Uus diskursus

Tegelikult peab tunnistama, et need kaks päeva olid küll pisut väsitavad, ent siiski maailmavaatelise tähtsusega. Näiteks sain teada, et mõiste "teadus" on loomult veniv nagu püksikumm ning isegi filoloogiat (!) võib teaduseks nimetada, kui seda teadust targasti defineerida.

Veronika Kalmus rääkis Diskursuse- ja argumentatsiooni-analüüsist, Halliki Harro-Loit analüüsis aga praktiku silme läbi klassiruumi diskursust. Tehnilised viperused, mis seisnesid kõlarite esialgses puudumises, kõrvaldati viimase videokatke vaatamise ajaks. Teise päeva sisustas tervikuna Judit Strömpl, kelle teemaks oli Põhistatud teooria, mis on omaette jututeema ning millest tuleb ilmselt eraldi seisev sissekanne sellesse ajaveebi.

Olmele polnud suurt midagi ette heita peale temperatuuri, millega kõik ülejäänud näisid rahul olevat, justkui troopikaööbikud. Mulle meeldinuks, kui ruumide sisetemperatuur oleks olnud siiski vahemikus 18...21 °C, siin oli aga ilmselt +25 kandis. Aknaid aga avada ei saanud. Teine mind häiriv faktor oli kohviks nimetatava pruuni mõru vedeliku vähesus. Pidin "Purjeka baarist" endale kalli raha eest lisa tooma. Kui valida topeltespresso, on too päris tõhus, ehkki umbes 80 ml maksis 30 krooni. Samas oli baari kõrval soodne suitsetamisruum sõltlastele. Sealt avanes vaade baaris asuvale piljardilauale. Isegi paari paki ärasuitsetamine ei suutnud minu peas sütitada tulukest, mis mõte sellel kuulikeste kii abiga kokkukopsimisel on. Kui see pulk üldse oligi kii? Kui meie oma, umbes 25-liikmeline rühm ning teenindav personal tähelepanuta jätta, siis võis eesti keelt kuulda sama suure tõenäousega kui Moskva metroos. Ühe soomlasega rääkisime pika jutu maha ning kui ta lõpuks aru sai, et ma ei vasta päris puhtas soome keeles, oli ta imestus suur. Tema arvates ei peaks kohalikud sellises asutuses nagu sanatoorium "Tervis" üldse käimagi. Kallis.

Süüa aga anti bufet' moodi sööklast. Tänu sellele ei pidanud end tingimata lõhki sööma, kuigi söömise sagedus ja kellaajad olid harjumatud, nn koodeksi järgi ja "tervislikud". Ma olen päris kindel, et kui inimene on tegus näiteks kl 14...6, ülejäänud aja aga magab (nagu mõnedki mu tuttavad), siis pole neile sealsed söömisajad kaugeltki mitte liiga tervislikud.

Kavas kavva võtta

Kui olin juba peaaegu seda meelt, et ei sõida ma kuskile kaht täispikka tööpäeva raiskama, töötan hoopis kodus ning kasutan aega märksa ratsionaalsemalt, toimus umbes alates kl 7:30 netikatkestus, millele tegi lõpu Speedtouchi restart. Kui restart poleks aidanud, siis oleks seminari sõit otsustatud, kuna netiühenduseta oleks mu töö halvatud. Nüüd jäi veel paar tundi aega otsustamiseks. Et väljasõidune oli veel aega, uurisin Üllelt saadud materjale, mis tekitasid minus suisa vastakaid mõtteid.

Kõigepealt, veel enne selle kursuse loomislugu olin üsna seda meelt, et koostada vajalik kursus mitmesuguste uurimsitööde koostamise juhendamiseks. Juhendanud enam kui terve dekaadi erinevaid lõputöid, eelkõige pedagoogilisi, on mulle aastatega silma jäänud terve rida pidevalt korduvaid vajakajäämisi, milliseid saanuks minu arusaamist mööda vältida, kui üliõpilastele oleks vajalikke oskusi eelnevalt õpetatud. Pakkusin selle, enda meelest geniaalse idee välja Avatud Ülikooli Keskusele. Olin kursuse sisu juba korralikult läbi mõelnud ning esitasin ka vastava kava. Keskuselt sain vastuseks, et sedalaadi kursusi olevat ülikoolis juba niigi mitmeid. Kui ma julgesin avaldada oma kahtlusi, et pole varem neist kuulnudki, räägitigi mulle Ülle kursusest, mis olevat praktiliselt sama. Soovitati teha koostööd. No mis mul koostöö vastu sai olla. Juba õige pea alustaingi läbirääkimisi, veel septembri keskpaigas. Igatahes selgusid mitmed erinevad tõkendid, mille tõttu see läbirääkimise tulemus viibis.

Kõigepealt oli Ülle edasine saatus teadmata. Ta oli üsna veendunud, et endisesse ametisse teda ei jäeta. Seega tuli paar kuud oodata, kuni tekib selgus nii selles ametikohas kui ka selles, kas ta on huvitatud koostööst. Päris endalt ära ta seda kursust ei oleks soovinud anda, eriti veel, kui peaks jätkama tööd Ülikoolis. Novembri alguseks oli saatus otsustatud. Ta suunduski tööle ministeeriumisse ning oli oma meelt muutnud kursuse asjus. Ise ta koguni ei tahtvat sellega enam üldse tegeleda, kuid toonitas korduvalt, et kasutatud materjalidel peaks tema kui autori nimi juures olema. Igatahes selgus seejärel, et kõik vanasse WebCT-sse üles pandud materjalid on kadunud. Kui ta aga lõpuks pärast mu mitmekordset pealekäimist otsustas need koduarvutist üles leida, selgus, et pahatahtlikud röövlid viisid tal kodunt läptopi minema koos selles olnud infoga. Ent lõpuks, umbes nädal tagasi, leidis ta siiski kogu infopaki endise töökoha arvutist ning saatis mulle. Koostöö, ehkki vaid autorluse tasandil, võib alata. Hea, et ma alustasin siiski "Taimede anatoomia ja füsioloogiaga", millele veel eile lisasin ka vahepeal valmis tehtud kontrolltööd kui ka mõned tööjuhendid. Vastasel korral oleksin saanud kursuse ehitamist alustada alles nüüd.

Avasin siis huvi pärast need materjalid ning mu hämmastus oli suur. Juba kursuse pealkiri - Loodusteadusliku õpilasuurimuse juhendamine - viitab sellele, et sel pole kuigi palju ühist minu esialgse ideega. Huvitav, kas Keskuses töötavad inimesed ei loe üldse neid kursuste eesmärke, mida nad ise nii väga nõuavad? Tõsi, selle kursuse eesmärgid ei vasta vähemalgi määral sellistele, mida käesoleva kursuse käigus õpetati. Eesmärkidena on vaid kirjas tegude lühikirjeldus:

• anda ülevaade teaduslikust uurimismeetodist


• harjutada teadusliku meetodi praktilist rakendamist uurimisprojekti koostamisel ja vormistamisel


• õpetada loodusteaduslike andmete kogumist, analüüsimist, graafilist esitamist ja määramatuste hindamist


• tutvustada kaasaegse loodusteaduse uurimistemaatikat

Kui nüüd võrrelda Ülle kursust minu esialgu planeerituga, siis esimesel juhul on sihtgrupiks kooliõpilasi nende esimesel teadustööl juhendavad õpetajad, teisel juhul aga oma teadustööd tegevad üliõpilased. Ülle kursus sisu kataks umbes 1/4 minu ideedest, kui sedagi.

Igatahes nüüd, kus "Taimede anatoomia ja füsioloogia" on lõpusirgel ning valmis esitluseks, kavatsen kavva võtta ka oma esialgse plaani. Valmiva kursuse juurde on, mõistagi, võimalik veel piisavalt erinevaid näiteid ja vahendeid lisada, kuid iseenesest on need kõik täienduseks, mille olemasoluta kursuse sisuosa ei kannataks.

XAMPP

Kui ma lõpuks pärast põgusat lõunat ning korteriühistu lepingu allkirjastamist torni juurde jõudsin, kohtusin seal kolleegiga, kes vabastas mind ahistavast vajadusest sünkroniseerida oma käike teise kolleegi tööaegadega, ulatades mulle torni võtme. Nüüd võin sinna minna millal hing iganes ihaldab. Isegi G4S käis kohal, kuna mulle ja ühele kolmandale kolleegile teostati veelkordne kiirväljaõpe uksekoodi osas. Veidi majesteetlikuma reaktsiooniga vanem meesterahvas ei suutnud valve alla sattunud ruume piisavalt kiiresti signalisatsioonisüsteemidest vabastada ning mitu minuti kestev alarm kisas üle terve Toome.

Tegelesin kohe päris tükk aega ühe tööülesandega, mis võinuks mul juba kuu aega tagasi lõpetatud olla. Sain sellega nüüd siis vähemasti algust tehtud. Siis tuli vanem poeg mu juurde oma aega parajaks tegema. Seejärel aga IT-mees. Tänu viimasele sain lõpuks tööle ammu proovitud XAMPP-i, kus oli vaja korda seada rida sätinguid, milliste peale poleks ma ealseki tulnud.

Uue programmiga tutvumine tipnes sellega, et seadsin selle ka kodus tööle ning sain sellega peaaegu hakkamagi. Programm võimaldab omaenda arvuti käivitada kui serveri, millega saab siis katsetada ja proovida mitmesuguseid erinevaid teostusi, enne kui neist parimad avalikkusele esitada ning serversisse laadida.

Suure osa õhtusest ajast hõlmas vaidlus oma ENTA kolleegiga, kes oli pähe võtnud teha koostööd lätlastega. Ikka sellepärast, et muidu äkki nad viimati teinekord ei tee meiega koostööd... Mingisugune küsimustik oli kokku pandud. Mina jonnisin ega olnud nõus sellega enne tegelema, kui olen näinud eesmärke ja uurimisküsimusi. Kuna see esialgne küsimustik, mida mulle näidati ja millest veebipõhist vormistust oodati, tundus kuidagi kallutatud või poolik. Kolleeg aga arvas, et kole kiire on küsimustikuga, küllap eesmärgid saab ka hiljem kirja panna. Mulle selline tagurpidi idee ei istunud. Eks ta siis susserdas ise, küsides minult aeg-ajalt nõu. Kuigi sellele kulus märksa enam aega ning vigu oli ohtralt, maksavad siiski ka põhimõtted midagi. Selle ajaga, mis ta kulutas kole kiirel ajal õppimisele ja minuga vaidlemisele, oleks need eesmärgid võinud mulle juba ammuilma ära saata. Kuigi ta tegi samas ka juttu usaldusest, tõstab minus üha enam pead kahtlus, et neid eesmärke polegi tegelikult veel olemas. Aga eks igaüks kehtestab end nii nagu oskab, nagu üks mu sõber armastab pidevalt korrutada.

Homme aga on plaanis seminar Pärnus. Mind paneb imestama, miks seda seminari ei oleks võinud Buhharas korraldada. Oleks ju palju vingem olnud. Niikuinii on suurem osa registreerunud osalejaist Tartust ja Tallinnast. Vähemasti saab kaks pikka päeva kenasti sisustatud.

Järgmisel nädalal peaks aga toimuma selle loodava kursuse esitlus. Peakski õige WebCT-st uurima, kas selle kohta mingeid uudiseid pole avaldatud.

Esimene samm

Ei tähendanud midagi mu hommikune mobiilipirin. Talveuni on talveuni. Põõnutasin poole kaheksani. Õnneks olid mul juba õhtul valmis pandud nii koolikott kui ka kostüüm, isegi kosmeetika oli tehtud. Ja lund polnud sadanud, mistõttu võisin koheselt startida ning vaid pool tunnikest hilinedes kohale jõudnult siiski umbes 60% kohal olnud õpilastele uue osa edastada.

Kogu ülejäänud päev laabus erilise intsidentideta. Välja arvatud ehk see, et iial ei või kindel olla, kui palju ettevalmistatud materjalidest jõuab läbi võtta. Õnneks on mul hetkel vähemasti paari tunni materjalid ette olemas.

Kuid täna selgus, et lisaks ühele lisareedele detsembris jääb mul terve jaanuar kahepäevaseks. Kuid ka sellega jääb ajast veidi puudu. Metoodik lahendas selle probleemi mulle äärmiselt soodsas suunas, pakkudes ise välja võimaluse, et võiksin paar tundi teha veebipõhiselt. Kui mu tänane veebiülesanne poleks veninud kuuele tunnile, oleksin asjaga juba ka algust teinud. Veebilehega aga viivitada ei võinud, kuna vastavat kodulehte oli sel kuul vaadatud juba poolsada korda. Materjalid ülesheiskamiseks sain aga alles täna.

Homme püüan enamiku ajast kodus istuda ning ripakile jäänud tööde nimistut jõudsalt lühendada. Paar linnatiiru on samas ka juba plaanis.

Ei üle ega ümber

See hakkab juba pisikest viisi traditsiooniliseks kujunema, et mu auto on pärast iga pisematki seismist taas paksu lumekihi all. Ja mul on oma uue, eelsoojendusega auto soetamisest puudu veel vaid üksainus miljon krooni! Maagiline miljon. Isegi pantvangidraamades nõutakse miljonit, vähemasti filmides. Samas langeb iga päev mu autole miljon lumehelvest, mida ma siis prostalt pisikese põrandaharjakesega maha pühin. Milline raiskamine! Oleksin ma vaid sündinud teisel ajal ning hoopis trikimehena, saanuksin neist helvestest kroonid võluda. Vähemasti poleks need siis iga sulavahelduva ilmaga jääks moondunud. Ei saa selle talve kirumisest üle ega ümber!

Muidugi võiks võtta kiruda ka advendi või miskit veelgi müstilisemat. Oli aeg, mil ma imestasin, miks meie elanikke suurel maailma kaardil kristlasteks värvitakse. Kuid kui vaadata veidi ringi, siis pole see mingi ime. Isegi paduatestidel on mingid advendid ja jõulud ja teab mis kõik veel. Ma loodan, et mulle valmistab rõõmu talve saabumine. Ma pean siinkohal silmas astronoomilist ja ametlikku talve, seda õiget pööripäeva mis lihtsalt on. Isegi igaühele katsutav tulemus on: päev hakkab pikemaks venima. Tasahiljukesi, kuid siiski. Õnnetuseks kestab see vaid jaanipäevani. Isegi veidi vähem. Ma ei imestaks sugugi, kui ka jaanipäev poleks midagi muud kui mõne apostli sünnipäev või midagi veel jaburamat.

Ei, mul pole midagi selle vastu, kui kogu linn jõulude puhuks kenasti ära kaunistatakse. See toob pimedale ajale sooja vaheldust. Aga ma ei näe põhjust isikulultuseks, isegi juhul, kui selline isik kunagi üldse eksisteerinud on, milles on samuti rohkesti alust kahelda. Mul on aga kaunis palju selle vastu, kui seda kõike tuleb nii uksest kui ka aknast. Ja massipsühhoosina. Katsu sa jaanipäeva paiku verivorsti süüa, kui selleks kõige suurem isu on. Ei, siis on ette nähtud grillõhtud! Ilmselt on see teema, mille üle on võimalik kaunis pikalt mõtiskleda...

Kursuse plaanis täna muutusi ei toimunud. Räägitakse midagi teiste kursuste retsenseerimisest. Homme uurime. Seda juhul, kui teeolud otse kraavi või mõnesse hullemasse olukorda ei vii...

PPT jmt

Ei jõua end kohe ära kiita, et tõusin vaatamata suhteliselt hilisele loojumisele veel enne üheksat ning jõudsin valmis kolmandagi PPT esitluse, milliseid planeerin teisipäevaseks koolipäevaks veel kaks tükki toota.

Mu noor kriitik on korduvalt soovitanud oma elu lihtsamaks teha ning kõiksugu muid trikke ja nippe tunnis kasutada. Ta unustab aga siiski samas tõsiasja, et temaatika, mida ma noortele edastan, ei kuulu just nende hulka, mida ma une pealt teaksin ning kinnisilmi seletada suudaksin. Seetõttu on need PPT-ettekanded eelkõige minu enda tunnikonspektiks. Ja mis mul viga seda meetodit rakendada, kui kooliga jäi kokkulepe, et mulle garanteeritakse igaks tunniks nii läpakas kui ka kuvaheitur. Ole ainult mees ja ühenda juhtmeid pidi kokku.

Lisaks eelpoolnimetatud toredusele astusin sammu lähemale veel täna toimuma pidavale WebCT ülevaatele. Mu noored anatoomiahuvilised peaksid olema juba sealmaal, et teiseks kontrolltööks valmistuda, mis peaks puudutama vereringet ja verd kui kude. Nüüd jääb veel vaid üle elada pool päeva oma külalise seltsis, kes juba varavalges oma numbritoast helistas ning kontrollis, ega ma ometi liiga sügavalt ei maga. Ma ei hakanud talle küll pajatama oma värsketest töösaavutustest, kuid lubasin veel enne lõunat hotelli ees olla. See aga tähendab kohest arvuti tagant tõusmist, enese rõivaisse pakkimist ning suundumist kaevetöödele. Väljas näikse olevat lumelisa tulnud.

PISA

Mitte et eilne Postimehe artikkel mind täiesti kõnevõimatuks oleks muutnud, kuid mõtlemapanev on see küll. Ma olen lihtsalt viimastel päevadel oma päevaplaani päris tõsiselt võtnud ning sajaga puhkepäevadele pühendunud.

Kuid PISA uuringul osalesin ma vaatlejana ning olen vägagi hästi kursis selle köögipoolega. Valimi moodustamine toimus täiesti juhuslikult. Nii peaks moodustama see valim 5200 Eesti õpilasest täiesti hea läbilõike ning kujutama ühtekokku meie keskmisest õpilast. Mul pole vähimaidki kahtlusi, et mõnes uuringusse kaasatud koolis oleks uuringule tõugatud tublimaid või edukamaid õpilasi. Sisuliselt nägi juba ka reglement ette, et valim peab olema juhuslik, kindlasti aga pidid sellesse sattuma ka just need kõige nõrgemad.

Seda enam hämmastav on Eesti laste viies koht Maailma lõikes! Olnud ka ise pikka aega tegev hariduspõllul, võiks jääda mulje, et lapsed on tihtilugu veelgi rumalamad kui välja lasevad paista. Rumal polegi vist õige sõna. Neil on lihtsalt igasugused teised huvid, mis enamasti ei haaku koolitööga. Tulemus muudab mu senist kesist arvamust. Mitmesugustel olümpiaadidel olen ju kokku puutunud ka igat masti asiaatidega ega imesta raasugi nende edu üle. Kuid et suuremas osas maailmast on keskmine õpilane veelgi pealiskaudsem ja oskamatum kui meie koolilaps, pani mind imestama. Mul tekkis äärmiselt suur huvi teada saada absoluutseid tulemus. Kui meie viies koht tähendaks näiteks keskmise tulemusena 45%, vähendaks see mu eufooriat meie kõrge saavutuse osas, kuid tekitaks uue küsimuse: millega üldse siis ülejäänud riikide koolides tegeletakse?

Kahtlemata tuleks koolis tegeleda relevantsete teemadega. Keda see konnade suguelu ikka kotib, või Pythagoras ühes oma teoreemiga. Teisalt aga, kui tegeldakse igapäevaseks eluks ettevalmistumisega, millest ehk ongi märksa enam kasu, siis milleks üldse korraldada sedalaadi üleilmseid teste?

Võimalik, et 7. detsembril saaksingi Haridusministeeriumis oma küsimusele vastuse. Paraku aga pole mul võimalik kutse peale kohale minna, kuna veel enne seda on mul samaks ajaks planeeritud paar ENTA üritust, Archimedese üritus ning... doktoriõppega seotud seminar, milles ma ka ilmselt osalen.