Ehitamise elegants

Elu nagu kõverpeeglis, möönab juuresolev pilt.

Kursuse kava teine ja õrnalt täiendatud versioon sai juhendaja põhimõttelise heakskiidu. Selgus, et ma siiski olin aru saanud eesmärkidest ja nii nende esitamise kui ka sõnastuse põhimõttest. Mitte et seda sõnastust ei saaks veelgi täiendada. Järeldan, et põhipõhjus mu esimese versiooni läbikukkumises seisnes rohkesõnalisuses ning eesmärkide peidetuses teemade sisukirjelduste sisse. Liiga palju sõnu pole ka hea. Selles suhtes peab nõustuma mu vahva kriitilise kommenteerija kass27-ga. Haiguse nimetusena on ilmselt tegu logorrhoea glossolaliaga, mis kohalikku keelde tõlgituna võiks olla kui sõnade kõhulahtisus ehk mölapidamatus.

Kursuse juhendaja foorumisse kirjutatud tekst samas aga valab selle logorrhoea asjus hoopis õli tulle: "Meie kursuse üks (salajane?) eesmärk on see, et inimesed hajuksid elektroonselt mõtteid vahetama ja üksteist toetama. Midagi hakkab selles suunas juba looma - vist tänu ka Illar Leuhhini aktiivsusele." Nii ei tule ju minu sügav-filosoofilisest vaikimisest suurt midagi välja!

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et kui ette võtta seesugune kursuse loomine nagu mina selle võtsin, siis ei ole see kaugeltki mitte lihtsam ülesanne kui kursuse loomine originaalsena. Pean silmas oma kinnisideed paigutada aastate eest kokkupandud kursus WebCT-sse. Ma ei hakka siinkohal kaeblema, justkui oleksin veebilehtede ehitamises eriline käpard. Omal ajal oma serverisse ehitatud kursuse tekstiosad on kenasti illustreeritud. Kuid tookord said illustratsioonid sinna paigutatud nn täisaadressidega. Seega, kui nüüd mistahes leht lihtsalt ümber tõsta, on eelnevalt vaja muuta kõikide piltide aadressid, et need ikkagi vaatajale kuvanduksid. Ja neid üksikuid lehti on tublisti üle poolesaja, erinevate piltide hulk aga ületab pooletuhande piiri. See aga tähendab, et ees ootab üksjagu nokitsemist. Kuid selle jutu mõte ei olnud selles, et kahetseda oma valikut kursuse osas, vaid pigem selles, et rõhutada selle ettevõtmise tasuvust.

Avastused on aga igati toredad asjad, lausa elamused, eriti kui nendesse süveneda. Mingist pisikesest avastusest võib sündida suisa kogu isikliku paradigma muutus. Näiteks on mul meeles see tohutu lummus, mis mind haaras oma harjumusi vaagides umbes 15 aasta eest. Siis ma nimelt avastasin, et mitte midagi ei juhtu ka sellest, kui ma ei topi oma maikat trussikute sisse, nagu emme mulle õpetanud oli... kuna ilma toppimata on märksa mugavam enesetunne ja mistahes aluspesu kombinatoorika ei paista ülikonna alt niikuinii välja! Ei maksa naerda midagi! Inimestel on sageli harjumused, mida nad enda jaoks ei viitsi lahtigi seletada. Trussikute analooge leiame me iga päev. Jälgige mängu! Jälgige iseennast!