Et ma aga üldse ei teadvustanud, et maanteelt pidanuks vasakule keerama enne Emajõge, kihutasin uljalt kuni peaaegu Poka bussipeatuseni (24 km), enne kui asi kole kahtlane hakkas tunduma. Peatusin seepeale tee veeres ning haarasin tagaistmelt atlase. Muidugi! Vale tee! Kell oli juba 5 minuti pärast pool, kui ma otsa ringi pöörasin ja tagasi sõitsin. Jõudsin Kavastusse siiski 14 minutiga, ületades pisut piirkiirust.
Kuid bussi juures askeldas vaid üks kohalik mammi, kes püsis kenasti kohal kuni peaaegu tunni alguseni. Siis aga loobus, lubades naasta pärast seenelkäiku. Kui ta just metsa ära ei eksinud, siis sattus ta tänase Pärtlipäeva puhul (kui pidavat seened maa peale sadama) mõnele ülimalt rikkalikule seenepaigale, et unustas koolituse sootuks.
Nagu see juba kipub tavaliseks saama, valitses mu süsteemides kaunis suur segadus, kuna inimesed, kes kohale saabusid, olid registreerunud hoopis teistele aegadele. Igatahes kui ma neid üritasin lisada, vastas süsteem, et vastav isik juba eksisteerib andmebaasis. Samas aga polnud võimalik teda mul kuidagi õigele ajale ringi tõsta. Esimesse koolitusse oli kohale tulnud ka kolm daami, kes ilmselt lubati töö juurest vaid pooleks tunniks asja uurima, igatahes kujunes olukord kole närviliseks ning nad kibelesid minema.
Vahepeal vedas meid Kõu alt, mistõttu paar inimest ei saanud oma digiallkirja andagi. Side taastumist ootama polnud meil võimalik jääda, kuna kolmas koolitus pidi aset leidma juba Luunja kultuurimaja juures. Igatahes kas siis seesugusest sündmuste neurootilisusest või millestki muust tingituna, hakkas mul vahepeal kole paha, mispeale ma pidin käima lausa värsket õhku hingamas.
Pakkisime oma varandusest õrnema osa kokku ning Luunjasse sõites lasi Marju mul ees sõita. Ma nimelt reklaamisin, et olen Luunjas korduvalt käinud. Tõsi, enamasti olin ma seal ringi jalutanud autota. Nii ma siis sattusingi poe juurde, mõisahoone kõrval, kust igaks juhuks küsisin teed, et mitte taas eksida. Tee viimase lõigu sõitsin praktiliselt läbi pargi mööda kõnnitee sarnast trotuaari. Marju ajas oma suure bussi minu järel ning oli vaid õnn, et tee servas polnud torkivaid põõsaid. Sirelite pehmed lehed oleksid pigem bussi külgi puhastanud, kui need vähegi mustad oleksid olnud.
Kui me 8 minutit enne koolituse algust Luunjasse jõudsime, oli samuti kohal vaid üks huviline. Hiljem siiski lisandus neid veelgi. Kohalik organiseerija oli väga õnnetu, et vaatamata suurele reklaamile tema haldkonna inimesed sedavõrd passiivsed on.
Viimase tunni ajal tahtsin tavapäraselt demonstreerida oma paksu rahakoti sisu ning mobiiltelefoni. Mina saaksin oma mobiiltelefoniga edukalt salaja pilte teha, jäädvustades näiteks kellegi panga koodikaardi. Rahakotis mul aga raha suurt polegi, mõned kroonid vaid. See-eest on seal aga paks pakk kõikvõimalikke plastikkaarte. Just need võiksid kõik olemata olla, kui kogu süsteem oleks orienteeritud ID-kaartidele. Paraku aga ei leidnud ma kusagilt oma "ridiküli" ehk õlakotti, milles nii mu mobiiltelefon kui ka rahakott paiknesid. Asjade seesugune kulg ajas mind pisut hajevile. Lõpuks andsin oma autovõtme Marjule, kes käis asja uurimas. Selgus, et ma olingi oma kotikese autosse unustanud.
Siiski sain ma demonstreerida, mis juhtub siis, kui allkirjastatud dokumenti enne salvestamist muuta. Saime kena ja kehtetu allkirjaga digidoci. Suurepärane näitmaterjal!
Sain teada, et Luunja kultuurimaja juures tegutseb senini Helgi juhtimisel looduse ja kunsti ring, mis sai alguse veel ajal, mil ma ta enda juurde Loodumajja tööle võtsin. Helgit ennast koolitusel ma kahjuks ei näinud.
Ilm aga oli ilus ja suvine, ehkki varavalges oli vaid +11°C ning selge. Päike enam ei kõrvetanud, ehkki otse uksest sisse sirades segas ekraanilt pildi vaatamist, mistõttu ma pidin taas uksed sulgema.
Viimase koolituse ajal täitus mul omapärane juubel — ma olin end ID-kaardiga autentinud 500 korda ning digiallkirju andnud 100. Need numbrid tundusid sedavõrd ümargused, et ei tundunud üldse mitte usaldusväärsed.
Lõppkokkuvõttes oli päev siiski edukas. Ehkki koolitatuid polnud pooltki nii palju, kui loota võis. Samas aga tuli üks härra, kes hommikul arsti juures käis ega saanud Kavastu koolitusele tulla, koguni viimasele koolitusele Luunjas kohale. Vastutasuks tegelesin temaga individuaalselt ja pikemalt ning tegin talle isikliku e-posti konto ning saatsin koolitusel osalemise tunnistuse nimetatud aadressile.— — —
• Startisin kl 8:56 (odom: 347) ning jõudsin Pokale 9:24 (371)• Pokalt pöördusin tagasi ning leidsin õige teeotsa — Kavastusse jõudsin kl 9:38 (odom: 391)
• Kavastust lahkusime kl 13:40 (391) ning jõudsime Luunjasse 13:52 (401)
• Luunjast alustasin koduteed kl 18:09 ja koju jõudsin 18:29 (odom: 415)
• Päevaga sõitsin kokku maha 68 kilomeetrit
— — —
Homne koolitus näib Ole kaasas! saidi kohaselt kenasti broneeritud. Kaks klassi on sootuks täis, teistes on üksikuid kohti. Eks paistab, milliseks olukord koha peal kujuneb.
2 kommentaari:
Iga päev ikka ja jälle uued probleemid. Koolitus lõpeb otsa, kuid probleemid susisevad veel pikalt järel :D
Veidike täbarasti jah, kuid kokkuvõttes ja enamusel puhkudel asi siiski toimib, nagu võib aru saada. :)
Postita kommentaar