Nakkused

Eesti Päevalehes kirjutati 28.07 Kräkkerite uued lemmikud: libauudised ja Blogger, mis tekitas meeldivat äratundmisrõõmu, kuna olen käesoleva ajaveebi kasutajana saanud päris tihti suhteliselt toredaid lühikommentaare tundmatutelt lotopakkujatelt. Igaks juhuks pole ma iial noid linke avanud. Kui keegi on seda teinud, võiks sellest teistelegi jutustada.


Tudub, et egas siia palju muud lisada polegi. Muidugi on sellised nähtused tüütud, kuid kui tundmatuid linke mitte avada, siis tavaliselt midagi ei juhtu.

Lisaks on juba pikemat aega levinud ka mingid viirused, mida saadab MSN — ühtäkki kargab lahti aken mõne ammuunustatud tuttavaga (mul on ju aegade jooksul kogunenud arvutul hulgal õpilasi, kelle olen ammu oma listist kustutanud), kes justkui soovitab mingit linki. Neidki on ohtlik avada. Selliste "vanade tuttavate" puhul on tüüpiliseks, et nad on justkui ka võrgust kadunud, olles justnagu korraks sinna pääsenud, et teade edastada. Ise nad sellest midagi ei tea.

Kui selline viga kordub, tasub selline kasutaja blokeerida. Pole tarvis muretseda: kui ta isegi peaks soovima midagi päriselt öelda või küsida või soovitada, saab ta seda teha ka e-kirja vahendusel.

Automaatika

Ma olen ju enda jaoks joonistanud ajakava, mida on hea mistahes maailma punktis jälgida puhkudel, kui sünapsid kipuvad alt vedama. Muidugi ei tähenda see 100% ja iga hinna eest täitmist, mis sageli osutubki võimatuks. Eriti siis, kui samaks ajaks planeerub kiireloomulisemaid või olulisemaid tegevusi.

Iga kuu algul olen seni muutnud kirjelduse, mis õigele leheküljele (konkreetsele kuule) suunab. Tulin mõttele, et tegelikult peaks selle ümbersuunamise saama ka lihtsa skriptiga automatiseerida ega ole aru saanud, miks ma seda seni teinud pole.

Kui saan valmis oma maasikaloo AHHAA tarvis, teen katset.

Uus versioon

Uskumatu, kuid see uus versioon ei erine esialgu kuigi palju endisest. Sain uue parooli, vanad olidki kuidagi kaduma läinud. Muidugi on nüüd minu enda mure, kust ma välja uurin, kuidas seda parooli muuta saab. Igatahes BACK-nupp annab meile taas kenasti kirje:
Unable to locate the page you requested.

See kirje on täiesti normaalne. Kõik muu näib esialgse vaatluse põhjal olevat endine. Samamoodi on täiesti võimatu esilehele panna bannerit ning selleks tuleb paluda ilmselt kedagi Keskusest. Üksikutele lehtedel selle panemine pole keerukas, kuna ma olen ju suure hulga lehti juba valmis kujundanud. Esilehele ei saa aga seda mingi valemiga. Igatahes normaalne aadress seda ei toeta, selleks peab olema mingisugune superkeeruline aadress, millel pole esialgu mingitki seost pildiaadressiga, nagu see tundus teiste analoogsete kursuste puhul.

Mõtlesin, et kui Internet Explorer seda ei võimalda, siis ehk Firefox ometi, mida paljud mu tuttavad arvutikasutajad taevani kiidavad. Selgus aga, et FF jookseb niipea sõnatult kokku, kui püüda vastavale lehele minna. Absurd!

HTML Creator aga mul ka ei tööta, ei saa arugi, miks. Arvuti on möödunudaastane ega tohiks seetõttu takistajaks olla. Või polegi siis see uus versioon Vistat toetav, nagu lubati? Ma ei ole aru saanud, mille poolest on see uus versioon parem. Ehk aeg annab seletust.

Lootust on

Täna asusin lõpuks ammuplaneeritud kursust ehitama. Mitte et ma varem sammugi astunud poleks: Ülle antud sisuosa on nüüdseks juba vormistatud. Kuid et ma ei leidnud vajalikke oma kursuse materjale üles, mõtlesin pilgu heita WebCT keskkonda, mis pidi küll alles augustiks valmis saama. Lehele on tekkinud uus kujundus ja puha. Püüdsin sisse logida oma kasutajanime ja parooliga, ent sain oma pettumuseks vastuse:
You have entered an incorrect user name or password.

Huvitav, kas selle peale häirekella lüüa ja Keskusse teatada või kannatlikult oodata, mil asjaolud laabuvad?

Stiimulid

Kui ma millalgi koolipoisina kuulsin õpetaja seletust, et sõjad olevat need, mis ühiskonna arengut kiirendavad, jäin selle üle pikalt mõtlema ega suutnud kuidagi leppida ideega, et sõda võiks olla ka kasulik. Üldse on raske mõista, kuidas saavad halvad asjad olla kasulikud. Ma kasutan siin sihilikult sõna asi, kuna eesti keeles vist ei olegi teist seesugust head üldistavat sõna. Nähtus? Nähtus pole ikka see õige asi, sõda pole nähtus. Sõda pole ka ese ega asi. Sõda on rohkem nagu sündmus. Ainus sõna, mis kõiki nähtusi, sündmusi ja esemeid kokkuvõtlikult nimetab, ongi asi. Aga niipea kui keegi midagi paremat pakub, jätan selle asjatamise ja nimetan asju õigete nimede ning üldistustega.

Aga minul on loomuomane laiskus. Ma usun, et sellega ei üllata ma küll kedagi. Enamik inimesi on laisad ja laiskus ongi üks äärmiselt loomulik asi. Loomulik ja loomalik. Loomad on ka ju laisad. Vaja ju energiat kokku hoida. Nojah, olemas on teatav hulk sportlasi ja muidu rabelemise-harrastajaid, kes ei saa laisad olla. Nad ei hoia energiat kokku, vaid lasevad seda endast läbi nagu jõekäsnad lasevad endast läbi vett. Puhas raiskamine! Jõekäsnad filtrivad vett ja püüavad endale ellujäämiseks vajalikku toitu. Sportlased raiskavad niisama. Samal ajal kui miljonid neegrilapsed või pisikesed asiaadid nälgivad, raiskavad nemad lihtsalt energiat. Olevat kole põnev, nagu mulle üks mu tugitoolisportlasest sõber ütles. Et rahvale olevat ikka vaja tsirkust ja leiba, nagu sajad inimesed pärast selle lause originaalkasutajat on öelnud. Eks ta ole, ei vaidlegi vastu. Aga mina olen laisk ja nuuman oma õllelihast.

Selleks aga, et laiskusega kahekesi mõnuleda, tuleb selleks luua soodne pind. Mina võtsin täna näiteks ette AHHAA koduka ning muutsin selle esilehe 12 korda lihtsamaks. Tõsi, sellega seoses tuli mul tekitada vähemalt viis uut lehte, kuid siiski – edaspidi on märksa lihtsam ja kulub vähem aega. Ja seoses sellega tekkis mulle mitmeid kavalaid mõtteid, milliseid lihtsustusi sel lehel veel teha saab.

Aga plaanis on siiski ka uus kursus luua, ja seda juba alates uuest nädalast. Õigupoolest on ju algus tehtudki. Üksnes enne septembrit vist pole lootustki, et uus WebCT versioon tööle hakkaks, aga eks me näe.

Niisiis on sõda ja laiskus kaks edasiviivat jõudu (või ikkagi asja?), mida ei tasu alahinnata. Ja vaatamata sellele ei ole minust sõja õhutajat. Pigem kaitse! Ehkki parim kaitse olevat rünnak. Ja kodumaa kaitsjate kodusid ning õppekohti ma homme varahommikul taas valvama ka lähen. Väga mugav on seda teha suviti, kui kadette pole ning suure osa tööajast saab tegeleda teiste töödega. Vat nii laisk olen.

CV-Online kaudu laekub mulle iga päev kümmekond tööpakkumist. Jääb vaid imestada, mis valemiga nad mu CV-d küll töötlevad, et leiavad mind olema sobiva kandideerima näiteks tõstukijuhi või reisikorraldaja peaspetsialisti kohale. Aga ilmselt see jääbki saladuseks. Hetkel pole uue ameti otsimisega kiiret. Olen selleks liiga laisk.

Kahtlemata kahetsuseta

See oli vist eile, kui minu postkasti volksas järjekordne kiri TÜ HT sekretärilt. Viimase kuu jooksul oli see siis teine. Tegelikult ongi peale üldiste listikirjade need poole viimase aasta ainsad ametlikud kirjad ülikoolilt. Panin selle tärmini muidugi huupi ja pole võimatu, et tegelikult pole minuga veelgi kauem tegemist tehtud.

Kirja sisu siis seletas mulle kenasti, et seoses minu mitteatesteerimisega otsustas mingi suur nõukogu mind eksmatrikuleerida. No see käis küll kergelt. Eriti kui võrrelda Ramoniga, keda hoiti nagu sitta pilpa peal... Muide, ma pole kindel, kas ta siiani ongi kaitsnud. Või siis Viire, kes pole kindlasti kaitsnud.

Eksmatrikuleerimise pahupooled

Nüüd on siis kaunis selge, et akadeemiline karjäär on mul samahästi kui läbi. Vähemasti ei leidu niipea enam kedagi, kes soostuks minu juhendajaks hakkama. Kui aga pole juhendajat, on kaunikesti raske oma artikleid rahvusvaheliste ja eelretsenseeritavate publikatsioonidena avaldada. Muidugi kaob ka võimalus igasugustes ülikooli projektides kaasa lüüa, sest kes sellist ärakaranut ikka tahab.

Teine suur miinus on see, et enamasti ei soovi keegi lektori kohale meest, kel pole doktorikraadi. Seega lõikasin ma endal ära võimaluse edasisteks nusistusteks akadeemilisel liinil.

Kolmas, ja kõige kurvem, et ma ei saa enam osaleda huvitavatel seminaridel ja õppetööl. Ei saa eitada, et nii mõnigi viie aasta jooksul läbitud kursus on mulle kasuks tulnud. Muidugi üks pisike võimalus on, kuna ma — kuigi mitteakadeemilises ametis — töötan ju siiski ülikooli juures. Endise veerand koha asemel koguni poole koormusega. See aga annab võimaluse osaleda mõningatel täienduskoolitustel. Muidugi lisandub siia veel ka avatud ülikooli juures tehtav WebCT värk, millist on mul plaanis siiski jätkata.

Paljudele mu ekskolleegidest teeks muidugi muret fakt, et üks pealtnäha normaalne inimene loobub nii kergekäeliselt oma akadeemilisest karjäärist. Teada on ka, et enamasti suhtutakse stereotüüpselt sellistesse kui reeturitesse ning tagasitee ei saa olema lihtne, kui see üldse võimalik on.

Eksmatrikuleerimise plusspooled

Kõigepealt peab tõdema, et doktorantuurita tekib äärmiselt rohkesti vaba aega, või vähemasti sellist molutamisaega, mida saab stressivabalt nautida. Ma ei teagi, kust selline suhtumine, et pidevalt peab töötama. Arvatavasti on sellele suuresti hoogu lisanud mu endine boss, kes istus tööl iga päev. Üksnes riiklikel pühadel ja nädalavahetustel lubas ta teinekord endale pisut hiljemat tulekut, nii 10 paiku, ja ehk ka varemat lahkumis, koguni 21 paiku. Muidu ikka iga päev kl 8...23. Töö ja töö ja töö. Näe, ei möödunud kolme viisaastakutki, kui juba professor valmis. No töö olla teinud ahvistki inimese, mis siis veel dotsentidest rääkida!

Ma ei saaks öelda, et mul pole oma vaba ajaga midagi peale hakata. Kui enne tegin mitmesuguseid tegevusi ikka selle arvelt, et jätsin lugemata mõne superigava ingliskeelse heietuse, endal süda valutamas ja unetus närimas, siis nüüd saan tegevused kenasti planeerida. Üksnes üks mu praegusist tegevusist on seotud kellaaegadega. Kella 9 hommikul järgmisel päeval sama ajani. Muidugi ma tulen kohale umbes pool tundi varem ja lahkun veerand tundi hiljem. Kuid see on ka kõik, kui mitte kulutuste hulka lugeda ka habemeajamist või muid hügieenitoiminguid ning saapapaelte sidumist. Vot saapaid ma küll vabatahtlikult muidu ei kannaks, eriti paeltega. Kuid üldiselt ei võta ma SEDA tööd koju kaasa, ma ei pea mingeid muid ettevalmistusi tegema ega hiljem aruandeid koostama. Töötan ainult töö ajal.

Seda veidram on, et üks ekskolleeg tuli mulle mõne päeva eest pakkuma 880-tunnise koormusega pedagoogiametit kutsekoolis. Võin huvilistele ekstra põhjendada, miks ma sellest loobusin.

Kuid praegune ajatöö võimaldab mul pigem paralleelselt tegeleda muude tegevustega (kasvõi käesolev blogimine), mis tõstab selle ametiposti väärtust veelgi. Plusse on siin teisigi, kuid seekord pidin ma rääkima akadeemilise karjääri lõpetamise plussidest.

Tahes tahtmata kujutasid need õpingud endast stressi. Siis ei olnud midagi hullu, kui olin saanud end eelnevalt kenasti ette valmistada ega olnud väsinud. Mis siis viga õppetööl osaleda! Paraku aga tuli sageli ette kordi, kus tuli loengusse või seminari tormata näiteks otse Luualt tulles, isegi pisikese hilinemisega. Loomulikult oli sel puhul osa konspekte maha ununud ega olnud aega ette valmistada. Igaks seminariks tuli aga läbi lugeda vähemalt üks keskmiselt 40-leheline peenikeses ingliskeelses kirjas artikkel, noppida sellest tõeterad, seda kritiseerida ja leida paralleele enda töös kasutamiseks. Ja nii mitmes aines.

Miks see doktorikraad üldse hea on? Eks see ole umbes sama fenomen nagu see oli umbes aastal 1988 Moldovas. Kui läksin oma Loodusmaja lasterühmaga sinnakülla, koheldi mind kui mingit veidrat noormeest, kes muudkui asjatab ja reisib. Niipea aga, kui andsin oma visiitkaardi, millele oli trükitud võlusõna direktor, muutus suhtumine jalapealt ning palju ei puudunud, et mu jalge ette oleks laotatud punane vaip. Igatahes organiseeriti kohalike kuludega ekskursioone ja tehti välja lõunad...

Doktorikraadil on umbes sama mõju. Küll on uhke omada nime taga tähekombinatsiooni PhD. Tõsi, see ütleb midagi siiski vaid kõrgharidusega kokkupuutunud inimesele ning laiade masside mõttes kõlab direktor siiski määratult uhkemini.

Doktorikraadist oleks veidi kasu siis, kui akadeemilisel kohal edasi töötada. Eriti ülikoolis. Siis on võimalus kandideerida dotsendiks ja professoriks ja mis kõik veel... Kuid kui ülikoolis mitte olla, siis koolis mõjutab palganumbrit see suhteliselt vähe.

Igatahes on kindel, et kuna minu persooni vastu ülikool erilist huvi ei tunne, pole mõtet selle kraadi saamiseks ka nahast välja pugeda. Pealegi ei keela ka pisut kepsakama ja varsti haruldaseks jääva tähekombinatsiooniga MSc inimesel keegi "teadust teha". Ma võiksin ju oma uurimuse siiski lõpule viia ja kusagil püüda avaldada.

Nii et suur tänu neile, kes mu õpingutele kaasa elasid ning veel suurem tänu neile, kes soodustasid selle poolelijäämist!

Härjal sarvist

Selgub, et enne ärasõitu Euroopa noorte loodusteaduste olümpiaadile on igasuguseid sehkendusi siiski märksa rohkem kui ma arvata oleksin osanud, seda isegi vaatamata oma hetkelisele veendumusele, et oma doktorantuuri jätan ma sinnapaika. Atesteerimise aeg on küll välja kuulutatud, ent mul pole sinna vist asjagi. Aga see on omaette teema.

Lehe ülaservas on nüüd siis pildike, mis peaks ilmekalt näitama mu kolleegi kodulehte, õigemini tõlget Norman W. Edmundi tööst. Seesuguse kujundusega ei ole ma kohe mitte rahul ning asusingi esialgu tegelema olemasolevate failide puhastamise ja ümber vormistamisega. Tulemusele on vihjatud alloleval pildil, mis kujutab sedasama peatükki minu versioonis.

Usun, et suudan veel enne sõitu nii mõnedki lehed korda seada, et siis pärast olümpiaadilt naasmist juba asuda enda ideede teostamisele. Paraku moodustabki see tõlge mu kolleegi kursusest kõige väärtuslikuma osa, kuna ülejäänu on kitsalt spetsialiseeritud Exceli tabeltöötlusele jms.