Tööst võtuks

Katseaeg sai mööda ning tulemusega ei oldud rahul. Tööleping peatati, õigemini mul soovitati kirjutada lahkumisavaldus omal soovil, kuna märge vabastamine sobimatuse tõttu pidavat kõlama kehvemini. Sisuliselt ei muutuvat meil midagi, üksnes edaspidi ei pea mul enam olema oma kabinetti Tornis, kuna mulle istub rohkem kodus töötamine.

Milles aga seisnes sobimatus? Kui ääriveeri seda uurisin, siis peamiseks probleemiks osutuski minu pidev puudumine mitmesugustelt üritustelt, eelkõige lõuna- ja kohvilauast, kus arutatakse olulisi asju. Samas, muudatuste ja uuendustega kodulehel oldi vägagi rahul, anti veel pisisoovitusi. Ülivõrdes mainiti ka neid paari töötuba, mis ma olin loonud. Kuid kollektiiviga ma ei sulandu, pidustustel ei osale ning üldse puudun pidevalt. Ikka kas Luual või olümpiaadil, mis kahtlemata on olulised asjad.

Ma tõesti ei hakanud ka vastu vaidlema, kuna vaatamata vähem kui poolele koormusele on juhataja jaoks oluline tulemus, mitte tulemuse saavutamiseks kulutatud aeg. Iseasi, kuidas meie edaspidine töövõtulepingu alusel töö välja hakkab nägema. Kui sissetulek oluliselt väheneb, siis kaob üldjoontes igasugune stiimul ka töötada. Õigupoolest, töötamine pole siinkohal õige sõna. Kogu see tegevus köidab mind sedavõrd, et eks ma kaastegev ole ikka. Kuid selleks, et teenida, olen kõigele vaatamata sunnitud otsima teisi tegevusi, mis ei tule Keskusele pühendumise suhtes mitte kasuks. Küllap pean hakkama siis iga kuu lõpus esitama saavutuskokkuvõtteid ja aruandeid. Näis, kuidas see välja kukub.

Võrgustik võrgutas

Eilne päev iseloomustub peale seikluste mööda pealinna liiklussõlmi veel ka kutsekoolidele mõeldud seminaril Võrgustik võrgutab osalemisega. Seminari tööpäev oli intensiivne ning erinevad ettekandjad demonstreerisid mitmete erinevate programmide abil loodud õppeotstarbelisi vigureid. Juttu oli eXe Learningus koostatud õpiobjektidest, Hot Potatoesi veebipõhistest küsitlustest ning enesekontrolli testidest, CMSimplega koostatud e-õpikust ning Flashi abil kokku pandud perspektiivõpetuse õpiobjektist. Üks huvipakkuvamaid tundus mulle ZohoCreator, mida plaanin edaspidi lähemalt tundma õppida. Järgmine analoogne seminar oli planeeritud 24. aprillile.

Mu võõrustaja oli õhtuks lahkesti organiseerinud kontserdi Estonias ning kogu nädalalõpu kultuuri valguses. Näiteks pidanuks me minema laupäevaks-pühapäevaks Otepääle suusavõistlusi vaatama. Kui mul teisi kohustusi polnuks, siis oleksin ehk soostunudki mõned kultuurisündmused kaasa tegema, kuid kindlasti mitte raja ääres laudu vastu maad nühkivaid sportlasi jälgima. See aga oleks tähendanud, et oleksin pidanud kogu tänase päeva saama tööd teha, et ette valmistada nädalased tunnid Luual ning mitemed muud kiireloomulised tegevuses oma metoodiku kohal. Igatahes ei osanud ma ette näha võimalusi tänaseks töötamiseks, ilma et oleksin kohe pärast seminari koju naasnud.

Eile õhtul aga selgus, et mu Toome tööandja polnud minu panusega täielikult rahul ning plaanis katseaja lõppemise puhuks veel täna mind vormistada lepinguga töötajast töövõtulepinguga töötajaks, või midagi seesugust. Ta kiitis küll muudatusi kodulehel ning väga hästi koostatud töötubade kirjeldusi, kuid ilmselt häiris teda asjaolu, et ma ei ole saanud ega soovinud osaleda ootamatutel kohvitamistel, mille käigus alati üht-teist arutatakse. Paraku on koosolekud sattunud reeglina just Luua päevadele. Tõsi see on, et mitme ametikoha vahel pendeldades ning oma tegevusi jaotades tunnen ka ise, et olen metoodiku ametile ebaproportsionaalselt panustanud. Samas aga kulus terve igavik sellele, et tabada paari-kolme eelneva webmasteri loogikat kodulehe koostamisel. Tagatipuks kulus Luua tegemistele määratult rohkem aega kui see vastava töötasu eest vajalik olnuks. Muidugi võib ju lohutada, et Luual on jäänud käia vaid üheksa korda, pealegi pole edaspidi vaja ette valmistada geoloogiateemalisi tunde, kuna too tsükkel sai läbi. Eks ma või ju proovida enda senist laiskust nende nüanssidega õigustada.

Pisut nörritav on seik, et vahetult enne Luuale lõpliku JAH-sõna ütlemist andis keskuse juhataja mulle pigem julgust see jah-sõna öelda. Peale selle olid meil veel mõned suulised kokkulepped, mida tema ei täitnud. Näiteks ei olnud meil enne lepingu sõlmimist üldse juttu mu ametinimetusest ega koormusest, küll aga summast, mille ma pidanuks töö eest kätte saama. Suhteliselt hästi on seni kokku klappinud idee sellest, et ma tohin ka kodus töötada, mida küll mu ehmatuseks varjutas sageli kohatu küsimus sellest, kas ma asun parasjagu Tornis.

Valetaksin, kui kostaksin, et selline asjade käik mulle mingisugust muljet ei avalda. Olen pisut nördinud, kuna vaatamata kohal mitteviibimisele ei kuluta ma kõnealusele tööle kindlasti mitte vähem kui 20 tundi nädalas, pigem rohkemgi. Kuigi mu koormuseks on märgitud 0,4 kohta. No vaatame, kuidas tänane jutuajamine kulgeb. Sisuliselt pole minu jaoks ju eriti oluline see ametinimetus ega koormus, vaid sissetulek. Kui seda peaks veelgi kärbitama, kaob sellega seoses igasugune stiimul teha enamat kui see minimaalselt tarvilik. Eks vaatame, mis see tänane vestlus toob. Kindlasti teenin täna veel ühe rasvase miinuspunkti seeläbi, et ei lähe kollektiiviga kaasa Võru taha mäele vastlatrallitama. Tööd on vaja teha.

Usaldamisest e-õppes

Sel teemal on varemgi rohkesti räägitud ning üldjoontes on traditsioonilise pedagoogika esindajate seisukoht selles täiesti mõistetav. Ometi on mul juba möödunud aasta oktoobrist kripeldamas idee see kirjavahetus ka pisut laiemale ringile teatavaks teha, ehkki mind ei saaks samas kahtlustada ka naiivses arvamuses, justkui minu päevikusissekandeid loeksid tuhanded huvilised. Kindlasti aga juhtub nii mõnigi vastavat teemat uurides sellele kirjavahetusele ning on sel juhul teretulnu kommenteerima.

Siin esitatud kirjavahetus leidis aset juba lõppenud kursuse siselistis, mistõttu võib mõnelegi juba tuttav olla. Meeldiv on aga tõdeda, et mina pole ainus, kes sarnast seisukohta evib.

1. oktoobril 2008 kl 14:36 kirjutas Terje Raudsepp:

Kuruse kavale tagsisidet saades kerkis esile minu arvates üks huvitav probleem, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Mina isiklikult leian, et e-õppes on asju, mis pole lihtsalt kontrollitavad - eriti tänapäevases ühiskkonnas. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber küsimusest, mis puudutab õppetöö tulemuste usaldatavust. Kas õpilane vastas küsimustele õigesti või valesti ise või kasutas kellegi abi. Ma ei taha muidugi väita seda, et kõik valetavad või petavad, aga paraku kogemus näitab, et kui anda selleks võimalus - seda tehakse.

Millised on teie kogemused selles vallas? Kas te ei ole kunagi näinud, et üliõpilased spikerdavad või ütlevad teistele ette?

Õppejõud võivad muidugi öelda, et pole minu mure, kas üliõpilane tahab targaks saada või ei. Mul tekib siin aga teine küsimus - kes peaks andma välja sertifikaadi? Praegu on ikkagi nii, et ülikool paberit välja andes kinnitab, et antud isikul on olemas vastav teadmiste pagas ning teda võib pidada oma erialal spetsialistiks ning kusjuures on see ausal teel saadud.

Mida arvate teie sellest teemast?

Just täpselt see teema, mille ma ise enda jaoks enda meelest juba varem lahendanud olin. Ma pole just kindel, et mistahes õppetöö peaks tingimata toimuma stiilis "usalda, aga kontrolli", pigem hoopis juhenda ja aita. Igatahes vastasin ma kirjale samal päeval kl 15:42:

Olen näinud küll ja küll, kuidas üliõpilased spikerdavad ja infot vahetavad. Isegi kui seda ei märka, on see ju tulemustest näha (eriti eduliselt levivad valevastused!).

Mulle tundub, et seda probleemi ei tohiks siiski üle dramatiseerida. Eks ole ju ka info õigeagse ja õigest allikast hankimise oskus vajalik. Sageli tekib mul hoopis küsimus, et milleks SEDA või TEIST asja peab üldse peast teadmagi?

Ülesanded on võimalik esitada ka selliselt, et kopipeistida ei ole võimalik. Ja mis sellest, kui õppija mõnd teemat oma akadeemikust vanaemaga arutab? Eks ta õpib ka seeläbi.

Veidi aja pärast (kl 17:08) vastas ka meie kursuse juhendaja Anne Villems nii:

Eksam puhta valge lehe ja pliiatsiga on minu arvates väga kunstlik situatsioon. Mitte kunagi edaspidises elus ei panda spetsialisti 4 puhta seinaga ruumi ja ei kästa meenutada ning reprodutseerida kursusel käsitletut. On selge, et termineid, põhiprintsiipe jne. peab tundma, aga seda on väga lihtne (mhm, kas just väga?) kontrollida automatiseeritud testidega. Aga see osa teadmiste kontrollist võiks olla väga väike osa kontrollitavast.

Mina armasta teha eksameid materjalidega - võtku kaasa mida iganes tahavad, v.a. teise mehe pea (seega akadeemikust vanaema kaasa võtta ei saa :). Aga eksamil on (pool)elulised ülesanded, kus nad peavad spetsialistina lahendusi leidma ja neid vastavalt teooriale põhjendama.

E-õppes saab teha ka kontrollitud teste: test töötab ainult etteantud (õppejõu kõrval asuval) arvutil või ainult selles arvutiklassis. Mul ühel väikesel 1 ap kursusel on selline lõputest, mida tehaks minu juuresolekul arvutiklassis (ja test on koostatud, et naaberarvutitel on suure õenäosusega erinevad küsimused).

Räägitakse, et ajapiiranguga on hea oskajaid pooloskajatest eristada, aga ma ei armasta väga range ajalimiidiga (40 küsimust 20 minutiga :) teste.

Kutsun kõiki jagama oma kogemusi õppetulemuste kontrolli alal, nii õppurina kui õppejõuna. Otsest spikerdamisest tean ma üsna palju :)

Siinkohal oleks ilmselt liigne lisada, et paraku jäidki need kolm kirja sel teemal ainsaiks. Ehk on aga kellelgi teisel selle teema kohta arvamusi?

Meeludest

Õnneks on need jubedad nimepäevalised Irja, Irje, Jürja, Jürje oma tähetunni lõpetanud ning asemele tulnud uued rõõmsad Meelitu, Meelit, Meelis, Meelik, Meelo, Meelu, Meeland. Ehk et ametlikult lõi kompuutrinurgas kell ette 31. jaanuari. Mina muidugi jätsin täna enda personaalselt olulised tegemised taas tahaplaanile, tehes vaid mõned õhkõrnad liigutused doktoritöö kallal. See-eest aga sai päev läbi tornialuste kolleegide soove rahuldatud. Kohe sedavõrd, et ise sinna kohale ei jõudnudki. Minu kuuajalist tööd päädis ka teenitud tasu, kuna e-mailile volksas teade, et minu kontole on juurde makstud 3232 krooni.

Nüüdseks lõpetasin kiireloomulised päevatööd ning naeran MSNi vahendusel saabuvate uudiste üle. Näiteks teatas just propsis, et tasub ikka geograafiat õppida: Vaatamata sellele, et Aafrikas pole kunagi olnud riiki nimega Anjouan, investeeris ETV «Pealtnägija» andmetel ligi kaks tuhat eestlast raha selle fantoomriigi Liberty-nimelisse panka. Maksnud parem mulle, oleksin oma auto lasnud korda teha.

On ka uudiseid käivitunud kursuselt "Inimene ja terviseedendus". Nimelt on daamid kenasti härjal sarvist haaranud ning toimetavad usinasti esimeste ülesannete kallal. Lausa lust sellistega! Kuigi selle kursuse nimetus oleks vabalt võinud olla ka tervisedendus, kuid selle üle arutlemise jätame teiseks korraks. Samas kui multikultuuri kursus kipub välja surema, kuna need paar aktiivsetki tegelast ei tihka üksi seal heietada.

Luua noortel saab periood läbi ning nad jagunevad jämedalt kahte kategooriasse. Ühed on need, kes veidikenegi on huvitatud oma õpingute tulemusest ning esitavad oma arvestustöid, teised aga sellised, keda miski ei koti, isegi mitte arvestus. Reedeks sain käsu hinded e-päevikusse kirjutada ning teisipäevast algab uus periood.

Neljandal rindel on muutusteta, kuna me ei ole veel aega saanud maha istuda ja neid asju arutada. Küll aga olen kaudselt sellega homme seotud, kuna pean kohtunikuna tegev olema koolinoorte valikvõistlusel, et välja selgitada, kes "meie omadest" lähevad Euroopasse vabariiki esindama. Seekord vist Küprosele.

Tuure kogub ka ENTA projekt Entagration 2, mille tarvis tuleb projektijuhil hoolikamalt mu tööplaani jälgida, et mu intervjuu päev ei langeks kokku koolipäevaga Luual, nagu täna pidime avastama, ega mõne muu kohustusliku teoga.

Igatahes kui meeludest muud tolku pole, siis loovad nad vähemasti meeleolu. Samas ei tunne mina küll kedagi, kes tunneks kedagi, kelle nimi oleks Meelu. Võimalik, et kellegi merisiga või mõni teine vahva koduloom?

Trikimees Oskar

Kui ma veel eile olin kole uhke selle üle, et sain asendatud ülimalt keerukalt ülesehitatud kodulehel ühe pildi enda meelest õige vastu, siis tänane uudis pani mind tõsiselt hämmastuma, kuigi mitte depressiivses mõttes.

Juba päris algusest peale oli kodulehel üks roboti pilt, kellele oli nimeks pandud Oskar. Ma olin küll kuulnud, et Oskariks nimetatakse ka seda AHHAA robotit. Kuid samas näis, et üks keemiakatseid teostav noormees on ka samanimeline. Seda enam, et nii mõnedki tuttavad teda Oskariks nimetasid, teatavates pildialbumites isegi sellise nimega allkirjastasid. Eks ma siis arvasingi, et tegu on sedavõrd tagasihoidliku noormehega, kes ei soovi, et temast pilti tehakse. Tagatipuks aga leidsin, et ju ta siis lasigi oma tehnilise nimekaimu pildi sellele kodulehele panna peamiselt selleks, et naljakas oleks.

Mina kui korrektsusest hooliv persoon aga arvasin, et ühe asjaliku asutuse kontaktide leht pole mitte päris õige koht naljategemiseks ning otsustasin pildi asendada. Endal mul temast pilti ei olnud, kuid leidsin mitu profiilis võtet propsise albumist. Nuiasin siis mitu päeva (igatahes vähem kui paar nädalat) neid pilte originaalsuuruses ning saingi lõpuks oma tahtmise. Pilditöötlusprogrammi abil sain pildist sobiva rakursi ja suurusega kaadri ning asendasin olemasolevaga. Ise endaga väga rahul.

Täna aga võttis MSNis sõna sama asutuse itimees, kes kirjutas mulle Aga ära enam nii tee, sellest võib tulla pahandusi. Sa ilmselt ei tea seda juhtumit... - järgneski viide vastavale juhtumile. Avasin selle lehe ja sain päris suure kõhutäie naerda. Olin osutunud järjekordseks ohvriks. Minu olukorda oleks leevendanud see, kui ma omal ajal usinasti uudiseid oleksin lugenud. Ma piirdun aga tavaliselt sellega, et lasen Terevisiooni saatejuhtidel endale suuremaid pealkirju ette lugeda, ja sedagi mitte alati. Paraku kisub mu loomus siiski pigem õhtusele tegutsemisele, mispeale meeledi hommikuti võimalikult kaua magan. Kes küll mõtles välja selle rumala režiimi, et tingimata tuleb pea kolmandik oma elust maha magada?

Pisikese lohutusena võib ehk võtta artiklis märgitud fakti, et Haridus-ja teadusministeeriumi sekretär Kerli Vals ütles Raadio Pärnule, et temale tuleb üllatusena, et ametinime giid-showmees taga olev Oskar Põdramägi on tegelikult robot, mitte inimene nagu ka seda, et Tartu AHHAA keskuse töötaja Pilvi Põldmaa ütles Raadio Pärnule, et tegemist pole esimese juhtumiga, mil robot Oskarit on peetud päris töötajaks. Tõtt öelda ei tundnud ma tänase päevani kedagi, kes ei oleks Oskar Põdramäge töötajaks pidanud.

Eilse tulemuse üle võin siiski pisut uhkegi olla, kuna ühe pildi vahetamine kodulehel pole kaugeltki nii keeruline töö kui sellisel moel kuvanduvale kodulehele uue pildi lisamine. Nimelt "toitub" kogu kuvanduv leht serveris olevast tabelist ning sellise valmistamiseks pidi autor olema sügavate PHP-keele teadmistega. Võin uhke olla, et sain hakkama mitte üksnes konkreetsest isikust suhteliselt kvaliteetse pildi tegemisega (mis pole minu kasutuses oleva tehnikaga mitte just kõige lihtsam töö), vaid ka selle kuvamisega kodulehele.

Talve hääbumine

Tegelikkuses hakkab õues juba kevadeks kiskuma. Talv hääbub, kuigi väga visalt. Talve prognoosijad ja seapõrna pealt ennustajad peavad taas tunnistama, et on mööda pannud. No pole hullu. Veebruar on ju veel ees.

No siiski on vahepeal ka e-liinis üht-teist muutunud. Nimelt selgus, et kursusele Inimene ja tervisedendus olevat registreerunud juba terve kursusetäis huvilisi ning kuu lõpust pidavat kursus käiku minema. Tegin sellepuhused ümberkorraldusedki. Kustutasin mittevajalikud lingid ning lisasin uued. Minu poolest võib kursus alustada.

Paraku aga muudes küsimustes uudiseid ei ole ning ilmselt tuleks need asjad sinnapaika jätta. Pean silmas eelkõige Avatud Ülikooli keskuse kureeritavaid kursusi, kuid ka KI võimalikke kursusi:

• Valminud kursus Taimede anatoomia ja füsioloogia on endises seisus: valmis, kuid mittetöötav.


• Uue kursuse Teaduliku uurimistöö alused tarvis pole siiamaani põhja (sahtlit). Sellest peab järeldama, et seda kursust ikka nii väga ei soovitagi. Või siis sai AÜK lihtsalt hea idee tellida igalt erialalt endale analoogne.


• Türi keskkonnakeemia kursuseid pole minult samuti tellitud.

Muidugi ei saa nuriseda, et mul igav oleks. Luua ühe kursusega oleme juba kolm arvutitundi läbinud. Seda paraku igakordselt vaid veebipõhiselt. Tegelikult võtsingi selle Luua ju vastu siiski tingimusel, et suurem osa õppetööst toimuks veebipõhiselt. Hiljem siis paluti, et vähemasti alguses käiskin ikka kohal. No käisin. Siis aga on mulle õppealajuhataja hiljem mitmel korral jõuliselt vihjanud, et ta ei tahaks mitte mõeldagi, et "lapsed omaette õpivad".

Tõsi, senised katsed on korda läinud vaid umbes 50% ulatuses. Ses mõttes, et ilmselt peaksin pooltele õpilastest eelnevalt arvuti kasutamise trikid selgeks õpetama, kuna tundub, et arvutitund on möödunud neid kahjustamata. Seekord on Luua-vaba nädal. Uuel nädalal on planeeritud teisipäev. Eks näe, mis edasi saab.

Seda naljakam oli lugeda üht e-õppe definitsiooniks nimetatud lõiku lehelt pealkirjaga E-õpe kunstiakadeemias:

E-õpe on suurepärane võimalus tegeleda eelkõige inimestega, kes eelistavad õppida, kuid mitte porteeruda selleks erinevate ruumipunktide vahel ega kohustada end konkreetsest kellaajast kinni pidama,
Illar Leuhin, TÜ loodusteadusliku hariduse lektor

Seda silmas pidades tundub mõistetamatu inimeste soov kasutada aega ebaratsionaalselt. Kohati on see suisa anekdootlik. Umbes nagu seegi, kui Mulgi Reisid teenindab Harjumaa liine, samal ajal kui Harjumaa Liinid figureerivad Saare- ja Põlvamaal. Kui silmas pidada, et vastavate liinide bussijuhid peaksid töötama siiski oma emafirma kodukohas, siis seda mõistusvastasem see süsteem tundub. Kuid mine tea, ehk on juhid puha kohalikud, st Saaremaa mehed lihtsalt töötavad Harjumaa Liinides ja muudpidi.

Tehnoloogiliselt

Tänase seisuga võin raporteerida, et nüüd siis olen ka taas koosseisudes kirjas ning just nimelt LOKT04 koodi all. Jääb veel oodata suuri uudiseid ka töörindel ning kursuste teemadel. Keskus ei taha mitte vedu võtta ei valminud kuruse kinnitamise ega ka uue loomise osas. Otsustasin nad rahule jätta. Kursuste suhtes on üks võimalik põhjus nende tülitamiseks siiski see varem mainitud Türi ots. Aga et ka tollel liinil seni muutusteta on, võib vist rahumeeli käesoleva ajaveebi lõpetatuks lugeda.

Pealegi on mul tegemisi mahukamal töökohal kuhjaga. Pigem Luua võtab liialt palju aega ära, et Torni-asju ajada saaks. Samas, hiljemalt kuu lõpuks peab mul ikka ka midagi konstruktiivsemat esitada olema kui pelgalt kodulehe eesvaade. Neljanda teema asemel, mis seoses "ettenägematute" asjaoludega (keegi jättis taas kord oma osa tegemata) teadmata ajaks edasi lükkus, tegelesin osaga homsetest plaanidest.