Kahtlemata kahetsuseta

See oli vist eile, kui minu postkasti volksas järjekordne kiri TÜ HT sekretärilt. Viimase kuu jooksul oli see siis teine. Tegelikult ongi peale üldiste listikirjade need poole viimase aasta ainsad ametlikud kirjad ülikoolilt. Panin selle tärmini muidugi huupi ja pole võimatu, et tegelikult pole minuga veelgi kauem tegemist tehtud.

Kirja sisu siis seletas mulle kenasti, et seoses minu mitteatesteerimisega otsustas mingi suur nõukogu mind eksmatrikuleerida. No see käis küll kergelt. Eriti kui võrrelda Ramoniga, keda hoiti nagu sitta pilpa peal... Muide, ma pole kindel, kas ta siiani ongi kaitsnud. Või siis Viire, kes pole kindlasti kaitsnud.

Eksmatrikuleerimise pahupooled

Nüüd on siis kaunis selge, et akadeemiline karjäär on mul samahästi kui läbi. Vähemasti ei leidu niipea enam kedagi, kes soostuks minu juhendajaks hakkama. Kui aga pole juhendajat, on kaunikesti raske oma artikleid rahvusvaheliste ja eelretsenseeritavate publikatsioonidena avaldada. Muidugi kaob ka võimalus igasugustes ülikooli projektides kaasa lüüa, sest kes sellist ärakaranut ikka tahab.

Teine suur miinus on see, et enamasti ei soovi keegi lektori kohale meest, kel pole doktorikraadi. Seega lõikasin ma endal ära võimaluse edasisteks nusistusteks akadeemilisel liinil.

Kolmas, ja kõige kurvem, et ma ei saa enam osaleda huvitavatel seminaridel ja õppetööl. Ei saa eitada, et nii mõnigi viie aasta jooksul läbitud kursus on mulle kasuks tulnud. Muidugi üks pisike võimalus on, kuna ma — kuigi mitteakadeemilises ametis — töötan ju siiski ülikooli juures. Endise veerand koha asemel koguni poole koormusega. See aga annab võimaluse osaleda mõningatel täienduskoolitustel. Muidugi lisandub siia veel ka avatud ülikooli juures tehtav WebCT värk, millist on mul plaanis siiski jätkata.

Paljudele mu ekskolleegidest teeks muidugi muret fakt, et üks pealtnäha normaalne inimene loobub nii kergekäeliselt oma akadeemilisest karjäärist. Teada on ka, et enamasti suhtutakse stereotüüpselt sellistesse kui reeturitesse ning tagasitee ei saa olema lihtne, kui see üldse võimalik on.

Eksmatrikuleerimise plusspooled

Kõigepealt peab tõdema, et doktorantuurita tekib äärmiselt rohkesti vaba aega, või vähemasti sellist molutamisaega, mida saab stressivabalt nautida. Ma ei teagi, kust selline suhtumine, et pidevalt peab töötama. Arvatavasti on sellele suuresti hoogu lisanud mu endine boss, kes istus tööl iga päev. Üksnes riiklikel pühadel ja nädalavahetustel lubas ta teinekord endale pisut hiljemat tulekut, nii 10 paiku, ja ehk ka varemat lahkumis, koguni 21 paiku. Muidu ikka iga päev kl 8...23. Töö ja töö ja töö. Näe, ei möödunud kolme viisaastakutki, kui juba professor valmis. No töö olla teinud ahvistki inimese, mis siis veel dotsentidest rääkida!

Ma ei saaks öelda, et mul pole oma vaba ajaga midagi peale hakata. Kui enne tegin mitmesuguseid tegevusi ikka selle arvelt, et jätsin lugemata mõne superigava ingliskeelse heietuse, endal süda valutamas ja unetus närimas, siis nüüd saan tegevused kenasti planeerida. Üksnes üks mu praegusist tegevusist on seotud kellaaegadega. Kella 9 hommikul järgmisel päeval sama ajani. Muidugi ma tulen kohale umbes pool tundi varem ja lahkun veerand tundi hiljem. Kuid see on ka kõik, kui mitte kulutuste hulka lugeda ka habemeajamist või muid hügieenitoiminguid ning saapapaelte sidumist. Vot saapaid ma küll vabatahtlikult muidu ei kannaks, eriti paeltega. Kuid üldiselt ei võta ma SEDA tööd koju kaasa, ma ei pea mingeid muid ettevalmistusi tegema ega hiljem aruandeid koostama. Töötan ainult töö ajal.

Seda veidram on, et üks ekskolleeg tuli mulle mõne päeva eest pakkuma 880-tunnise koormusega pedagoogiametit kutsekoolis. Võin huvilistele ekstra põhjendada, miks ma sellest loobusin.

Kuid praegune ajatöö võimaldab mul pigem paralleelselt tegeleda muude tegevustega (kasvõi käesolev blogimine), mis tõstab selle ametiposti väärtust veelgi. Plusse on siin teisigi, kuid seekord pidin ma rääkima akadeemilise karjääri lõpetamise plussidest.

Tahes tahtmata kujutasid need õpingud endast stressi. Siis ei olnud midagi hullu, kui olin saanud end eelnevalt kenasti ette valmistada ega olnud väsinud. Mis siis viga õppetööl osaleda! Paraku aga tuli sageli ette kordi, kus tuli loengusse või seminari tormata näiteks otse Luualt tulles, isegi pisikese hilinemisega. Loomulikult oli sel puhul osa konspekte maha ununud ega olnud aega ette valmistada. Igaks seminariks tuli aga läbi lugeda vähemalt üks keskmiselt 40-leheline peenikeses ingliskeelses kirjas artikkel, noppida sellest tõeterad, seda kritiseerida ja leida paralleele enda töös kasutamiseks. Ja nii mitmes aines.

Miks see doktorikraad üldse hea on? Eks see ole umbes sama fenomen nagu see oli umbes aastal 1988 Moldovas. Kui läksin oma Loodusmaja lasterühmaga sinnakülla, koheldi mind kui mingit veidrat noormeest, kes muudkui asjatab ja reisib. Niipea aga, kui andsin oma visiitkaardi, millele oli trükitud võlusõna direktor, muutus suhtumine jalapealt ning palju ei puudunud, et mu jalge ette oleks laotatud punane vaip. Igatahes organiseeriti kohalike kuludega ekskursioone ja tehti välja lõunad...

Doktorikraadil on umbes sama mõju. Küll on uhke omada nime taga tähekombinatsiooni PhD. Tõsi, see ütleb midagi siiski vaid kõrgharidusega kokkupuutunud inimesele ning laiade masside mõttes kõlab direktor siiski määratult uhkemini.

Doktorikraadist oleks veidi kasu siis, kui akadeemilisel kohal edasi töötada. Eriti ülikoolis. Siis on võimalus kandideerida dotsendiks ja professoriks ja mis kõik veel... Kuid kui ülikoolis mitte olla, siis koolis mõjutab palganumbrit see suhteliselt vähe.

Igatahes on kindel, et kuna minu persooni vastu ülikool erilist huvi ei tunne, pole mõtet selle kraadi saamiseks ka nahast välja pugeda. Pealegi ei keela ka pisut kepsakama ja varsti haruldaseks jääva tähekombinatsiooniga MSc inimesel keegi "teadust teha". Ma võiksin ju oma uurimuse siiski lõpule viia ja kusagil püüda avaldada.

Nii et suur tänu neile, kes mu õpingutele kaasa elasid ning veel suurem tänu neile, kes soodustasid selle poolelijäämist!