Pisinostalgiline pilt ootamatult lõppenud suvest.
Värskete uudiste järgi ähvardavat Tartu lasteaiakasvatajad ka streikima hakata, kuna nende palk ei vastavat tööpanusele ning neile esitatud nõuetele. Ma usun, et lasteadnikud ei ole kaugeltki ainus inimeste rühm, kes end sellise suurepärase "Eesti keskmise" taustal alatasustatuna tunnevad.
Võimalik, et madala haridustasemega ühiskonnas tekitab suurepalgaline inimene pisikeses hallis massis aukartust. Meie riigis on aga vähemasti formaalne haridus äärmiselt heal järjel. Mingi statistika kohaselt oleksime kindlasti keskmiselt harituselt vähemasti teisel kohal maailmas. Umbes ka nagu HIVi nakatanute kohta 100 tuhande elaniku kohta. Vaid Aafrika suudab meist ees olla! Meie kõrge haridus on peamiselt noorte neidude arvelt. Kes on aga lasteaednikud? Peamiselt kõrgharidusega noored neiud. Sellisesse ametisse madala haridusega inimesi naljalt ei võeta, mehi ammugi mitte. Kõrge haridusega inimestel on aga aru peas.
Ja mida muud need meie kõrgepalgalised riigiisad siis ootasid? Alati pärast uue riigikogu valimisi on ju esimeseks oluliseks ülesandeks iseenda palkade korrigeerimine vastavalt nn riigi keskmisele. Ma ei mäletagi, mitmekordne keskmine see neil pidi olema. Kuidas pidi ka ei arvutaks, ei tundu nende töötasu olema siiski kümme või enam korda vastutusrikkam kui uue kodaniku kasvatamine. Mida tavainimesele tähendab see kosmilisele kõrgusele tõstetud riigikogulaste palk? Õigemini, mille eest? Igatahes esmapilgul jääb mulje, justkui see nende istmiktund oleks vähemasti 15 korda väärtulikum kui mõne tavainimese oma. Ahjaa, vahepeal viskavad need riigiisad ju kildu ka, nimetades ka end tavalisteks inimesteks. Maksimaalselt 10% ehk peabki end tavaliseks. Ülejäänute osas ma siiski kahtlen.
Saades seaduste sättimise eest vähemalt kaheksakordse tavainimese palga, ei ole nad samas keskmiselt haritud inimese mõttele tavalised inimesed. Pealegi on neid kokku 101. Juttu jätkub kauemaks... Mida rohkem tuharapaare, seda enam päid ja arutlevaid suid. Kas me ei peaks kohtlema Riigikogu kui tervikut? Üksi ei otsusta ju keegi midagi. Mitu pead on ikka mitu pead. Olgu, otsused on kaalukad ja vastutusrikkad. Kas ei võiks siis leppida kokku, et Riigikogu töötasu oleks näiteks 25-kordne riigi keskmine? Igati vääriline ja aukartust äratav summa ju! Kuid et kõik seadused langetatakse ühishääletuse tulemusena, sii peaks ka see palk jagatama ühiselt. Umbes 250 000 kuus! Või midagi sarnast. Vähemasti idee...
Ja mina pean siin üksi rabama! Kui mina juhtun puuduma või töö tegemata jätma, siis mulle ei makstagi palka. Seda isegi siis, kui ma parasjagu olen oma valijatega kohtumas või siis näiteks kogun metsaveerel jalutades inspiratsiooni. Peaks ka steikima hakkama!
Eks ma siis siin uurisingi öötundidel planeeritud programme. Tuleb välja, et seda flashi ikka manuaali (help) lugemata küll tehtud ei saa. Jääbki välja mõelda, kas meiegi praktikumid sellist õpetust sisaldavad või peaksin ma endale ise vastava aja leidma. Proovisin nokitseda, kuid ei saanud pilti liikuma. Teine programm, see varasemast tuttav Publisher veenis mind aga selles, et ilmselt on päris paljud veebiriputatud lehed sellega tehtudki. Eks mõned peenemad sellid kasutavad vast ka DreamViewerit vms. Igatahes tekitas sellise asja tõdemine minus vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib mulle asju teha just nii nagu mulle meeldib, loominguliselt. Teisalt võib ehk mõningate lehtede puhul see automaatika ehk õigustatudki olla. Igatahes on näha, et sellel programmil on teatavad mallid, mida saab muuta, teised aga, mis on põikpäiselt paigas. Ilmselt sõltub siis uue lehe loomine sellest, mida klient sellel näha soovib. Mõtlesin hetkel kui potentsiaalne webmaster. Ise eelistan edaspidigi vähese automaatikaga programme kuni käsitsi kodeerimiseni.
Nüüd on aga on paras aeg oma reisikohver pakkida, et paar-kolm tunnikest ringi sõita.
Värskete uudiste järgi ähvardavat Tartu lasteaiakasvatajad ka streikima hakata, kuna nende palk ei vastavat tööpanusele ning neile esitatud nõuetele. Ma usun, et lasteadnikud ei ole kaugeltki ainus inimeste rühm, kes end sellise suurepärase "Eesti keskmise" taustal alatasustatuna tunnevad.
Võimalik, et madala haridustasemega ühiskonnas tekitab suurepalgaline inimene pisikeses hallis massis aukartust. Meie riigis on aga vähemasti formaalne haridus äärmiselt heal järjel. Mingi statistika kohaselt oleksime kindlasti keskmiselt harituselt vähemasti teisel kohal maailmas. Umbes ka nagu HIVi nakatanute kohta 100 tuhande elaniku kohta. Vaid Aafrika suudab meist ees olla! Meie kõrge haridus on peamiselt noorte neidude arvelt. Kes on aga lasteaednikud? Peamiselt kõrgharidusega noored neiud. Sellisesse ametisse madala haridusega inimesi naljalt ei võeta, mehi ammugi mitte. Kõrge haridusega inimestel on aga aru peas.
Ja mida muud need meie kõrgepalgalised riigiisad siis ootasid? Alati pärast uue riigikogu valimisi on ju esimeseks oluliseks ülesandeks iseenda palkade korrigeerimine vastavalt nn riigi keskmisele. Ma ei mäletagi, mitmekordne keskmine see neil pidi olema. Kuidas pidi ka ei arvutaks, ei tundu nende töötasu olema siiski kümme või enam korda vastutusrikkam kui uue kodaniku kasvatamine. Mida tavainimesele tähendab see kosmilisele kõrgusele tõstetud riigikogulaste palk? Õigemini, mille eest? Igatahes esmapilgul jääb mulje, justkui see nende istmiktund oleks vähemasti 15 korda väärtulikum kui mõne tavainimese oma. Ahjaa, vahepeal viskavad need riigiisad ju kildu ka, nimetades ka end tavalisteks inimesteks. Maksimaalselt 10% ehk peabki end tavaliseks. Ülejäänute osas ma siiski kahtlen.
Saades seaduste sättimise eest vähemalt kaheksakordse tavainimese palga, ei ole nad samas keskmiselt haritud inimese mõttele tavalised inimesed. Pealegi on neid kokku 101. Juttu jätkub kauemaks... Mida rohkem tuharapaare, seda enam päid ja arutlevaid suid. Kas me ei peaks kohtlema Riigikogu kui tervikut? Üksi ei otsusta ju keegi midagi. Mitu pead on ikka mitu pead. Olgu, otsused on kaalukad ja vastutusrikkad. Kas ei võiks siis leppida kokku, et Riigikogu töötasu oleks näiteks 25-kordne riigi keskmine? Igati vääriline ja aukartust äratav summa ju! Kuid et kõik seadused langetatakse ühishääletuse tulemusena, sii peaks ka see palk jagatama ühiselt. Umbes 250 000 kuus! Või midagi sarnast. Vähemasti idee...
Ja mina pean siin üksi rabama! Kui mina juhtun puuduma või töö tegemata jätma, siis mulle ei makstagi palka. Seda isegi siis, kui ma parasjagu olen oma valijatega kohtumas või siis näiteks kogun metsaveerel jalutades inspiratsiooni. Peaks ka steikima hakkama!
Eks ma siis siin uurisingi öötundidel planeeritud programme. Tuleb välja, et seda flashi ikka manuaali (help) lugemata küll tehtud ei saa. Jääbki välja mõelda, kas meiegi praktikumid sellist õpetust sisaldavad või peaksin ma endale ise vastava aja leidma. Proovisin nokitseda, kuid ei saanud pilti liikuma. Teine programm, see varasemast tuttav Publisher veenis mind aga selles, et ilmselt on päris paljud veebiriputatud lehed sellega tehtudki. Eks mõned peenemad sellid kasutavad vast ka DreamViewerit vms. Igatahes tekitas sellise asja tõdemine minus vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib mulle asju teha just nii nagu mulle meeldib, loominguliselt. Teisalt võib ehk mõningate lehtede puhul see automaatika ehk õigustatudki olla. Igatahes on näha, et sellel programmil on teatavad mallid, mida saab muuta, teised aga, mis on põikpäiselt paigas. Ilmselt sõltub siis uue lehe loomine sellest, mida klient sellel näha soovib. Mõtlesin hetkel kui potentsiaalne webmaster. Ise eelistan edaspidigi vähese automaatikaga programme kuni käsitsi kodeerimiseni.
Nüüd on aga on paras aeg oma reisikohver pakkida, et paar-kolm tunnikest ringi sõita.
1 kommentaar:
Ootamas see ilus, armas, maaliline Luua ;)
Postita kommentaar