3. oktoobril 2007 kell 15:04 alustati TÜ Raamatukogu konverentsisaalis Gaudeamuse laulmist ja saali kogunenud inimesed tõusid püsti. Saali oleks kahtlemata mahtunud veel vähemalt neli korda samapalju rahvast. Ilmselt oli sünnipäeva reklaam väheefektiivne. Tegelikult ei olnudki see niivõrd sünnipäev kui ajakirja Akadeemiake esimese numbri tähistamise üritus.
Pärast akadeemia kiidulaulu võttis sõna Triin Käpp, kes nimetas end Vavolovina tuntu olevat. Juba koolipõlves olevat oma uurimuste pärast paljudel kurb meel, et need jäävad pelgalt kiirköitjate vahele riiulisse vedelema ning laiem üldsus neid iial lugeda ei saa. Tema sissejuhatavale kõnele järgnes ühe teise neiu sõnavõtt, kuid tema nimi libises mu kõrvust mööda. Tuli välja, et koolidesse oli maikuus saadetud üleskutse tähtajaga saata 30. juuliks kaastööd. Neid oli laekunud 28. Õpilased olevat olnud nõus oma artiklite kallal ka suvel töötama, nii et viitamine ja kirjanduse loetelu said ajakirja jaoks nõutavasse vormi.
Esimese numbris on ära trükitud kaheska noore uurija tööd. Kodulehe vahendusel (http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/) olevat võimalik kõikidel koolidel ja teistelgi huvilistel see ajakiri endale tellida. Ajakirja üks number maksab 40 krooni, aastatellimus 120 krooni. Korduvalt tänati ka Metsaülikooli, kelle roll ajakirja sünni juures olevat olnud kolossaalne. Erilise tänu pälvis ka Lea Malin, kelle kujundajakäsi oli ajakirja juures tõsist abi osutanud. Seejärel õnnitleti ükshaaval kõiki autoreid ja nende õpetajaid, kinkides neile lilleõie ja ajakirja. Umbes pooled neist olid ka kohal. Sama lugu kordus illustreerimiseks kasutatud graafiliste lehtede jms autoritega. Ajakirja teine number oli planeeritud jaanuari, kolmas maikuusse.
Sõna sai ka Akadeemiakese ema, Akadeemia toimetaja Toomas Kiho. Toomas eitas oma rolli emana, oli aga pigem nõus olema vallasisa või kaudne seemandaja. Ta illustreeris oma õnnitlusi isiklike mälestustega Akadeemia sünnist 1989. aastal, kui teda pärast esimese numbri ilmumist tabas tõdemus selle küllaltki vaevarikka ja raske protsessi igakuisest kordumisest tulevikus. Toimetaja kinkis õdedele terve aastakäigu paelaga kokku köidetud Akadeemiat, sõlmides suulise vastastikuse lepingu ajakirjade vahetamise osas tulevikus.
Siis võttis sõna Toomas Liivamägi Haridusministeeriumist, kes toonitas, et ilmselt ei saa toimetajad veel ka ise aru sündmuse tegelikust ja mitmetahulisest tõsidusest. Kui siiamaani oli ülhariduskool liigselt lõpukirjandile orienteeritud, siis tänu Akadeemiakesele on lootust ka teadusalase teksti arendamisele. Teadusartiklitele omase teksti kadumist pidas Liivamägi ohuks kultuuri kadumisele. Või vähemasti selle kriitiliseks piiriks. Ta tõi välja teadusartiklite kolm eesmärki: 1) teaduslike tulemuste teatamine, 2) teadussaavutuste arhiveerimine ja 3) teaduse evalveerimine. Oma sõnavõtu lõpus kinnitas ta, et haridusministeerium leiab kindlasti võimaluse Akadeemiakese toetamiseks.
Seejärel laulis anonüümseks jäänud oktett ühe laulu ning kogu rahvas paluti kell 15:33 fuajeesse kihisevat jooki jooma ja torti sööma. Külalistele kingiti Akadeemiakese esimene number, mis nägi välja väga sarnane oma vanemale vennale, seda isegi kahvatukollase kaane poolest.Üritus oli tagasihoidlik, kuid akadeemiliselt lakooniline ning jättis igati meeldiva mulje.
Pärast akadeemia kiidulaulu võttis sõna Triin Käpp, kes nimetas end Vavolovina tuntu olevat. Juba koolipõlves olevat oma uurimuste pärast paljudel kurb meel, et need jäävad pelgalt kiirköitjate vahele riiulisse vedelema ning laiem üldsus neid iial lugeda ei saa. Tema sissejuhatavale kõnele järgnes ühe teise neiu sõnavõtt, kuid tema nimi libises mu kõrvust mööda. Tuli välja, et koolidesse oli maikuus saadetud üleskutse tähtajaga saata 30. juuliks kaastööd. Neid oli laekunud 28. Õpilased olevat olnud nõus oma artiklite kallal ka suvel töötama, nii et viitamine ja kirjanduse loetelu said ajakirja jaoks nõutavasse vormi.
Esimese numbris on ära trükitud kaheska noore uurija tööd. Kodulehe vahendusel (http://www.metsaylikool.ee/akadeemiake/) olevat võimalik kõikidel koolidel ja teistelgi huvilistel see ajakiri endale tellida. Ajakirja üks number maksab 40 krooni, aastatellimus 120 krooni. Korduvalt tänati ka Metsaülikooli, kelle roll ajakirja sünni juures olevat olnud kolossaalne. Erilise tänu pälvis ka Lea Malin, kelle kujundajakäsi oli ajakirja juures tõsist abi osutanud. Seejärel õnnitleti ükshaaval kõiki autoreid ja nende õpetajaid, kinkides neile lilleõie ja ajakirja. Umbes pooled neist olid ka kohal. Sama lugu kordus illustreerimiseks kasutatud graafiliste lehtede jms autoritega. Ajakirja teine number oli planeeritud jaanuari, kolmas maikuusse.
Sõna sai ka Akadeemiakese ema, Akadeemia toimetaja Toomas Kiho. Toomas eitas oma rolli emana, oli aga pigem nõus olema vallasisa või kaudne seemandaja. Ta illustreeris oma õnnitlusi isiklike mälestustega Akadeemia sünnist 1989. aastal, kui teda pärast esimese numbri ilmumist tabas tõdemus selle küllaltki vaevarikka ja raske protsessi igakuisest kordumisest tulevikus. Toimetaja kinkis õdedele terve aastakäigu paelaga kokku köidetud Akadeemiat, sõlmides suulise vastastikuse lepingu ajakirjade vahetamise osas tulevikus.
Siis võttis sõna Toomas Liivamägi Haridusministeeriumist, kes toonitas, et ilmselt ei saa toimetajad veel ka ise aru sündmuse tegelikust ja mitmetahulisest tõsidusest. Kui siiamaani oli ülhariduskool liigselt lõpukirjandile orienteeritud, siis tänu Akadeemiakesele on lootust ka teadusalase teksti arendamisele. Teadusartiklitele omase teksti kadumist pidas Liivamägi ohuks kultuuri kadumisele. Või vähemasti selle kriitiliseks piiriks. Ta tõi välja teadusartiklite kolm eesmärki: 1) teaduslike tulemuste teatamine, 2) teadussaavutuste arhiveerimine ja 3) teaduse evalveerimine. Oma sõnavõtu lõpus kinnitas ta, et haridusministeerium leiab kindlasti võimaluse Akadeemiakese toetamiseks.
Seejärel laulis anonüümseks jäänud oktett ühe laulu ning kogu rahvas paluti kell 15:33 fuajeesse kihisevat jooki jooma ja torti sööma. Külalistele kingiti Akadeemiakese esimene number, mis nägi välja väga sarnane oma vanemale vennale, seda isegi kahvatukollase kaane poolest.Üritus oli tagasihoidlik, kuid akadeemiliselt lakooniline ning jättis igati meeldiva mulje.
4 kommentaari:
Justnagu lindilt maha kirjutatud :D
vat siis, polnudki mul tarvis sellele üritusele ise kohale minna :P
kusjuures, mina olen kuulnud veel ühte versiooni sellest üritusest
/itsitap/
Iseenesest oleks sellest üritusest saanud kokku umbes 20 erinevat versiooni, eriti kui iga kohalviibinu oleks selle ka kenasti kirja pannud. Ootanuksin Margitilt pikemat selgitust.
Postita kommentaar