laupäev, 1. detsember 2007

PISA

Vaade Carolina hotellitoast 1. detsembri lõuna paiku

Mitte et eilne Postimehe artikkel mind täiesti kõnevõimatuks oleks muutnud, kuid mõtlemapanev on see küll. Ma olen lihtsalt viimastel päevadel oma päevaplaani päris tõsiselt võtnud ning sajaga puhkepäevadele pühendunud.

Kuid PISA uuringul osalesin ma vaatlejana ning olen vägagi hästi kursis selle köögipoolega. Valimi moodustamine toimus täiesti juhuslikult. Nii peaks moodustama see valim 5200 Eesti õpilasest täiesti hea läbilõike ning kujutama ühtekokku meie keskmisest õpilast. Mul pole vähimaidki kahtlusi, et mõnes uuringusse kaasatud koolis oleks uuringule tõugatud tublimaid või edukamaid õpilasi. Sisuliselt nägi juba ka reglement ette, et valim peab olema juhuslik, kindlasti aga pidid sellesse sattuma ka just need kõige nõrgemad.

Seda enam hämmastav on Eesti laste viies koht Maailma lõikes! Olnud ka ise pikka aega tegev hariduspõllul, võiks jääda mulje, et lapsed on tihtilugu veelgi rumalamad kui välja lasevad paista. Rumal polegi vist õige sõna. Neil on lihtsalt igasugused teised huvid, mis enamasti ei haaku koolitööga. Tulemus muudab mu senist kesist arvamust. Mitmesugustel olümpiaadidel olen ju kokku puutunud ka igat masti asiaatidega ega imesta raasugi nende edu üle. Kuid et suuremas osas maailmast on keskmine õpilane veelgi pealiskaudsem ja oskamatum kui meie koolilaps, pani mind imestama. Mul tekkis äärmiselt suur huvi teada saada absoluutseid tulemus. Kui meie viies koht tähendaks näiteks keskmise tulemusena 45%, vähendaks see mu eufooriat meie kõrge saavutuse osas, kuid tekitaks uue küsimuse: millega üldse siis ülejäänud riikide koolides tegeletakse?

Kahtlemata tuleks koolis tegeleda relevantsete teemadega. Keda see konnade suguelu ikka kotib, või Pythagoras ühes oma teoreemiga. Teisalt aga, kui tegeldakse igapäevaseks eluks ettevalmistumisega, millest ehk ongi märksa enam kasu, siis milleks üldse korraldada sedalaadi üleilmseid teste?

Võimalik, et 7. detsembril saaksingi Haridusministeeriumis oma küsimusele vastuse. Paraku aga pole mul võimalik kutse peale kohale minna, kuna veel enne seda on mul samaks ajaks planeeritud paar ENTA üritust, Archimedese üritus ning... doktoriõppega seotud seminar, milles ma ka ilmselt osalen.

reede, 30. november 2007

Mutantis mutandis

Muidugi ei ole need read kuigi usutavad neile, kes mind ja mu sahmerdamisi lähemalt teavad, ent ometi tegelesin lisaks muudele tähtsatele tegevustele pea terve eilse päeva ka oma doktoritöö visioonidega. Eks need mõtted ole ju ka juba aastaid haudunud. Vahepealsete väiksemate ja suuremate tagasilöökide kiuste võtsin siiski ette ning otsustasin vähemasti proovidagi. Kui tulem ei kukugi sedavõrd vääriline välja, et kogu maailmale suuri avastusi näidata, siis vähemasti rahuldan isikliku uudishimu. Vähemasti ei saaks ma siis end hiljem loobumises süüdistada.

Umbes 50% mu senistest kommenteerijatest on aeg-ajalt vihjanud ka asjaolule, et siinse ühe kursuse loomisloo sisse on põimitud justkui liialt palju asjasse mittepuutuvat vahtu, torisemisi ja virisemisi. Selleks puhuks otsustasin edaspidiselt sedalaadi teemad sellest ajaveebist kõrval hoida ning esitada need hoopis toriseja toredustena eraldi aadressil.

Muude tegemiste kõrval tegelesin veidi ka ühsikondliku tegevusega ning avasin kontosid ja lähetasin kirju. Kusjuures rohke koguse e-kirjade kõrval saatsin ka ühe tigukirja, vist juba kolmanda sellel sajandil. Kuid veebinduse koha pealt ma liiga tubli ei olnud ning selleks on ka oma põhjus. Homsest peaks mu hallataval kodulehel nähtaval olema uue kuu ürituste kava. Paraku pole ma hiromant ega ei suuda neid ise välja mõelda. Asjaosaline aga mulle materjale ei saatnud ja unustas lisaks veel sellegi, et ilmselt ei jää mul enne nädalat aega sellega tegeleda. Selle kohta öeldakse, et omad vitsad peksavad, sedapuhku siis asjaosalist.

neljapäev, 29. november 2007

No tere, talv

Esimene ettejuhtunud talvepilt Google'i otsingus
Milline imeline talveilm, õhkas nii mõnigi täna hommikul aknast välja vaadates. Pole seda koledat pori, pole halle raagus oksi, kõik on mattunud paksu puhta lumevaiba alla. Kõik on vaikne ja karge ja imeline. Üksikud helbed heljuvad salamisi päikesekiirtes sillerdades allapoole. Leinakaskede pikalt rippuvad oksad on kaetud paksu härmatise ning sellele kogunenud lumega. Lausa lummav! Puuduvad veel saan jõuluvana ning päkapikkudega.

Mõistagi ei ole ühegi ilmaga kunagi kõik ühtviisi rahul. Samas puudub ka igasagune mõte ilma kirumiseks. Ega sellest kirumisest veel midagi ei muutu. Ilma kirumine on sama tänamatu tegevus kui liikluseeskirjade õpetamine oma kassile. Mõlemal puhul kulub sellele teatav aeg ja energia, tulemust pole aga vähimatki! Kõige targem oleks mitte tegeleda asjadega, millega tegelemine a priori mitte mingit tulemust ei anna või mille peale meie võim ega loitsud niikuinii ei hakka.

Minugi meelest on kena puhas lumine ilm igati kaunis vaatepilt. Kuid seda täpselt vaid nii kauaks, kuni seda pildilt või aknast vaadata. Miks ma ei ole talvest vaimustuses? Ilmselt tuleb see ennekõike sellest, et lume ja miinuskraadidega kaasneb terve hulk tüütuid lisakohustusi. Toon siin esile mõned.
  • Kui lumehanged on kuni paari meetri paksused, tuleb kodunt väljumiseks rajada endale eelkõige jalgrada (paksema lume korral ei hakka keegi lihtsalt kuskile minemagi).

  • Lume korral on õues tõenäoselt miinuskraadid ning see eeldab enese katmist hoopis toekamate rõivastega kui see muidu vajalik peaks olema.

  • Kui kogu päev möödub õues, peab tingimata muretsema selle eest, et liigne jahe ihu kallale ei kipus. Selleks tuleb kaasas kanda nii kindaid, salle kui ka kapukaid.

  • Kui on ette näha, et osa päevast tuleb viibida kusagil siseruumides (sh kauplused, vallamajad, pangad jms), peab silmas pidama, et selgaaetavad vammused oleksid kergesti teisaldatavad, seljast maha aetavad ja kotti topitavad, et siis taas õue minnes need kõik kiiresti tagasi selga ajada.

  • Kui peaks olema tahtmist kusagile kellaaja peale minna, tuleks julge pool tunnikest aega juurde mõelda, kuna vähemasti see aeg kulub lisaettevalmistustele.

  • Paksu lume alt tuleb oma auto eelkõige üles leida ja seejärel välja kaevata.

  • Kui ligipääs sõidukile on tagatud, tuleb selle uksed lahti sulatada ning salongi pääseda, et mootor tööle panna ning salong soojendada (kui tegu pole just kaugjuhtimispuldi teel käivitatava kaasaegse sõiduriistaga või soojas garaažis hoitud masinaga).

  • Järgmise etapina tuleb autolt lumekuhilad pehme harjaga maha tõugata. Kui parasjagu juurde ei saja, kulub sellele vaid 10...15 minutit.

  • Nüüd tuleb leida kaabitsad, et esi- ja külgaknad nind ka tagaaken ja peeglid jääst puhtaks kaapida. Sellelegi toimingule kulub vähemalt veerand tundi.

  • Poole tunniga on auto salong õrnalt soojenenud, mis lubab sellesse ka istuda. Soojenemine leiab aset, mõistagi, tingimustes, kui auto üldse külmaga käivitub. Vastasel korral pole erilist mõtet ka selle lume alt välja kaapimiseks ning valutum on kutsuda takso.

  • Salongis, olenevalt õhuniiskusest ning -temperatuurist, tuleb võidelda kas akende sisepindadele kogunenud udu või härmatisega. Udu on võimalik eemaldada pehme kuiva ning niiskust imava lapiga. Veelgi parem on kasutada algul salvrätikuid, seejärel flanellist lappe.

  • Kui nüüd vahepeal pole lund juurde sadanud, võib umbes 30...45 minuti möödudes liikuma hakata. Tavapärasele 5 minutile kulub vähemasti 15, kuna teed on libedad ning teel on mitmeid erinevaid takistusi alates lumme kinni jäänud sõiduriistadest kuni omavahel kokkupõrkunud autodeni.

  • Juhul kui tee on pikem või sõitmisi rohkem, tasus kogu see toiming end ära. Kui aga pärast kohale jõudmist auto taas kusagile seisma jätta, tuleb tööpäeva lõppedes sama protseduuri korrata, eriti kui vahepeal ilmaolud muutunud pole.

  • Kindlasti tuleb arvestada asjaoluga, et tuisuga on teed mitte üksnes libedad, vaid ka palju kitsamad. Tee servad pole nähtaval, eriti aga servades olevad löökaugud ja konarused.

  • Kindlaks kellaajaks jõudmise garanteerimiseks on soovitatav normaalsele kulgemisele arvestatud ajale lisada kaks korda samapalju. Lumesajus või tuisus on nähtavus piiratud. Eriti halb nähtavus on pimedas. Sõita on võimalik vaid lähituledega, kuna kaugtuledes on näha vaid sibelevat lumesadu.

  • Kaugemale sõiduks tuleb veel selgi põhjusel rohkem aega varuda, et iial ei või kindel olla, et teel pole juhtunud õnnetusi, mis liiklust takistavad ega ees ei liigu mõni eriliselt ettevaatlik juht, kes lihtsalt ei sõida kiiremini kui 50 km/h. Seda kõike muidugi arvestusega, et ise oma autoga kuskile kraavi või mõnesse hirmsamasse õnnetusse ei satu.

  • Kindlasti tuleb silmas pidada, et sõiduki tuled püsiksid lumevabad, et numbrimärk oleks nähtav jne...


  • Milline imeline talveilm, võiks õhata vaid juhul, kui kuskile kiiret pole või kui on loota peatset kiiret sula. Muide, suure sulaga võiks ette lugeda analoogse hulga ebameeldivusi. Eriti rumal on siinjuures fakt, et kogu see ilu on ajutine, isegi mõttetu, kuna kui me ei oota just uut jääaega, sulab see lumi varem või hiljem niikuinii, muutudes eelnevalt koledaks ja poripritsmeid täis olluseks.

    Nii võib inimesed jagada kahte rühma: jalakäijad ja autojuhid. Viimaseid see harras tunne lumesadu nähes ei valda, nende meel ei heldi. Lumest on ses kontekstis alati palju enam paksu pahandust kui kasu. Mida paksem lumi, seda paksem pahandus.

    Hoopis iseasi on talv kui aastaaeg, lumi kui loodusnähtus ning lumevaip kui äärmiselt vajalik olukord looduse elutsüklis.

    kolmapäev, 28. november 2007

    10% fenomen



    Igasuguse kodulehe kujundamine algab visioonist. Visioon võib sündida inimese peas või paberil. Kui see on juba olemas, tuleb lisaks tekstiosale vaeva näha kujunduslike elementidega, alates kirjapildist ja taustavärvustest ning lõpetades piltidega. Mulle ülesandeks tehtud koduleht on sisuliselt olemas ning kujundatud suurte summade eest web2 tiimi poolt. Üksnes stardilehte (esilehte) oligi vaja. Selleks aga oli tarvis teatavaid pildikesi kujundada. Proovisin rakendada oma vabavaralist GIMPi, kuid jäin taas hätta. Näiteks ei suutnud ma teisel kihil kujutatud pilti alumise suhtes nihutada. Programm võimaldas küll pealmist kihti kõigiti väänata ja venitada, ent mitte nihutada. Võimalik, et see tuleneb taas mu vähesest keeleoskusest, kuna kõik mu senised programmid on olnud ingliskeelsed, GIPM aga eestikeelne. Käivitasin siiski oma vana arvuti ja kopeerisin töödeldava kausta sinna. Vanas arvutis on Adobe Photoshop 6.0, millest oli tekkinud probleemi lahendamisel suur tulu.

    Samas tuleb tõdeda, et olemasoleva kujunduse peale enda visiooni ehitamine polegi kõige kergem. Seda enam, kui web2 keskkonnas aetakse asju suuresti automaatikaga ning pildid ilmuvad *.png failidena, mina aga üritan asju ajada omal käel ning asendada need pildid *.jpg-dega. Igatahes sain suurepäraselt veelkordse kogemuse, et selline ettevõtmine ei tasu end ära. Koduleht peaks olema siiski üles ehitatud ühtses stiilis ja ühtmoodi vahenditega, mitte et *.php-failid vahelduksid *.htm-idega. Paar lahendust ma siiski leidsin ja välja pakkusin.

    Veel tasuks meenutada üleeilset 10% fenomeni, mis antud jutusse üldse ei puutu, kuid muudkui peas kummitab. See pidi pärinema ameeriklaste mentaliteedist, kus mingisugune kuulujutt liikvele läheb ning 10% elanikkonnast hõlmab. Selline on ka meie tüüpiline inimene. Enamasti tormatakse fakte kontrollimata "usaldusväärsete tuttavate" mõjul asju ajama, ilma et enesele üldse aru antaks selle mõttekusest. Valuutavahetusest siis jutt. Hillar Mets oli selle kohta taas kohase joonise sirgeldanud. Igatahes teatati veel sedagi, et kui sedalaadi (sageli alusetud) kuulujutud juba 20% elanikkonnast hõlmavad, on olukord kriitiline. Kui ma peaksin hakkama edaspidi blogi pidama, siis üks kindlaid kandidaate on igatahes maiste veidruste vaatlemine. Selliseid on ümber minu äärmiselt palju. Muidugi ka minus eneses. Igav juba ei hakka!

    Kuid vaenlane kell on taas oma tööd teinud ning kipub vägisi uut kuupäeva ette kiskuma. Seega tuleks teha homsed plaanid ning mõelda pisikesele puhkusele.

    Vaktsineerima!

    Laske end vaktsineerida!

    Igati uhked uudised. Savisaar hoolib linnaelanikest ikka, nagu teatati seitsmestes uudistes, ainult et tema enda palk tõuseb suuremate maksude arvelt 7000 krooni võrra. Kui nüüd pisutki mõelda, siis peab langetama otsuse, et lihtsam oleks siiski mitte mõelda. See mõtlemine mõjub valusalt, umbes kui mõtlemine lõpmatuse tähendusele või mistahes evolutsioneerumise algusele. Mul isiklikult tekiks küll oht, kas ma oskaksin üldse 49000-kroonise kuupalgaga täie aru juurde jääda. Seni on mu sissetulekute hiilgeaegadel suurim palk olnud viis korda pisem ning vaevalt üha kahtlasemaks muutuv doktorikraad seda kuigi palju kergitaks.

    Toredaid uudiseid on täna ka arvutivallast. Portaalis Tarbija24 seisab artikkel, mille kohaselt Google plaanib kõigi arvutikasutajate mured failide talletamise teenust pakkudes valutult lahendada. Huvitav, kas seda on vaja selleks, et omada paremat ülevaadet kodanike lojaalsusest? Või napsatakse ühel pilvisel päeval kõik failid jäävalt ära ning nõutakse parooli ning kasutajanime pikendamiseks suuremaid summasid? Siiski suhteliselt merkantiilses maailmas tundub sedalaadi altruistlik pakkumine kahtlane. Vähemasti kõlab küll kui hambapasta reklaam. Ostke aga uus ja kallim hambapasta, kuna te kõik tahate ju kaunilt naeratada! Või siis mitmesuguste "jäiste värskuste" reklaamimine läbi ürginstinktide. Vaevalt, et see uus tasuta teenus end pelgast lisaruumi müügi pakkumisest end elatab. Parim näide sedalaadi asjadele on portaal http://www.pilt.ee, mis 2005. aasta lõpust jäi ajutiselt suletuks ning on seda siiamaani. Tegelikult ma siiski loodan, et nii jabur see olukord olema ei saa. Igatahes nalja peab saama!

    Samas, suure reklaamihuvilisena sattusin pöördesse Elioni pakutud tasuta vaktsineerimise ideest. Esialgu hämmeldusin, et mis tegemist peaks olema Elionil vaktsineerimistega. Kui aga lähemalt uurida, selgus, et kolmekuiseks proovimiseks pakutakse tasuta arvutikaitset. Ma muide ei kahtlegi, et kolm kuud töötab see laitmatult. Millalgi innustusin ka ise samast tootest. Kahel korral sain ka abi, kui see viirusekaitse mul kogu süsteemi kokku jooksutas. Kolmandal korral loobusin teenusest. Hetkel kasutan digiTV teenust. Kummalisel kombel toimub selleski vallas pidevalt muudatusi, eriti selle TV poole peal. Ühest kaunist päevast alates muutus menüüvalik niivõrd, et nüüdsest ma ei suuda enam kõiki sätinguidki kasutada. Mitte keegi ei küsinud minult, kas mulle ka meeldib see helesinine tekst valgel taustal või oleksin edaspidigi eelistanud valget kirja tumesinisel taustal. Ning ega taust pole ainus, mis muutunud on. Lühidalt öeldes - maailm toimub, ja pidevalt.

    Iseenesest sain täna veel ka ühe väljakutse. Vaja koostada kodulehele stardileht. Kusjuures omamata ainustki ligipääsu serverile. Eks mul siis ei jäägi vist muud üle kui kasutada veidi CP-meetodit, lõigata, värvida ja kleepida. Midagi enamat kui lihtsalt uni. Oma kursuse olen praktiliselt lõpusirgele venitanud. Iseküsimus, kas ma ka järgmise kursuse ehitamise käigus peaksin analoogset ajaveebi pidama. Võimalik, et mitte. Kuna kui ma peaksin avama uue blogi, siis ei jääks sellel ka uus kursus mainimata. Üldse tundub seesugune endaga jutustamine kaunis omapärane moodus olevat. Eriti kui paar sõpra sellele jutulaulule ka pilgu pilluvad ning lohutuseks paar suvalist kommentaari viskavad.

    Ohtlik märkmik

    Mõned õpivad vahetunnis herbaarlehtedelt ilulilli, selmet suitsetama minna
    Muidugi oleksin ju võinud eile teha siia sissekande, mis oleks kõlanud kui kordussaade sellest, kuidas mul ei õnnestunud üht või teist programmi tööle saada või kuidas üks aparaat teisega ei sobinud. Säästsin lugeja silmi.

    Täna mõtlesin teadusliku meetodiga selgeks teha, kui hea mul on töö juures töötada. Selleks pidin minema tööle. Mitte sinna, kus mul pole muud kui pool oma lauda. Ega ka sinna, mis asub 40 kilomeetri kaugusel. Seal kaugusel käisin eile ning lisaks sain täna veel kolesõnumi selle kohta, et pean seal tulevikus hakkama mitu korda nädalas käima. Mitte et see töökoht ise kole oleks. Või et tööl midagi häda oleks. Aga see tüütu varahommikune kulgemine pimedas, läbi libeda ja tuisu... see on tüütu. Teist samapalju veel tagasi. Igatahes ei kadesta ma inimesi, kes kodukohast kaugel tööl peavad käima. Valisin teiseks oma koolipäevaks reedese. Muidugi pidin hiljem teatavaid täpsustavaid teateid saatma, kuna mu vanem poeg abiellub alles esimest korda just reedel. Siis peaksin ikka ise ka kohal olema. Aga jah, mõtlesin siis, et lähen ja tõestan mulle, et pole seal töö juures üldse nii paha olla. Pigem on palju plusse. Esiteks tuleb kohale jõudmiseks mitmest trepist käia, mis võib tervislikult mõjuda, ning siis suitsetan ma seal ka umbes kümme korda vähem kui kodus. See olevat ka kole tervislik. Kujutasin ette, et kui võtan mingi kindla tööülesande ning sellega tegelen, siis saan ikka midagi tehtud ka. Pealegi oleks sealt väga hea minna ühe vilega korteriühistu asutamiskoosolekule.

    Väga tore idee. Selleks, et tõestada seda, et töötada ei saa, tuleb teha kõik vastupidine. Võtsin kaasa koguni nagi, mille otsa rõivad riputada ning head mõtted ja puha. Arvuti lülitasin sisse veel enne kui jope seljast sain. Esimene suur miinus oli see, et see mu nagi ei kõlvanud kuskile. Pidin ikkagi siis jope tooli seljatoele viskama. Mõned laused sain muidugi oma koostatavasse dokumenti toksitud, kui algasid esimesed negatiivsed tagasilöögid. Mina, kes ma muidu tunnen end kõige paremini temperatuurivahemikus +15...+20 °C ning kellel oma kabinetis alailma kole palav on, pidin nüüd taluma, kuidas mu varbad külmetavad. Sellele järgnevalt hakkasid kreissaed ja muu sedalaadi tehnika pead tõstma. Üks neist tornis pea kohal, teine all fuajees. Ja seda tingimustes, kus remont pidi olema juba möödunud nädalal lõppenud! Ega siis ei jäänudki muud üle kui installeerida varem jutuks olnud programm ning jälgida kella, et mitte koosolekule hilineda. Olen sellest varemgi rääkinud, et kellaaja peale minek rikub kogu päeva. Siis ei saagi muud kui kella jälgida.

    Tipptund polnud veel alanud ning ma jõudsin ikkagi 10 minutit enne kolme kohale. Vältimaks õues kiimlevat kimedat tuult, otsustasin ruumi siseneda ja seal koosoleku algust oodata. Minu imestuseks hakkasid esimesed inimesed juba lahkuma. Kõige müstilisem oli aga see, et mind võeti vastu kui ammuoodatud suurkuju. Üksnes umbes 110-aastane ja muidu hästi jutukas naabritädi Roosi tukastas õndsalt laua taga. Teistel olid aga kõik suured otsused samahästi kui langetatud ning mina kui korteriühistu juhatuse ainus liige pidin igale poole alla kirjutama ja kogu vastutuse endale võtma. Selgus, et juhatuse valimist polnud neil päevakorda võetudki, pealegi poleks niikunii nende sõnutsi olnud ainustki, kes oleks seda ametikohta endale ihaldanud ning mina kui umbes tunnikese hilinenu olgu saatuse üle õnnelik.

    Igatahes oli see juba teine kord, kus ma analoogsel viisil puusse panin. Esimene kord on kirjeldatud sellesama ajaveebi esimeses sissekandes (21.09). Siis sai saatuslikuks kellaaja täpsustus. Seekord aga kohtumiskoha aadress. Muidugi oli mul ju märkmikusse kella 14 järele märgitud Soola 3, mille mu haige aju siis kella kolmeks mõtles. Müstika! Igatahes muutuvad sedalaadi täpsustused mu märkmikus juba lausa ohtlikeks. Seoses minu saabumisega tõukus koosoleku lõpetamine pool tundi hilisemaks, kuid juba poole neljaks oli see otsas. Sain sealt kaasa uued suunised ning uue uhke ametinimetuse - korteriühistu esimees. Ei oskagi selle suure rõõmuga nüüd kuskile pugeda ega mingis suunas hõisata. Homsest peaksin hakkama dokumente tootma.

    Eilne Luua ring oli aga tavapärane. Veendusin veel kord selles, et noored on noored. Sealhulgas on kaunis suur hulk neist sellised, kes on kutsekooli läinud ilmselt oma vanemate survel või lihtsalt lapsepõlve pikendama. Igatahes oodanuksin, et esmakursuslaste mentaliteet oleks võrreldav 10. kl õpilaste omaga, mitte ei meenutaks naljahimulisi seitsmendikke, kes esimese tunni esimesest minutist alates ootavad lõunapausi ning pärast seda leiba luusse laskma suunduvad. Loomulikult on minugi noorte hulgas äärmiselt tublisid ja teadlikke õppijaid, kuid valdavalt peab siiski leppima olukorraga, et kool on lastele paigaks, kuhu neid pannakse eest ära, kuniks vanemad tööl on. Luua lapsed on lapseeast valdavalt väljas ning teevad esimesi harjutusi iseseisvaks eluks. Tahes või tahtmata hakkan ma nende elus suuremat rolli mängima, kui pean ühe päeva asemel neile neid kaks nädalas pühendama. Sealne leping kestab õppeaasta lõpuni.

    esmaspäev, 26. november 2007

    Vahetuses rütmid

    Kui mõni pilt on ilus, siis ei pruugi see veel tõsi olla

    Vähemasti võimaldas sisselülitatud XAMPP for Windows mul töötamist PHP versiooniga 5.2.4. Aadressil http://localhost/xampp/index.php avanes juuresolev pilt.

    Lisaks tõsisematele asjadele oli komplektis ka näiteks biorütmide arvutamise võimalus, mille kohaselt mu emotsionaalne rütm on madalseisus, kuid intellektuaalne juba poolel teel tõusuharjale! Kindlasti on olemas teatavad biorütmid, kuid sama kindlasti ei ole neil erilist seost sünnikuupäevaga. See käib samasse masti labase horoskoobinduse või numeroloogiaga, mille ennustuse kokkulangevuse korral kasutatakse tulemust kui enesestmõistetavat fakti, juhusliku ebakõla puhul räägitakse aga ebalevalt mingitest juhuslikest kõrvalmõjudest. Igatahes panen välja xantoria preemia sellele, kes suudab mind veenda näiteks selles, miks peaks mingisugune numbrimäng minu elu mõjutama. Jah, sedapidi ehk küll, et kui ma juba a priori usuksin, et näiteks arv 666 on tingimata Saatanast, siis aga saaksin sellest kokku liites 18 ning omakorda kokku liites 9 ja pea peale pöörates uuesti 6... võiksin ka tormata valuutat vahetama, kuna homne kuupäev on ju 27, mis kokku liites annab 9 ja tagurpidi pöörates uuesti mõistatusliku kuue. Absurd! Igatahes kui vaadata oma kaunist sinusoidi (teisel pildil), siis tekib küll tunne, et mõned värvused on seal ekslikult vahetusse läinud.

    Samas aga, kui kõrvale jätta vastinstallitud programmi tilulilu, ei suutnud ma seda siiski sellisel tasemel käivitada, et oleksin näinud täpselt seda, mida ma näha tahtsin. Isegi manuaal ei aidanud. Ilmselt tuleb edaspidi kasutusele võtta tõhusaim õlekõrs: vestlus teadjama sõbraga.


    Tõusud ja langused....