Aga siiski oli tegus päev. Kõik püsti pandud viis käiku said vapralt käidud ja mitmed teod tehtud. Et südaöönigi on veel oma poolteist tundi aega, kirjutasin endale päevakorda mõnusaid õppeharjutusi. Näiteks tuli mulle kiusatus uurida programme Macromedia Flash 8 ning ammuunustatud Microsoft Office Publisher 2007. Unustatud on siis see publisheri osa, mitte veel 2007.
Ja ikkagi toimub muudatusi pidevalt. Ei pääse ma kuskile ka homsest sõidust Jõgevamaale. See aga tähendab, et pool päeva tuleb elada nii, et klaviatuuri asemel on käe all rool. Seda innukamalt ehk kulgeb seni veel lõpetamata töö tegemine POLLENi projektile. Aga eks sellega ole ka sarnane olukord mu varasema olukorraga juhendamistest. Olen juhtfiguurile saatnud juba vähemasti kaks näidist ning kolm palvet otsida mulle üles illustratsioonid... Siiani pole aga vastust saanud. Igakordsel kohtumisel on ta äärmiselt üllatunud, et ma talle üldse midagi saatnud olen. Eks see kõik vist tulenegi asjaolust, et kõnealune juht on sama inimene, kes varem oli mu juhendaja. No näis, mis sellest saab.
Päeva jooksul sigines vaid paar kiireloomulist lisaülesannet. Et üks mu töösuundadest puudutab multikultuurset kollektiivi, kus eesti keelt emakeelena rääkivaks persooniks ma ainsana olen, asjaajamine käib aga riigikeeles, siis lasubki kogu vastutus tekstide korrektsuse ja arusaadavuse eest minul. Ja reeglina toodetakse neid tekste vähemasti paar tükki nädalas ning iga kord saabuvad need ootamatult nagu talv. Aga küll me ka selle pisikesega hakkama saame! Samas on äärmiselt kiiduväärne mu noore kolleegi püüdlikkus keelt ja selle nüansse mõista. Aga ma lohutasin teda, et kui näiteks mina kirjutaksin mõne venekeelse teksti, peaks ta ilmselt oma punase pastaka paranduste tõttu tühjaks kirjutama.
Eluolustik hakkab paika loksuma. Mitte et mulle seesugused üldlevinud supervõrdlused nii väga meeldiksid. Igatahes saan ilmselt alates uuest nädalast tööle hakata kui kellavärk, ja nii ehk aasta lõpuni. Ikka 0,25 eest siin kohas ja 0,25 eest teises, lisaks veel muud vahvad tööd ja üritused. Ja muidugi ka õppimine ning artiklid! Küsime, kas selline roboti kombel automatiseerumine on siis inimlik? Kas Harri Jänese moodi täpse päevaplaani järgi tegutsemine on üldse inimlik? Või võiks inimene siiski kuuluda pigem loomariiki, kus ta magab siis, kui uni on, sööb siis, kui nälga tunneb... Igatahes on see edasi mõtlemise võimalus. Riho Sibul laulis millalgi, et inimene pole kala... Ega ta robot ka ei tohiks olla.
Riputan siia üles ühe juhusliku pildi roast, mille sarnaseid mul on mitmeid. Mõelge seda vaadates dieedile! Dieet, kusjuures, on ratsionaalne toitumine, mitte aga söömise piiramine, nagu sageli ekslikult arvatakse. Head mõtlemist, head isu!
Ja ikkagi toimub muudatusi pidevalt. Ei pääse ma kuskile ka homsest sõidust Jõgevamaale. See aga tähendab, et pool päeva tuleb elada nii, et klaviatuuri asemel on käe all rool. Seda innukamalt ehk kulgeb seni veel lõpetamata töö tegemine POLLENi projektile. Aga eks sellega ole ka sarnane olukord mu varasema olukorraga juhendamistest. Olen juhtfiguurile saatnud juba vähemasti kaks näidist ning kolm palvet otsida mulle üles illustratsioonid... Siiani pole aga vastust saanud. Igakordsel kohtumisel on ta äärmiselt üllatunud, et ma talle üldse midagi saatnud olen. Eks see kõik vist tulenegi asjaolust, et kõnealune juht on sama inimene, kes varem oli mu juhendaja. No näis, mis sellest saab.
Päeva jooksul sigines vaid paar kiireloomulist lisaülesannet. Et üks mu töösuundadest puudutab multikultuurset kollektiivi, kus eesti keelt emakeelena rääkivaks persooniks ma ainsana olen, asjaajamine käib aga riigikeeles, siis lasubki kogu vastutus tekstide korrektsuse ja arusaadavuse eest minul. Ja reeglina toodetakse neid tekste vähemasti paar tükki nädalas ning iga kord saabuvad need ootamatult nagu talv. Aga küll me ka selle pisikesega hakkama saame! Samas on äärmiselt kiiduväärne mu noore kolleegi püüdlikkus keelt ja selle nüansse mõista. Aga ma lohutasin teda, et kui näiteks mina kirjutaksin mõne venekeelse teksti, peaks ta ilmselt oma punase pastaka paranduste tõttu tühjaks kirjutama.
Eluolustik hakkab paika loksuma. Mitte et mulle seesugused üldlevinud supervõrdlused nii väga meeldiksid. Igatahes saan ilmselt alates uuest nädalast tööle hakata kui kellavärk, ja nii ehk aasta lõpuni. Ikka 0,25 eest siin kohas ja 0,25 eest teises, lisaks veel muud vahvad tööd ja üritused. Ja muidugi ka õppimine ning artiklid! Küsime, kas selline roboti kombel automatiseerumine on siis inimlik? Kas Harri Jänese moodi täpse päevaplaani järgi tegutsemine on üldse inimlik? Või võiks inimene siiski kuuluda pigem loomariiki, kus ta magab siis, kui uni on, sööb siis, kui nälga tunneb... Igatahes on see edasi mõtlemise võimalus. Riho Sibul laulis millalgi, et inimene pole kala... Ega ta robot ka ei tohiks olla.
Riputan siia üles ühe juhusliku pildi roast, mille sarnaseid mul on mitmeid. Mõelge seda vaadates dieedile! Dieet, kusjuures, on ratsionaalne toitumine, mitte aga söömise piiramine, nagu sageli ekslikult arvatakse. Head mõtlemist, head isu!
1 kommentaar:
Ratsionaalsus kõlbab märksõnaks suisa oivaliselt :D
Postita kommentaar