Luunja

Tegelikult pidanuks tänane päev algama Kavastus, kuhu on kodust maad alla 25 kilomeetri. Veel eile uurisime Marjuga maantekaarte ning mulle jäi meelde, et esialgu tuli sõita Luunjast läbi, siis veel 11 kilomeetrit ning... pidingi kohal olema.

Et ma aga üldse ei teadvustanud, et maanteelt pidanuks vasakule keerama enne Emajõge, kihutasin uljalt kuni peaaegu Poka bussipeatuseni (24 km), enne kui asi kole kahtlane hakkas tunduma. Peatusin seepeale tee veeres ning haarasin tagaistmelt atlase. Muidugi! Vale tee! Kell oli juba 5 minuti pärast pool, kui ma otsa ringi pöörasin ja tagasi sõitsin. Jõudsin Kavastusse siiski 14 minutiga, ületades pisut piirkiirust.


Kuid bussi juures askeldas vaid üks kohalik mammi, kes püsis kenasti kohal kuni peaaegu tunni alguseni. Siis aga loobus, lubades naasta pärast seenelkäiku. Kui ta just metsa ära ei eksinud, siis sattus ta tänase Pärtlipäeva puhul (kui pidavat seened maa peale sadama) mõnele ülimalt rikkalikule seenepaigale, et unustas koolituse sootuks.

Nagu see juba kipub tavaliseks saama, valitses mu süsteemides kaunis suur segadus, kuna inimesed, kes kohale saabusid, olid registreerunud hoopis teistele aegadele. Igatahes kui ma neid üritasin lisada, vastas süsteem, et vastav isik juba eksisteerib andmebaasis. Samas aga polnud võimalik teda mul kuidagi õigele ajale ringi tõsta. Esimesse koolitusse oli kohale tulnud ka kolm daami, kes ilmselt lubati töö juurest vaid pooleks tunniks asja uurima, igatahes kujunes olukord kole närviliseks ning nad kibelesid minema.

Vahepeal vedas meid Kõu alt, mistõttu paar inimest ei saanud oma digiallkirja andagi. Side taastumist ootama polnud meil võimalik jääda, kuna kolmas koolitus pidi aset leidma juba Luunja kultuurimaja juures. Igatahes kas siis seesugusest sündmuste neurootilisusest või millestki muust tingituna, hakkas mul vahepeal kole paha, mispeale ma pidin käima lausa värsket õhku hingamas.

Pakkisime oma varandusest õrnema osa kokku ning Luunjasse sõites lasi Marju mul ees sõita. Ma nimelt reklaamisin, et olen Luunjas korduvalt käinud. Tõsi, enamasti olin ma seal ringi jalutanud autota. Nii ma siis sattusingi poe juurde, mõisahoone kõrval, kust igaks juhuks küsisin teed, et mitte taas eksida. Tee viimase lõigu sõitsin praktiliselt läbi pargi mööda kõnnitee sarnast trotuaari. Marju ajas oma suure bussi minu järel ning oli vaid õnn, et tee servas polnud torkivaid põõsaid. Sirelite pehmed lehed oleksid pigem bussi külgi puhastanud, kui need vähegi mustad oleksid olnud.

Kui me 8 minutit enne koolituse algust Luunjasse jõudsime, oli samuti kohal vaid üks huviline. Hiljem siiski lisandus neid veelgi. Kohalik organiseerija oli väga õnnetu, et vaatamata suurele reklaamile tema haldkonna inimesed sedavõrd passiivsed on.

Viimase tunni ajal tahtsin tavapäraselt demonstreerida oma paksu rahakoti sisu ning mobiiltelefoni. Mina saaksin oma mobiiltelefoniga edukalt salaja pilte teha, jäädvustades näiteks kellegi panga koodikaardi. Rahakotis mul aga raha suurt polegi, mõned kroonid vaid. See-eest on seal aga paks pakk kõikvõimalikke plastikkaarte. Just need võiksid kõik olemata olla, kui kogu süsteem oleks orienteeritud ID-kaartidele. Paraku aga ei leidnud ma kusagilt oma "ridiküli" ehk õlakotti, milles nii mu mobiiltelefon kui ka rahakott paiknesid. Asjade seesugune kulg ajas mind pisut hajevile. Lõpuks andsin oma autovõtme Marjule, kes käis asja uurimas. Selgus, et ma olingi oma kotikese autosse unustanud.

Siiski sain ma demonstreerida, mis juhtub siis, kui allkirjastatud dokumenti enne salvestamist muuta. Saime kena ja kehtetu allkirjaga digidoci. Suurepärane näitmaterjal!

Sain teada, et Luunja kultuurimaja juures tegutseb senini Helgi juhtimisel looduse ja kunsti ring, mis sai alguse veel ajal, mil ma ta enda juurde Loodumajja tööle võtsin. Helgit ennast koolitusel ma kahjuks ei näinud.

Ilm aga oli ilus ja suvine, ehkki varavalges oli vaid +11°C ning selge. Päike enam ei kõrvetanud, ehkki otse uksest sisse sirades segas ekraanilt pildi vaatamist, mistõttu ma pidin taas uksed sulgema.

Viimase koolituse ajal täitus mul omapärane juubel — ma olin end ID-kaardiga autentinud 500 korda ning digiallkirju andnud 100. Need numbrid tundusid sedavõrd ümargused, et ei tundunud üldse mitte usaldusväärsed.

Lõppkokkuvõttes oli päev siiski edukas. Ehkki koolitatuid polnud pooltki nii palju, kui loota võis. Samas aga tuli üks härra, kes hommikul arsti juures käis ega saanud Kavastu koolitusele tulla, koguni viimasele koolitusele Luunjas kohale. Vastutasuks tegelesin temaga individuaalselt ja pikemalt ning tegin talle isikliku e-posti konto ning saatsin koolitusel osalemise tunnistuse nimetatud aadressile.

— — —

• Startisin kl 8:56 (odom: 347) ning jõudsin Pokale 9:24 (371)
• Pokalt pöördusin tagasi ning leidsin õige teeotsa — Kavastusse jõudsin kl 9:38 (odom: 391)
• Kavastust lahkusime kl 13:40 (391) ning jõudsime Luunjasse 13:52 (401)
• Luunjast alustasin koduteed kl 18:09 ja koju jõudsin 18:29 (odom: 415)
• Päevaga sõitsin kokku maha 68 kilomeetrit

— — —

Homne koolitus näib Ole kaasas! saidi kohaselt kenasti broneeritud. Kaks klassi on sootuks täis, teistes on üksikuid kohti. Eks paistab, milliseks olukord koha peal kujuneb.

Avastuskeskus

Tegelikult ei piirdu minu viimase aja tegevused elektroonilises liinis mitte üksnes koolitustega e-Bussis. Endiselt tegelen ma seni hallata olnud kodulehtedega. Üks kiiremaid ja suuremaid töid on seotud Energiakeskusega.

Praegune keskuse koduleht on pärit aegade algusest ning kirju ja mullirohke... Kuid seoses nimemuutuse ja sünnipäevaga soovib Kertu (keskuse juhataja), et koduleht saaks uue ilme. Paraku on meil suuri raskusi serveri pakkujalt vastavate kasutajatunnuste saamisega, mistõttu pole see lehe muutmine kuigi lihtne.


Pöördusime palvega nii kujunduse algautori kui ka kodulehe algse halduri Viktori poole. Ka viimane ei teadnud paroole. Küll aga valdab ta imehästi Joomla! keskkonda ning soostus valmis tehtud kujundust leheks vormistama.

Kujundasin uue lehe ning saatsin selle talle uurida. Selgus, et freime ega muid minu huviorbiidis olevaid nüansse see Joomla! ei võimaldagi. Seepeale ma lihtsustasin kujundust ning palusin tal selle uue lehe skini valmis teha. Kuigi Viktor saatis mulle oma kümme juhtkirja ja linki, kust ma saaksin seda keskkonda kenasti õppida, pole mul seoses tööga eBussis sellega aega tegeleda.


Hetkel on koduleht loomisel ning nähtav vaid katsevariant. Loodetavasti saab see valmis õigeks tähtajaks, nüüd juba uue nimega — Energia avastuskeskus — kümnendaks sünnipäevaks.

Kallaste

Mustvee-Jõhvi-Narva maanteed sõites jäi ette üks kiirusepiirang Vedul. Üldiselt on seal tee Kallasteni suhteliselt vana ja kitsas, mistõttu kusagil pole piirkiirust tõstetud. Sellele vaatamata oli sõit sinna meeldiv ja viperusteta. Poolel teel sain Tarmolt SMS-i, kus ta tuletas meelde, et tänane koolitus on venekeelne. Justkui ma oleksin selle hetkekski unustanud.

Peamine sissesõit Kallastele läks maanteelt selliselt, et kohe keskväljakule ei jõudnud. Ma tiirutasin mööda vana Võidu tänavat küll üht- ja siis teistpidi. Lõpuks sattusin ikkagi samale keskväljakule, mis käte ja jalgadeta alasti kangelase selja taga laiub. Kangelase kuju on aga vaatega Peipsile.

Kallaste linn on tervenisti kaunis aguli moodi. Kohati tekib isegi küsimus, miks see peaks rohkem linn olema kui näiteks Ülenurme, Haage või Tõrvandi, mis on sootuks nooblimad. Ilmselt siis on siin seos ajaloo ja rahvastiku arvuga.

Kohale jõudnult ehmusin ma tugevasti, kuna mu juhipoolne küljekarp nägi veelgi räsitum välja kui eile. Igatahes võiks kahtlustada auto peatset pooleksmurdumist.

Lõpuks otsustasin peatuda infonpunkti juures, kuid selle uksel olev silt teatas, et kuigi see on avatud iga päev, avatakse see alati kell 10. Sel ajal pidi meil aga juba tund algama. Peagi saabus ka buss. Marjul oli sama info mis mul ehk siis kohaliku korraldaja lauatelefoni number. Vaja oleks aga olnud saada elektrit. Linnake oli varahommikul imevaikne ja linnulaululine. Kui me oleksime oma generaatori majade vahele undama pannud, oleks rahvas ehk küll kokku jooksnud, kuid ilmselt varustatuna nuiade või vikatitega, mitte ID-kaartidega.

Rahvas kogunes juba kaugelt enne tunni algust. Peagi saime teada, et buss peaks seisma siiski väljakul (mis tunduski loogilisem). Sealse kohviku juures oli ka elektrikilp, kust saime elektri.

Esimese klassi täituvus oli üle saja protsendi. Kui tavaliselt on keskealiste ja vanemate mureks prillide kojuununemine, siis siin oli tegu huvilistega, kes omasid küll passi, mitte aga ID-kaarti. Neil, kel kaart oli, saime kenasti sertifikaadid tööle, isegi kui kodakondsuse juurde oli EST asemel märgitud XXX.

Nagu ikka, tekitas muret eelregistreerimise käigus tekkinud segadus. Ma ei teagi, kas probleem on registreerijas või süsteemis, igatahes pole sellistele märgitud e-maili ega koolituse kohta. Rääkimata keelest jms. Et kõikidel on üks ja sama e-aadress ning telefon, kahtlustan, et sinna satuvad registreerija andmed. Kodanikud pole aga tagasiside andes seesuguste "oma andmetega" rahul ning siis tuleb juba sisestatud andmeid muuta. Tarmo andis selle kohta hea ja lihtsa triki, millele ma vana WebCT kasutajana poleks osanud tullagi — pärast muudatuste salvestamist kasutagu ma BACK-nuppu. Õnneks see ka toimib. Inimesele, kes on juba oma tagasiside alustanud ning usinasti edasi liikunud, tähendab see vastuste täitmise otsast alustamist.

Aga need Kallaste inimesed olid üldjoontes samasugused nagu igal pool mujal. Mitte mingitki nurinat sel teemal, et utiliidid olid meil installitud eestikeelsetena. Näitasin ka, kuidas keelt vahetada saab. Keelevahetus tekitas aga olukorra, kus utiliidiaknakese pealdise asemele kuvandus rida küsimärke, mis omakorda tekitas küsimusi. Eks ma siis selgitasin, et tegelikult sõltub see sellest, mis keeles programm endale installida. Kui nad selle endale koju installiksid venekeelsena, oleks ka ülaservas tekst näha.

Kallastel oli rohkesti neid, kellel polnud üldse ID-kaarti. Kuid et neid see teema huvitas, ei saatnud me kedagi ära. Esimeses klassis oli 11 inimest, kellest 6 said anda allkirja. Teisele koolitusele jagus inimesi 10, pooltel oli ID-kaart. Kella kahese koolitusega oli kitsam, kohale tulid kolm daami, kellest vaid ühel oli ID-kaart. Õigemini tuli üks daam koos koerakesega. Ta oli väga huvitatud ka teistest koolitustest ning muret tegi vaid asjaolu, et koduleheküljel kuvanduvad need vaid osaliselt. Õigemini koolitajad pole oma koolitusi veel välja kuulutanud.

Viimasele koolitusele saabus terve viieliikmeline eestikeelne pere, kellel oli kodus arvuti ja KÕU side ning kellest kaks olid ka usinad ID-kaardi kasutajad. Neil oli väga palju erinevaid küsimusi ning nendele vastamiseke kulus suisa terve tund. Paraku polnud neist kellelgi kaasas ID-kaarti, kuna nad olid tulnud Kallastel alanud kontserdile. Härra tundis veel huvi meie marsruudi kohta, mida avades ma pidin samuti punastama, kuna kirjas olev ei langenud kokku minu jutuga. Meie sõiduplaanidesse on tehtud teatavaid olulisi muudatusi, ent kodulehele pole operatiivsed muutused jõudnud. Üks mut tuttav küsis koguni õhtul minult MSNis mu homseid plaane, kuna ta ei usaldavat kodulehel olevat infot. Siin on mõtteainet sellele funktsionäärile, kes peaks kodulehel oleva eest vastutama. Just nagu ka registreerimisvormigi kohta, oleks mul päris palju ettepanekuid ja märkusi ka kodulehe kohta.

Kui pere lahkus (nad ei pannud end isegi kirja, kuna sihtotstarbelist ID-koolitust nad ei vajanud), asus Marju bussi puhastama. Bussijuhil on veel lisaks sõitmisele kümneid muid kohustusi alates tehnika turvamisest lõpetades sõiduki korrashoiuga. Kuid mõlemad meie bussijuhid saavad sellega suurepäraselt ja virisemata hakkama.

Kallaste uusimad majad näisid pärinevat umbes aastast 1985, muus osas oleks seal justkui aeg seisma jäänud. Muus osas peale inimeste ja pisiasjade. Näiteks liiguvad noored ringi tsiklitega, mis on märksa lennukamad kui pelgalt rollerid.

Päris linna servas märkasin ka maja, mis pärinenuks justkui mõnest teisest linnast. Kuid pealtnäha ei tundunud kohalik noorsugugi vähimalgi määral vaenulik. Kui ma seni kõhklesin, kas valdavalt venekeelse elanikkonnaga linnas ongi üldse turvaline liikuda, siis nüüd olen selles kindel. Inimesed on seal siiski väga toredad. Ja üldse pole mul terve selle koolituse jooksul trehvanud ainustki negatiivset kontakti.

Ilm oli kuiv, vahelduva pilvisusega ning tavapäraselt soe. Ehk vaid ennelõunal oli tavalisest veidi jahedam. Näiteks hommikul näitas termomeeter Olerexi bensiinijaamas +15°C.

— — —

• Startisin kodust kl 8:30 (odomeeter: 244) ja jõudsin Kallastele 9:15 (295) — 51 km; (45 min)
• Linnas tiirutasin päris pikalt, põrkudes kokku ka ühesuunaliste tänavate jms, mistõttu kilometraaž tuli pisut suurem kui oodatud
• Tagasiteed alustasin 16:50 (295) ning sõitsin politseiauto järel ülikorralikult, jõudes koju kl 17:35 (345) — kokku 50 km (45 min)

Põltsamaa

Aga hommikuti on meil higine. Auto aknad on märjad. Piisab vaid õrnast nullist, kui juba peab enne starti autot tükk aega akendelt kaapima ja soojendama. Esialgu pole õnneks veel külma. Tänane ilm oli oivaline. Ehk liialt päikeselinegi. Igatahes kohalik koolitatav, kes veidi oli seotud ka ülejäänute eelregistreerimisega, arvas, et paljud jäid kohale tulemata just tänu ilusale ilmale, mida polevat sealkandis juba hulka aega nähtud. Ehkki meie pesapunkt oli Põltsamaa linnas, teenindasime siiski valla inimesi. Maarahvas aga lendas valdavalt nina pidi mulla sisse.

Ma küll arvasin, et sõidan välja 45 minutit enne kohtumisaega, ent siiski sügelesin ja sügelesin, kuni startisingi kl 8:20 (odom: 125). Ajal, mil iga viies inimene on töötu (töötuse määr on ca 20%), pole mõtet riskida hilinemisega. Teeolud olid etteteadmata. Ja tegelikult oligi Kärevere sillal üks lõik ühest sõidureast remondis ning ilmselt poleks tööpäeval sealt läbipääs nii lobe olnudki (NB! Ülehomme on Puurmanni!). Jõudsin Põltsamaa Sillale ja hotelli kohvikusse kl 9:03 (183), läbinud 58 kilomeetrit 43 minutiga. Igatahes sain kohale liiga palju varem, et võisin ühe kohvi, viineripiruka ja kirsikoogi võtta.

Kohvikust sain teada, et vallavalitsus, mille parklas me pidime peatuma, asus teisel pool Lossi, mitte seal, kus ma arvasin selle asuvat. Mulle oli meelde jäänud linnavalitsuse hoone, mille ees end lasin meie ekskursioonigi ajal pildistada. Jõudsin bussi juurde kl 9:19 (odom. 185). Buss oli Marjul pargitud maja küljele ning hiljem selgus, et teisest suunast lähenenud inimesed ei märganudki seda esimese ropsuga.

Kui esimene koolitus oli paljulubav ning bussi kogunes 9 huvilist, siis edaspidi läks olukord suisa nukraks. Selgus veel seegi, et ühel üheksast polnud ID-kaarti kaasas ning ta oli kohale tulnud vaid selleks, et bussile elektrit anda. Ühel inimesel ei töötanud kiip. Seega oli saak 8/7. Teisele koolitusele tuli vaid kolm inimest, kuigi nimekirja oli neid registreeritud viis. Neist kolmest oli registreerituid vaid üks. Teine oli järgmise kellaaja "registrimärgiga" ning kolmas ilmselt viimase poeg. Noormehel aga kiip ei töötanud. Saak 3/2. Neljas koolitus oli 4/4 ja viimane 3/1. Ühe inimesega oli juhtunud, et ta oli ise telefonil 1777 oma sertifikaadid blokeerinud, kuna ID-kaart oli korraks koos rahakotiga auto katusele jäänud... Umbes poole tunni pärast oli Politseist helistatud leitud rahakoti asjus, kuid sertifikaate helistamise peale avada ei saa.

Üks härra teadis täpselt, mida ID-kaardiga teha saab. Ta oli mobiil-ID kasutaja. Kuid kui ta püüdis tagasiside järel allkirja anda, selgus, et PIN kood pole õige. Ometi sisestas ta sama PINi, mis Mobiil-ID-ga. Proovis ka DigiDociga dokumenti allkirjastada. Mobiiliga see õnnestus, kaardiga mitte. Kummaline.

Veel üks kummaline nähtus on nende eelregistreerimistega. Selgub, et eBussi registreerimisel on maakonna märkimine KOHUSTUSLIK.

Samas on aga kahetsusväärne, et kuigi valla saab sisestada, pole maakondade valikus kaugeltki mitte kõiki. Kogu valik on järgmisel pildil. Igatahes selle meie "automaat-tabeli" programmeerija aadressil võiksin küll sadu sajatusi saata.

Näiteks eile allkirjastatud klass (vist 8 inimest) kajastus veel tänagi mu admini tabelis, justnagu poleks koolitusel käinud ainustki inimest. Äärmiselt tobe on veel seegi, et ID-kaardiga allkirja andmiseks tuleb inimesel end KÄSITSI paberile registreerida, isegi kui ta on end varem juba arvuti teel registreerinud. Seega, kui analoogne projekt peaks tulevikus kordamisele tulema, võiksin end pakkuda eksperdiks ja programmi eelkatsetajaks. Võiksin koostada pika puuduste ja möödalaskmiste nimistu...

Kohati ilmuvad ekraanile mitmesugused kummalised kuulutused. Kui tavaliselt ei õnnestu digiallkirastatud dokumenti muuta, siis täna õnnestus see ühel korral poolenisti. Ses mõttes, et kui ma dokumendi sisu muutsin, see ka muutus. Ainsa nüansina kaotas allkiri kehtivuse. Rohelise kehtivat allkirja tähistava kastikese asemel ilmus ekraanile kollane, tekstiga "mittekehtiv". Ka kinnituslehe sai kenasti välja printida, millel traditsiooniline tekst, kuid märkus allkirja kohta: "ei kehti". Seesugune praktiline läbimängimine meeldis osalejatele väga.

Pisut kahju on mul mu POTist, mis aina laguneb ja laguneb... igatahes uut märtsiülevaatust ilma remondita ta üle ei ela. Hea oleks, kui lisaks toidu- ja üürirahale teeniks ka veidike lisaraha, et auto ära remontida. Loodame.

Aga tagasi hakkasin sõitma kl 15:55 (odom. 185) ning jõudsin kohale 18:37 (244) — seega, 42 minutiga läbisin 59 kilomeetrit.

Puhja

Ulila kooli juures

Sedavõrd lähedane sihtpunkt lubas hilisemat väljasõitu. Startisin alles kell 9:05 (odom. 71) ning olin kohal kell 9:25 (odom. 90) — 10 kilomeetrit 20 minutiga. See on see linnasõit! Viljandi maanteel on esimene kiirusepiirang juba Haagel, teine Puhjas. Kaugemale me täna ei läinud.

Tänane päev ja kogu järgmine nädal on planeeritud Tartumaale. Tõsi, homse objekti nimetus on siiski Põltsamaa.


Tänase päeva omapäraks oli aga see, et koolitused toimusid erinevates punktides. Esimene neist Ulila kool. See asus küla keskel. Kuna kool seal ilmselt ei tegutsenud, siis olid kibuvitsad ja muud põõsad kitsastele teedele ulatumas, mispeale bussi küljekleepsud pisut kriimustada said.

Nagu ikka, panin mina kiiresti üles klassi ning Marju muretses neti ja elektri eest. Tõsi, päeva jooksul meil need funktsioonid küll aegajalt kattusid, nii et kokkuvõttes tegime me peamiselt meeskonnatööd.

Suur buss oli ilmselt liiga lai ja pikk, et selliseid kitsaid teid väisata. Enamasti on korraldatud ikka nii, et buss platseerub mingil suuremal parkimisplatsil.

Pärast esimest klassi tuli kiiresti sõita paar kilomeetrit eemal paiknevasse Rämsisse. Olime kumbki Marjuga eelnevalt kaardilt uurinud, et sinna viib otse üks kruusatee.

Startisime Rämsi suunas kell 11:48 ja kohale jõudsime suuresti tänu kohalikest teejuhatajatele kell 11:57 (odom. 94), läbinud 4 kilomeetrit 9 minutiga. Inimesed olid juba ootel. Lubasime nad kohe ka bussi ning seadsime kiiresti klassi üles. Selleks tuli lakke kinnitada kuvaheitur, leida elekter ja kinnitada ning suunata antennid.

Rämsi ehk Uula

Rämsi endine nimi olla olnud Uula, mistõttu nii lasteaed, huvikool kui ka raamatukogu kandsid just seda nime. Lasteaia territooriumilt tuli Marjul välja tagurdada, kuna edasi tee ei viinud.

Puhja rahvamaja

Kolmandasse punkti jõudsime alles kell 14:12. Inimesed olid juba puha stardivalmis ja natuke murelikud. Saime Rämsist startida alles kell 14:01 (odom. 101), kui uus klass pidanuks juba algama. Uula rahvas oli äärmiselt huvitatud teatavatest nüanssidest, mistõttu ma ei saanud neile käratada, et meil on aeg otsas ja hüpaku nad nüüd bussist välja... Hommikul helistas veel Tarmo, kes hoiatas, et kolmandale koolitusele olla registreeritud suisa 13 kuulajat. Oleksime ka sedasi hakkama saanud, kuigi reaalselt oli kohal vaid 10 õppurit. Rämsist Puhja keskusse (6 km) sõitsime 11 minutit. Õigupoolest jäi Marju bussiga vallamajja suunava tee juurde ootele, kuni ma talle helistasin ning edasi tulema julgustasin.

Koolitus sai läbi suuremate sekeldusteta. Viivitusi põhjustas suur segadus andmebaasis. Samaks ajaks registreerituid paistis mulle adminni lehel vaid paar. Kui ma aga asusin inimesi lisama, selgus, et need on juba süsteemis kirjas, ehkki registreerija e-maili ja telefoninumbriga ning Nõosse märgituina. Mitme keerulise kombinatsiooni tulemusena olid peaaegu kõik inimesed kuskile registreeritud, ehkki see segadus on mul senini. Igatahes kaks klassi olid 100% täis, ülejäänud kahele oli veel vabu kohti.

Sain Marjult pahandada, et avalikustan parooli ning et digiallkirjastatud proovifailid on paljudes arvutites suisa desktopis. Lohutasin teda, et sedasorti parooli olemasolu või puudumine ei takistaks küll ühtki röövvarast, kuid Marju arvas, et selline parooli avalikustamine võiks ehk innustada kedagi bussi jälitama ja arvuteid varastama. Ka polnuks tal põhjust muretseda, et keegi võiks proovifailiks vormistatud digiallkirjastatud dokumente kuskile saata. Kui mitte muud, siis alati on võimalik tuvastada, et fail on allkirjastatud just nimelt õppetöö ajal.

Igatahes seesuguste pisikeste (kuid lahenduse leidnud) lahkhelide saatel hakkasime koju sõitma kl 18:07 (101) ning koju jõudsin ma kl 18:25 (124,5). Seega oli tagasitee Puhjast 23,5 km (18 min).

e34 ja e35

Homsest alates töötan ma bussis veel kaheksa päeva.

21.08.2009 Puhja vald

Ulila on siinsamas lähedal, Viljandi maanteed pidi 15 minutit sõitu. Tegelikult on kl 10 koolitus Ulila kooli juures. Olen seal koolis varem käinud, ehkki see on vist praeguseks suletud. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see veel vene kool.

Väga suure üllatusena helistas mulle kl 19 paiku teine bussijuht Marju, kes oleks olnud nõus mind Tartust pealegi võtma, kuna nüüd on bussi pesa Hansa hotellis.


Kell 12 on koolitus Rämsi lasteaia juures, mis on sealsamas lähedal (3.5 km eemal), ehkki sõita tuleb ilmselt mööda kruusateed. Tõenäoselt ei pea klassi selleks puhuks kokku pakkimagi.


Päeva kaks viimast koolitust toimuvad aga Puhja seltsimaja juures. Mõistlik oleks sõita tuldud teed tagasi, suurele maanteele, sealt aga Puhja. Tagasitee on alla 25 km, mille läbimisele peaks kuluma umbes 20 minutit.

22.08.2009 Põltsamaa

Põltsamaal on bussi asukohaks vallamaja parkla. See peaks olema kohe üle peatänava silla ja paarkümmend meetrit vasakule. Tartust Põltsamaale on 58 km, millele on planeeritud umbes 45 minutit.

23.08.2009 Kallaste

Buss peatub infopunkti ees. Siin toimuvad venekeelsed koolitused. Vastava sõnavara vaatasin täna juba üle. Kallaste asub umbes 50 km kaugusel ning sinnasõidule tuleks planeerida 45 minutit.

24.08.2009 Luunja vald

Kaks esimest koolitust toimuvad hoopis Kavastu bussijaama juures, kuigi too jääb Luunja valla territooriumile. Kavastusse saame Räpina maanteed mööda, kui sõita 24 kilomeetrit ja umbes 20 minutit.


Päeva teisel poolel aga koolitame Luunja kultuurimaja ees. Kavastult Luunjasse on alla 15 kilomeetri ning selle saab läbida umbes 10 minutiga.

25.08.2009 Puurmanni

Puurmanni jääb Tallinna maantee 37. kilomeetrile ja sinna jõuab poole tunniga. Ühel oma suvistest ringisõitudest me külastasime Puurmannit. Koolitus peaks toimuma noortekeskuse parklas.

26.08.2009 Kambja

Kambja on Võru maanteel, vähem kui 20. kilomeetril. See on Võru maanteel esimene punkt, kus on kiirusepiirang 50 km/h ning see asub kohe pärast Otepää maantee otsa, oru veerel.

27.08.2009 Ülenurme

Ülenurmet võiks samahästi ka Tartu linnaosaks (vähemasti eeslinnaks) nimetada. Hetkel on see linnale isegi lähemal, kui omal ajal oli Ihaste. Viimane on nüüd linnaosa. Kohalesõiduks peaks kuluma umbes 10 minutit. Kahtlemata tuleks linnasõidu aeg korrutada vähemalt kolmega, kuna esiteks on linnas kiirusepiiranguks 50 km/h ning teiseks esineb siin teisigi takistusi. Koolitusbuss peatub kaupluse ees. Minu meelest asub Ülenurmes Konsum.

28.08.2009 Tähtvere vald

Koolitus toimub vallamaja parklas. See on ühtlasi ka Linnutee loodusraja algus ning tolles parklas olen ma olnud viimastel aastatel sage parkija. Ilmatsallu on ringteelt 8 km, kodunt aga veidi üle 9. Selle tee läbib planeerija järgi üpriski kiiresti. No maksimaalselt 15 minutit.


Ent lisateade ütleb, et Ilmatsalu asemele võib tulla Tartu laat. See oleks taas koos boksiga ehk kaootiline koolitus. Poleks üldse paha, kui vähemasti üks koolitus toimuks Ilmatsalus ära ning ülejäänud päeva veedaksime laadal.

Vastseliina

Et Vastseliina pidi kirjade järgi asuma Võru taga, pea Läti piiri ääres, tegelikult küll Eesti kagunurgas, siis arvasin, et õigeaegselt kohale jõudmiseks piisab kell 8:00 startimisest, kuna mingeid muid kõrvalpõikeid ei olnud ette näha.

Alustasin sõitu kl 8:05 (odom. 403), olin tänu ligi liitrisele hommikukohvile sunnitud tegema pisikese metsapeatuse, ning jõudsin kohale kl 9:17 (497) — seega oli teepikkus 94 kilomeetrit.

Kuigi esimesse klassi oli registreeritud 8 inimest, tuli neid kohale vaid 4, kellest 3 andsid ka allkirja ning ühel kiip ei töötanud. Nagu mitmes teiseski paigas, moodustasid esimese meeskonna kohaliku omavalitsuse töötajad. Hilisema tagasiside põhjal olevat koolitus neile meeldinud, kuigi enamik neist oli digiallkirja varem andnud. Selgus, et valdavalt olid nad selle allkirja andnud kellegi juhendamisel.

Nagu seesugused meeldivad paigad ikka, paistis ka Vastseliina silma eelkõige sellega, et oli puhas ja korras. Mait juhtis tähelepanu bussipaviljonile, millel polnud ainustki graffitit ega muud sodingut.

Kui teel sinna tibaski veidi vihma, siis juba teiseks klassiks läks taevas selgeks ja Päike hakkas paistma. Päikese käest hämarasse tulnud inimesed kippusid vaatamata silmatorkavale valgusvihule aina vastu bussilaes asuvat grafoprojektorit põrkuma. Üks daam näis saavat tõsise muhu, kuna piltki oli ekraanile viltu vajunud. Tõin seepeale oma autost mõned lõhnasidrunid ning riputasin projektori külge. Pärast seda ei koksanud isegi ma ise kordagi pead sinna ära!

Tänase päeva parim leid oli sertifikaatide uuendamise järgne. Inimese sertifikaadid asusid kehtima, ent tekst kontrollekraanil valetas, et need kehtivad 26. jaanuarini 2006. Teadupoolest on aga see aeg juba enam kui 3,5 aastat tagasi möödunud.

Koolitusele saabus ühtkokku liiga vähe huvilisi, eriti kui silmas pidada, et asulas elab kokku üle 700 kodaniku. Summaarne "saak" oli 4/3+6/6+3/3+3/3 ehk 16 koolitatut ja 15 digiallkirja. Kui siin juurde teostada klasside üldtäituvuse statistikat, siis oli see 40% (võrdluseks, Kuperjanovis oli täituvus 75%). Heameelt teeb see, et osalenud on enamasti koolitusega väga rahul.

Hoopis enam oli täna neid, kes käisid bussi juures pelgalt uusi PINne nõutamas.

Hommikul pärast kohalejõudmist panin klassi tehnika praktiliselt üksi üles (Mait tegeles antennide seadmise ja elektri vedamisega, nagu alati) ning sellele kulus kokku 10 minutit.

Ega klassi kokkupakkiminegi väga palju enam aega ei võta. Igatahes käisin veel kohalikus Aguli poes ning ostsin hommikueineks tagasiteele kaasa kolm kotletti ja pudeli Fantat. Startisin kell 17:43 (odom. 497) ning avastasin Võru lähistel, et odomeeter kipub juba üle 500 kerima. Et mul polnud meeles, kus teel võiks mõni asine bensiinijaam asuda, otsustasin tankida Võrus. Valisin selleks Favora tankla Maxima juures. Nullisin näidu 520.8 km juures kell 18:02.

Jätkasin sõitu kell 18:10 ning jõudsin koju kell 19:03, kusjuures silmasin, et Võru kesklinnast (tanklast) kuni Võru mnt ja Ringtee ristumiskohani (raudteeülesõidu juures) oli 66 kilomeetrit. Kodus oli aga näit 70. Seega kulus tagasiteele kokku 61 minutit. Teepikkuseks kujunes aga 94 km, ja seda vaatamata pisikesele sissepõikele Võrru. Ilmselt kulgeb see Luhamaa maantee sedavõrd suure kaarega ümber linna, et põige teepikkust ei mõjutanudki.