Graboid

Kust saada uusi põnevaid filme? Eriti kui ei taha, et DVD-hunnikud aina kasvaksid? Loomulikult on olemas mitmesugused eMuled jms, kuid sealt siiski head nahka ei saa. Olemas on ka teatavad saidid, näiteks Stagevu. Kuid kui viimasest ei saa kuigi värskeid asju ja esimesest võib vaid heal juhul pornot saada, siis nüüd leidsin ka uue võimaluse — programmi Graboid.




Igaks juhus installiks see enda installeerimise käigus ka mingi videonäitamise-programmi, kuid kui see samm vahele jätta, saab see hakkama ka enda ressurssidega.





Kui programm installitud, vajab see vaid registreerimist. Ja terve kuu aega on võimalik tasuta filme vaadata ja alla laadida. Tõsi, see tasuta katsekuu võimaldab seda kõike vaid 2000 MB mahus.

Vaatamine

Filmi võib vaadata kas Graboidi enesega või mõne muu videot näitava programmiga.

Ent igasuguste filmide ja klippide hulk on aukartustäratav, tuhandeid lehekülgi mittepornograafilist materjali: peamiselt mängufilmid ja populaarteaduslikud klipid. Need on küll vaid originaalkeeles, peamiselt siis inglise või saksa keeles.

Sisselogimine

Alati on aga võimalik see tasuta katseperiood vahele jätta ning teatavad summakesed koheselt teele saata. Vat ei uurinudki, kuhu need suured summad lõpuks välja jõuvavad, kas filmi autoriteni või pelgalt kõnealuse programmi loojateni. Rahuloleval kliendil peaks aga suva olema.

Veel üks uuendus

Teine kord võtsin ette, et JAlbumit uuendada. Muudkui pakub ja pakub end. Igal korral. Teisalt, vaatamata umbes 5-kordsele uuendamisele pole mul see õnnestunud, ehkki pealtnäha on kõik korras (PNOKK).



Kui ma esimesel korral püüdsin installida, naiivselt ette kujutades, et vana versioon asendub lihtsalt uuega (päris vana oli mul miski 7), siis teisel korral püüdsin seda juba parandada (kuna olemasolev osutus olema versioon 8.0.9 — ilmselt siis veidikese uuenes).







Et aga mitmekordne parandamine ega reinstallimine ei päästnud, uninstallimine polnud aga mu eesmärk, siis jääbki kasutusse see versioon 8.0.9, mille iga käivitamise alguses surun lihtsalt nuppu No, kui edasi tahan töötada.

Upptaadid

Tegelikult on see sissekanne orgaaniliseks jätkuks eelmisele: arvuti teeb täpselt seda, mida ise tahab. Keegi kuskil on välja mõelnud, et mul on vaja kõiki neid 25 uut Security Update'sid. Keegi kuskil ehk on isegi kirjeldanud, mida üks või teine keeruline numbrikombinatsioon endast siin sisaldab. Vähemasti igav ei hakka...

Sunnitud vabadus

Üha sagedasemaks on muutunud olukord, kus arvuti tavakasutaja ei pea tegema muud, kui vajutama virtuaalsele nupule. Kohati tekib mul koguni küsimus, kas sedagi tarvis on, kuna masin kipub enamasti tegema ikka seda, mida ise soovib.

Näiteks on minu saanikesel kombeks kangestuda (halvatuda), kui mitte järele anda alla paremasse nurka tekkivatele soovitustele mõnd järjekordset programmi värskendada. Kõige usinam seesugune värskendaja on Acrobat selle erinevates vormides.

Viimati kui soostusin kangestumisest vabanemise eesmärgil seda Acrobati värskendama, lõppes kogu lugu sellega, et mu masinast kadus sootuks üks mu põhilisi programme — Internet Explorer. Nad nimetavad seda brauseriks (ingliskeelsest sõnast browser) või sirvijaks. Aga mida sa siin sirvid, kui masinas on vaid Google Chrome. Hea, et seegi. Vähemasti õnnestus selle peale uuesti IE8 alla laadida ja installida.



Eks installimise käigus selgus ka, et enne nii olulise brauseri saamist tuleb ikka vaadata, kas arvutis on kõik korras. Ehk et enne edasi ei saanud, kui tuli alla laadida põnev ja uuendatud Registry Booster, mis avastas masinast üksjagu puudusi, sõlmi ning kitsaskohti.







Loomulikult saaks kõikidest ligi 1000 probleemist lahti alles siis, kui teataval määral rahakotti kergitada. Seni õnnestus vabaneda katseliselt vaid 15 esimesest (suurimast?) probleemist, mis takistavad arvuti edasitöötamist. Õnneks need viisteistki. Nende hulka sattus ka täpselt see probleem, mis takistas IE8 installimist.



Pärast selle loo lõpule viimist installeerus IE korrektselt ning hakkas juba pärast paari restarti ka korralikult tööle.

Scaleo P

Tutvusin täna oma vana saaniga. Selgus, et selle nimi on Scaleo P, otse fassaadile kirjutatud. Kummaline, et ma pole seda viimase umbes 7 aasta jooksul kordagi näinud. Noh, võib-olla näinud olin. Kuid kindlasti polnud ma seda iial ajju lasnud. Võimalik et ka mitte päris 7 aastat, aga sinnakanti küll. Igatahes sain ma selle arvuti just siis, kui Vista värske leiutis oli. Selline on siis mu saani nimi.

Tänasel kaunil hommikul (kell oli kuskil 15) külmus mu ekraanil pilt kinni. Ei saanud ma vahetada aknaid ega käivitada uut programmi. Paar mingit öö läbi rippunud akent õnnestus siiski sulgeda... siis aga oli mokas.

Kui ma olin juba ligi pool tundi lootusetult kolmesõrme-klahvikombinatsiooni peksnud, otsustasin juhtme seinast tõmmata. Selle peale kadus küll pilt eest. Selle üle ma muide ei hämmeldunudki. Hoopis hämmastav oleks olnud see, kui pilt ka siis poleks ekraanilt kadunud.

Hoopis veidram oli aga see, et juhtme tagasi pistes arvuti tööle ei hakanud. Ma isegi olen juba varem imestanud, et miks on mu arvuti esipaneelil miski nupp. Vanematel mudelitel on olnud koguni kolm nuppu. Üks on siis sihuke sliipimise oma, teine restardiks ja kolmas poweri nupp. Viimane peaks tähendama samahästi kui juhtme väljatõmbamist. Scaleo omab üht nuppu, mis ei pane arvutit sliipima, ei restardi ega lülita ka powerit. Ei sisse ega ka välja!

Sattusin paanikasse. Terve hunnik tööd ju laekus, vahetult enne kinnikülmumist. Sikutasin siis juhtmeid siit ja sealt... Lõpuks otsustasin olla kolekalval ning uurida, kas ma mitte polnud kogemata juhtme teist otsa kuskilt UPSist välja sikutanud.

Kui te nüüd arvate, et selle kontrollimine minu kontoritingimustes on mingi lihtne töö, siis eksite. Selleks pidin ma algatuseks osa mööblist teise seina kolima. Õigemini on see mul arhiivsete materjalide kastihunnik. See tähendab igasuguseid tähtsaid pabereid ja toimikuid, mis on eelmisest suures kraamimisest ajutiselt kõrvale pandud. Need materjalid olid vaikselt juba poolteist aastat selles hunnikus seisnud. Kastihunniku alumine lüli osutus nõrgimaks. Nimelt olid alumise kasti seinad tohletanud ning kogu hunnik vajus ümber. Eks ma siis võtsingi selle alumise kasti ja paigutasin kiireloomulisemalt menetletavate asjade hunnikusse. Sinna, kus mul seisavad näiteks mustad sokid. Pole võimatu, et selle kallale lähen juba lähikuudel.

Nüüd siis tuli UPS üles leida. See oli mähkunud minigisugusesse vatjasse tolmurulli. Selle peale otsisin üles oma vilistava imuri. Mitte et ka too poleks analoogsesse tolmurulli peitunud. Õnneks vilistab too alles siis, kui sisse lülitada. Ja veel suuremaks õnneks on tolle pealmisel küljel analoogse kujutisega nupp, millele vajutamisest ka kasu on.

Kõik toimis. Suure vilina saatel imes imur suurte lurtsatuste saatel tolmutropid endasse. Kui ma juba kord olin pool elamist ringi tõstnud ja toru kallal, imesin suurema hulga tolmu ka arvutilt. Eriti mitmesugustelt õhutusrestidelt. Ma kujutan vaimusilmas ette patsilisi itipoisse, kes neid ridu lugedes agooniliselt peast haaravad... Neile on ju kole oluline, et arvuti ei oleks tolmune. Justkui tolm juhiks elektrit või midagi sellist. Mina pole oma saani küll selle soetamisest saadik kordagi tolmust puhastanud. Kuid tolmu on mu elamises kindlasti rohem kui kellelgi teisel.

Siis ma avastasin, et juhtmed on nii puntras, et ilmselt ei suuda nad ka ise aru saada, kustkaudu mingi info peab liikuma. Ühe suurema tolmutordi alt kaevus välja vana klaviatuur, millele oli millalgi mingit vedelikku vms sisse läinud, mistõttu ma olin ta välja praakinud. Selle olin siiski Scaleo küljest millalgi lahti ühendanud. Üksvahe oli mu arvutil korraga kaks klaviatuuri. Et asi oleks arusaadavam, peab lisama, et mu mööbel on paigutatud selliselt, et selle arvuti tagumise külje kallale naljalt ei pääse. Harutasin suurema osa puntraist lahti, eemaldasin sõlmed. Olukord sai päris nägus. Näis, kauaks...

Nüüd, kus ma olin terve nurga oma elamisest olude sunnil ära koristanud, rahustasin oma vilistava imuri maha ning torkisin kõik juhtmed arvuti külge tagasi, teise otsa UPSi. Paigutasin tagasi ajutise kastihunniku, istusin pidulikult laua taha ja....

Helises uksekell. Uksekell on arvatavasti järjekorras teine heli maailmas, mis mind kõige enam ärritab. Esimeses järjekorras on telefonihelin. Või, ma ei tea ka. Kõik oleneb ka minu lokaliseerumisest ruumis. Kui ma näiteks asun elutoas, kuhu ka juhtmevaba uksekell seatud on, reageerin tollele kindlasti tublisti valulisemalt kui mistahes telefonidele, millistest lauaoma jääbki tavaliselt kabinetti lauale ning mobiilne on kusagil koti põhjas. Sellisel juhul võib mulle helistaja oma aku tühjaks või näpu veriseks tiristada, ilma et ma reageeriksin. Õnneks ei saabunud külalisi ega ootamatuid nägusid. Tuli üks poegadest, kes oma võtme oli järjekordselt kuskile kaotanud.

Istusin siis taas oma arvuti taha, pidulikult. Vajutasin mitmeid kordi start-nuppu. Tulemus puudus. Kuid veel enne, kui ma otsustasin nutma puhkeda, sikutasin taas kõige olulisema toitejuhtme Scaleo küljest lahti, lülitasin tolle kõrval asuva voolunupu välja, surusin juhtme uuesti arvutisse ja siis lülitasin tolle tagaküljel asuva klahvja nupu sisse tagasi...

Selle peale võttis kuvar pildi ette. Justkui mitte midagi poleks juhtunudki. Vot selline Elamus siis täna.

Adobe Acrobat lootused

Veel eile, kui püüdsin tavapäraselt teha *.pdf faili pildiks, sattusin teadmata põhjustelalljärgnevale paljulubavale lehelküljele.


Sain siit aru, et lehelt installitav programm võimaldab mul redigeerida *.pdf faile. No mis siis ikka, mõtlesin — installime ära ja proovime. Installimine käis lihtsalt.







Aga siis jäin nõutuks. Vähemasti see tekst, mille ma avasin, end redigeerida ei lasnud. Olgu lisatud, et samast *.pdf failist ei saanud ma ka pilti teha. Programm on iseenesest paljulubav, kuid kas selle ka tööle saab, peab paistma hiljem.