Stiimulid

Kui ma millalgi koolipoisina kuulsin õpetaja seletust, et sõjad olevat need, mis ühiskonna arengut kiirendavad, jäin selle üle pikalt mõtlema ega suutnud kuidagi leppida ideega, et sõda võiks olla ka kasulik. Üldse on raske mõista, kuidas saavad halvad asjad olla kasulikud. Ma kasutan siin sihilikult sõna asi, kuna eesti keeles vist ei olegi teist seesugust head üldistavat sõna. Nähtus? Nähtus pole ikka see õige asi, sõda pole nähtus. Sõda pole ka ese ega asi. Sõda on rohkem nagu sündmus. Ainus sõna, mis kõiki nähtusi, sündmusi ja esemeid kokkuvõtlikult nimetab, ongi asi. Aga niipea kui keegi midagi paremat pakub, jätan selle asjatamise ja nimetan asju õigete nimede ning üldistustega.

Aga minul on loomuomane laiskus. Ma usun, et sellega ei üllata ma küll kedagi. Enamik inimesi on laisad ja laiskus ongi üks äärmiselt loomulik asi. Loomulik ja loomalik. Loomad on ka ju laisad. Vaja ju energiat kokku hoida. Nojah, olemas on teatav hulk sportlasi ja muidu rabelemise-harrastajaid, kes ei saa laisad olla. Nad ei hoia energiat kokku, vaid lasevad seda endast läbi nagu jõekäsnad lasevad endast läbi vett. Puhas raiskamine! Jõekäsnad filtrivad vett ja püüavad endale ellujäämiseks vajalikku toitu. Sportlased raiskavad niisama. Samal ajal kui miljonid neegrilapsed või pisikesed asiaadid nälgivad, raiskavad nemad lihtsalt energiat. Olevat kole põnev, nagu mulle üks mu tugitoolisportlasest sõber ütles. Et rahvale olevat ikka vaja tsirkust ja leiba, nagu sajad inimesed pärast selle lause originaalkasutajat on öelnud. Eks ta ole, ei vaidlegi vastu. Aga mina olen laisk ja nuuman oma õllelihast.

Selleks aga, et laiskusega kahekesi mõnuleda, tuleb selleks luua soodne pind. Mina võtsin täna näiteks ette AHHAA koduka ning muutsin selle esilehe 12 korda lihtsamaks. Tõsi, sellega seoses tuli mul tekitada vähemalt viis uut lehte, kuid siiski – edaspidi on märksa lihtsam ja kulub vähem aega. Ja seoses sellega tekkis mulle mitmeid kavalaid mõtteid, milliseid lihtsustusi sel lehel veel teha saab.

Aga plaanis on siiski ka uus kursus luua, ja seda juba alates uuest nädalast. Õigupoolest on ju algus tehtudki. Üksnes enne septembrit vist pole lootustki, et uus WebCT versioon tööle hakkaks, aga eks me näe.

Niisiis on sõda ja laiskus kaks edasiviivat jõudu (või ikkagi asja?), mida ei tasu alahinnata. Ja vaatamata sellele ei ole minust sõja õhutajat. Pigem kaitse! Ehkki parim kaitse olevat rünnak. Ja kodumaa kaitsjate kodusid ning õppekohti ma homme varahommikul taas valvama ka lähen. Väga mugav on seda teha suviti, kui kadette pole ning suure osa tööajast saab tegeleda teiste töödega. Vat nii laisk olen.

CV-Online kaudu laekub mulle iga päev kümmekond tööpakkumist. Jääb vaid imestada, mis valemiga nad mu CV-d küll töötlevad, et leiavad mind olema sobiva kandideerima näiteks tõstukijuhi või reisikorraldaja peaspetsialisti kohale. Aga ilmselt see jääbki saladuseks. Hetkel pole uue ameti otsimisega kiiret. Olen selleks liiga laisk.

Kahtlemata kahetsuseta

See oli vist eile, kui minu postkasti volksas järjekordne kiri TÜ HT sekretärilt. Viimase kuu jooksul oli see siis teine. Tegelikult ongi peale üldiste listikirjade need poole viimase aasta ainsad ametlikud kirjad ülikoolilt. Panin selle tärmini muidugi huupi ja pole võimatu, et tegelikult pole minuga veelgi kauem tegemist tehtud.

Kirja sisu siis seletas mulle kenasti, et seoses minu mitteatesteerimisega otsustas mingi suur nõukogu mind eksmatrikuleerida. No see käis küll kergelt. Eriti kui võrrelda Ramoniga, keda hoiti nagu sitta pilpa peal... Muide, ma pole kindel, kas ta siiani ongi kaitsnud. Või siis Viire, kes pole kindlasti kaitsnud.

Eksmatrikuleerimise pahupooled

Nüüd on siis kaunis selge, et akadeemiline karjäär on mul samahästi kui läbi. Vähemasti ei leidu niipea enam kedagi, kes soostuks minu juhendajaks hakkama. Kui aga pole juhendajat, on kaunikesti raske oma artikleid rahvusvaheliste ja eelretsenseeritavate publikatsioonidena avaldada. Muidugi kaob ka võimalus igasugustes ülikooli projektides kaasa lüüa, sest kes sellist ärakaranut ikka tahab.

Teine suur miinus on see, et enamasti ei soovi keegi lektori kohale meest, kel pole doktorikraadi. Seega lõikasin ma endal ära võimaluse edasisteks nusistusteks akadeemilisel liinil.

Kolmas, ja kõige kurvem, et ma ei saa enam osaleda huvitavatel seminaridel ja õppetööl. Ei saa eitada, et nii mõnigi viie aasta jooksul läbitud kursus on mulle kasuks tulnud. Muidugi üks pisike võimalus on, kuna ma — kuigi mitteakadeemilises ametis — töötan ju siiski ülikooli juures. Endise veerand koha asemel koguni poole koormusega. See aga annab võimaluse osaleda mõningatel täienduskoolitustel. Muidugi lisandub siia veel ka avatud ülikooli juures tehtav WebCT värk, millist on mul plaanis siiski jätkata.

Paljudele mu ekskolleegidest teeks muidugi muret fakt, et üks pealtnäha normaalne inimene loobub nii kergekäeliselt oma akadeemilisest karjäärist. Teada on ka, et enamasti suhtutakse stereotüüpselt sellistesse kui reeturitesse ning tagasitee ei saa olema lihtne, kui see üldse võimalik on.

Eksmatrikuleerimise plusspooled

Kõigepealt peab tõdema, et doktorantuurita tekib äärmiselt rohkesti vaba aega, või vähemasti sellist molutamisaega, mida saab stressivabalt nautida. Ma ei teagi, kust selline suhtumine, et pidevalt peab töötama. Arvatavasti on sellele suuresti hoogu lisanud mu endine boss, kes istus tööl iga päev. Üksnes riiklikel pühadel ja nädalavahetustel lubas ta teinekord endale pisut hiljemat tulekut, nii 10 paiku, ja ehk ka varemat lahkumis, koguni 21 paiku. Muidu ikka iga päev kl 8...23. Töö ja töö ja töö. Näe, ei möödunud kolme viisaastakutki, kui juba professor valmis. No töö olla teinud ahvistki inimese, mis siis veel dotsentidest rääkida!

Ma ei saaks öelda, et mul pole oma vaba ajaga midagi peale hakata. Kui enne tegin mitmesuguseid tegevusi ikka selle arvelt, et jätsin lugemata mõne superigava ingliskeelse heietuse, endal süda valutamas ja unetus närimas, siis nüüd saan tegevused kenasti planeerida. Üksnes üks mu praegusist tegevusist on seotud kellaaegadega. Kella 9 hommikul järgmisel päeval sama ajani. Muidugi ma tulen kohale umbes pool tundi varem ja lahkun veerand tundi hiljem. Kuid see on ka kõik, kui mitte kulutuste hulka lugeda ka habemeajamist või muid hügieenitoiminguid ning saapapaelte sidumist. Vot saapaid ma küll vabatahtlikult muidu ei kannaks, eriti paeltega. Kuid üldiselt ei võta ma SEDA tööd koju kaasa, ma ei pea mingeid muid ettevalmistusi tegema ega hiljem aruandeid koostama. Töötan ainult töö ajal.

Seda veidram on, et üks ekskolleeg tuli mulle mõne päeva eest pakkuma 880-tunnise koormusega pedagoogiametit kutsekoolis. Võin huvilistele ekstra põhjendada, miks ma sellest loobusin.

Kuid praegune ajatöö võimaldab mul pigem paralleelselt tegeleda muude tegevustega (kasvõi käesolev blogimine), mis tõstab selle ametiposti väärtust veelgi. Plusse on siin teisigi, kuid seekord pidin ma rääkima akadeemilise karjääri lõpetamise plussidest.

Tahes tahtmata kujutasid need õpingud endast stressi. Siis ei olnud midagi hullu, kui olin saanud end eelnevalt kenasti ette valmistada ega olnud väsinud. Mis siis viga õppetööl osaleda! Paraku aga tuli sageli ette kordi, kus tuli loengusse või seminari tormata näiteks otse Luualt tulles, isegi pisikese hilinemisega. Loomulikult oli sel puhul osa konspekte maha ununud ega olnud aega ette valmistada. Igaks seminariks tuli aga läbi lugeda vähemalt üks keskmiselt 40-leheline peenikeses ingliskeelses kirjas artikkel, noppida sellest tõeterad, seda kritiseerida ja leida paralleele enda töös kasutamiseks. Ja nii mitmes aines.

Miks see doktorikraad üldse hea on? Eks see ole umbes sama fenomen nagu see oli umbes aastal 1988 Moldovas. Kui läksin oma Loodusmaja lasterühmaga sinnakülla, koheldi mind kui mingit veidrat noormeest, kes muudkui asjatab ja reisib. Niipea aga, kui andsin oma visiitkaardi, millele oli trükitud võlusõna direktor, muutus suhtumine jalapealt ning palju ei puudunud, et mu jalge ette oleks laotatud punane vaip. Igatahes organiseeriti kohalike kuludega ekskursioone ja tehti välja lõunad...

Doktorikraadil on umbes sama mõju. Küll on uhke omada nime taga tähekombinatsiooni PhD. Tõsi, see ütleb midagi siiski vaid kõrgharidusega kokkupuutunud inimesele ning laiade masside mõttes kõlab direktor siiski määratult uhkemini.

Doktorikraadist oleks veidi kasu siis, kui akadeemilisel kohal edasi töötada. Eriti ülikoolis. Siis on võimalus kandideerida dotsendiks ja professoriks ja mis kõik veel... Kuid kui ülikoolis mitte olla, siis koolis mõjutab palganumbrit see suhteliselt vähe.

Igatahes on kindel, et kuna minu persooni vastu ülikool erilist huvi ei tunne, pole mõtet selle kraadi saamiseks ka nahast välja pugeda. Pealegi ei keela ka pisut kepsakama ja varsti haruldaseks jääva tähekombinatsiooniga MSc inimesel keegi "teadust teha". Ma võiksin ju oma uurimuse siiski lõpule viia ja kusagil püüda avaldada.

Nii et suur tänu neile, kes mu õpingutele kaasa elasid ning veel suurem tänu neile, kes soodustasid selle poolelijäämist!

Härjal sarvist

Selgub, et enne ärasõitu Euroopa noorte loodusteaduste olümpiaadile on igasuguseid sehkendusi siiski märksa rohkem kui ma arvata oleksin osanud, seda isegi vaatamata oma hetkelisele veendumusele, et oma doktorantuuri jätan ma sinnapaika. Atesteerimise aeg on küll välja kuulutatud, ent mul pole sinna vist asjagi. Aga see on omaette teema.

Lehe ülaservas on nüüd siis pildike, mis peaks ilmekalt näitama mu kolleegi kodulehte, õigemini tõlget Norman W. Edmundi tööst. Seesuguse kujundusega ei ole ma kohe mitte rahul ning asusingi esialgu tegelema olemasolevate failide puhastamise ja ümber vormistamisega. Tulemusele on vihjatud alloleval pildil, mis kujutab sedasama peatükki minu versioonis.

Usun, et suudan veel enne sõitu nii mõnedki lehed korda seada, et siis pärast olümpiaadilt naasmist juba asuda enda ideede teostamisele. Paraku moodustabki see tõlge mu kolleegi kursusest kõige väärtuslikuma osa, kuna ülejäänu on kitsalt spetsialiseeritud Exceli tabeltöötlusele jms.

Palju ongi üks

Multikultuurilisusest kõnelesin ma ENTA projekti "Erinevused ühendavad" raames toimunud koolitusel.

Mis on kultuur? Kultuur tuleneb ladinakeelsest sõnast colere ning tähendab: käituma, austama, aga ka kasvatama ja hooldama. Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus. Seda mõistet on paljukordselt defineeritud ja erinevalt käsitletud. Mõnikord seostatakse seda ka tsivilisatsiooni mõistega.
Eesliide multi viitab paljususele. Seega tähendab multikultuurilisus sisuliselt paljusust käitumises ja inimeste olemuses. Millise tunnuste järgi on erinevad inimesed eristatavad? Piisab, kui pöörame tähelepanu järgmistele nüanssidele: välimus (fenotüüp), sisemus (genotüüp), veelgi sügavam sisemus (nn hing).

Minu ettekande teema oli "Multikultuurilisus hariduses". Multikultuurilise hariduse all peetakse silmas kõigi õpilaste kasvatamist ja ettevalmistamist elamaks kultuuriliselt, rahvuseliselt, religiooniliselt jne pluralistlikus ühiskonnas. Üldhariduskooli osas need nüansid ei tule meil veel nii teravalt esile. Kõrgkoolis aga küll.

Et kogu loeng-diskussiooni pole otstarbekas siia pikalt ümber kirjutada, siis kirjutan siin konspektiivsemalt, märksõnadena. Lähema huvi korral olen aga nõus käsitletud teemasid lähemalt aruama.

Lähenemised multikultuurilisusele

• Erinevates riikides on ka erinevad lähenemised multikultuurilisusele.


• Ameerika Ühendriikides lähtutakse ideest, et kultuurid muutuvad, kohanduvad teineteisega: oluline ei ole mitte iga kultuur eraldi, vaid see uus kvaliteet, mis tekib kultuuride sulandumisel.


• Kanadas rõhutatakse iga üksiku kultuuri rolli.


• Euroopas tähendas multikultuuriline haridus pikka aega immigrantide ja nende järeltulijate toimetulekuõpetust.


• Viimasel paarikümnel aastal on rõhutatud interkultuurilise hariduse tähtsust eelkõige kultuuridevahelise suhtlemise eesmärgil, sallivuse ja tolerantsuse arendamisel.

Sugu

• Mehed ei ole naised ja naised ei ole mehed!


• Feminism? Tegelikult ei kuulu see muus mõttes kui näitena erinevatest ideoloogiatest multikultuurilisuse alla.


• Mehelikud naised


• Naiselikud mehed


• Stereotüübid

Feminism

• Feminism on vaid üks näide ühiskonnas valitsevatest ideoloogiatest


• Selles nõutakse naistele meestega võrdseid sotsiaalseid õigusi


• Feministlikke teooriaid on mitu (liberaalne, radikaalne, marksistlik)

Erinev keel

• Rahvus võib olla seotud keelega


• Keel võib olla seotud rahvusega


• Keel on märgisüsteem; kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks.


• Kas keel, milles inimene mõtleb, määrab tema rahvuse?

Rahvus

• Rahvus pole kergesti tuvastatav, kuid iga inimene ise identifitseerib end mõne rahvuse esindajana


• Rahvus on etnose arengustaadium; rahvust ühendab keelel, kultuuril, usul ja/või muudel teguritel põhinev etniline identiteet


• Rahvusesse kasvatakse, mitte ei sünnita, see tähendab, et rahvusesse kuuluvus kujuneb välja kasvades ja õppides


• Ka on võimalik aja jooksul kasvada teise kultuuri- ehk siis kasvada uude rahvusesse

Rass

• Rass on väliselt tuvastatav ning seda on raske varjata


• 1952. a. ilmus UNESCO raamat “What is race,” mis üldiselt pani aluse seisukohale, et sünnilt on kõik inimesed, mis rassi, rahvusse või sukku nad ei kuuluks, võrdsed.


• Et kõik inimesed võivad omavahel anda viljakaid järglasi, on nad ühest liigist - Homo sapiens. Täpsemalt on küll rasside puhul minu meelest tegemist ühe ja sama liigi alamliikidega (valge, must, kollane).

Noorus on hukas!

• Noorus on alati eelmise generatsiooni meelest rikutud olnud


• Erinevad põlvkonnad omavad erinevat elukogemust

Sotsiaalne taust

• Rikkad ja vaesed


• Vanemaid ei saa reeglina valida


• Elukoht

Puuetega inimesed

• Füüsilised puuded


• Vaimsed puuded


• Puue on organismi struktuuri või funktsiooni puudumine või oluline kõrvalekalle üldtunnustatud statistilistest normidest (st kõrvalekalle populatsiooni keskmisest, mida peetakse standardnormiks), mille tagajärjel organismi tegevus on häiritud.

Erivajadustega inimesed

• Teistsugune mõtteviis


• Intelligentsus on üldine vaimne võimekus, mis hõlmab loogiliste järelduste tegemise võime, planeerimisvõime, ülesannete lahendamise võime, abstraktse mõtlemise võime, mõistetest ja keelest arusaamise võime ja õppimisvõime.

Kogemuslik pagas

• Iga inimese käitumist, suhtumist ja olemust mõjutab ka kogemuslik pagas (eriti ekstreemsed kogemused)


• Ülimalt negatiivsed kogemused surutakse alla


• Ülimalt positiivseid elamusi püütakse taas kogeda

Religioonid

• Religioon tuleneb ladinakeelsest sõnast religio ning tähendab 'taassidumine‘


• Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja enamsti üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused

Uskumused

• Tõekspidamised, veendumused – ei pruugi olla seotud religiooniga (sageli on)


• Uskumine millessegi võib tähendada uskumist, et miski on olemas, või et miski on mingis mõttes hea, ning võib sellisel juhul olla taandatav propositsionaalsele uskumisele


• Näiteks uskumine Jumalasse võib tähendada uskumist, et Jumal on olemas, või Jumala usaldamist

Isiklik koodeks

• Ka inimesed, kes pole usklikud ega usu müütidesse, on ateistliku maailmavaatega ning tugivad reaalse maailma katseliselt tõestatavatele faktidele, on kriitilised kõige tundmatu suhtes, kuid huvitatud kõigest uuest... omavad isiklikku käitumiskoodeksit


• Isiklik koodeks mõjutab käitumist


• Käitumine mõjutab suhteid

Teistsugused leibkonnad

• Perekond pole sama mis leibkond


• Purunenud pered


• Õnnetusse sattunud pered


• Orvuks jäänud lapsed


• Kasuvanemate juures kasvanud lapsed


• Kaks ema ja laps?


• Kaks isa ja laps?

Seksuaalne orientatsioon

• Seksuaalne orientatsioon on sügavalt seesmine tunnetus


• Naishomoseksuaalid ehk lesbid (ingliskeelses kõnepruugis samuti tihi gay)


• Meeshomoseksuaalid ehk geid (sisusse süvenemata nimetatakse neid sageli ka pederastideks)


• Transvestiit – vastassugupoolena esineja


• Soovahetajad – elu “vales” kehas

Erihuvidega inimesed

• Erihuvid või erinevad huvid?

Loomulikult võiks seda nimistut lõputult jätkata. Igal juhul jõuame mistahes käsitluse korral ideeni, et multikultuurilisus tähendab inimeste paljusust selles mõttes, et kaht identset inimest pole olemas ning igaühe arvamus tasub ära kuulata ja enamasti kõigil on ka õigus. Võimalik, et ühiskonna seisukohast pole õigus sellistel inimestel, kes teistele oma tegevusega kurja teevad (isikliku või ühiskondliku vara vastased kuriteod, mõrvarid, vägistajad jne).

Reformimeelne WebCT

Lõpuks on aeg hakata tõsisemalt ja tihedamalt tegelema uue kursusega "Uurimustöö juhendamine", mis iganes nimetust see täpsemalt ka ei kannaks.

Paraku aga saabus eile Lehti edastatud teade, mille kohaselt Ajavahemikus 30. juuni – 3. juuli kolivad e-Õppe Arenduskeskuse serverid Tallinna Tehnikaülikoolist Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusse (Raja 4C). Sel perioodil ei tööta WebCT, Moodle, e-Kutsekooli ja e-Ülikooli kodulehed ning projektide REDEL ja e-VÕTI kodulehed. Aga see pole veel kõik! Teiseks, 3. juulist – 13. juulini toimub WebCT versiooni uuendamine – lähme üle WebCT Vista versioonile ning sel ajaperioodil WebCT ei tööta. Kõik olemasolevad e-kursused ja kasutajad tõstetakse uude versiooni automaatselt. Selleks, et protsess oleks kiirem, palume kõigil WebCTd kasutavatel õppejõududel teha enne 30. juunit oma kursusele algseadistus (Reset). Soovi korral võib teha oma e-kursusest ka varukoopia ja selle oma arvutisse salvestada. Igatahes on kindel, et seda kursust on mõttekas ehitada oma arvutisse ning WebCT keskkonda "heisata" alles pärast selle revolutsioonilisi uuendusi, millest mulle isiklikult kõige sümpaatsem on Vista tugi.

Nagu teame, on praegune WebCT küll vormistuselt nägusam eelmisest versioonist, ent sellel on mitmeid puudusi, mis eelmisega võrreldes on paljusid kiruma pannud. Suurimaks puuduseks on segased suhted javaga. Järgmine on eesti keele toe puudus, osalejapoolse kodulehe tegemise võimatus jmt. Jääb vaid loota, et uusim versioon pole taas kord kehvem kui praegune.

Hämmastav on see koletu ajakulu, mis on seotud serveri kolimise, eriti aga versiooni uuendamisega. Tavakasutaja võiks sellest ehk aru saada nii, et suurte konteineritega veetakse kastide kaupa materjali punktist A punkti B. Elektoonilisema elukorraldusega inimesena ei suuda ma aga taibata, kuidas ühest serverist teise (sisuliselt ühelt kõvakettalt teisele) kopeerimine võib nii palju aega kulutada. Seda enam, et kopeerimisele kuulub ju vaid kursuse sisuosa, mitte aga töö käigus lisandunud kodutööd, kirjavahetus, kontrolltööd... Hea vähemalt, et kolimiseks valiti õppeaastate vaheline periood.

Kursuse ehitamine oma arvutisse polegi sisuliselt liiga halb mõte. Teisalt aga lisandub lehtedele sel juhul mitmeid separatiivseks tööks tarvilikke linke, mida WebCT keskkonnas asendaksid teistsugused navigeerimise moodused. Kuid see polegi ehk puudus, pigem annab lisavõimaluse neile, kes pole õpikeskkondadega harjunud. Paraku oleks äärmiselt raske "kuivalt" vormistada kontrolltöid jms. Ehkki nende ülihoolikas läbivaagimine ka paha ei teeks, kuna sellisel juhul võib loota, et kursuse käigus töötavad ka kontrolltööd ise, juhendaja sekkumata.

Just täna ongi parim päev kursuse ehitamise alustamiseks. Ja tegelikult on see alustamine juba ammu toimunud, parim päev on esimese suurema sammu astumiseks. Teengi seda.

Loodud lood

Minust oleks äärmiselt upsakas mitte mõelda sellele, mis on ja mis oleks võinud olla teisiti, eriti kui see teisiti olek minust endast võiks sõltuda. Kuigi ma ei tööta õppejõuna ning minu palganumbrile ega koormusele nende veebipõhiste kursuste käekäik kuidagi mõju ei avalda, on mul kuruste looja või läbiviijana siiski teatav vastutus. Lõppevale õppeaastale tagasi vaadates olen hakanud mõtlema, millest sõltub erinevate veebikursuste edu. Oman praeguseks kogemusi mitmest erineva sisu ja tasemega kursusest. Eelkõige tahaksin seekord peatuda neist kahel. Üks on projekt REDEL käigus valminud Bioloogia õpetamine multikultuurilises keskkonnas ning teine oma doktoritöö huvidega seotult valminud ning aasta parima aktiivõppe rakendamist propageeriva kursuse tiitli pälvinud Suunatud aktiivõpe algklasside loodusõpetuses.

Kaks täiesti erinevat kursust, mida nüüdseks ühendavad kaks olulist asjaolu lisaks ühisele autorile: 1) mõlemad on eelkõige mõeldud tegevpedagoogidele; 2) mõlemaid pakub Tartu Ülikooli Avatud Ülikooli keskus.

Bioloogia õpetamine multikultuurilises keskkonnas sai kokku pandud Euroliidu projekti raames kui tellimustöö. Tegelikult oli selle põhisisu olemas sarnase nimetusega üldkursusest. 2005. aastal ehitasid mitmed õppeained (mina tean kindlalt veel geograafiat ja matemaatikat, kuid ilmselt oli neid veelgi) sellele juurde ainega seonduva sisu. Paraku pole mul olnud võimalust teiste ainete sarnaste kursustega tutvuda, kuid sarnase karkassi tõttu peaks see olema siiski suhteliselt ligilähedane. Pealkiri sai kole kohmakas. Esimesel aastal, kohe pärast kursuse valmimist, sai selle töökorras olekut ka kontrollitud. Osalejaiks olid mitmed tuttavad, kellest vaid üks oli tol ajal üliõpilane, kes teenis ka oma 2AP. Järgnevatel aastatel oli kursuse vastu üksikute õpetajate suur huvi. Kuid liialt üksikute pärast kursust ei avatud. Lõppeva õppeaasta algul registreerus sellele kursusele kümmekond õpetajat, kuid vaatamata üllale ideele see kursus ei töötanud. Algul oli märgata teatavat indu, mis aga kaunis kiiresti lahtus. Ilmselt pole mõistlik kõikide loobujate ajendeid ühte patta panna, ent siiski iseloomustab üks tagasisidena saadud mõte ilmselt üldist suhtumist. Üks loobuja kirjutas oma kirjas, et tal pole mõtet raha eest veebikeskkonnas arutleda teemade üle, midagi vastu saamata. Muidugi pole see täpne sõnastus, küll aga täpne idee. Kursusele registeerunud pedagoogid lootsid ilmselt saada kiiresti pakkide viisi materiaalseid väärtusi, mis siis enda tegemiste tarvis välja printida ja oma portfoliosse lisada. Või mida iganes. Ehkki selle kursuse esimene katsetus toimus mitte-pedagoogidega, oleskin ma lootnud tegevõpetajatelt siiski ka asjasse tõsisemat pühendumist. Seda enam, et teema on tegelikult tõsine, kuigi veel mitte liialt levinud ning kursuse läbimine äärmiselt lihtne. Muidugi saaks sellele juurde "keevitada" märksa keerukamaid ja aeganõudvamaid koduülesandeid, kuid lihtsalt nendel teemadel arutlemine oleks mu meelest ka olnud vägagi kasulik. Vähemasti näitas seda pilootkursus. Mitmed osalejaist polnud nendele teemadele varem lihtsalt sellest seisukohast veel mõelnudki.

Mis on multikultuurilisus, on tegelikult omaette teema. Antud juhul olengi püüdnud seda temaatikat puudutada läbi bioloogiaõpetaja töö, mille mõned spetsiifilised teemad sobivad kursusel äärmiselt edukalt käsitleda. Oleks küll äärmiselt kitsarinnaline pidada multikultuurilisuseks üksnes koos eksisteerivate inimeste erinevat emakeelt. See puudutab ka erinevaid sugupooli, erinevaid uskumusi ja religioone, erinevat nahavärvi ja rassi, erinevat seksuaalset orientatsiooni ja üldse kõike erinevat. Kas sattus siis kursusele hulk õpetajaid, kes olid juba varem sellele kõigele mõelnud ning suudaksid mistahes erinevusega lennult toime tulla või polegi neil olnud kokkupuuteid erinevate õpilastega või peavad nad oma õpilasi ühtlaseks halliks massiks, kellel ei ole või vähemasti ei tohiks olla erinevusi. See keerukas multikultuurilisus puudutab tegelikult igasuguseid erinevusi. Võimalik, et ma ise oma infantiilsuses avastan neid tõelisi erinevusi alles nüüd, eriti projekti "Erinevused ühendavad" raames, millele muide sellise suupärase nimetuse andis mu noor sõber propsis. Siiski kaldun pigem oletama, et ju olid kursusele registreerunud õpetajad sedavõrd oma igapäevaste tegevustega hõivatud, et ei suvatsenud isegi teema sisusse süübida. Sellest annab muideks aimu ka logi uurimine, mis WebCT keskkonnas näitab, kui palju kordi milliseid peatükke on keegi avanud. Tõsi, kas pärast lehekülje avamist see ka läbi loeti, jääb siinpuhul siiski saladuseks. Fakt on, et sisupeatükke olid kursusele registreerinuist avanud vaid paar. Erinevustest lähemalt on selles ajaveebis eraldi lugu.

Paraku jääbki vaid spekuleerida, et ilmselt oleks õpetajaid rahuldanud olukord, kus nad oleksid saanud mingeid konkreetseid retsepte, käitumis- või tööjuhiseid alla laadida või välja printida, mitte aga jumala pärast ise midagi mõelda ja oma mõtteid avaldada. See on ju ammu teada, et kõige tõsisema filosoofi mulje jätab see, kes pidevalt vaikib. Paraku ei tea ma midagi ka finantstehingutest. Võimalik, et loobujad ei olnud kursuse eest veel tasunudki. Kuna vastasel korral jääb arusaamatuks, miks loobuda lihtsast 2AP-st, kui nende saamiseks tulnuks vaid lugeda mõned leheküljed teksti, avaladada oma arvamust ning väidelda teistega või takka kiita kaasõppijate mõtetele.

10tuhandese preemia võitnud Suunatud aktiivõpe algklasside loodusõpetuses toimus ka kahe aasta eest ligi poolesaja osavõtjaga, mille lõpetasid 40. Tõsi, siis oli see haridusteaduskonna egiidi all välja kuulutatud pilootkursus, mis osalejaile andis tasuta 4AP. Ometi oli õpetajate tookordne tagasiside praktiliselt ülivõrdeis. Nüüdki algas kursus üsna innukalt, ent õpetajate ind hakkas kohe pärast esimeste kodutööde esitamist raugema. Teise kodutööni jõudis neist hoopis vähem ning praegu, enne lõpetamist, on jäänud veel vaid kaks õpetajat, kes omavahel ja juhendajaga kursuse raames suhtlevad. Kahtlemata on siin oma roll ka faktil, et ma ise pole igapäevaselt oma kursutel saanud sõna võtta.

Mis on siis see peamine, mida õpetajad kursustelt ootavad? Minu tähelepanekute põhjal on äärmiselt oluline anda neile pidevalt positiivset tagasisidet. Kui tulemus pole ka selline, et loorbereid vääriks, tuleb sellest leida see vähenegi positiivne ning seda rõhutades tuua esile ka otsatu loend "üksikutest" puudustest. Sellega ei ole ju mul probleeme, isegi kui mind MSNis tundvad isikud seda ei usu. Probleem on siiski peamiselt ajaga. Lisaks kursuste juhendamisele peab siiski inimene ju ka igapäevasteks kulutusteks raha teenima. Suurem osa kursustel osalejatest on muideks veendunud, et kursuse juhendajale on sellesama kursusega tegelemine tema põhitöö. Siiski, staažikamad õppurid on veendunud, et juhendajal on tohutul hulgal kursusi ning peavad heaks sedagi panust, mis neile juhendaja poolt osaks on langenud. Ise aga olen ma püüdnud oma kursused üles ehitada selliselt, et igapäevane sekkumine ei oleks vajalik. Enamasti on see ka end õigustanud. Olgu siinkohal veel lisatud, et kogu viimase õppeaasta jooksul on minu kontole laekunud tänu veebipõhistele kursustele ei rohkem ega vähem kui 3550 krooni tänu kurusele Inimese anatoomia ja füsioloogia (Teaduskooli kursus, osalemas üle poolesaja kooliõpilase), mis on järgemööda edukalt töötanud juba üle 5 aasta (WebCT keskkonnas küll teist aastat).

Kui seda summat vaadata, siis on selge, et raha pärast küll WebCT kursustega jännata ei tasuks. Miks ma seda siiski teen, miks ma plaanin koostada uut kursust? Kes seda nüüd täpselt teabki... Ehk selleks, et end veel veidi vajalikuna tunda? Selle üle peab ilmselt sügavamalt järele mõtlema.

Oluline pulss

POT! Palun Olgem Tõsised seoses selle torelühendiga, kuna see ei pea tingimata viitama ainuüksi auto numbrimärgile. Käesoleva ajaveebi proosalisevõitu pealkiri tundub olevat loodud ajutine ja hääbuv. Sama näitab ka sissekannete sageduse muutus ajas, mis graafikule joonistub kerge pöördlogaritmina. Tegelikult on aga veksel välja antud ning uus kursus ootab loomist. Loodud peab olema see hiljemalt uue õppeaasta alguseks. Isegi materjalidest on suur kogus koos. Teine kogus asub hajusalt mitme arvuti kõvakettail või moodustab kohati sädemeina sillerdavaid sünapse.

Peab Olema Tähelepanelik, et ajakavasse tekkivaisse lünkadesse saaksid paigutatud eelkõige kõik Pooleli Olevad Tööd. Veelgi edulisem oleks, kui need paigutised ka positiivselt realiseeruksid.

Paraku kipib nii juhtuma, et Pidevalt On Tulemas uusi ja ootamatuid ülesandeid, mis häbematu järjekindlusega kõik Pooleli Olevad Tööd taas ajatabelis määramatusse kaugusse edasi nihutavad. Iseäranis lihtne on see nihkumine puhkudel, kui ajatabel vastavaid plaane ei sisaldagi.

Pole Olemas Töid, mida mingi uue ja atraktiivsemaga asendada ei saaks. Alati ei pea see asendaja olema isegi töö. Kuid kindlasti selgineb olukord veidi siis, kui oma ajatabelil silma peal hoida, kuna Pulss On Tähtis...