siis tuli UPS üles leida. See oli mähkunud minigisugusesse vatjasse tolmurulli. Selle peale otsisin üles oma vilistava imuri. Mitte et ka too poleks analoogsesse tolmurulli peitunud. Õnneks vilistab too alles siis, kui sisse lülitada. Ja veel suuremaks õnneks on tolle pealmisel küljel analoogse kujutisega nupp, millele vajutamisest ka kasu on.

Kõik toimis. Suure vilina saatel imes imur suurte lurtsatuste saatel tolmutropid endasse. Kui ma juba kord olin pool elamist ringi tõstnud ja toru kallal, imesin suurema hulga tolmu ka arvutilt. Eriti mitmesugustelt õhutusrestidelt. Ma kujutan vaimusilmas ette patsilisi itipoisse, kes neid ridu lugedes agooniliselt peast haaravad... Neile on ju kole oluline, et arvuti ei oleks tolmune. Justkui tolm juhiks elektrit või midagi sellist. Mina pole oma saani küll selle soetamisest saadik kordagi tolmust puhastanud. Kuid tolmu on mu elamises kindlasti rohem kui kellelgi teisel.

Siis ma avastasin, et juhtmed on nii puntras, et ilmselt ei suuda nad ka ise aru saada, kustkaudu mingi info peab liikuma. Ühe suurema tolmutordi alt kaevus välja vana klaviatuur, millele oli millalgi mingit vedelikku vms sisse läinud, mistõttu ma olin ta välja praakinud. Selle olin siiski Scaleo küljest millalgi lahti ühendanud. Üksvahe oli mu arvutil korraga kaks klaviatuuri. Et asi oleks arusaadavam, peab lisama, et mu mööbel on paigutatud selliselt, et selle arvuti tagumise külje kallale naljalt ei pääse. Harutasin suurema osa puntraist lahti, eemaldasin sõlmed. Olukord sai päris nägus. Näis, kauaks...

Nüüd, kus ma olin terve nurga oma elamisest olude sunnil ära koristanud, rahustasin oma vilistava imuri maha ning torkisin kõik juhtmed arvuti külge tagasi, teise otsa UPSi. Paigutasin tagasi ajutise kastihunniku, istusin pidulikult laua taha ja....

Helises uksekell. Uksekell on arvatavasti järjekorras teine heli maailmas, mis mind kõige enam ärritab. Esimeses järjekorras on telefonihelin. Või, ma ei tea ka. Kõik oleneb ka minu lokaliseerumisest ruumis. Kui ma näiteks asun elutoas, kuhu ka juhtmevaba uksekell seatud on, reageerin tollele kindlasti tublisti valulisemalt kui mistahes telefonidele, millistest lauaoma jääbki tavaliselt kabinetti lauale ning mobiilne on kusagil koti põhjas. Sellisel juhul võib mulle helistaja oma aku tühjaks või näpu veriseks tiristada, ilma et ma reageeriksin. Õnneks ei saabunud külalisi ega ootamatuid nägusid. Tuli üks poegadest, kes oma võtme oli järjekordselt kuskile kaotanud.

Istusin siis taas oma arvuti taha, pidulikult. Vajutasin mitmeid kordi start-nuppu. Tulemus puudus. Kuid veel enne, kui ma otsustasin nutma puhkeda, sikutasin taas kõige olulisema toitejuhtme Scaleo küljest lahti, lülitasin tolle kõrval asuva voolunupu välja, surusin juhtme uuesti arvutisse ja siis lülitasin tolle tagaküljel asuva klahvja nupu sisse tagasi...

Selle peale võttis kuvar pildi ette. Justkui mitte midagi poleks juhtunudki. Vot selline Elamus siis täna.