Akende lood

Windowsi kasutajana ei saa ma seda muidugi väga valjusti öelda, kuid hakkan tõesti mõistma neid, kes seda OP-süsteemi põlgavad. Ma ei imestaks, kui ka Linuxil teatavaid hädasid liiguks, kuid nii paljusid erinevaid hälbeid kui Windowsil, pole vist küll mujal süsteemides liikvel.

Minu põhihäda on muidugi pikemat aega olnud selles, et IE kinni külmub. Seda eelkõige tänu (justkui olematute) *.js failide tõttu. Siis mu arvuti aina suhtleb minuga ja küsib (pärast vastava veateate sätingu tööleseadmist), kas ma ikka soovin, et see asi jätkaks oma tegevust või jooksekski lõplikult kokku. Üldse on rohkem kui pooled Windowsi esitatud küsimustest mõttetud.

Eks ma siis ikka kaapisin ka mööda internetti ja otsisin meeleheitlikult lahendusi. Üks kole tähtis programm olevat Silverlight. Ega ma polegi sajaga süvenenud, milleks see hea on, kuid kui ikka nii lahkesti soovitatakse, siis käitusin usaldava tavakasutajana ning installisin selle endale taas. Mul oli see enne noid kokkujooksmise jamasid ka olemas ning nüüd tekkis mus mõte, et ehk selle uninstallimine oli viga.

Paljude seesuguste programmide installimine ei ole keeruline, vaja vaid nupule suruda. Installimine käib enamasti kiiresti ning arvutisse sigib kui imeväel paarsada arusaamatu nimetusega faili, millega ei oska midagi peale hakata.

Et mu Vista juba ammu otsad andis ning mul pole olnud aega, oskusi ega tahtmist toda taastada, siis paneb mind siiralt imestama, et pärast iga sedalaadi installimist tuleb taas mingi reboot või restart teha. XP erines muidu W98-st just eelkõige selle poolest, et ei soovinud iga muudatuse peale restarti.

Et selle uue doktori installimine tegi arvuti veelgi aeglasemaks kui see iial varem olnud oli, tulin ideele uninstallida AVG viirusetõrje. Enamasti erinevad viirusetõrjed ei seedi teineteist. Kuid kuna see uus programm toimub ühtlasi ka viirusetõrjena, polegi mitut mõtet omada.

Päris naljakas, kuidas ükski end masinasse sokutanud või siis spetsiaalselt installitud programm ei taha oma kliendist niisama kergesti loobuda. Veel pärast uninstallimist pakkus ta uuesti välja, et kui ma ei soovinud AVG tasuta versiooni, siis ehk olen ma nii lahke ning soovin selle palju etema tasulise versiooni osta.

Aga väga suuri muudatusi sellest siiski ei tulenenud. Kui IE taas tavatses ära külmuda, lasin Microsoftil automaatselt seletada, milles võiks olla häda.

Kurb muidugi, et kolmel või neljal erinevalt katsel jooksis ka see programm ummikusse ega installinud mulle miskit.

Ilmselt oli probleem selles, et ma üritasin asja uurida nn online-versioonis. Kuid siis salvestasin progrmmi enda masinasse ning käivitasin uuesti. Seepeale ta siiski leidiski mingid kalad.

Selliseid dialooge on muidugi tore ajaviiteks uurida. Kuid kui parasjagu on tegemist kiire tööajaga, võib sedalaadi laagimine ja kokkujooks tekitada tõsist tuska. Kiirustades tekivad vead ja tulemuseks on totaalne krahh. Windowsi keeles tuleb 'format C' teha. Iga format tähendab aga paaripäevalist pausi töös.

Üks mu tuttav arvutispetsialist kiidab, et tema teeb regulaarselt igale oma masinale formati umbes korra kuus. Jah, miks mitte. Kui inimese tegevus piirdubki masinate jooksutamise ja süsteemide puhastamisega, võib sellist formattimist endale muidugi lubada. Kuid kui arvuti ei ole mitte mängimise riist ega selline riist, mis alati viimase peal soodsamate programmidega varustatud peab olema, vaid töövahend... siis pole võimalik seda pidevalt formattida.

Näiteks kasutan ma oma töös pidevalt vähemalt kümmet erinevat programmi, ilmselt paar korda enamgi, kui kokku lugeda, ning iga formattimise järel tuleks kõik nood samuti uuesti installida. Juba see võtaks vähemalt terve päeva.

Kui nüüd tavakasutaja pilguga vaadata, siis ei ütle sedalaadi veateated küll suurt midagi. Eesti keeles saame me öelda lihtsalt, et 'on mingi kala'.

Et eesti keelt kõnelevaid arvutikasutajaid on häbematult vähe, siis pole ju enamasti juhiseid ega programme ka inimkeelde tõlgitud. Ingliskeelsed lehed paistavad aga alati silma oma vahurohkuse poolest. Selleks, et saada vastust mõnele lihtlabasele küsimusele, peaksid läbi lugema terve aabitsa.

Igatahes sain ma selle Spyware Doctori tööle pandud ning pidin hinge kinni hoides tõdema, kuidas see leidis üha ja üha uusi probleeme. Vähemasti on arusaadav, miks kogu see mu süsteem sedavõrd raskesti kasutatavaks on muutunud.

Mitte et neist kenadest dialoogidest taas mingit erilist kasu oleks, kuid tore ikkagi vaadata, kui palju pahalasi see tore programm suutis tuvastada, raisanud praktiliselt pool päeva mu tööajast.

Muidugi on selle programmi juures võimalusi kaapida läbi kas eluolulised programmifailid või süviti kõik nurgatagused. Oluliste hulgas olla olnud vid 4 kala.

Kuid registrit see doktor siiski ei uurinud. Seepärast lasin oma masina veel sellegagi üle. RegCure peaks olema nii intelligentne, et tuvastab ebavajalikud kirjed registritest.

Nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selliseid mitte just vähe. Ma pole tõesti kuulnud, et keegi Linuxi kasutajatest tegeleks pidevalt viiruste ja registrikalade otsimisega, kulutades sellele tegevusele lõviosa oma tööajast.

Oma uue doktori panin siis uuesti käima, et see otsiks süviti igasuguseid pahalasi. Juba poole tunni möödudes leidis see veel 7 kala.

Kahe tunni möödudes oli tuvastatud probleemide hulk 15, kõik kõrgetasemelised pahad.

Polegi täpselt meeles, mitu tundi see asjandus kokku mul tegutses, igatahes toime see tuli. Tõsi see on, et arvuti hakkas seepeale õige pisut toimekamalt tegutsema, kuid kõik probleemid polnud siiski veel likvideeritud.

Tore nimistu mitmesugustest troojatest pani mind imestama, milleks senine AVG mul üldse olemas oli. Ilmselt enese rahustamiseks.

Kokkuvõte tuuakse kenasti värviliselt ka ära. Minule kui graafika austajel peaks see ju igati mokka mööda olema. Paraku olen ma juba sinnamaani arenenud, et pigem olgu mul programm, mis oma eesmärgi täidab, ja seda vaatamata oma graafilisele kujundusele.

Sellelt pildilt on näha, et skaneerimine võttis aega 14 tundi, 5 minutit ja 8 sekundit. Iga päev sellist aega ei leia. Isegi korra kuus läheks natuke paljuks. Kui nüüd oskaks kusagilt üles leida sellise sättimise koha, millest saaks panna programmi tööle kindlal ajal, näiteks uneajaks... Kuid seesugust sätet ma ei leidnud.



Siin lõpus on lihtsalt veel mõned illustratsioonid selle programmi tööst.

Olen kokku puutunud Norton Antivirusega, F-protiga, Symantecuga ja kindlasti veel vähemalt kolme erinevaga. Milline neist see parim on, ei oska küll kuidagi pakkuda. Kindlasti ei tasu programmi headust arvestada selle graafilise väljundi põhjal.

Euro maksab!

Uurisin täna, miks mu CPU pidevalt 100% pealt undab. Küll ma siis sulgesin tundmatuid programme ja puha. Muidugi on need tundmatud vaid lühendnimede järgi. Tegelikult poleks võhikul tarvis ülsde avada seda Task Manageri. Mingi kahtlase näoga faili sulgemine muutis näiteks kuva Windows 3.1 sarnaseks.

Egas ma ise selle peale poleks tulnudki, kui mingisugused foorumid poleks seda soojalt soovitanud. Kogemused on mind ettevaatlikuks teinud ning ma siiski ei kiirustanud registrit suskima ega midagi. Selle peale hoopis otsustasin maksta €30 ning soetada endale aastaks uue PC Tools Spyware Doctori. Kogu installeerimise protsess on kujutatud järgmistel joonistel. Näis, kas sellest ka suuremat tulu tõuseb.

Vahepeal suvatses taas veidi IE trikitada ning veateate ekraanile visata. Tõsi, seda küll mitte seoses installeerimisega.


Üsna varsti avanes ka uue programmi dialoogiaken, milles punased tekstid näitasid, kui väga mul ei maksa lootagi asja edenemisele ilma raha maksmata.




Pärast alginstallatsiooni võisin kohe ka proovida, kuidas asi töötab. Töötas küll. Otsis mitmesuguseid vigu, milliste hääldamiseks poleks paha omada vähemalt lohe kaheharulist keelt, eeldusel, et too on roomaja.

Kuid esimesed kurikavalad põhjused hakkasid juba ilmnema. Selgub, et see tasuta AVG ei suuda siiski igasuguste troojate vastu võidelda. Mina aga seni kujutasin naiivselt ette, et mu kompuuter on igasuguste selliste kurilaste eest kenasti kaitstud.

Kokku kogunes selliseid probleemseid nüansse suisa sadu. Järgmisel pildil oleme jõudnud 150 juurde.

Kokkuvõtlikult oli 9 eriteemalist probleemidegruppi ühtekokku 284 jamaga.

Loomulikult jätkus mul naiivsust proovida, kas ma ei saaks näiteks kuu aega seda programmi tasuta proovida. Ei õnnestunud. Vaja sisestada nimi ja litsentsi kood.

Pisikese lisatasu eest oleks olnud võimalik see programm endale ka plaadile kõrvetatuna koju tellida. Sellest ma siiski loobusin, kuna juba aasta pärast poleks selle toreda plaadiga mul muud tarka teha kui päikesevarjutust jälgida.

Vähemasti garanteeriti mulle, et ma saan kuu aja jooksul raha tagasi nõuda, kui miski asi mulle peaks mitte väga meeldima. Teisalt, €30 on siiski sedavõrd pisike raha (umbes päeva töö minusuguse madalalt tasustatud pooltöötu kohta), et vaevalt ma seda tagasi nõudma hakkan.

Täitsin kenasti kõik vajalikud väljad. Siin toodud aadressidel võib mulle igal ajal kauneid postkaarte saata.

Ja siis esitatigi arve. Jääb vaid loota, et nad kontolt rohkem raha ei võta kui nad just parasjagu lubasid. Millalgi 15 aasta eest minuga nii tehti. Avastasin selle problemaatilise pisiasja alles paar kuud hiljem. Kaebasin toonasele Ühispangale ning... nii uskumatu kui see ka pole, pank kompenseeris mulle suurema osa ei tea kelle poolt varastatud rahast. Siit ka põhjus, miks ma austan SEB panka ega kipu sellest lahkuma.

Üsna kohe pärast vastavale nupule vajutamist sain ka vajaliku koodi. See oli pikk ja ülikeerukas. Mäkerdasin siin selle ära, et salakavalad mu kulul end kosutada ei saaks. Mul endalgi kolm arvutit.

Muidugi jätsin ma läbi lugemata ilmama pika tingimuste nimistu, kuna hullemaks enam minna ei saakski. Kui trehvab, et arvelt hakkab tasapisi taas ja taas raha tiksuma, siis pole vist ka lugemisest pääsu. Selles mõttes sarnanen ma kesmisele kodanikule: ei viitsi läbi lugeda kolepikka peenikeses kirjas teksti.

Muidugi see tekst pole siin täies mahus esitatud, see oli kokku umbes kolm korda nii pikk. Püüdsin sisse logida ka uudiste rubriiki, ent viimasel hetkel otsustasin lasta need saata automaatselt oma postkasti.

Kui nüüd sisestasin vajaliku koodi ja käivitasin skänneri, pakkus see koheselt end uuendama. No kui juba, siis juba... lasin sel juhtuda.

Uuendamisele kuulus nii andmebaas kui ka muud peened nüansid, mida ma tavakasutajana teadmagi ei pea.



Lõpuks oli installeerimine igas mõttes täiesti edukalt sooritatud. Varem punasega märgitud objektid olid kui võluväel rohelisteks muutunud ning ma võisin tunda enda turvalisemalt kui iial varem.

Leidsin programmi sisikonnast üles ka paha troojaka, kelle tahtsin deliitida. Olgu see siis end mistahes faili külge haakinud.

Seesugustel puhkudel avaneb ilmselt ka edaspidi lisa-dialoogiaken (kuna ma ei eemaldanud linnukest), mis hoiatab, et kui nüüd selle deliitimise kinnitan, olen hiljem neist lõplikult ilma.

Kokku kulus kogu selle viirusevärgi tuvastamisele vaid 5'35" ja päikegi tundus palju soojem kui iganes varem.

Lõpuks panin programmi tööle süvaskaneerimise režiimile. Et see asi toimub esmakordselt, oli nende ridade kirjutamise hetkeks skaneeritud umbes 163 tuhat faili (mis moodustab 3% kogu arvuti mahust), kuigi tööd oli tehtud juba ligi tund aega.

Hetkeks on leitud veel 7 nakkunud faili. Eks näis, mis lõptulemuseks saab ning kas seejärgselt kaovad kahtlased tööd takistavad asjaolud.

Kontvõõrad

Eile tegelesin oma pisikese päevase pildisaagi (umbes 200) töötlemise ja üleslaadimisega. Sellele kulus aega rohkem kui kümme korda suurema pildikoguse puhul tavatingimustes. Mis siis selle tingimuse nii ebatavaliseks muutis, küsite. Ma pakun, et seesama kontvõõraks tulnud tasuta kaasavara.

Täna, kui selle unistallisin, muutus ka arvuti tegutsemiskiirus normaalseks. Kui sedasorti installimata või pooles vinnas asjad masinas ootavad, muutub masina CPU Usage maksimaalseks ning põhitoimingutele jääb šansse vaid siis, kui mõni «rippuv» toiming selleks loa annab.


Loomulikult ma täna esimese teona uninstallisin selle Nortoni. Ega ta veel niisama ka minna ei tahtnud, uuris siiski ka põhjust, miks ma nii suurepärast programmi ei soovi.


Mul on umbes aastast 1998 kaunis kehv mälestus toonasest Nortonist. Mul oli see tasuline versioon ja puha. Kuid siis mingil kaunil päeval näis see viirusekaitse ise olema viirusest nakkunud. Igatahes jooksutas see mu arvuti toona päris kokku, mis tipnes kõvaketta formaatimisega. Nüüd olen pisut ettevaatlikum. Püüan kasutada võimalikult palju tasuta programme ega külasta XXX-lehekülgi, kust seesuguseid viiruseid kõige sagedamini pidi näkkama.

Kaasavara

Eile, kui just püüdsin meeleheitlikult leida seda trikki, mismoodi saaks sundida ühe veebibruseri linki avama tulemust teistsuguse, erineva brauseri aknas, viskas lahke DivX ette upgrade-hoiatuse.


Tavaliselt ma lasen arvutil tarviliku uuenduse ära toimetada, kuna mu enam kui 5 aastat vana masin ei suuda kuigi eduliselt töötada, kui sellised kusagil ootelehel seisavad. Seegi kord vajutasin kenasti "jessid" ära, alles siis meenus, et tegin seda liiga kärmelt. Sellel sindril on kaasas ja Nortoni Antivirus programm. Selleks, et sellest loobuda, tuleb ära võtta üks linnuke, mille ma aga seekord unustasin eemaldada...


Nii ma siis saingi selle tüütu kaasavara. Muidugi ei tahtnud see lasta mul end sulgedagi enne, kui olin vajutanud continue. Alles siis anti võimalus kas laadida tasuline või prooviversioon. Lisandus ka võimalus kogu see dialoogiboks sulgeda. Seda ma ka tegin.


Aga oh häda! Aeg-ajalt hakkab see programm nüüd ise kenasti käivituma, lootuses, et ma talle taas jess-käsu annan, et siis mulle demonstreerida, kui purutäis mu arvuti viirustest ja muust jamast on ning kui kole palju ta mu masinat suudaks korrastada juhul, kui ma teatava summa neile maksan ja nende teenust kasutan.


Muidugi ei taha ma nüüd öelda, et ma ei suudaks sellest programmist lahti saada. Kuid natuke nörritav on selline sundautomaatika siiski.


Kõik see aga ei andnud mulle vastust küsimusele, millele ma just vastust otsisin. Huvitaval kombel avanes pärast DivX edukat uuendamist mul automaatselt Mozilla-tüüpi Chrome brauser, kuigi 'difoolt' brauseriks on mul Windowsi kasutajana siiski IE.

Kõigele vaatamata ei saanud ma aga sotti, kuidas ma saaksin näiteks IE-sse sisestada skripti, millega vaatajal avaneks lisasätinguteta Firefox või Chrome. Või siis ka vastupidi.

Windows Internet Explorer

Seekord ei plaani ma kiita IE kõiki voorusi, mis kahtlematult esinevad kõikide teiste brauserite ees. Samuti pole mõtet mulle pakkuda alternatiivseid veebilehitsejaid. Ma ei tea ühtki meest, kes ostaks endale dildo, kui tema enda uhkeasi enam korralikult ei funktsioneeri. Kuid IE on Windowsi OP-süsteemi orgaaniline osa, nagu seesama uhkeasi mehe küljes. Mees tõttab sellisel juhul arsti või proviisori juurde ja laseb endale mingid pillid kirjutada.

Vot seekord sooviksin ka mina mingisuguseid pille. Ma olen peaaegu vabanenud murest, et mu lehed *.js peale koomastuvad. Kuid nüüd olen jälile saanud, et kui Google otsinguga leida mõni tore link, mille taga asuv leht ei tööta, siis juhtub see, millest ma olen juba kuude kaupa halanud. Sait külmub kinni, seda ei saa edasi ega tagasi liigutada ega ka kinni panna. Aitab vaid Task Manageriga kogu brauseri sulgemine.

Kuid kindlasti peab kuskil olema mingi võimalus, kuidas sellistel puhkudel ka restardita pääseda. Ja vot see on see pill, mida ma nüüd vajan. Kui keegi teab, siis ütelgu vaid.

Moraalselt vananenud

Elu muudkui toimub. Nagu ma varemgi olen maininud, kipub blogimise aega väheks jääma, kui tööd palju on. Eilse uudisena tuli välja Internet Exploreri 9. versioon, esialgu beetana. Mina aga olen siin mures oma targa vabavara uuendamisegagi.


Esimene murelaps on jAlbum, mis muudkui sundis mind oma versiooni uuendama. Üks viimaseid sellekohaseid sissekandeid (ma pean viimasel ajal pea igas erinevas tööetapis oma virtuaalset päevikut). Iseloomulik on mu üks paari päeva tagune päeviku sissekanne:

Seejärel selgus, et Jalbum vajab tingimata uuendamist. Igatahes keeldus see mul uut albumit tootmast. Minu versioon on 8.2.3, kuid uus pakutu on versioon 8.7.2. Kergesti see just tööle ei lähe. Tundubki, et see töötab peamiselt vaid siis, kui on online, ahvatledes pilte kohe ka Jalbumisse heiskama. Sinna mahub 30MB ning edasise eest tuleb tasuda. Eks see album saigi koostatud suhteliselt pimesi. Hiljem ei leidnud ma selle asukohta üles. Ent siiski selgus, et ta tegi albumi samasse kausta, kus olid pildid.

Sellise pildiga kobamisi töötamine mind ei rahulda, püüan veel täna selle uuema versiooni endisega asendada, eriti kui vanema installikas säilinud on. Kui pole, tuleb seda kusagilt otsida ja see võtab aega.


Teine murekaru on AVG viirusekaitse, mis aina jõulisemalt soovitab oma uusimat versiooni, mis on tasuline. Niipea, kui viirusekaitse uuendamist vajab, aeglustub kohutavalt masina töö. Viletsaks on mu masin jäänud.


Tagatipuks leidsin ma siiski veel ka enda masinast ühe toreda viiruse, nimega «Frames.CY», mida lähemalt uurides selgus, et see võiski olla põhjuseks, miks mul raamide puhul IE sageli kinni külmub. Fail asus vana süsteemi Bacup zipis, eriti aga Luua jaoks kogutud dokumendis. Deliitisin terve paki, jätnud skaneerimise pooleli. Lisaks sellele leidis AVG veel suure hulga cookiesid, millised ma samuti deliitisin.

Viimane menetlus parendas veidi arvuti tööd. Kuid siiski peaks lähiajal suurpuhastuse ette võtma.