Pisut kriminaalse alatooniga väljamõeldud lugu võimalike lahendustega
© 2005 Illar Leuhin & Jaanus Uibu
Niipea kui minu õpetajakoolituse kutseaasta algas, alustati minu ahistamist mitmesuguste pealesunnitud kohustustega. Mina, kes ma olen peaaegu botaanika bakalaureus, tahtsin juurde õppida veidi pedagoogikat, et siis oleks varrukas ka paber, mida ette näidates saaks igal ajal koolis õpetajana tööd. Õpetamine on kahtlemata üks tüütu ja tänamatu tegevus, rääkimata siis veel nirust palgast, kuid kui muud kohad hõivatud on, ei peaks seda paberit omades ka just taksojuhiks hakkama. Taksojuhi amet oleks kahtlemata veelgi tobedam. Nüüd aga teatati mingisugusest keskkonnaõpetusest, mis olevat suisa kohustuslik! Kas pole imelik, kohustada mind õppima midagi sellist, mis on piisavalt tüütu, samas kui nii palju huvitavaid asju jääb aja puudusel tegemata. Olgu, mõtlesin, kui kohustuslik, siis kohustuslik. Käin paar korda kohal, eriti alguses ja lõpus. Keegi ei saa mind ju sundida loengutes käima!
Esimesel kokkusaamisel oli meid kohal päris palju. Lisaks bioloogidele ka terve rida geograafe ja mingeid looduslapsi, kes aga hiljem “ära vajusid”, kuna nendele see polevatki kohustuslik. Õppeinfosüsteemi (ÕISi) vahendusel olid end kuulajaks registreerinud vaid bioloogid, nagu hiljem selgus. Taevas, milline õppejõud! Lühike, tüsedusele kalduv ja kiilas. Õnneks kandis ta enamiku ajast tumedaid prille, mis varjasid ta vesiseid, justkui uppunud tursa silmi. Hääl oli tal mahe, aga intonatsioon veider, selline sobiks pigem mõnesse kuuldemängu sisalikku mängima kui lektorina loengut pidama. Suhteliselt ebameeldiv tüüp, isegi habe korralikult ajamata. Pealegi ta veel haises. Muudest haisudest lõi üle kirbe tubakalõhn. Seljas oli tal päevinäinud ja väljaveninud taskutega pintsak, mis näis olevat mõned numbrid väiksem ta kogukast kerest. Igatahes nööpe ta polnud vaevunud kinni panema. Pintsaku all oleks võinud olla soliidne triiksärk ja lips. Tema aga kandis peaaegu aluspesu! Ilmselt oli see mingi odav T-särk. Teksapüksid ja toasussid. Lihtsalt õudne!
Ometi ei ärritanud mind ta välimus veel niipalju kui see, mida ta oma kursusega teha plaanis. Olin ju tulnud siia kindla veendumusega käia kohal paar esimest ja paar viimast korda. Nüüd aga selgus, et tema jaotab meile teemad, igaühele koguni kolm, ja laseb siis teistele ette kanda! Vähe sellest, et see sunnib kohal käima, selleks tuleb ju veel ka vaeva näha. Ega ettekande tegemine pole niisama naljaasi. Mis veelgi hullem, neidsamu ettekandeid kui ka aktiivset kaasalöömist “seminaride moodi loengutes” pidavat veel koguni hinnatama ning et see moodustavat koguni poole eksamihindest! See ei ole normaalne! Vahepeal tekkis mul koguni mõte, et peaks dekanaati kaebama minema. Lisaks ettekannetele oli planeeritud ka paar õppekäiku, mis olukorda pisut leevendasid. Üks neist koguni Loodusmajja, mis mulle varasemast ajast tuttav on.
Õnneks lasti vähemasti teemad endal valida. Mehike koguni soovitas valida selline teema, millega me niigi oleme juba kokku puutunud. Ettekanne pidi olema aga keskkonnaõpetuslikust seisukohast huvipakkuv ning sisaldama värskeimat infot. Ettekannet soovitati illustreerida PowerPoint ettekande, kirjanduse, bülletäänide ja muu sobivaga. Õnneks polnud PowerPointki mulle võõras ning ma olin oma teistel kursustel ning teiste kursusekaaslaste seas varem sellega korduvalt hiilanud, et koostanud nägusama esitluse kui keegi teine. Vähemasti ma ise arvan nii. Kuna kõiki kolme teemat ei pidanud kohe välja valima, otsustasin esialgu piirduda ühega: prügi.
Keegi kursusekaaslastest küsis, millised need täpsed nõudmised ettekandele on ja kui pikk see olema peab. Selles suhtes me aga vastust ei saanud, kuna Mehike arvas, et ei hakka meie loovust piirama. Ettekande kestuseks pidavat olema umbes 20 minutit. Kui slaidid korralikult täis kirjutada ja hiljem sealt maha lugeda, piisaks seega 10 slaidist. No see polegi nii hull, mõtlesin. Seega, üks kolmandik oli peaaegu olemas. Esialgu küll vaid ideena. Prügist teadsin ma enda meelest piisavalt palju, kuna koolipõlves Loodusmajas käies käis meile mingi mees sellest rääkimas, jagas koguni mingeid materjale. Vaja vaid pahna hulgast üles otsida ja paar slaidi meisterdada.
Kui korralikult meenutada, siis sellel meie teisel kohtumisel oli Mehike päris kohmetu kohe. Seekord oli ta vähemalt habeme maha ajanud… Mitte ükski meie kursuselt polnud valmis esinema. Ja siis hakkas ta ise taidlema! Rääkis mingisugusest säästlikust arengust ja muust jamast! Ma polnud eelmisel ööl just liiga piisavalt maganud (muud õppetööd on ju ka, pealegi veel isiklik elu!) ja mulle tikkus uni peale! Teemal polnud vigagi, kuid ma ei arvanud siis, et sellest mulle kasu võiks olla. Enamasti jahuvad ju lektorid suvaliselt… Olgu, siiski ma arvan, et enda osa oleks kaval kiiresti ära teha…
Hoopis keerukam oli leida aega, millal tegeleda “väljakaevamistöödega” oma koduses kultuurikihis. Need kursusekaaslased, kes ühikates elavad, on selles mõttes õnnelikumad, et neil pole aastate pikku kogunenud pahna elamises. Mina aga, selleks et midagi üles leida, pidanuks terve elamise pea peale keerama. Uue nädala kolm esimest õhtut olid mul kindlalt planeeritud. Ainus loogiline võimalus ettekandeks valmistuda oleks olnud nädalavahetus. Säh sulle siis! Ja millal üks üliõpilane puhkab ja lõõgastub, millal sõpradega kohtub? Otsustasin, et jätan suurepärased nädalalõpufilmid vaatamata ning tegelen hoopis selle prügiga. Tõmbasin siinkohal kohe mõttes paralleele, et mu elamine on ka nagu suur prügihunnik: vajalikke pabereidki ei leia üles. Kuid filme ma poleks kindlasti mitte raatsinud vaatamata jätta, kui ma neid kumbagi juba varem paaril korral näinud poleks.
Võtsin siis nädalavahetusel oma vabast ajast tegeleda oma esimese ettekandega. Kõige lihtsam on vist siiski kasutada internetis leiduvat materjali, juurdlesin endamisi. Pealegi saab netist leitut lihtsa "kopi-peist" meetodiga kohe slaidile tõsta. See lihtsustaks asja veelgi. Kuid ma pidin peaaegu krambid saama, kui otsingumootorid andsid mulle märgusõnale vastusena tuhandeid aadresse. Kõige tagasihoidlikum oli Clusty oma 10919 tulemusega, Neti andis 35597, Google 42100 ning AltaVista koguni 43100 tulemust. Appi! Kas ma peaksin kõik selle läbi töötama? See oleks juba nagu doktoritöö…
Kirusin mõttes õppejõud Mehikest ja tegin endale suure kruusitäie kanget kohvi. Loomulikult ei kavatsenud ma neid tuhandeid lehti hakata läbi lappama. Kui ma olin oma suuremast masendusest üle saanud, lisasin mõned täiendavad märksõnad ja vähendasin otsingutulemusi sadu kordi. Mul kulus selle ettekande kokkupanekule ligi kolm tundi! Aga ma tegin selle siiski endale kohaselt hästi kena ja värvilise, liikuva ja illustreeritu. Selleks tuli muidugi otsida ka prügiteemalisi pilte.
Olime selle õppejõuga juba mõned korrad kohtunud. Hakkasin temaga juba harjuma. Kui ilmad jahenesid, tekkis talle pintsaku alla kord kampsun, teinekord koguni triiksärk koos tobeda lipsuga. Aga Espumisani võiks talle küll keegi soovitada, et tal see kõht ikka pintsakusse ära mahuks, mõtlesin omaette. Tegelikult kuulsin kuskilt, et see Espumisan mitte ei väldi gaaside teket, vaid hoopis soodustab nende kiiremat väljutamist. Mis iganes – mingu tehku trenni või söögu vähem! Igatahes polnud meie kolmandaks kokkusaamiseks veel keegi teine oma ettekannet valmis saanud ja mina üksi ka taidlema ei tahtnud hakata. Neljandal kohtumisel ilmnes aga suur jama: peale minu olid veel neli kursakaaslast oma esitluse tekitanud ning mina ei pääsenudki löögile!
Registreerisin end järgmiseks seminariks esinema. Ma olin kindel, et Mehike hakkab ettekannete kallal näägutama ja virisema. Tuli aga välja, et ta suhtus äärmiselt sõbralikult. Esitas ise naljakaid küsimusi ja tegi koomilisi täiendusi. Kuid kohe hakkasid teiste ettekannetest silma ka tõsised vead. Üks oli püüdnud ühele slaidile mahutada samapalju teksti kui mina, kuid seda polnud üldse võimalik lugeda! Kiri oli lihtsalt selleks liiga pisike. Teise puhul ilmutas Mehike rahulolematust viidete puudumise kohta. Appi! Mul ju ka puuduvad viited! Hea, et ma esimesena ei esinenud. Saan veel enne need puudused kõrvaldada. Kahjuks peab vist slaide juurde tegema, et kirja suurendada. Kust ma aga need viited nüüd võtan? Umbes selliste mõtetega planeerisin taas paari tunni raiskamist oma nädalavahetusest.
Aga tol nädalalõpul polnudki mingeid asjalikke filme, mida ma oleksin näha tahtnud. Oli küll plaanis üks küllaminek, aga et mu sõber haigeks jäi, siis üksi ma ka minna ei tahtnud. Seega pühendusin oma esimese ettekande täiendamisele ning leidsin isegi vajalikud viited, et Mehike selle koha pealt iriseda ei saaks. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma otsustasin ka teise ettekande koostada. Mitte et mul oleks olnud teema valitud. Leidsin ÕISist Mehikese elektronaadressi – esimesel loengul ta küll andis selle, kuid ma ei viitsinud üles märkida – ja saatsin talle pugejalikult tagasihoidliku küsimuse, et mis oleks siis, kui ma valiksin teiseks oma teemaks "Olmejäätmed". Ega ma muidu poleks nii usin olnud, kuid kui ma oma esimest ettekannet teemal "Prügi" kohendasin, sain aru, et juttu jätkuks siin palju kauemaks kui 20 minutiks. Võimalik, et isegi terveks tunniks. Kuigi ma püüdsin mõned ebaolulisemad lausejupid välja visata, venis mu ettekanne seoses kirja suurendamisega nüüd juba 32 (!!!) slaidile! Siis ma mõtlesingi, et olen kaval ja teen selle ettekande hoopis kaheks. Nii saab tabatud kaks kärbest ühe hoobiga: minu esialgne töö ei lähe raisku ja teine ettekanne saab ka tehtud.
Oi! Selgus, et Mehike oli ÕISi esimesed ettekanded üles riputanud. No mis niimoodi viga! Siis ei pea kaasüliõpilaste ettekannete ajal konspekteerima ega midagi. Muide, peale minu oli vaid paar-kolm inimest, kes midagi üles märkisid. Nüüd langeb selleks vajadus ära. Tore! Arvasin, et kindlasti pean oma küsimuse Mehikesele uues loengus taas esitama, kuid olin veelgi enam üllatunud, kui ma veel enne ÕISi sulgemist sain uue kirja, milleks oli vastus TEMALT! Uskumatu! Ma arvasin, et õppejõud logelevad nädalavahetusel niisama. Või teevad mida iganes peale kirjavahetuse lugemise. Veelgi uskumatum oli see, millise vastuse ta mulle kirjutas! Ma olin kindel, et kui ma oma ideest räägin, siis saan õiendada, et mis omavoli see olgu, et hakkan teemat siin lõhkuma või mida iganes. Aga ei, hoopis vastupidi! Ta koguni kiitis mind selle eest, et ma olin NII KAVALALE mõttele tulnud. Et ka tema olla omaette muianud, et kuidas mina suutvat nii ulatusliku teema ühte ettekandesse mahutada. Fantastiline! Lisaks sain kiita veel selle eest, et mul ettekanne juba valmis jne… Selle peale ei suutnud ma küll vastamata jätta. Näis, et Mehikesega saab normaalselt suhelda, mistõttu kirjutasin kohe vastu, et mul oli ettekanne juba teiseks korraks valmis ja et ma hiljem otsustasin seda poolitada. Pärast SEND nupule vajutamist mõtlesin, et olen mina ikka loll! Oli mul vaja sedaviisi ennast kiita. Tülitan sedasi õppejõudu tema puhkepäeval ja jätan endast pugejaliku mulje. Soliidne oleks olnud temalt saada veelkord vastus, et “tänan teavitamast” või midagi veel hullemat. Hoopis enam soovisin ma aga seda, et ma poleks seda kirja saatnudki. Selline mõte jõudis minus tuska süvendada vaevu paar minutit. Juba oli Mehikeselt uus vastus:
"Te poleks pruukinud ka esimesel korral nii tagasihoidlik olla! Eks me selleks ju vigu teegi, et neid koos vaagida ja teinekord vältida!". See Mehike hakkas mulle juba lausa meeldima! Siiski otsustasin, et ma samal õhtul enam ei kirjuta talle. Võtsin hoopis koera ja läksin õue jalutama. Koeraga polnud mul ammu olnud aega jalutamas käia. Kuid mis viga sedasi jalutada, kui töö tehtud ja meeldiv tunne hinges. Kusjuures see töö sai ju lõpetatud lausa ennetähtaegselt ning topelt ja puha. Oi, ma olin endaga rahul!
Kohe järgmise nädala alguses nägin Mehikest välistrepil suitsetamas. Imelik õppejõud, teised ikka püüavad seda kuidagi varjata... Kui ma lähemale jõudsin, siis tervitas ta mind esimesena nagu vana tuttavat. Issand kui piinlik, et ma ise esimesena ei märganud teretada. Püüdsin koheselt asja heastada ja esitasin esimese temaga seoses pähekaranud küsimuse, et kumma ettekande ma peaksin tema meelest esimesena tegema. Kartsin sisimas, et nüüd järgneb 10-minutine seda nüanssi süviti vaagiv arutelu ja mina jään pedagoogika ajaloo loengusse hiljaks. Tema aega naeratas sõbralikult ning vastas, et otsustagu ma ise, mina olevat antud teema ekspert!
Tänasin ja sisenesin majja. Kindlasti oma 10 minutit selle pedagoogika ajaloo loengu algusest mõtlesin ma läbisegi sellest, et kas selline küsimus oli ikka asjalik ning ega Mehike ometi aru ei saanud, kuidas ma temasse tegelikult suhtun. Samas lendlesid mu mõtted ka neile radadele, mis lubasid mul teda varem palju helgemas valguses vaadata.
Lõpuks jõudiski kätte kauaoodatud (jah, nüüd juba lausa oodatud) neljapäev, mil mul oli võimalik enda "ekspertarvamus" prügist ette kanda. Õppejõud istus lülitite alla ja klõpsutas tulesid, vastavalt sellele, kas keegi rääkis peast, demonstreeris mingit voldikut, näitas lüümikuid või esitas PowerPointi. Selle kuvaheituri sisselülitamisega oli ta tervet kursust juba mitmel korral naerutanud. Kas on viga puldis või milleski muus, igatahes ei tahtnud see süsteem iial esimese korraga tööle minna. Samas pole Mehike ka kunagi lõplikult hätta jäänud. Samal ajal kui tema pulti klõpsutas ja vananenud tehnikat kirus, laadisid esinejad oma ettekandeid arvutisse ja tegid muid ettevalmistusi. Tulede kustutamine oli aga hädavajalik, kuna selle kuvaheituri pirn "oli liiga väsinud", nagu õppejõud ütles, "et ei jõua enam valgustada."
Kohe esimese slaidi puhul selgus apsakas. Kõik need minu kunstipäraselt kombineeritud värvused kaotasid igasuguse tähtsuse, kuna näiteks minu salatiroheline paistis ekraanil kollane, violetne sinine ja punane koguni must. Appi! Püüdsin midagi vabanduseks öelda, et värvid pole need vms… Aga õppejõud lohutas, et polevat midagi, esialgu olla oluline sisu, hiljem näeb igaüks seda esitlust oma arvutiekraanil. Ta kohe oskas maha rahustada!
Kandsin oma ettekande ette täpselt 20 minutiga. Vaatasin ju enne algust kella! Kui õppejõud siis kuulajatele sõna andis, tekkis kohe mitu küsimust. Ma poleks iial arvanud, et minu valdavalt kopi-peistud ettekanne nii palju küsimusi võiks tekitada. Päris mitmele sain vastata, et mul on plaanis teemat järgmisel korral edasi arendada. Õppejõud täiendas mu juttu veel paari täpsustusega, selgitades mõisted kasusjäätmed ja e-prügi. Igatahes polnudki see esinemine nii hull! Kuid kordan, mul on eelnevalt tulnud ka paaril korral esineda. Paljud kursaõed olid küll paanikas.
Et tolleks ajaks oli pea pool auditoorsest kursusest juba läbi, küsis üks meie seast, et millised on eksami tingimused. Arvatavasti too piiga esimesest loengust puudus. Selle asemel, et nähvata – nõuded on nii ÕISis kui ka õppejõu enda kodulehel kirjas – seletas õppejõud need veelkord üle. Siiski saime ka midagi uut teada. Nimelt et teoreetiline osa tulevat testina. Ta lisas, et testi olevat küll märksa raskem koostada (mille peale mina üldse poleks tulnud), ent lihtsam hinnata. No meile kursusega see idee testi-variandist igatahes istus, sest kes ikka viitsiks pikki esseesid kirjutada.
Suheldes kursusekaaslastega tekkis mul mulje, et ma olen üldse valesid asju tähtsustanud. Tema välimus ega muud olud pole üldse olulised! Selline ropp tüüp, aga mis siis! Teised arvasid, et oluline oleks siiski see kursus edukalt lõpetada. Üks meie needus on veel see, et tuleb teha ka mingisugune pedagoogiline lõputöö. Mina olin taas see, kel juhendaja leidmata! Ühel teisel kursusel anti meile võimalus valida, keda me enda juhendajaks soovime. Ma ei suuda seda ise ka uskuda, kuid ma valisingi Mehikese! Ma tõesti ei tea, miks. Võimalik, et kõik teised juhendajad olid lihtsalt juba valitud.
Kursusekaaslased sisendasid mulle, et ma uuriksin muu hulgas välja ka, mida ta eksamil küsida kavatseb. Huvitav, kuidas ma seda uurin? Siis mõtlesin nii. Aga selgus, et kui ta juhtuski oma töölaua taga istuma, siis ei saatnud ta kedagi ka minema ja oli alati valmis jutlema. Tõsi, ta mainis, et parem oleks, kui vestluse aeg saaks varem kokku lepitud. Igatahes, mis lõputöösse puutub, siis ei andnud ta mulle mingisuguseid otseseid korraldusi peale selle, et ma ise mõtleksin välja, mis mind koolielus sedavõrd huvitaks, et selle uurimine mulle võiks huvi pakkuda.
Ma sattusin kord kokku ühe vana tuttavaga, kes mind külla kutsus. Käsingi ära, viies kaasa kommikarbi ja veinipudeli. Kui olime paar klaasikest veini ära joonud, küsisin temalt ennast murelikuks teinud teema kohta, et mis ta arvab sellest Mehikesest. Ta oli minust nimelt paar aastat ees ning selle kadalipu juba varem läbi teinud. Tagatipuks oli Mehike olnud ka tema lõputöö juhendajaks. Ja siis ta jutustas… Seda kõike oli võimatu meeles pidada ning ma ütlesin, et kui ta vähegi viitsib, võiks mulle mõne reaga selle loo iimeilile saata. Ta saatiski, ja kaugelt enam kui mõne rea...
Õppejõud Mehike on Tartu Ülikoolis üpris haruldase õppijakeskse õppestiili veendunud harrastaja. Talle ei meeldi loenguid pidada ega mahukaid kohustuslikke õppematerjale koostada. Võib-olla tuleneb see osaliselt ka tema laiskusest, kuid vähemalt sama palju sisemisest veendumusest, et tudeng on (või vähemalt peaks olema) vaimselt iseseisev ja võimekas inimene. Enamasti ehitab Mehike oma ainekursused üles mitmesugustele aktiivõppe meetoditele. Väga kiiduväärne on tema puhul rollivalik: ta jätab seminarides tudengite hindamise vähemalt osaliselt kaaskursuslaste hooleks, sekkudes ise vaid ilmse faktivea väljatoomiseks või olulise sisulise täienduse tegemiseks. Alguses võib niisugune vabameelne õhkkond traditsioonilisemat laadi õppetööga harjunud tudengile veidi ehmatava ja kohmetust tekitavana tunduda, aga juba paari korra järel harjud sellega nii ära, et vanamoodsad võtted ei tuleks enam kõne allagi!
Mehikese lähenemine motiveerib nii esinejaid kui kuulajaid püüdlikult kaasa töötama ja mõtlema. Ka oma E-õppe kursustel ei serveeri ta valmis tarkusi, vaid kasutab alati maksimaalselt õppurite endi initsiatiivi, analüüsivõimet ja eelteadmisi, suunab neid väga efektiivselt omavahel koostööd tegema. Mõni konservatiivsem tegelane võiks Mehikese puhul ehk näha märke autoriteedi nappusest või “minnalaskmisest” õppeprotsessi range ohjamise asemel, kuid ei saa salata tõika, et kõigil tema kursustel, millega olen kokku puutunud, on arenguline kasutegur üpris kõrge. Eks faktiteadmiste hankimiseks on ju hulgaliselt muidki võimalusi – selleks ei pea internetti omav isik kodust väljagi minema!
Kui püüda välja tuua Mehikese väheseid puudusi õppejõuna, siis üheks neist on tervisekasvatuse lektori ametiga mitte kuigi hästi kokkusobiv sigaretihõng. Samas kõlbab seegi kasutamiseks hoiatava näitena, ja Mehike ei häbene asja tudengitele ka nii serveerimast. Loodetavasti see kaheldava väärtusega võimalus tal lähemas tulevikus siiski kaob! ;)
Mehikese kiindumus demokraatia ja pluralismi vastu avaldub ka tema eksamites ja kontrolltöödes. Tunnistan, et mulle mõjus see esimesel kogemisel kaunis rusuvalt, kuna üpris tihti ei eelda tema küsimused ühte kindlat vastust, vaid jätavad otsad lahti. See kehtib ka testiküsimuste puhul. Mehikesele esimest korda eksamit sooritades lahkusin ruumist kindla veendumusega, et mind ootab läbikukkumine. Üllatuslikult selgus aga hiljem, et suhtelise hindamisskaala tulemusena olin teeninud peaaegu maksimumpunktid!
Õppurid on motiveeritud ja innukad, püüdes anda endast üldjuhul parima. Pole ka ime, sest neid julgustatakse ja innustatakse järjepidevalt, tekkivad mured saavad kiire lahenduse ja täielikult puudub õppejõu sõnavõttudest mõtete vaba voogamist pärssiv autoritaarne alatoon. Kui peaksin Mehikese õpetamismeetodit ühe sõnaga iseloomustama, siis kõlaks see vist: demokraatlik.
Erilist äramärkimist väärib Mehikese komme anda oma kursuslastele kõigi tööde eest väga põhjalikku tagasisidet. Selleks kasutab ta vilunult erinevaid interneti ja multimeedia võimalusi. Kindlasti tasuks ses vallas temast eeskuju võtta paljudel “vana kooli” pedagoogidel, sest selline praktika on ülikoolis kahjuks tänaseni väga haruldane. Tudengi jaoks on äärmiselt meeldiv ja julgustav tajuda, et teda võetakse olulise ja unikaalse inimesena ning püütakse pedagoogilisel arenguteel edasi aidata.
Mehike suudab adekvaatselt hinnata oma teoreetilisi ja metoodilisi vajakajäämisi õppejõuna ega kohku tagasi enesetäiendamisest ja lisainfo otsimisest. Tema ainekursused ei saa seetõttu iial lõplikult valmis.
Isiksusena on Mehike aga leebe loomuga, abivalmis, heasüdamlik, samas vajadusel ka otsekohene. Oma arenenud empaatiavõime ja suurte pedagoogiliste kogemuste toel suudab ta hästi tajuda teiste inimeste, sh õpilaste muresid. Mehikesel on üpris selged ideaalid ja rida vankumatuid põhimõtteid, milles teda pole naljalt võimalik ümber veenda. (Ehkki mul tekib alatasa kiusatus seda üritada.) Ehkki ta seda tunnistada ei taha, on ta üpris tundlik ebaõigluse ja väikluse suhtes. Aga leidub siiski üks asi, mis mind tema muidu ontliku karakteri juures tihtilugu pahandab: enesekriitikaga kaldub ta küll tublisti üle pingutama!Vot sellise pika seletuse siis see mu sõber saatis. No kui ma ütleksin, et see jutt oleks tüütu või ebahuvitav, siis ma vist valetaksin. Pigem oli mul hea meel, et jätsin tookord veini juues märkimata, mis ma sellest Mehikesest ise varem arvasin. Ja ma tõesti ei usu, et mu sõber väga palju luuletas. Ilmselt tunneb ta seda selli paremini! Tülli ma temaga ka minna ei kavatsenud, arvatavasti ma ise tähtsustasin eelnevalt valesid asju!
Igatahes õppekäigud Tartu Veepuhastusjaama ja Keskkonnahariduse keskusse olid tõele au andes isegi huvitavad. Sai päris palju mõtteainet, nägi oma silmaga, sai katsuda ja küsida…
Ma ei viitsi hakata seletama, kuidas möödusid mu teine ettekanne ja kuidas ma ei saanud kolmandat esitatut (kuna aeg sai otsa), aga kindlasti ei saa seletamata jätta seda, kuidas eksam lähenes. Meil oli teisigi eksameid samal ajal. Kursusekaaslased aga aina kordasid mulle antud ülesannet: kuna mina juba kord TEMA juhendatavaks sain, siis peaksin mina ka välja uurima, mida ta küsida kavatseb. Tõsi, need uppunud tursa silmad ei tundunudki edaspidi nii õõvastavad, kui TEMAGA suhtlesin. Panime paika ligikaudse lõputöö plaani ja puha.
Kord, kui järjekordselt tema jutul olin, teda aga telefonile kutsuti, kasutasin juhust. Tema laual vedelesid meie kursuse pealkirjaga valikvastuselised eksamiküsimused. Kusjuures neid näis olevat mitu eksemplari. Arvasin, et need ongi need õiged. Mu süda pidi peaaegu lõhki minema, kui ma suuresti riskides (ei oskagi öelda, millega) võtsin ühe neist küsimustikest ja pistsin enda paberite alla.
Ühest küljest ma olin hakanud teda juba aktsepteerima, teisalt aga ei tahtnuks ka kursusekaaslaste ees tossike tunduda. Nii siis andsingi järgmisel päeval kaaslastele üle need paberid, mis “juhuslikult” minu omade alla jäid ja mille ma kotti pistsin…
Ma ei hakka kirjeldama vahepeal juhtunut. Kuidas ma ise ja kuidas mu kursakaaslased püüdsid vastavalt eksamimaterjalidele üksteisele ja endile asju selgeks teha. Igatahes me siiski tiba õppisime. Supersuur šokk tabas meid eksamil, vähemasti mind. Ta andis meile mitmeleheküljelise valikvariantidega testi, milles olla tingimata vähemasti üks vale ja vähemasti üks õige vastus. Mõnele küsimusele oli vastuseid vaid kuus, mitmele aga üle kümne. Vale valiku valimisel ja ka õige valiku mittevalimisel pidi antama miinuspunkte. Samas aga lubati oma materjale kasutada…
Me ei tohtinud omavahel suhelda ega infot jagada. Ja… mis kõige jubedam!… eksamil ei olnudki needsamad küsimused, mis ma näppasin! Kui hiljem paari tuttavaga rääkisin, selgus, et ta pidavatki tegema igal aastal uued küsimused! Kusjuures oleks need küsimused siis veel lihtsad! Pealtnäha pole muidugi keeruline, vasta või huupi. Aga kui vale valiku eest ikka miinuspunktid pannakse…
Selgus, et eksamil polnud keelatud oma konspekti kasutamine… Kuid need küsimused ei olnud üldsegi mitte faktidele üles ehitatud. Nii et polnud midagi nii kerge, et ajad aga konspektist järge ja leiad sarnase sõnastusega fraasi. Veelgi suurem jama oli ju sellest, et paljukese me neis seminarides ikka üles märkisime: heal juhul vaatas igaüks enne eksamile tulekut läbi need ÕISi pandud materjalid. Tõsi, ka mina istusin eksamile eelnenud ööl pea hommikuni üleval ja surfasin mööda kursusekaaslaste esitlusi.
Testi täites tundsin end kole väsinu ja rumalana. Kuid siiski… ma ju OLIN neid materjale lugenud! Tähistasin õigeid variante algul pliiatsiga, tegin parandusi, mõtisklesin, kustutasin ning kogusin kokku viimsedki riismed oma loogikast. Võib olla ma kujutasin seda ette, et kaaslased minu pihta tigedaid pilke saatsid nn väärinfo levitamise eest. Igatahes tundsin ma ennast samahästi kui lahendust otsiv võrrand kolme tundmatuga. Mehike ise aga istus stoilise rahuga audika ees laua taga ja sirvis mingit ajakirja. Seekord oli tal isegi triiksärk seljas ja lips ees! Ikka sama pintsak ja samad püksid. Ahjaa, ka toasusside asemel kandis hoopis kingi. Lõpuks otsustasin korralikult vastatud vastused pastakaga üle sodida. Igatahes päris viimasena ma ka seda testi ära ei andnud.
Juba järgmisel päeval oli minu postkasti volksanud teade, et olin sooritanud eksamitöö hindele C. Huvitav, mis teised said? Ees oli nädalavahetus ja meil polnud enam loenguid ka. Ega ma nii väga ei tahtnudki oma kursusekaaslastega suhelda, kuna kartsin karmi hukkamõistu nende valede küsimuste levitamise pärast. Praadisin iseenda rasvas. Kas ma olin saanud kõige viletsama tulemuse? Või hoopis kõige parema? C on iseenesest ju hea hinne, kuigi mitte nii ilus kui B või koguni A. Mehikese kirjas seisis veel ka lause, et ta arvestas vaid mu neid vastuseid, mis mul olid pastakaga tehtud, pliiatsiga rõngastatud variandid oli ta jätnud minu mõtterännakutena arvestamata. Vat kus! Oleks ikka võinud ju arvestada… Samas, kui need pliiatsiga tehtud valed olnuks… Jätsin ju tegelikult sihilikult mõned sellised kahtlusi tekitanud valikud kustutamata.
Uue nädala algul tegin oma juhendaja juurde asja. Ühest küljest oli mul põhjust rääkida enda lõputööst, teisalt oleksin selle C endale matriklisse lasknud kirjutada. Nii et põhjust jagus. Võtsin kaasa ka selle näpatud testi, et see märkamatult tema paberite vahele tagasi sokutada. Kohtusime juba välistrepil, kus ta taas suitsu tegi. Rääkisime veidi minu võimaliku lõputöö teemal, kusjuures ta ei näidanud kordagi välja, et oleks minu C pärast pettunud või midagi seesugust. Ilmselt ma ise olin. Kui sigaret lõpuni tõmmatud, avas ta mulle ukse ja lasi ees sisse. Piinlik lausa! Kabinetis joonistas ta mulle mitmesuguseid skeeme lõputöö võimalikust käigust, kuid minul vasardas peas vaid mõte, et millal ma selle paberi saaksin tagasi sokutada. Isegi hinde matriklisse küsimine läks meelest. Pealegi polnud seekord laual eriti palju pabereid, vaid läpakas ja mingi ingliskeelne raamat. Kuid kui tema jutt sai läbi, küsis ta ise muuseas, et kas ma hinde ka õpinguraamatusse tahtsin lasta kanda. Ma ei saanud ju öelda, et see oli mul puhtalt ettekääne. Siis ta näitas mulle mu eksamitööd. Kummalisel kombel polnud temast võimalik välja lugeda vähimatki pilkamist, kui ta mu valesid vastuseid kommenteeris. Appi, kui labased eksimused, mis tingitud peamiselt salakavalast vastuse sõnastusest. No loomulikult, maailmas ei saa olla vaba magevett mitte 3%, kui suurem osa sellest on liustikes jääna… Ja muud sarnased apsakad. Tagatipuks tuletas ta mulle meelde, et suurepärase hinde võisid saada siiski need, kes kõik kolm ettekannet tegid. Igatahes tundus, et see C oli mulle niigi liiga hea. Vaatamata sellele ei hakanud ma ka kehvemat hinnet kauplema ega neid neetud pabereid eelmise aasta küsimustega talle nina alla hõõruma. See pisike näppamine ja lahenduseta suhe iseendaga jäävad vist veel tükiks ajaks mind painama.
