Paha kell

Miks halb eeskuju on kärmem levima kui positiivne? Ammus see oli, kui aina kuulsime kaugetest ja kurbadest imelugudest Ameerikas, kus psüühiliselt ebastabiilsed õpilased oma õpetajaid surnuks tulistasid. Hirmus mõeldagi! Aga kauge ja natuke võõras teema. Kuid nüüd siis on meil lähem näide olemas. Näite sooritaja hävitas 8 inimelu ja lahkus ka ise. Vaevalt, et arstid ka eriliselt pingutasid tema elu eest, kuna ilmselt oleks sealt saanud heal juhul pooleks sajandiks ühe ühiskonna kulul elava parasiidi. Kurb samas. Sellistele asjadele oleks isegi tervislikum mitte mõelda. Samas ei või iial kindel olla, et nüüd mõni meie koolilaps sarnast "kangelast" kehastada ei püüa. Aga eks ka haigused levivad kiiresti. Samas kui suurepärased algatused ei taha mitte vedu võtta.

Või siis pisut leebem juhus, kus poiss lihtsalt murrab end e-kooli sisse ja joonistab endale meelepärased hinded. Kasvõi juba selle tõttu tasub õpetajal ikka ka möödunud sajandi kombe kohaselt paberile märkmeid teha. Hillar Mets sirgeldas selle kohta isegi seekordse illustratsiooni (tegelikult küll Päevalehele). Või siis Jõhvi ARKis, kus paarkümmend inimest enda eest teadjamad autoeksamile saatsid. Või ka Neste bensiinijaamad, kus iga liitri pealt paarkümmend milliliitrit kütust "kokku hoiti", täisliitri hinda küsides. Imelik elu on meie ümber!

Aga minu pisike ringreis oli edukas. Selgus, et kindluse mõttes tasub varuda rahulikuks ja viperusteta kohale jõudmiseks vähemasti 40 minutit. Kõik eluolulised paigad ja strateeglised punktid ning taktikalised nipid said välja uuritud. Tehnoloogia valdkonnast võisin nautida superpaljundusmasinat, millele saaks ka e-kirjaga paljundatava raamatu saata. Pisikesed näpuseaded annavad võimaluse paljundada 5 minutiga kahelt lehelt poolsada kahepoolset dokumenti. Tasemel aparaat.

Tegelikult sain teada sedagi, et olen lisaks geograafiale määratud veel ka geoloogiat õpetama, kuigi pidasin seda algul pisikeseks trükiveaks tunniplaanis. Igatahes igav ei hakka!

Ühe õpetajaraamatu toimetamisest mõtteis, ei pannud ma üldse tähele, kuidas suurim vaenlane, kell, taas uue kuupäeva ette keeras. Igatahes hakkab mulle üha enam tunduma, et minust ei ole ka homme hommikul kell 6 ärkajat, kuna ilmselt saan parajasti tolleks ajaks pea padjale. Läbi tuleb aga veel käia kõik oma WebCT kursused, koostada vähemasti üks PowerPoint-esitlus ning teha plaane järgmisteks töövõttudeks. Kell on aga paha. Öösiti töötamine ei ole hea eeskuju! Palju edu mulle öötööks!

Mitu pead on kallim kui üks

Pisinostalgiline pilt ootamatult lõppenud suvest.
Värskete uudiste järgi ähvardavat Tartu lasteaiakasvatajad ka streikima hakata, kuna nende palk ei vastavat tööpanusele ning neile esitatud nõuetele. Ma usun, et lasteadnikud ei ole kaugeltki ainus inimeste rühm, kes end sellise suurepärase "Eesti keskmise" taustal alatasustatuna tunnevad.

Võimalik, et madala haridustasemega ühiskonnas tekitab suurepalgaline inimene pisikeses hallis massis aukartust. Meie riigis on aga vähemasti formaalne haridus äärmiselt heal järjel. Mingi statistika kohaselt oleksime kindlasti keskmiselt harituselt vähemasti teisel kohal maailmas. Umbes ka nagu HIVi nakatanute kohta 100 tuhande elaniku kohta. Vaid Aafrika suudab meist ees olla! Meie kõrge haridus on peamiselt noorte neidude arvelt. Kes on aga lasteaednikud? Peamiselt kõrgharidusega noored neiud. Sellisesse ametisse madala haridusega inimesi naljalt ei võeta, mehi ammugi mitte. Kõrge haridusega inimestel on aga aru peas.

Ja mida muud need meie kõrgepalgalised riigiisad siis ootasid? Alati pärast uue riigikogu valimisi on ju esimeseks oluliseks ülesandeks iseenda palkade korrigeerimine vastavalt nn riigi keskmisele. Ma ei mäletagi, mitmekordne keskmine see neil pidi olema. Kuidas pidi ka ei arvutaks, ei tundu nende töötasu olema siiski kümme või enam korda vastutusrikkam kui uue kodaniku kasvatamine. Mida tavainimesele tähendab see kosmilisele kõrgusele tõstetud riigikogulaste palk? Õigemini, mille eest? Igatahes esmapilgul jääb mulje, justkui see nende istmiktund oleks vähemasti 15 korda väärtulikum kui mõne tavainimese oma. Ahjaa, vahepeal viskavad need riigiisad ju kildu ka, nimetades ka end tavalisteks inimesteks. Maksimaalselt 10% ehk peabki end tavaliseks. Ülejäänute osas ma siiski kahtlen.

Saades seaduste sättimise eest vähemalt kaheksakordse tavainimese palga, ei ole nad samas keskmiselt haritud inimese mõttele tavalised inimesed. Pealegi on neid kokku 101. Juttu jätkub kauemaks... Mida rohkem tuharapaare, seda enam päid ja arutlevaid suid. Kas me ei peaks kohtlema Riigikogu kui tervikut? Üksi ei otsusta ju keegi midagi. Mitu pead on ikka mitu pead. Olgu, otsused on kaalukad ja vastutusrikkad. Kas ei võiks siis leppida kokku, et Riigikogu töötasu oleks näiteks 25-kordne riigi keskmine? Igati vääriline ja aukartust äratav summa ju! Kuid et kõik seadused langetatakse ühishääletuse tulemusena, sii peaks ka see palk jagatama ühiselt. Umbes 250 000 kuus! Või midagi sarnast. Vähemasti idee...

Ja mina pean siin üksi rabama! Kui mina juhtun puuduma või töö tegemata jätma, siis mulle ei makstagi palka. Seda isegi siis, kui ma parasjagu olen oma valijatega kohtumas või siis näiteks kogun metsaveerel jalutades inspiratsiooni. Peaks ka steikima hakkama!

Eks ma siis siin uurisingi öötundidel planeeritud programme. Tuleb välja, et seda flashi ikka manuaali (help) lugemata küll tehtud ei saa. Jääbki välja mõelda, kas meiegi praktikumid sellist õpetust sisaldavad või peaksin ma endale ise vastava aja leidma. Proovisin nokitseda, kuid ei saanud pilti liikuma. Teine programm, see varasemast tuttav Publisher veenis mind aga selles, et ilmselt on päris paljud veebiriputatud lehed sellega tehtudki. Eks mõned peenemad sellid kasutavad vast ka DreamViewerit vms. Igatahes tekitas sellise asja tõdemine minus vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib mulle asju teha just nii nagu mulle meeldib, loominguliselt. Teisalt võib ehk mõningate lehtede puhul see automaatika ehk õigustatudki olla. Igatahes on näha, et sellel programmil on teatavad mallid, mida saab muuta, teised aga, mis on põikpäiselt paigas. Ilmselt sõltub siis uue lehe loomine sellest, mida klient sellel näha soovib. Mõtlesin hetkel kui potentsiaalne webmaster. Ise eelistan edaspidigi vähese automaatikaga programme kuni käsitsi kodeerimiseni.

Nüüd on aga on paras aeg oma reisikohver pakkida, et paar-kolm tunnikest ringi sõita.

Inimene polevat kala

Aga siiski oli tegus päev. Kõik püsti pandud viis käiku said vapralt käidud ja mitmed teod tehtud. Et südaöönigi on veel oma poolteist tundi aega, kirjutasin endale päevakorda mõnusaid õppeharjutusi. Näiteks tuli mulle kiusatus uurida programme Macromedia Flash 8 ning ammuunustatud Microsoft Office Publisher 2007. Unustatud on siis see publisheri osa, mitte veel 2007.

Ja ikkagi toimub muudatusi pidevalt. Ei pääse ma kuskile ka homsest sõidust Jõgevamaale. See aga tähendab, et pool päeva tuleb elada nii, et klaviatuuri asemel on käe all rool. Seda innukamalt ehk kulgeb seni veel lõpetamata töö tegemine POLLENi projektile. Aga eks sellega ole ka sarnane olukord mu varasema olukorraga juhendamistest. Olen juhtfiguurile saatnud juba vähemasti kaks näidist ning kolm palvet otsida mulle üles illustratsioonid... Siiani pole aga vastust saanud. Igakordsel kohtumisel on ta äärmiselt üllatunud, et ma talle üldse midagi saatnud olen. Eks see kõik vist tulenegi asjaolust, et kõnealune juht on sama inimene, kes varem oli mu juhendaja. No näis, mis sellest saab.

Päeva jooksul sigines vaid paar kiireloomulist lisaülesannet. Et üks mu töösuundadest puudutab multikultuurset kollektiivi, kus eesti keelt emakeelena rääkivaks persooniks ma ainsana olen, asjaajamine käib aga riigikeeles, siis lasubki kogu vastutus tekstide korrektsuse ja arusaadavuse eest minul. Ja reeglina toodetakse neid tekste vähemasti paar tükki nädalas ning iga kord saabuvad need ootamatult nagu talv. Aga küll me ka selle pisikesega hakkama saame! Samas on äärmiselt kiiduväärne mu noore kolleegi püüdlikkus keelt ja selle nüansse mõista. Aga ma lohutasin teda, et kui näiteks mina kirjutaksin mõne venekeelse teksti, peaks ta ilmselt oma punase pastaka paranduste tõttu tühjaks kirjutama.

Eluolustik hakkab paika loksuma. Mitte et mulle seesugused üldlevinud supervõrdlused nii väga meeldiksid. Igatahes saan ilmselt alates uuest nädalast tööle hakata kui kellavärk, ja nii ehk aasta lõpuni. Ikka 0,25 eest siin kohas ja 0,25 eest teises, lisaks veel muud vahvad tööd ja üritused. Ja muidugi ka õppimine ning artiklid! Küsime, kas selline roboti kombel automatiseerumine on siis inimlik? Kas Harri Jänese moodi täpse päevaplaani järgi tegutsemine on üldse inimlik? Või võiks inimene siiski kuuluda pigem loomariiki, kus ta magab siis, kui uni on, sööb siis, kui nälga tunneb... Igatahes on see edasi mõtlemise võimalus. Riho Sibul laulis millalgi, et inimene pole kala... Ega ta robot ka ei tohiks olla.

Riputan siia üles ühe juhusliku pildi roast, mille sarnaseid mul on mitmeid. Mõelge seda vaadates dieedile! Dieet, kusjuures, on ratsionaalne toitumine, mitte aga söömise piiramine, nagu sageli ekslikult arvatakse. Head mõtlemist, head isu!

Eile tuleb homsest parem

Selline tore pilt leidus siis mu arvutis by default näidisena. Täiesti anonüümne. Ju siis kuulub Windowsile. Ega ma neid oma pilte siia liiga juhuslikult ei olegi sättinud, kuid nende kommenteerimisele kuluks teatav lisaaeg, mida alati ei trehva olema. Vähemasti endal lõbus vaadata. Oleneb sellest, kas see ajaveeb peab vastu mu eluaja või koguni ka lapselapsed. Kahtlane. Veebimajanduses kipub tihti ootamatusi juhtuma ning alati on endale kasulik varuda mõni backup.

Üldse on selle digitaalse maailma muutused kohati liialt lennukad. Näiteks eile ma veel vaatasin telerit, täna aga enam ei vaata. Õigupoolest ega ma seda varemgi suurt ei vaadanud, kuulasin peamiselt. Aga vat tänasest hommikust alates nõuab mu dTV mingisugust PIN-koodi, mida mul talle pakkuda ei ole. Kättemaksuks ei anna tema mulle heli. No mis ma sellest telekast siis ikka käia lasen, kui midagi ei kuulegi. Soetan parem raadio.

Kujutasin ette, et hakkan eile korralikuks. Viskusin juba enne südaööd selili ja lootsin uinuda. Kui ma olin sedasi kella kaheni selitanud, siis tõusin taas, et üht pooleliolevat kodulehte meisterdada. Umbes kella viieks sain selle valmis ning võisin taas uinuda. Äratustelefon pirises aga juba kell kuus. No võta siis nüüd kinni, kas praegu on minu mõistes eile või täna? Õigemini selles pole ju kahtlustki, et täna on täna, kahtlused on hoopis selles, kas mitte eile polnud ka täna? Ja ammus see oli, kui ma tänase kohta ütlesin homme. Keeruline, nagu filosoofia! Inimkeeles selgitatuna on minu päevaküsimuseks, kas sel eile-täna-homme-jutul ongi eriliselt suurt kaalu, kui mõni öö lihtsalt magamata jääb? Räägime parem kuupäevadest, mis on kenasti kalendris kirjas ning mida peaaegu iga arvutiekraan all paremas nurgas ka näitab. Praegu on teisipäev, 6. november 2007 ja kell on 8:00.

Täna asemel võiks siis väita, et on 20071106 ning mul on viis tähtsat käiku plaanis ning tagatipuks veel kavas paar suuremat töödki ära lõpetada. Eilse (so 71105) päeva plaanidesse ei jäänud mul ainustki lünka, ehkki sama kaunilt ei saa raporteerida üleeilse (71104) kohta. Kuid homme on kindlasti palju edukam päev ning ülehomseks on ka homme juba eile.

Kodune auditoorium

Võtsin lõpuks läbi kuulata ja vaadata ammutoimunud 2. loengu: E-õppe tehnoloogiad kõrgkoolis - 2.loeng. Ega seda suurt varem polekski teha saanud, kuna klipi oli Evari üles pannud alles eile.

Selgus, et õpidisain, millest meile pajatatakse, on sündinud ameeriklaste armeekoolitusest ning mõeldud rangelt ainult formaalse õppe jaoks. See olevat standardne protsess, millega mitmed kiireloomulised asjad paika pannakse. Tähelepanuväärne oli Anne sõnavääratus mitteloominuguline protsess, mille ta küll hetke möödudes parandas mitte ainult loominguliseks.

Päris huvitav paralleel toodi Anne tuttavast professorist, kes minevat kultuurihariduslikule loengule, teadmata, mida ta seal räägib. Siit tuleb teine põhjus, miks ma võiksin olla ära teeninud professori tiitli. On ka mul ette tulnud olukordi, kus loengusse minnes pole üldsegi mitte meeles selle teema. Kuid pisikese dialoogi käigus oleme iga kord jõudnud olukorrani, et meil on alati, millest rääkida.

Sain teada, et ADDIE kursuse mudel olevat kõikide teiste kursuste ema, samas ka lihtsaim. Esimene samm (analüüs) peaks olema ära tehtud juba õppekava koostajatel. Sellest tekib küsimus, kas ADDIE mudel ei sobigi mitteformaalse kursuse jaoks? Analyze, Design, Development, Implementation, Evaluation. Enamasti ma olen oma kursustel midagi sarnast kasutanud, kuid taipamata, et seda peab tingimata mudeli kasutamiseks nimetama. Teisalt, vaatamata minu koostatava kursuse näilisele mitteformaalsusele, on seegi kindla kava järgi toimuv süvendatud õpetus taimefüsioloogia ja -anatoomia teemadel.

Mõtlemapanev oli analüüsi käigus vajaliku eelteadmiste analüüsi küsimus valguses, kus õppima asuvad õppijad, kel tegelikult puuduvad eeldatavad eelteadmised.

sin x : x = sin

Anne küsis loengul doktorantidelt teaduskondade suhtumist. Nii ei saa ju küsida! Kust peaksid tudengid teadma teaduskonna suhtumist? Ja misasi üldse on teaduskonna suhtumine?

Kusjuures paari päeva eest ilmnes, et minu paari kuu eest külvatud seeme hakkas tasapisi idanema. Pakkusin ma ju veel enne oma kursuse ülesehitamise algust oma kolleegile idee luua mõnele tema kursusele veebitugi, et ta ei pruugiks nii sageli Türi vahet sõita. Tegelikult ei kulunud kahte kuudki, kui tuli vastus, et selle peale peaks mõtlema. No näis, millal see mõte teoks saab. Igal juhul tuleb igast uuest ideest mõni uus kursus.

Anne arvas, et meil ei ole 100% e-õppe kursusi. Kuid minu omadest suurem osa just nimelt sellised on. Tõsi, suuremal osal neist pole sihtgrupiks tudengid. Palju oli juttu eesmärkidest, mis on kui valgusvihk, mille poole pimedas ruumis liikuda ning need pannakse alati kirja õppijast lähtuvalt. Siit saame teada, mille poolest erinevad oskab kirjeldada ja omab ülevaadet, kuna viimast kui kriteeriumi ei saa kontrollida.

Matemaatikud õpetavat Bloomi taksonoomia kolmel esimesel tasandil, kuni rakendamiseni. Enamasti aga õpetatavat vaid esimesel tasandil. Nii arvas Anne.

Aga mina tegin täna ühe veebipõhise küsitluse PHP-d kasutades ning eile juhendi, tuginedes CSS-ile. Üleeile mängisin niisama javaskriptiga. Midagi ikka.

Vaatame, mis toob homne päev.

Umbepoolne tunne

Olnud hommikust lõunani ja lõunast kella neljani tegelenud täienduskoolituse raames TK korraldatud LOTE seminar-praktikumiga, suutsin end siiski veel kohale sättida ka prof Toomela seminari viimaseks ettekandeks. Lõuna eel viisin kohale vastavaks otstarbeks laenatud diktofoni ning käisin notari juures. Igatahes olin kodus juba peagi pärast viit ning avastasin, et väga suurt tööindu mul ei ole. Võimalik, et selle puudumises tulnuks süüdistada poolelijäänud und. Võimalik aga, et süüdi on hoopis nohune nina ja umbepoolne tunne.


Loomulikult uurisin läbi oma WebCT kurused. Kõik need kolm, mida ma hetkel juhendan ning selle, milles osalen. Mu osalus ongi viimasel ajal suuresti virtuaalseks jäänud, kuna ilmatu sageli on auditoorse töö ajaks mingeid hirmolulisi tegevusi, mis lihtsalt langevad ajaliselt kokku. Sellele vaatamata olen end vapralt registreerinud järgmiseks, videotöötluse seminariks. Sellele registreerumise juures ilmnes taas mu pealiskaudne suhtumine kirjamusta. Nimelt oli kirja pandud ka parool, mida kasutades on võimalik end sellele lehele ise registreerida. Mina aga ei märganudki seda kohe ning kukkusin siis foorumis hädaldama, et ei suuda end registreerida. Kui parool vastavasse lahtrisse toksida, oli registreerimine imelihne, ehkki kaugeltki mitte soliidne. Näiteks kui sinna süsteemi sisse logida, võinuks oskamatu kasutamise korral kogu seni kirjapandu kustutada.


Siis sain läbi loetud oma päevase posti, mida seekord oli napilt. Üks elukorralduslikult oluline teade muutis mu teisipäevase plaani sõita Luuale. Nemad olevat seal puha koolitusel ning mis ma ikka sinna tühjalt tuleksin. Aga siiski hakkas mul kibelema kasutult veedetud aeg. Mõtlesin siis katsetama hakata. Kõige parema tulemuseni viib siiski praktika. Juhendid on küll väga vahvad asjad, kuid need on tavaliselt kirjutatud inimeste poolt, kellel tõenäoselt on teistsugune mõtlemistüüp või loogika kui lugejal. Eriti hull on siis, kui mingeid uusi asju selgitatakse läbi totaalselt tundmatute terminite. Seekordne mu katse ajendus aga ideest, et inimestel võib olla erinev nägemine. Et ma ju teen ühele sotsiaalkeskusele juba aastaid kodulehte, siis hakkasin mõtlema, et kas see peab ikka tingimata olema nii inetu ja suure kirjaga, et kõik vanurid näeksid. Õigemini, loomulikult see peab. Kuid ilmselt võiks olla ka muid lahendeid.

Otse vihjatud veebilehe kallale ma siiski ei asunud. Seoses õhtuse õppetööga meenus mulle minu doktoriseminari ettekanne e-õpe üldhariduskoolis, mille kallal ka katse sooritada otsustasin. Katse idee oli selles, et leht võiks olla by default mõeldud normaalse nägemisega inimesele ning kujundatud nägusalt. Sellele mõtlesin lisada siis prilli-ikooni. Sellist ma ei leidnudki, mistõttu laadisin alla suvalise foto prillidest, mida veidi töötlesin. Muidugi võivad need prillid ka palju väiksemad, samas aga silmatorkavamad või siis hoopis luubiga asendatud olla. Luubiga on aga viimasel ajal hakatud millegipärast tähistama otsinguid. Nii ma siis mõtlesingi, et prillid võiksid olle viiteks inimesele, kes nii peenikest kirja hästi ei näe ega brauseri vaadet spetsiaalselt muuta ei soovi või ei oska. Mõeldud-tehtud. Selleks vahetasin vaid mõned arvtunnused *.css failis, suurendades tähesuurusi. Leidsin tänaste klõpsude hulgast ka pisut kobedama pildi professorist.

Ega ma tegelikult väga ei imestunudki, kui see mu mõte kenasti töötama hakkas. Imestada tasuks küll aga selle üle, et ma varem selle peale ei tulnud. Lihtne, elegantne, loogiline. Kui sellele ideele veel juurde ehitada PHP mõned trikid, siis ei oleks vaja isegi kaht erinevat html-faili. Vähemasti ei saa nüüd keegi hõlma hakata, et ma poleks mingitki haridustehnoloogilist mõtet mõelnud.

Ees kolm unetundi

Päev koosnes kolmest kursuse seisukohast mitteolulisest sündmusest. Hommikul tõttasin taastuvenergia konverentsile, kus esinesid noorteadlased. Esinejate jutt oli mulle tänu nende võistlustööde mitmekordsele ja põhjalikule läbilugemisele tuttav. Kohal oli ka ENTA tuumik, kellega kahasse EMÜ selle konverentsi ning sellele eelnenud uurimistööde konkursi ka korraldas. Kohe pärast kohvipausi tekkis tuumikul soov konverentsilt ära minna ning suuri tegusid tegema asuda. Mina sobisin taksojuhiks.



Pärast taksoteenindusülesannetest vabanemist kiirustasin keemiahoonesse, et asuda homset õpetajate täienduskursust ette valmistama. Kogu minu ülesanne piirdus vaid ideede paberile kandmisega, kuna seepeale haaras laborant Anne paberid mu käest ning asus ise toimetama. Sisustasin siis pool järelejäänud tundi oma WebCT kursuste uurimiseks ning vajalike vastuste kirjutamiseks. Siis tegelesin perekesksete taksotamistega. Poole viie paiku õhtul käisin kodus hommikueinestamas, et siis kella kuueks samasse hoonesse naasta.

Siis algas ENTA Suurkogu erakorraline koosolek, mille kestus jäi enamvähem väljakuulutatud aja raamesse. Muudeti paari olulist põhikirja punkti ning otsustati kogu see seni end sektsioonipõhise ühinguna reklaaminud organisatsioon ümber mõelda projektipõhiseks. Endine viieliikmeline Nõukogu koosnes sektsioonide esimeestest ning ühingu koordinaatorist. Uuendatud põhikirja alusel aga valiti kolmeliikmeline juhatus. Juhatuse esimeheks valiti üksmeelselt ning ühegi vastuhääleta endine koordinaator. Pandi püsti ka kahe juhatuse liikme kolm kandidaati, kellest üks sai ühe hääle vähem kui esimees, teine kaks häält vähem, mõlemad vastuhäälteta. Kolmas kandidaat aga sai seitse vastuhäält ega osutunud kahe poolthäälega valituks. Mina olen nüüd seega ka juhatuse liige.

Kohe pärast koosolekut jätkasime Jaanusega ettevalmistusi. Sellele ei kulunud liiga palju aega, kuna enamiku vajalikust oli juba laborant ära teinud. Nii saime mõlemad seda tööd kodus jätkata. Mina koostasin siis umbes pooletunnise ettekande jaoks üksjagu slaide, Jaanus aga analüüsis ELO võistlejate vastuseid, mida õpetajatele ette kanda.



Oma kursusele panin siiski üles ka selle eesmärke ja sisu tutvustava lehe. Püüdsin selle teha suurest CP-meetodil. CPM pole aga kuigi hea Microsoft Wordist FrontPagesse kopeerimisel, kuna võtab reeglina kaasa koletul hulgal ebavajalikku infomüra. Pidin veelkord veenduma, kui kaval on selliste toimingute puhul kasutada hoopis Notepadi ning *.css faili. Ent siiski toodan sobiva *.css ehk ajal, mil selleks parim tähtede seis on.

Tundub, et siiski on sellesse süsteemi võimalik liita korraga (ühe sissekande juurde) ka mitut pilti.