ID-kaart ja teised

Kas Teil on tulnud ette olukordi, kus ID-kaartiga pangas allkirja anda ei saa? Mina olen pidevalt ülekandeid sooritanud, dokumente allkirjastanud ja muid trikke teinud. Ühel kaunil päeval (paari päeva eest) aga seisis keset mu ekraani järgmine pilt:


Sellise pildi peal pole sertifikaati, mida valida. Mõistagi ei saa siis ka allkirja anda ega toimingut teostada. Iseenesest juhtub selline olukord pärast seda, kui keegi teine teie arvutis oma kaarti kasutab ning Te ise siis hiljem liigseid sertifikaate kustutama tõttate ning natuke liiga hoogu satute.

Leidsin, et sellisel puhul ei ole muud ette võtta, kui see sertifikaat uuendada.



Tere tulemast angloeestikeelsesse installeerimistoimingusse! Muidugi «taipab» arvuti hoobilt, et asi on juba olemas. Ning küsib, mis plaanid Teil on.


Plaan on selge — soovite sertifikaati uuendada. Pisut klõpsutamist ja...


... ja peagi saate oma allkirja anda, ilma et oleks tulnud vahepeal brauseritki sulgeda.

Liiaga

Jäin eile õhtul pikemaks pilte kohendama ja laadima, mistõttu ärkamine ei kulgenud mul liiga särtsakalt. Sellele vaatamata ajasin mõned kiireloomulisemad hommikutoimetused joonde, tegin endale kodulehe galerii tarvis töömalli ning tellisin liiga vara takso.

Poolesaja krooni eest olingi pool tundi enne tähtaega kohal. Et EMT lett, kus meie arvutid seifis olid, veel suletuna seisis, veeretasin aega boksi taustataguse korrastamisega. Viskasin kortsunud ja täissoditud pabereid minema ning ladustasin korralikud materjalid enda kohvrisse.

Kas jäi uneaeg lühikeseks või oli selleks mingi muu tõsine põhjus, igatahes kippus mulle pidevalt tukastus peale tulema. Nii ei sujunud ka Keskuse kodulehe tegemine valutult. Kui olin juba kuskil 30. lehekülje juures, avastasin, et leht nr 11 oli mul topelt. Selle korrigeerimiseks pidanuksin ma kõik lehed ükshaaval uuesti avama ning ümber nimetama. Selline piinlik leid aga ei virgutanud mind raasugi.

Mõtlesin, et raiskan veel paarile kangemapoolsele kohvile oma raha, et mitte püstijalale magama jääda. Kokku jõin ma siiski vaid umbes 5...6 kohvi. R-kioski oma oli lahjemaid, kuid sealsele 15-kroonisele kohvile pakuti 2 krooni eest lisaks ka Tupla šokolaadi. Veendusin, et Coffe IN kohv oli jahtununa siiski kõige kangem ja turgutavam.


Ei tulnud täna nullipäeva. Ehkki ma ei sekkunud eriti aktiivselt möödakäijate tegemistesse. Liia vajas ise kaunis palju koolitamist, mistõttu me õpetasimegi mitmeid inimesi koos ning panime tema listi kirja.

Kohtusin päris mitme endise õpilasega, kellest keegi polnud huvitatud ei koolitusest ega allkirja panekust. Fred rääkis pika loo oma igapäevategemistest ning sellest, kuidas ta romusid kokku ostab ning autorallisid korraldab, olles ise kaskadööriks. Mati aga möödus vargsi, oli küll näha, et ta tundis mind ära, ent lihtsalt ei tahtnud tegemist teha. Eks ta on mulle ka kõvasti võlgu, umbes kolm kirja teisel vastamata.

Et mul tuli mitmeid inimesi nõustada, siis ei tulnud ka midagi välja galerii putitamisest. Sain sellega tegelikult umbes poole peale. Jutt on siis Keskuse sünnipäevagaleriist. Nagu juba mainitud, ei võimalda Joomla! javaskripti kasutada ega asju sedasi korraldada, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Ometi saab nüüdsest pisipilte suuremaks venitada ning nende alla märgitud allkirjugi lugeda.

Täna olime Lõunakeskuses viimast päeva. Et minu POT on eilsest remondis, siis jääb vaid loota, et Liia Mazda mahutab meie boksi koos lisamaterjalidega endasse. Nende tumbade ja kottide teisele korrusele tassimine ei saa mu seljale hästi mõjuda, kuid eks ma siis loodan oma Kosmodiski tervendavale võluvõimele. Ja kui need asjad ei mahugi korraga ära, siis käime lihtsalt mitu korda edasi-tagasi, vahemaa ju umbes 3.5 km vaid.

Niiskus

Ei alanudki tänane hommik kõige edukamalt. Eile ma ju ringi ei sõitnud. Kuid selgub, et see kesklukustus koos indikaatorlambikesega neelab ikkagi kohutavas koguses energiat, mispeale mu POT täna hommikul ei käivitanudki. Isegi ustest ei saanud sisse, selleks tuli tagaluugist ronida. Esemeid on aga auto täis...

Ainsa positiivse nüansina leidsin esipingi alt juba pool nädalat kadunud olnud ja sinna lipsanud portsigarilaadse fotoka.

Helistasin Taavile ja palusin tal tellida suuremat sorti takso, et boksiasjad kohale toimetada. Küllap siis selle peale meil see päeva algus ka hilineb. Õnneks ei tule õhtul boksi taas kokku pakkida ega mujale transportida.

Nataliaga

Aga laupäeval olime me Nataliaga viimast päeva Swedbanka kontoris tööl. See oli lühike päev, vaid kella 14-ni.

Nagu ma juba ka eespool olen vihjanud, pole panka tulnud inimestel reeglina asja meie leti juurde. Või kui, siis enamasti puhkudel, kui nad meid tänu oranžile kostüümile pangatöötajateks pidasid. Inimesed võtavad oma numbri ega liigu paigast...


Seda tähelepanuväärsemaks kujunes mu viimase päeva viimane pooltund. Kui ma eelmise kolme tööpäeva jooksul olin kokku saanud 4 d-allkirja, siis samapalju sain ma ka viimasel päeval. Ja seda suuresti tänu Margele, kes tõi kaasa oma naabridaami koos tütre ja tütretütrega. Kõik oli ID-kaardiga korras vaid keskmisel generatsioonil, teiste puhul oli hea võimalus uued PINid küsida. Just veel viimased pool tundi jagas pank neid tasuta.


Kõigele vaatamata pole aga minu seisukohad selle töö osas muutunud. Mulle ei meeldi selline töö, kus peab turundusjuhi kombel "kaupa" inimestele "pähe määrima". ID-kaardi kasutamine on äärmiselt kasulik tegevus, viies meie elu tulevikus veelgi lihtsamaks. Kui ma selle töö võtsin, kujutasin ette, et inimestel on koletult suur huvi selle vastu.

Selgub aga, et enamasti pole neil kas ID-kaartigi kaasas, üliharva aga on nad seda varem elektrooniliselt kasutanud. Viimases võtmes oleks just minusuguste koolitajate roll ülitõhus, kui...

Ja see KUI on kaunis määrav. Kõige olulisem on teavitustöö. Kuid minu meelest peaks selleks siiski toimuma mitmetasandiline teavitus. Inimene, kes meie juurde ise tuleb, peaks peast mäletama (või vähemasti kaasa võtnud olema) ka oma PINid.

Kui inimene aga pole kuulnudki seesugusest koolitusest, kui see tuleb talle kui välk selgest taevast, nagu tasuta degusteerimine lihaleti juures, siis... Näiteks kui ka mina satun degusteerimistele, pole mul lusikat kaasas. Nii pole inimestel ka PINe kaasas. Degustatsiooni läbiviija annab meile vajadusel ka lusika. Meie aga ei saa PINe anda, kuigi pangas ja bussis toimis selles suhtes meeldiv erand.

Olen kaalunud sellest tööst loobumist, niipea kui midagi etemat terendab. Bussitöö meeldis mulle väga. Üldse meeldib mulle väga inimesi koolitada, kuid tingimusel, et nad ise on huvitatud sellest koolitusest.

Larissaga

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.

100%

Kui 100 minutit oli jäänud tööpäeva lõpuni, mina aga läbi uurinud kõikvõimalikud kuu aega uurimata fotod, EMT pulga muud kasutusvõimalused ja tühjendanud Gmaili prügikasti, hakkas mul pisut igav. Muide, GMaili teated "prügikastis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" ja "rämpspostis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" on mul korduvalt kontrollitud ning andnud negatiivse tulemuse. Seega kustutan endiselt usinasti ka noid kirju, ehkki ei peaks.

Meie tänane päev Kaspariga oli küll nukker. Ma olin veel poole tunni eest arvamusel, et saan päevarekordi, sedapuhku NULL koolitatut. Paraku aga tuli siiski üks kutsekooli-daam, ilmselt õppejõud, kes ostis endale ID-kaardi lugeja ning soovis ka lühikoolitust. Kasparil oli juba 5 nime kirjas, neist 3 digiallkirjadega, kui see daam minu nulliringi "ära rikkus". Murphi seaduse kohaselt hakkas mul just siis arvuti tõrkuma ja oli vaid ime, et ta soostus allkirja andma Kaspari masina vahendusel.

Ilmselt tekkis tõrge seoses sellega, et ma näitasin talle, kuidas endale tarkvara installida. Aga et näidis ikka eriliselt eluline oleks, siis jätkasin kuni sain. Paraku aga ei ole mul arvuti kasutamiseks admini õigusi ning... installeerimine jäi pooleli. Seepeale ei tundnud arvuti ära enam ei tolle daami ega ka meie boksi õppekaarti. Alles arvuti täielik väljalülitamine ja taaskäivitamine taastasid olukorra.

Nõustatuid oli mul siiski suisa kolm. Näiteks soovis üks daam üle kanda 5730 krooni, kuid makseterminali ekraanile ilmus vaid 57,30. Kutsus appi mind. Egas tema teadnud, et ma ei tööta ometi pangas, seda enam, et meil on ju vormisärgid samasugused oranžid, nagu panga sisekujunduski. Ma näitasin kõigepealt, kuidas annuleerida sissetoksitud andmeid, seejärel toksisin summa uuesti ning lisasin kaks nulli. Põhmõte on sama, nagu paljudel kassa-aparaatidel. Igatahes sain seoses sellega nii talle kui ka tema kaasale selgitada ka ID-kaardi väärtusi, ehkki seepeale selgus, et pensionäridest paaril polnud kodus arvutit ning nad ei kavatsenudki seda osta.

Üks vene keelt kõnelev vanem proua oleks olnud ehk muidu vägagi asjast huvitatud, kuid nurises, et temal kasutab arvutit poeg, kes teda ennast masina kallale ei lase, öeldes, et vanamoorid ei taipa sellest tuhkagi.

Enamasti on aga inimesed endised. Nad tulevad panka kindla eesmärgiga. Kui nad on järjekorranumbri ära võtnud, siis ei julge nad hetkekski passimisest loobuda. Ja seda isegi siis, kui nende numbrini on üle 10 koha. Pärast asjatoimetusi läheb neil aga reeglina kiireks.

Reklaamimaks meie üritust, saatsin omavoliliselt mõnesse ülikooli listigi teate, kusjuures hariduslistist põrkus see tagasi. Info aadressilt veatedet ei tulnud, kuid ma ei ole siiski ka kindel, et see info avaldati. Paraku ma ise seda listi ei telli. Igatahes mingit huvi elavnemist pole olnud märgata.

Kui see ainuke allkirja andnud koolitatu jääbki mulle ainsaks, siis on minu allkirjade protsent 100. Kasparil viie kirjasoleva koolitatava juures kõigest 60%, kui situatsiooni huumoriga võtta.


Päev hiljem võib lisada, et just sellisena see 100% päev mul lõppeski. Arutasime veel Kaspariga, et meie koondkoolituse tulemus pole mitte (100+60)/2=80%, vaid hoopis 4/6=66.(6)%

Swedbank

Alustasime oma päeva juba kl 8:40, veel enne panga avamist. Meile anti võimalus oma boks kuhu iganes panna, ehkki see vastne kontor nägi selleks liiga uhke ja ilus välja, et riske võtta. Ometi kohalik koordinaator Janek ei teinud sellest numbrit.

Kohe, kui oma boksi püsti saime (see juhtus 5 minutit pärast peauste avamist), tuli meie juurde infosekretär ning uuris asja. Vastutasuna teatas ta mu küsimusele, et selles kontoris on nädala lõpuni uute PINnide väljastamine tasuta, mis on ütlemata uhke vastutulek.

POT lubati mul parkida tõkkepuu taha siseõuele. Kõik tundus kõige paremas korras olevat, kui mitte silmas pidada klientide huvipuudust meie tasuta koolituse vastu. Enamik neist sisenevad, rabavad järjekorranumbri ning tammuvad kuni kutseni närviliselt jalalt jalale, selmet meie boksi juurde tulla.

Kui asi aetud, on peas juba uued mõtted ning sammud seatakse välisukse suunas. Algul oli Taavi kaunis unine ega kutsunud kliente ligi. Päeva peale ta pisut hoogustus, ent järjekorda ootavad inimesed polnud kuidagi nõus masinast rebitud järjekorranumbriga riskima, kuna õige number võis igal hetkel kõlksatada. Kolme esimese tunniga oli minu juures käinud üks mees, kes tundis minus ära oma ammuse õpetaja. Temale ei olnud ID-kaardi kasutamine võõras. Taavile oli sama ajaga trehvanud üks allkirjastaja ja kaks digiallkirjastajat.


Siin olnuks vist mõistlikum sättida töö selliselt, et kõik tellerid soovitanuks külastada ka meie boksi, et edasist jalavaeva vältida. Kuid pank oli niigi lahkesti nõus meie projekti siinviibides tasuta PIN-e jagama. Peale selle sain infosekretärilt uhke tooli, millel istudes nägin välja, justkui seisaksin. Ratastega ja puha, ainult kui peale istuda, siis rattad fikseeruvad kohale. Vähemasti ei tulnud kogu seda aega niisama SEISTA.

Seista aga eelistas panga klientuur. Taavi käis mitmel korral pikemaks ajaks sappajäänud inimestele pakkumas tasuta kiirkoolitust, kuid nood eelistasid lihtsalt seista, paberid näpu vahel. Minu jaoks on see pisut arusaamatu. Kuid ega ma pole ka enam nii noor, et kõikidest maailma asjadest kohe aru saada.

Sajas koolitus

Eile oli mu sajas koolitus. Nagu tavaliselt, ei rakendanud ma seegi kord jõulist ja pealesuruvat stiili, mistõttu mul kippuski nõustatavaid rohkem olema. Inimene, kes tuleb uurima mingit spetsiifilist nüanssi, kuid pole ID-kaartigi kaasa võtnud, saab minult kas kohest nõu või lubaduse küsimusele hiljem vastus anda. Viimane on võimalik vaid juhul, kui ma jäädvustan küsija aadressi.


Muidugi võinuks mõne kolleegi kombel alustada allkirjast, alles siis rääkida või vastata küsimustele. Naljakas on see, et inimesed ei häbenegi niivõrd oma iskukoodi, pigem ei taha nad telefoni avaldada. Ei mina ega ka mu kolleegid ei ole aru saanud, milliseks otstarbeks kogutakse üldse andmebaasi telefoninumbreid. E-aadressile saadetakse koolitustunnistus. Tõsi ta on, et paaril korral on kirja pandud telefoninumbrist kasugi olnud. Näiteks ühel korral tuli täpsustada isikukoodi, mis sai ilmselt valesti märgitud, teisel korral aga helistasin kodanikule, kes laadal võitis loosiga ID-kaardilugeja.

Oma topeltjuubelikoolitusel olin koos Innariga. Ka tema on oma tööstiili võrreldes varasemaga tublisti muutnud ega püüa inimesi selleks, et neilt allkirja saada. Küll aga selgitab ta äärmiselt põhjalikult kõikidele klientidele kõike, mida nad teada tahavad. Nii pole üldse imekspandav, kui ta tegeleb ühe inimesega pool tundi, 45 minutit või veelgi kauem. Kui mina lõpetan oma koolituse tihti sõnadega, et see ongi kõik ja kas teil on selle kohta veel mingeid küsimusi, siis Innari puhul lõpetavad pigem koolitatavad sõnadega, et neil hakkas nüüd kiire või et rohkem pole tõesti aega.


Väga suurt puudust tunneme endiselt eelreklaamist. Kahju, et projektile pole reklaamirahasid ette nähtud. Sain eelnevatel päevadel kohaliku turundusjuhiga meeldiva kokkuleppe, et meie koolitusboks võib pärast Swedbank'i-nädalat uuesti Lõunakeskusesse tulla. Tolleks puhuks plaanin ma boksi paigutada keskmise ukse juurde, ronimismüüri kõrvale. Sealgi on rahvast palju, restoran käepärast ning lisaväärtusena senisest palju vähem ehitusmüra.

Päeva jooksul sain sammukese lähemale Saare Leivale antud pikendusjuhtme osas, ent siiski mitte niikaugele, et oleksin kätte saanud seda konkreetset neidu, kellelt paluda pisiteenust see juhe ka Cargobussiga minu suunas teele saata.

Janaga

Jana tuli Otepäält ning võttis kaasa Liia Antslast. Nende tandem töötas päris edukalt, neil õnnestus koolitada 39 inimest ja saada 4 digiallkirja. Tõtt öelda oli ka 40. koolitatav, kuid mingi viga juhtus viimase isikukoodi märkimisega, mistõttu neiud jäid veel pärast 20:00 toda meest sinna ootama, kuni ta poetiirul ära käib... Mina olin üksi ning koolitasin 14 inimest ja nõustasin veel lisaks 4...5. Nõustatavatel inimestel on alati mingisugused eriliselt spetsiifilised küsimused, mis on iseloomulikud sellistele, kes meie koolitusmaterjali kenasti valdavad. Päris mitmetele ma ei osanudki vastata, kuid lubasin neile saata vastavasisulise kirja, kui olen vastuse saanud. Ise ma loodan vastuseid saada sertifitseerimiskeskuselt või ID-toimetajatelt. Paraku ei ole mu küsimused liiga lihtsad, et neile kohe paari päeva jooksul vastata.

Neljapäeval ei olnud me varem Lõunakeskuses olnud, aga jäi mulje, et rahvast liikus pisut vähem kui eelmisel päeval. See aga ei takistanud mind kokku leppimast turundusjuhi Ly-ga, et me saaksime ka vahemikus 13...20.09 seal töötada. Käisin uurimas ka teist võimalikku paika ronimismäe kõrval, kuid ei leidnud sealt lähedalt ühtki pistikut.

Sellele järgneski kirjavahetusest Tiiaga Suur Äratundmine pikendusjuhtme teemal. Nimelt hakkas mulle üha enam tunduma, et too pikendusjuhe, mis meil laadal üle jäi ning mille me naabritele (Saare Leib) hoida andsime, lootuses, et järgneval päeval tuleb omanik seda otsima, kuuluski tegelikult telgi juurde. Paraku ei pakkinud mina telki lahti, kuid ei Kaspar, Maire, Mait ega ka Maire paariline ei pidanud seda pikendusjuhet meie omaks. Kulutasin päris palju kõneaega juhtme jälitamiseks, ent päris lõpuni oma uuringutega ei jõudnudki. Täna jätkan helistamisi. Kui leiaks kellegi, kes selle omaks tunnistab, saaksin lasta ju Cargoga selle äragi saata.


Naersime Jana ja Liiaga ka inimeste koolitustest keeldumise põhjusi. Tähelepanuväärsemad neist olid järgmised.

— Tere!
— Ei, ega mul ei ole autot!

— — —

— Tere, kas tahaksite, ma räägin Teile veidi ID-kaardist?
— Mul on kõik need erinevad iideekaardid juba olemas!

— — —

— Tere!
— Ei, aitäh!

— — —

— Tulge meie ID-kaardi koolitusele!
— Ei, mina kaarte ei mängi!
— ID-kaart on isikut tõendav dokument!
— Võib olla

Kaspariga

Kaspariga koos töötada on lust. Vastavalt tema ealistele iseärasustele saab ta suurepärase kontakti igast soost noortega, kellest neiud armastavad käia 2...4 kaupa koos. Minul samas situatsioonis poleks sünnis noori inimesi tülitada, kuna koheselt võiks tekkida küsimus ahistamisest.

Tegelikult, mis siin salata: ma olin täna lihtsalt laisk, uurisin uuenenud töötingimusi ja jagasin konkreetseid konsultatsioone inimestele, kel polnud kavaski allkirja anda. Näiteks küsiti, kuidas ID kaart töötab Linuxi keskkonnas, kuidas panna kodulehele ID-tuvastamist, miks korraga ei saa ID kaarti kasutada IE ja Mozillaga, kuigi mõlemas eraldi see toimib jms.

Kaspar astub julgesti hoopis teiste plaanidega inimestele juurde ning keegi ei pane sellist tülitamist talle pahaks. Tulemus: minul sai kogutud 4 nime (1 digiallkiri), Kasparil aga umbes 80 nime (ca 5 allkirja). Ehk tõmban end homseks tööle.

Boks Lõunakeskuses

Nüüd, kuss buss Põhja-Eestis ringi sõidab, võtsin endale paar vaba päeva. Et täna aga algas Lõunakeskuse boksinädal ja kogu boksivarustus (peale arvutite) minu käes oli, siis tuli mul see kõik siiski objektile toimetada. Lisaks veel Kaspar kesklinnast peale võtta, kel oli lisaks arvutitele suur pakk materjale.


Kodust kesklinna, sealt Lõunakeskusse ja tagasi koju tegi kokku 12-kilomeetrise tiiru. Tõsi, ma panin selle tiiru pisut väiksemas mahus (3,5 km) juba eile esitatud aruandesse.


Lõunakeskuses käivad aga ilmatuma suured ümberehitustööd. Vähe sellest, et peasissepääs on ümberehitamisel, ümber ehitatakse ka kaupluse müügibokse ning rajatakse läbikäik uude korpusse. Kõik see aga tähendab, et kolistamist, saagimist ja muud müra on kuhjaga. Loodetavasti see ei sega boksitööd.

Kui olime Kaspariga boksi praktiliselt üles saanud, saabus ka tänane teine koolitaja Innar. Temal on Jõgevalt tulek ning oleks olnud ülekohtune loota, et ta oleks kohale jõudnud meist varem.

Homsesse vabasse päeva jäävad läbirääkimised raamatukoguga, kuhu meil on plaanis minna paari nädala pärast. Pean kohal olema homme kl 11 ning loodetavasti naasen positiivsete tulemustega.

Pangalehe sätingud

Aga eile sattusin ma ärevusse Swedbanki lehelt raha üle kandes. Mõistagi püüdsin ma vältida paroolikaarti ning kasutada sisselogimisel ID-kaarti. Sisselogimisega polnud vähimaidki probleeme, küll aga tekkisid probleemid siis, kui püüdsin raha üle kanda. Lehele tekkis java-ratas, mis keris ja keris ja keris, kuni mu kannatus katkes. Proovisin mitu korda.

Seejärel otsisin ja otsisin ning leidsin lõpuks koha, kust saab pangale märkusi, ettepanekuid, arvete annuleerimisi jms esitada. Ma olen kirjutanud oma kümme korda (alates Hansapanaga päevist) ning alati sobib mulle kõige enam rubriik "muu".

Kirjutasin neile kaunis kurja kirja: ID-kaardiga allkirjastamine rahaülekandel
Õpetan inimestele just ID-kaardi kasutamist ning innustan neid kasutama paroolikaardi asemel ID-kaarti. Paraku aga ei saa ma ise hakkama just teie pangas ID-kaardiga. Kui ülekannet tegema asuda, siis kukub see java-nupp (mis eelneb PIN2 küsimisele), laagima, et ma ei ole iial läbenud üle 20 minuti oodata.
Miks SEB pangas kõik laabub, Swedbankis aga mitte?

Püüdsin seda kirja saata 4 korda, kuid ka see ei läinud minu kontolt teele. Mis teil seal ometi toimub?.

Paraku aga ei läinud see ka neljal katsel teele. Seepeale kirjutasin sama kirja oma postkastist avalikul aadressil, saades robotilt vastuse, et nad on selle kätte saanud ja vastavad esimesel võimalusel. Mõtlesin juba, et ju nad soovitavad Mozilla asemel kasutada IE-d või süüdistavad mind ennast käpardlikkuses. Tegelikult tuli mulle aga pühapäeval äärmiselt viisakas vastus, kus paluti täpsustada, millist OS-i ma kasutan. Kui olin vastanud, et kasutan XP-d jms.

Täpsemini, mu kiri oli järgmine:

Mina kasutan uusimat IE-d (versioon 8.0.601.18702) ja XP Professional vers. 2002 (Service Pack 3). Masina näiduks on AMD Athlon 64 Processor 3500+ 3,21 GHz, 1 GB RAM.

Kui minu edastatud pangateated on teieni jõudnud, siis seda kummalisem, kuna mina ei saanud mingit teadet: teade jäi ekraanile endiselt redaktsioonirežiimi ega liikunud paigast. Olin veendunud, et saatmist ei toimunud (seetõttu ka teksti sisu kohendasin).

Teate saatmine polegi antud juhul nii oluline kui ülekande kinnitamine digiallkirjaga, mispuhul ekraanile jääb ketrama too java-noolerull, ilma et kinnitamise nupp ilmukski.

Ja selle peale saabus suurepärane õpetus, mida saan tulevikus teistelegi soovitada, kuna ma lähtusin juhisest ning sain oma Swedbanki digiasjad korda.

Vastus oli järgmine:

Tänan Teid vastuse eest.
Windowsi ja Mac OSX operatsioonisüsteemide puhul võib olla abiks internetipanga allkirjastamistehnoloogia muutmine. Seda saate teha internetipangas valides "erakliendi avaleht > internetipanga seaded > eelistused > allkirjastamisel kasutatav tehnoloogia", sobivaimaks valikuks on "veebilehitsejapõhine".
Linuxis saab allkirjastada ainult Java Appletiga, mis meie pangas hetkel kahjuks ei tööta.

Loodan, et antud informatsioon on Teile abiks ning vastame meeleldi ka edaspidi tekkivatele küsimustele. Kiiretes küsimustes saate alati üldinformatsiooni meie klienditoe numbril 6310310.

Parimate soovidega

K.S.
spetsialist

Tartu laat

Muidugi poleks olnud keerukas ka eile, kohe pärast tööpäeva, kokkuvõtet kirjutada, kui seejuures poleks vaid esinenud mitmeid pidurdavaid nüansse. Esiteks, pärast bussi kokkupakkimist tuli ju veel ka kogu Tartu boks koju transportida, teiseks, Marge avastas veebis surfates, et käesolevale blogile on mitmeid viiteidki, teiste hulgas näiteks ka Otepää valla blogis. Siinkohal minu tervitused kõigile lugejatele, kellest mul seni aimugi polnud!

Bussi kokkupakkimisel ja boksi transportimisel tuli appi mu noor sõber Jaanus, kellele tänu said arvutid kenasti ka õppimise käigus tekitatud õppefailidest tühjendatud, et bussis jätkaval kolleegil poleks põhjust minu peale toriseda. Ka oli Mait nii lahke, et tõi kogu boksi sisustuse bussiga mu juurde koju. Mu pisikesse POT-i paigutamisega oleks olnud tükk tegemist, pealegi tulnuks need tumbad ja muud esemed uuesti maha laadida. Bussist oli neid märksa lihtsam maha tõsta. Jaanus ja Mait aitasid need ka teisele korrusele tassida, Margo paigutas esikusse. Sellele vaatamata juhtusin pisut ka ise tõstma ning komberdan täna ringi justkui puuhobune. Lordoos pole ikka haigus, mida teistele soovitada.

Kui buss hommikul mu maja ees oli (palusin ju Maidult ka hommikul abi boksi transpordil), tundus meie 111-aastane kahekordne ja luitunud puumajavanur selle kõrval suhteliselt tilluke. Mõned naabrid olid sedalaadi mürakast üsna ärevil. Kahjuks nägid nad seda vist viimast korda, kui just projekti ei pikendata ning muid soodsaid muudatusi ei sünni.

Seekord olime laadal kohal tund aega enne selle ametlikku algust. See oli ka hea, kuna meile juhatati kätte äärmiselt soodne koht kohe "sissekäigu" kõrval muruplatsil, kuhu jõudmiseks tuli Maidul vähemalt poolekilomeetrine ring teha. Otsustasin, et boksi paneme suisa bussi tagaukse ette. Nii ei olnud vajadust ka tagaseina heiskamiseks, kuna buss paistis üle terve laada ning oli ise kui suur ja silmatorkav reklaamplakat. Kuna laadalisi oli piinlikult vähe, siis bussist Tallinna maantee poole jääv ala jäi lagedaks ning see reklaam paistis kaugele.

Sellel pildil on näha osa varandusest, mis kõik pidanuks mu pisikesse POTi mahtuma. Peagi saabusid ka Kersti ja Maire Paide kandist. Siis aga ka Kaspar jalgrattal. Esemete edasi-tagasi tõstmise tõttu on mitmetel kottidel sangad juba küljest ning need näevad äärmiselt räsitud välja. Üks kole saadetis tuli veel üleeile õhtul Pärnu bussilt. Ametlikult pidanuks see justkui Cargo-ga tulema, kuid et buss saabus kell 20:55, siis oli Cargo juba suletud ning kui ma poleks bussi vastu läinud, oleks telk koos raskuste ja muu selle juurde kuuluvaga Pärnusse tagasi sõidutatud. Õnneks aitas mind Raimo, kellele pole ka 50 kilo tõstmine kuigi suur probleem. Telgi aga toimetasin ma juba eelmisel päeval Ülenurmele ning tõstsin Marju abiga seal bussi.

Kaspar jõudis kohale just siis, kui olin elektri vedamisega lõpule jõudnud. Ei teagi, kas Tiia nägi prohvetlikult ette, et laat tuleb kole kasin ja rahvast vähe, igatahes oli ta komplekteerinud siia väga eduka "löögirühma", kes igaüks üksi võetuna on tõelised tegijad. Ilm oli sombune ning laat minu hinnangul umbes kahekümnendik Hauka laadast. Hea, kui seal kokku 30 müügipunkti oligi. Ühe müüja hinnangul oli rahvast veelgi vähem kui kahekümnendik Hauka omast. Ja kõige kurvem oli see, et päev läbi oli ostjaid vähem kui pakkujaid. Kogu päeva peale kokku neid siiski pisut läbi jalutas.

Ma ei uurinud, kui paljusid inimesi boksides koolitati. Maidul oli päris palju tegemist uute PINnide väljastamisel. Kuid neid huvilisi, kes minu juurde jõudsid, nappis koledasti. Kogu päeva jooksul sain vist paberile kirja umebs 10 nime, kuid arvutisüsteemi sain neid kanda 6, kellest allkirjani jõudsid 5. Minu bussiajaloo viletsaim "saak". Alles päeva lõpupoole ma sain kätte nipi, kuidas neidki koolitatavaid oma nimistusse lisada, kes boksis juba kirjas olid.

Mitmed inimesed olid sellised, kes küsisid spetsiifilisi küsimusi ega tahtnud kuskile mingeid allkirju enam anda, põhjendades keeldumist sellega, et olid oma allkirja juba väljas (bussi ees) andnud. Mõistagi ei hakanud ma igaühele seletama, et need on kaks eraldi koolitust.

Esemete lahtipakkimine on meeskonnatööna paremini laabuv. Eriti keeruline on üksi telki püsti panna, mida mul on olnud au ühel korral ka kogeda. Ka ei heisanud me seekord lippu, kuna meil puudus võimalus kusagilt saada nii palju vett, nagu seda oleks olnud lipu jalamisse tarvis.

Paide rahval oli kaasas teistmoodi laud, mis samuti üsna kergesti kokku käib ja mugav kasutada on. Tõsi, mugavam oleks sellel töötada üksi.

Telgi konstruktsioon ei ole halb, kuid kõige edukamalt õnnestub selle heiskamine neljakesi. Et selle tugitalad on transpordi käigus õrnalt kannatada saanud, tuleb kohati rakendada jõudu, et kõik elemendid omavahel korrektselt sobiksid.

Kaspar, vaeseke, vigastas selle heiskamise käigus oma kätt ning nägi suurt vaeva verejooksu peatamisega. Kiirabi me siiski ei kutsunud ning Mait võttis appi bussi meditsiinikotikeses leiduva varustuse. Päeva lõpupoole andis vist sõrmevalu järele ning Kaspari tuju näis olevat märksa paranenud. Oma tööd teeb ta iga tujuga korrektselt, niipaljukese, kui ma kõrvalt näinud olen, üksnes paha tujuga on ta naeratustega kitsi. Kuid naeratus sobib talle.

Et bussis oli külastajaid vähe, sain ma igaühele pühendada just nii palju aega, kui ta vajas. Täna tuli ilmsiks taas paar uudset probleemi. Näiteks oli ühel noormehel ID-kaart, millele said kenasti tehtud koguni uued PINnid, ent millel need olid teadmata põhjustel blokeeritud.

Kuidas me ka ei püüdnuks neid lahti muukida, see ei õnnestunud. Üle 20 minuti polnud noormehel aga viitsimist oodata, eriti kui silmas pidada, et selline ootamine toimus juba kolmandat katset järjest.

Üks viis lukkuläinud PINi lahtimuukimiseks on ID-kaardi utiliidiga PUK (PIN unblocking key) -koodi kasutamine. Proovisime seda paar korda, ent edutult.

Arvutiekraanile ilmus seni tundmatu veateade. Helistasin ka numbril 1777, milles robot-tädi jutustas pikalt, kuidas ma peaksin vajutama numbrile 1, kui soovin kaardi sertifikaadid sulgeda, numbrile 2, kui soovin midagi küsida... jne. Siis kostus veidi muusikat, mispeale vastas vene aktsendiga näitsik. Juba alates esimesest küsimusest tundus mulle, et ta teab minust palju vähem. Igatahes lasi ta mul päris pikalt oodata, kuni ta vist kellegagi konsulteerimas käis... Tulemus oli siiski NULL. Mul ongi tunne, et see 1777 töötab rohkem puhkudel, kui ID-kaart on kadunud ning selle kasutamine tuleks peatada.

Et utiliidist polnud abi, proovisime asju ajada ka otse id.ee lehelt. Ootasime samuti vähemalt 20 minutit, ilma et meid oleks saatnud edu.

Üks vanem daam küsis muuhulgas ka nõu piltide töötlemise asjus, mitmetele pidin jagama oma nappe teadmisi sideteenuste kohta.

Seekord polnud juhust, kus inimestel oleks asjaajamised rasked olnud põhjusel, et lugemisprillid olid maha ununenud. Sellele vaatamata tasuks mõelda, et tulevikus tuleks sedalaadi avalikele ja tasuta koolitustele kaasa haarata komplekt avarii-lugemisprille.

Mis aga puutub müstiliselt kinniblokeerunud PINne, siis sellekohast koolitust, täpsemini õigusi midagi muuta oleks koolitusbussi töötajatele tarvis küll.

Kui veel lisasoovitusi jagada, siis võiks olla kodanikel võimalus ka oma ID-kaartide uuendamiseks soodustatud alustel, juhul kui kiip teadmata põhjustel ei tööta. See ei ole ju tegelikult kodaniku probleem, kui talle anti ID-kaart, millele ta seni elektroonilist rakendust õieti ei leidnud. Nüüd aga, kui see soov tekib, peaks ta seni kasutamata seisnud kaardi asemele uue taotlema ning selle eest veerand tuhat krooni maksma! See ei ole e-asjaajamisi kuigi soosiv.

Aga boksid töötasid ladusalt. Vaatamata ülikasinale laadale oli neil kohati lausa järjekord. Aga siiski kohati. Minu hinnangul oli meil ideaalne tiim, ehkki töö osas oleks muudatusi võinud planeerida. Aga planeerida oleks saanud siiski alles siis, kui tegemist oleks olnud laada moodi laadaga. Seekord oli kohal vaid hr Teppo, kes lõõtsa tõmbas. Muid atraktsioone ei olnudki.

Olnuks Hauka-laada mastaabis ettevõte, saanuks inimesed boksis bussikoolitusele registreerida ning need bussikoolitused regulaarselt välja kuulutada, nagu näiteks AHHAA kuulutab välja kinoseansid. Pole ju mõeldav, et igaüks tuleb kinno just siis, kui juhtub Lõunakeskuses kinouksest mööda jalutama. Sellise organiseerimise osas on mul mõned ideed, kuid kogu innukuse nullib asjaolu, et see bussikoolitus kestab pelgalt septembri keskpaigani ning et minu teeneid pole edaspidi tarvis. Igatahes on siin kolmas nüanss, kus mul oleks (enda meelest) häid ideid ürituse organiseerimise staadiumis. Loodan sarnase projekti kordusele tulevikus.

Väga vahva on trehvata sellistes kohtades vanu tuttavaid. Seekord trehvasin kunagist kolleegi koolist, lauluõpetaja Janikat. Kuid kahjuks me terest kaugemale ei jõudnudki, kuna mind tuli just bussis tarvis, Janika aga ei viitsinud mind tundide kaupa oodata. Tõtt öelda süvenesin oma töösse sedavõrd, et unustasin ta sootuks, mis on minust pisut häbematu.

Aga kui bussiuksest välja vaadata, võis sisuliselt kogu "laata" näha, nii pisike oli see. Tegin endale pausi ning jalutasin ühe hingetõmbega terve laada läbi. Müüdi vorste, küüslauku, juustu, villaseid asju, vanu raamatuid, mitut sorti käsitööleiba, nahkseid tooteid, kala, mett, maiusi ja kosmeetikat. Märkasin veel LED-valgustite ja päikesepatareide pakkujaid, mingid noormehed pakkusid kas kindlustust või midagi seesugust. Kogu laada kohta oli üks pisike õllevaat, üks toitlustuspunkt ja... isegi välikäimlat ei olnud. Kuna ma oma elus mitmeidki laatasid näinud olen, meenutas seekordne (suuruselt ja valikult) kõige enam seda täikat, mida peetakse Puiestee tänaval, taaskasutuskeskuse hoovis.

Teine Tartu boksi tumba seisis jõude ning tolle peal lubasime me neil inimestel töötada, kel juhtus oma arvuti küll kaasas olema, ent puudus netiühendus. Laenutasin oma riisikol talle EMT-pulka ning jagasin juhised.
Kindlasti on see seisukoht pisut isekas ning seotud mu tööülesannete täitmisega, ent mulle jäi küll mulje, et meie buss koos boksidega oligi terve laada suurim tõmbenumber.

Eelneval pildil on vaade Näituste paviljoni infoleti kõrval olevast ümarast aknast. Ühte kaadrisse jäi maanteepoolne osa laadast, teine samasuur osa tuleb juurde mõelda. Ja kõik see kokku oligi siis see laat.

Pärast tööpäeva ja boksi edukat mahalaadimist arutasime tänavanurgal Maiduga, kuidas oleks tal kõige mõistlikum Tallinna poole sõita, nii et buss ei mõlgiks ära tänava veerde pargitud autosid ning satuks õige tänava otsa.

Jaanus tegi minust pildi ka bussiuksel, millest saab ilmselt ajalooline kaader, kuna vaevalt mind kunagi enam sellises situatsioonis kunagi näeb.

— — —

Hommikul, kui olime Maiduga asjad bussi tõstnud, startisime kl 8:58 (odom. 77) ning olime kohal kl 9:03 (79,5). Tagasi hakkasime aga sõitma kl 19:30 ja kohale jõudes näitas odomeeter 82.

Ülenurme

Täna oli seni lähim koolitusobjekt, mistõttu mul polnud hommikul kuigi kiiret. Ka kulgemine mööda tänavaid toimus suuremate sekeldusteta.

Ehkki valemi järgi pidanuksime seisma poe ees parklas või seal kõrval, pargitukas, vallamaja ees, eelistas Marju siiski lagedamat platsi poest üle tee. Sealt paistis buss ka suurepäraselt kaugele silma. Kohale jõudnud, märkasin sobilikku kuulutust ka teadetetahvlil ning helistasin korraldajale. Too torises kaunis pahura häälega, et keegi naisterahvas oli temale juba tiristanud.

Marju oligi juba kohal ja pesi bussi. Ta on alati minust varem kohal olnud, nagu ka Mait. Tõsi, vaid ühel korral õnnestus mul Maidust varem kohale jõuda. Marju meelt lahutas üks leedukast kaugveosõidukijuht, kes pidi Rapla peale sõitma, kuid ei teadnud teed. Pealekauba teostas ta oma kohustuslikku 45-minutilist pausi.

Meie positsioon oli igati mõnus, kuigi sellises paigas ei saanud me kusagilt seinast elektrit ning pidime generaatori käivitama. Selle väljatassimine on tõeline Taltsi-katsumus. Ja egas mina pole ainus, kel selg üle 2 kg tõsta ei luba. Marju poleks sellega ka üksi hakkama saanud. Leedukas pakkus end natuke liiga hilja appi, just kui olime masina juba maapinnale saanud. See tegi algul põrgumüra, kuid enne koolituse algust rekka lahkus ning kaja vaibus. Bussiotsa tagant see mürin nii valju ei kostnud.

Tänane koolitus oli kokkuvõttes kaunis edukas. Praktiliselt oli vaid üks tund poolik, kaks olid peaaegu täis ning üks 100% täituvusega. Kokku oli 31 koolitatut. Väga vahva koolitatav oli mu millagine koolivend Peep Puis, keda peaksid kodumaiste seriaalide sõbrad ka telerist näinud olema, ooperi- ja operetisõbrad aga teatrilaval. Mehel on äärmiselt meeldiv bass, millega ta sisustas kogu mu vahetunni, kõneldes maailma asjadest.

Üks vahvamaid nüansse oli sedastus, et tihtilugu lõpetavad meie suureestlustki propageerivad tegelased näiteks oma telefonikõne sõnadega: «okei, davai, tšau!» Esimene sõna tuleb justkui inglise keelest, teine vene ja kolmas itaalia keelest. Aga meie oleme eestlased, eks?

Saatsin enamasti klassi välja eesuksest, kuna Marju soovis jagada infomaterjali. Selle käigus kiputakse talle aga tihti ka esmamuljeid vastu jagama ning mul on rõõm tõdeda, et enamasti jäävad inimesed koolitusega väga rahule ning pilluvad vaid kiidusõnu.

Nagu mitmes teiseski paigas, väisas meid Ülenurmeski noorinspektoritest koosnev komisjon, kellest iga liige on reeglina päris hea arvutispetsialist ning sooviks üle kõige paar kiiret suplust netiavarustes teha. Et järgmise klassini ei olnud piiramatult aega, ei lubanud Marju neil surfama jääda, selleks on neil ka avalik internetipunkt ning raamatukogu. Seda juhul, kui kodus arvutit ei peaks olema.

Kuid ilm oli taas erakordselt ilus. Bussi lähedal haljasalal võttis võimust must leeder, kellel esines mitmes staadiumis õisikud, kuid ka erinevas valmimisjärgus vilju. Kui temperatuur liiga ülemeelikuks ei muutu, talun ma varjus istudes isegi päikest. Viimase tunni ajal kippus see muidugi ekraanipilti tuhmistama, ent ega mu koolitatavad seda ekraani kuigi innukalt ei vaatagi. Peamiselt vaid siis, kui ma näitan multikaid, mis aitavad seletada ID-kaardi kasutusalasid või mobiil-ID-d. Need multikad on muidu pärit boksikoolitusest, ent ma leidsin, et need sobivad suurepäraselt ka minu juttu illustreerima.

Ka olen ma oma tunnis kasutanud enda isiklikku rahakotti koos paljude plastikkaartidega ja ID-kaarti näitliku õppevahendina. Ka mobiiltelefon on tihti vajalik. Üldse meeldib mulle kõike käepärast kasutada. Alati teen ma koos koolitatavatega allkirjastamise kaasa, mõnikord, kui aega jääb, teen ka nimelt mõne vea, mille pealt on hea õppida.


Igatahes olen juba ette kurb, et see vahva bussikoolitus minu jaoks otsa saamas on. Mulle meeldib, kui kohale kogunevad inimesed, kel asja vastu huvi. Tulevikus on boksitöö selline, kus enam pelgast tutvustusest ei piisa. Õnneks organiseeriti koolitusboksidesse ka näidis-ID-kaardid, millega saab vajalikud toimingud läbi mängida ka see, kel kaarti sootuks pole. Homme on mul viimane bussipäev, seda aga koos boksiga.

Et kogu Tartu boks on minu juures (peale arvutite), siis organiseerisin homseks bussi Maidu juhtimisel enda juurde, et kogu varandus korraga kohale toimetada. Minu pisike POT poleks selleks lihtsalt füüsiliselt suuteline, kuna telgi, boksi, lisavarustuse jms summarne kubatuur ületab minu auto oma.

— — —

— Sõidu algul oli odomeeri näit 60, startisin kl 9:13. Starti pidurdas veidi Tamara korter 2-st, uurides minult majahoidja olemasolu meie majas. Sõidule kulus kokku 12 minutit, valisin marsruudiks Puusepa - Kesk-Kaare - Kabeli - Võru tänavad. Viimane läheb enne Võru mnt algust ning enne raudtee ülesõidukohta sujuvalt üle teeks, mis viis sihtpunktini Ülenurme Konsumi juures. Kokku oli kodust sinna maad 8 km.

— Tagasisõitu alustasin alles pärast poeskäiku kell 18:34 ning sõitsin seekord teist teed, pöörates Ülenurme kooli juurest vasakule, et kohe maanteele jõuda. Viimane viib otse Ringtee viaduktile, sealt aga Lõunakeskusest mööda otse Viljandi maante otsani. Sedapidi tuli teepikkuseks tegelikult 9 km (odom. 77), ehkki näiliselt pidanuks olema tegemist otseteega. Olin kodus kl 18:45.