Suur nõudlus

Täiesti tundmatu taim. Surfasin vähemasti terve tunni netis, et sellele mingitki vastet leida. Kuid edutult.

Seekordne päev ei olnud just kõige edukam. Mitte et nüüd kindlasti peaks edukaks nimetama vaid selle päeva, kus vähemasti 12 tundi järgemööda rasket tööd on tehtud, olgugi, et vaimset. Ma ju tule(ne)n kollektiivist, kus polnud kombeks tööd tegemata istuda. Tõsi, enamik sellest "tööst" oli küll istumine ja igasuguste oluliste teemade üle arutlemine. Ma siiski ei arva, et puhkamine oleks mingi häbiasi. Aga kui inimesel on korraga vähemasti kuus erinevat tegevust paralleelselt käsil, võiks ju ette kujutada, et ühega tegelemine aitabki teisest puhata. Siiski pole see alati nõnda.

Õigupoolest olin ma ette võtnudki oma tavalised tegemised, kui järgemööda hakkasid mulle helistama või muul moel kontakti otsima kõik ülemused. Siis alles selgus, et igale poole oodatakse mind enamvähem üheks ja samaks ajaks, mistõttu olukord kiskus piinlikuks. Seepeale ma joonistasin oma tööandjate jaoks oma ajakava ning avastasin ka ise, et ega seal erilist aega mängude mängimiseks ja pesu pesemiseks ei jäägi. Kõige hirmsam ajaraiskaja näib veel olevat see homne Luua. No näis, milline on sealne õppijaskond. Kui neis peaks veel ka mitte erilist indu esinema, peaksin küll mingi kavaluse välja mõtlema, kuidas sellest, millalgi naljaga pooleks võetud ülesandest, lahti saada. Naljakas, et nõudlus minu järele sedaviisi kulmineerub. Ometi peaks ju kõik tööandjad arvutada oskama ning aru saama, et 0,25 kohaga töötamine eeldaks 2 töötundi päevas. Või siis üht pikka päeva nädalas. Kuid kui suures osas veel ka kodus töötada, siis ei peaks üldse tekkima vajadust kohal käia.

Mingeid jalgrattaid ma täna ei leiutanudki. Sain vaid kuhjaga uusi ülesandeid ning avastasin, et talv on ootamatult saabunud. Selline temparatuuritu talv on autojuhtidele kohutav nuhtlus, eriti kui ei ole sooja garaaži ega eelsoojendusega sõidukit. Et kusagile pärale jõuda, tuleb varuda kindlel pool tundi kauem aega, kuna aknad tarvis jääst nii seest kui ka väljastpoolt puhtaks kaapida ning salong soojaks ajada.

Suhteliselt ebameeldivaks üllatuseks oli seegi, et e-kool, mille parooli ma sain, keeldus töötamast muidu nii edulise Internet Exploreriga ning näib olla välja töötatud just Firefoxi jaoks. Viimasel on aga võrrelduna mu brauseriga Internet Explorer 7, version 7.0.6000.16546 mitmeid olulisi puudusi, mida ehk tõsisema nusistamise peale saaks ka ringi sättida. WebCT oli esimene, mis eelistas FireFoxi. Kui see samas vaimus jätkub, siis pean vist ka ise sellesse üle kolima.

Uus jalgratas

---

Igatahes ei saanud ma taas enne pidama, kui päevatöö tehtud. Alustasin pühapäeva puhul hiljem, alles 11. Aga kui ma oleksin teadnud, et ühe kursuse kontrolltöötde kontrollimine (vaatamata WebCT-poolsele eelkontrollile) kestab kaheksa ja pool tundi, poleks ma nii kaua molutanud. Kell saab juba peagi pool neli ning umes kolme tunni pärast tuleks uut töönädalat alustada.

Kuid leiutasin "jalgratta", millega saab õpilastele graafiliselt näidata nende edasijõudmist. Panin selle ajutiseks siia ka üles. Igatahes midagigi kursusega seotut. Tulevikus saab ju sedamoodi neid tulemusi näidatagi!

Manuaalidest

Eks ma ole ka pikka aega vaikinud oma suursaamatusest videokaamerat arvutiga ühildada, kuid ega sellega tegelemiseks ka aega pole olnud. Ikka veel pole ma saanud mahti kätte võtta toda venekeelset manuaali. Olemas olid veel ka saksa-, itaalia-, korea-, soome-, ja kindlasti veel mitme muu keelsed manuaalid, kuid ainustki loetavas keeles kirjutatut polnud. Siit ka teine põhjus, miks ma pole veel sellega tegeleda saanud. Nagu nõustus ka üks mu sõber ja seltsimees, et see manuaali lugemine on kole nuhtlus küll, eriti kui ise koletark olla.

Vot selleks ei pea ka tingimata koletark olema, et mitte jalgratast releiutada. Pealegi on suurem osa manuaalidest minu meelest nii napakalt kirjutatud, et neid lugedes tunned end kas tõelise debiilina või kahtlustad, et tegu on huumoorika kaasapanuga. Seetõttu ma pooldan rakendada Murphy seadust ning lugeda sellist kaasavara alles siis, kui miski muu ei aita. Eks selles peitu ka teatav paradigmaatiline erinevus inimestest, kes alati kõiges kindlad tahavad olla. Mina räägin ses mõttes endale vastu ning eelistan pigem jalgratta leiutada, kui et loen pedaali funktsionaalsusest mingilt paberilt. Elu on mind õpetanud, et kui kuskil on mingi nupp, siis ikka selleks, et sellele vajutada. Ja kui juba vajutada, siis selle vajutamisega ka midagi muutub. Ohtlikud nupud, samas, on tavaliselt punaseks värvitud.

Muu hulgas sain näiteks teada, et meie uusnaabrigi ülikallil uksel helenduv täpike pole mitte signalisatsiooninupp, nagu ma seni naiivselt arvasin, vaid oskuslikult ukse sisse maskeeritud kellanupp, mis kasutab ukse sisse monteeritud aku energiat. Ma ei saanud veel teada, kas aku tühjendes tuleb uks välja vahetada või saab selle mingil moel ka uuesti laadida.

Sportlased teevad enne tõsisemat trenni soojendust. Mina aga sehkendasin endiselt igasuguste skriptide kallal, et aru saada, mida üks või teine käsurida kavalat teeb. Niisama, soojenduseks. Loomulikult läheks iga normaalne inimene vastavat teemat õppima või loeks üksipulgi läbi juhendi (manuaali). Mina aga olen noist manuaalidest osa juba ka lugenud, teisalt aga ei jaksa ka iga üksiku näidise juurde kirjutatud juhisesse süvenedagi, palju lihtsam on neid töös proovida. Eks ma siis proovisin ühele venekeelsele raamatule kaasa pandud näidiseid. Kümnest näidisest leidsin kokku umbes ühe, millest ka mingi praktiline kasu võiks olla. Näiteks tabelilahtrite (või mistahes teksti) äravärvimise ideest ma üldse aru ei saanud. Et kui veebilehel kursoriga üle tabeli lohistada, siis tabeli lahtrite taustavärvused muutuvad. Huvitav, milleks selline nähtus hea võiks olla? Mis praktiline kasu sellest oleks? Umbes et kirjuta see lõik skripti, eriti veel CPM, ja - ennäe imet - miskit toimubki! Tõsi, toimub mitte küll alati nii nagu see manuaalis on ette nähtud või nagu ise tahaks. Mõnigi asjatundja itsitab selle jutu peale pihku, kuid mis sellest. Selline on diletandi jutt.

Üks osa mu päevast kulges kella jälgides. Varem olen ma juba vingunud kella kui kahjuri üle. Aga see pole veel kõik, nagu reklaamisõna ütleks. Ma ei salli näiteks ka kindla aja peale minekut. Sellisel juhul on kogu päev mokas! Muudkui jälgi kella, et mitte õiget aega maha magada. Sellistel puhkudel polegi midagi targemat teha kui iseendaga aru pidada või MSNis lobiseda. Kuid selle käigu sain siiski käidud. Lisaväärtusena silmasin veel õue peal oma ekskassi, seda Juliust.

Arutelu MSNis võttis selgi puhul pöördeid, mispeale mu noor sõber teatas, et ma lihtsalt tegelen aja raiskamisega. Näiteks küsis ta, et mul on doktoritöö ja CC-artiklid pooleli, kuidas ma võin blogi pidada ning lisas mu õigustusele mu blogist kui õppetööga antud tööülesandest, et see Su blogi on kasvanud kaugelt üle tööülesande piiri. Selleks ei pea hiromant olema, et aru saada, kui valusalt õiged ta sõnad on!

Selmet blogimist piirata või MSN sulgeda, hakkasin mina hoopis isekaks. Näiteks ei saa mu doktoritöö ju looma hakatagi, kui ma enda töidki ei saa tehtud tänu paljudele hädalistele, kes sajavad oma kiirete tähtaegadega vahele ning abistamist paluvad. Ütlesin täna suisa häbematult oma endisele kolleegile, et tema abistamine statistika õppimisel ei kuulu minu tööülesannete hulka. Naljaga pooleks küll, kuid siiski. Üldiselt on see teema, millest on tervislikum kõva häälega mitte rääkida.

Mu noor sõber aga unustas, et just tänu temaga arutlemistele on siin mitmedki õhku jäänud küsimused mingisuguse lahendi leidnud. Ilmselt mitte küll kõigile osapooltele soovitud lahendi. Igatahes võttis noormees täna nõuks ka endale ajaveeb luua. Sellest mõttesahvrist võib tulevikus hea vahelugemine saada. Samal põhjusel võib vist juba peaaegu kindel olla, et ilmselt tuleb ka minul mingi teine, kursuseväline ajaveeb avada, et mitte jääda pelgaks kommenteerijaks mõttesahvri serva peal. Igatahes peab selles ajaveebi küsimuses rängalt süüdistama eelkõige Annet, kelle kursuse ülesandena 1a see avatud sai.

Digielu e-riigis

Üksjagu tüütu on see Vista. Muudkui pakub oma koleolulisi ülalkohtinguid ega jäta enne, kui oled need vähemasti läbi uurinud ja mingi otsuse langetanud. Iial ei või kindel olla, kas need otsused on ka adekvaatsed. No näiteks, kas minu arvuti lõpetaks minuga koheselt suhtlemise, kui jätaksin installimata Windows Malicious Software Removal Tool x64 - October 2007, eriti veel kui selle järel sulgudes seisab salapärane kood KB890830? Sellisele nähtusele peaks mingisuguse nimetuse välja mõtlema. Mingis kontekstis sobiks nimetuseks professionaalne kretinism, kuid see pole päris see. Kas olete tähele pannud, et analoogselt sügavmõttelisele vaikimisele, mis pidavat jätma inimesest mulje kui kole targast, jätab alati kole "tõsiseltvõetava" mulje igasuguste keerukate nimetuste lisamine lihtsatele asjadele. Kasvõi isegi mingi vibraatoriga mopp, mis ise peseb ja koristab ning on vahetatava akuga, kuid võtab vähem ruumi kui luud! No kes sellist ostaks, kui selle nimi poleks miski sviversviiper või midagi veel keerulisemat!

Igatahes kulutasin ma õige mitu minutit kuue aastaaruande koostamisele, mis olid mingil kummalisel kombel Maksu- ja Tolliametile aastate kaupa esitamata jäänud. Mingitest ajaloolistest ürikutest otsiti välja, et ka mina olla mingi varuliikmena korteriühistu juhatuse liikmete hulka arvatud kui ainus kirjaoskaja ning arvutikasutaja majas. Selgus aga, et nende aastatega oli osa juhatusest oma maise teekonna lõpetanud, teised aga ära kolinud. Nüüd pidin ma siis üksi "rabama". Eelpoolmainitud ameti jorisev purjushäälne tädi soovitas mul kasutada CPM, mida ma ka tegin. Kui esimese aasta aruanne valmis sai, oli vaja vaid see salvestada kuue erineva pealkirjaga. Sisu sama: mitte mingisugust majandustegevust ei ole aasta(te) jooksul toimunud. Tõeline stagnatsioon! Ja siis ma arvasin, et säästan tilga bensiini ega hakka neid paberi kujul linna teise otsa viima. Postiga saata nii väärtuslikke dokumente ju ka ei tohi. Et aga mingi meie seadus sätestab, et kõik riigiasutused on kohustatud vastu võtma elektroonselt allkirjastatud dokumente, siis pidin selle ID-kaardi lugeja uude arvutissegi installima. Kindlasti oleks olnud lihtsam need failid vanasse arvutisse kopida ja sealt saata, või suisa jalgsi kohal käia ja paberile prindituna need aruanded viia, kui ma oleksin ette teadnud, et see tühiasja installimine on arvutile üle jõu käiv. Igatahes ka pärast teistkordset restarti see ei käivitunud nagu ka mitte skänner ega veebikaamera, mistõttu ma otsustasin lihtsama variandi kasuks. Et mingil kodulehel kuvandub juba tekst "Tänased nimepäevalised on: Martin, Mart, Mardi, Madro, Märten, Märt", siis on selge, et kell oli juba pool tundi laupäeva peal. Nii polnud mul ka mõtet MTA-sse jalgsi jalutada. Käivitasin oma vana hea "Windows 98", sedapuhku 32-bitise.

Kõik see ID-kaardindus töötas vanas arvutis suurepäraselt. Selgus aga, et MTA ei pea *.docx-laiendiga faile arusaadavaiks. Eks siis tuli need kuus aruannet ümber panna *.pdf failiks ning uuesti proovida. Paraku ei õnnestunud ka seepeale lehelt www.emta.ee/?id=586 dokumente saata, kuna vastuseks tuli endine "pole arusaadav". No mis teha? Proovisin siis uut moodust, kuna suudan mõnikord olla jonnakam kui eesel. Vähemasti ei meeldi mulle aruvutile alla jääda. Algatuseks pidin oma sertifikaadi uuendama. Seejärel selgus, et minu e-aadress ei olnud neil kehtiv. Kuid kui digiallkirjastasin oma dokumendid eelnevalt arvutis ning seejärel saatsin teele, läks asi kenasti kohale. Nüüd jääb veel vaid loota, et see ka õige adressaadini jõuab ning et too seda pakikest avada oskab. Igatahes on Peeter Marvet Tehnokratist koostanud selle kohta vahva juhendi, mida soovitaksin kõikidel asjasse skeptiliselt suhtuvatel isikutel uurida.

Aga midagi imelikku on mul selle Vistaga küll lahti. Ei saa üht, teist ega kolmandat aetud. Peaks vist lausa lausuma, et "ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kiidaks Vistat". Kirujaid on palju. Minule uuendused meeldivad. Kuid miks need uuendused peavad sageli nõnda valulised olema? Seda enam hämmastavalt mõjub programmi nimetuse lõpusõna - ultimate. Enam paremaks minna ei saagi! Analoogne lugu on ju WebCT-ga. Täna saatis mulle üks teine haridustehnoloog pooleldi lohutava kirja, mis selgitab veenvalt, et see pole minu personaalne mure: "Sel aastal ongi WebCT-ga päris suur jama. Nimelt ei taha kõige uuem IE versioon ja uusimad java pluginad üldse WebCT-ga läbi saada ja õpilastel on probleeme WebCT-sse sisselogimisega. Mina olen nendele õpilastele soovitanud kasutada sel juhul Mozilla brauserit, mida saab alla laadida www.mozilla.com". Ilmselt selgitab see nii mõneski ka õpetajatega tekkinud probleemi. Nimelt osalevad mu kahel kursusel õpetajad, ühel õpilased. Kuid kui juba õpilastel probleeme tekib, mis siis veel õpetajatest kõnelda!

Et kell pole veel isegi mitte 2, jätkan uusi suuri ülesandeid võtmata igaöise kontrollreidiga oma kursustele ning mängin pisut javascriptiga.

Emm-ess-enn

Lisaks kursusest kaugel olevatele tegevustele eelseisvate tundide ettevalmistamisel ning ühe õpetjaraamatu sõnastuse redigeerimisel ja vormistamisel hoian ju pidevalt avatuna ka oma sõnumivahetusprogrammi MSN, mille vahendusel saabub pidevalt toredaid mõtteid. Need uued toredad mõtted võivad küll mõtte õigelt mõttelt kõrvale juhtida, kuid lahendi leides on lõppkokkuvõttes siiski kasulikud. See vahva mõtete kõrvalejuhtimine mõtetelt kõlab kui mu redigeeritav kirjatöö. Sedalaadi keelendeid kohtan ma pea iga päev.

Näiteks edastati mulle paar lõiku Kivisildniku blogist, kes kirjutab järgmist. Jälestan sporti, eriti tippsporti. Eks tervisesport ole märk valest elulaadist, eelistan pigem rohkem jala käia, rattaga ringi sõita ja talus remonti teha kui kuskil jõusaalis rauda kangutada. Tühja töö tegemine on mulle vastuvõetamatu. Ela normaalset elu ja selles ei leidu kohta mingile spordile!
Sport ei ole kultuuri liik, sport on kultuuri puudumise liik. Sport on võrreldav alkoholi ja klassikalise muusikaga – kõigil nimetatutel puudub mõte ning nad mõjuvad kehale vahetult, ilma aju sekkumiseta. Loomastumine, muud midagi.

Üldjoontes võib ju Kivisildnikuga nõuski olla. Samas, klassikalise muusika osas ei tahaks ma küll nõustuda. Kuigi, mine sa tea, mida tema klassikaliseks nimetab. Näiteks ei nimeta mina üldse mitte muusikaks igasuguseid helisid, milles esineb rütm. Minu jaoks peab muusikal ikkagi ka meloodia olema. Kuid inimestele, kel on midagi viltu musikaalsusega, on ju samuti mingisugust lohutust vaja. Las nad siis arvaku, et mistahes räpp või hiphop on samuti muusika. Ega mul ka kahju ei ole. Selle seiga juures pani mind vaid mõtlema Kivisildniku ajend sedalaadi ridu kirja panna. Ent samas pole see ka maailmarevolutsioonilise olulisusega küsimus.

Eks ka mina ole oma MSN-sõnavõttudes kaasjututajaid igasugustele erinevatele kummalistele mõtetele ärgitanud. Eriti vahva on midagi väita inimesele, kellest võib juba ette arvata, et tema esimene reaktsioon on vastu vaidlemine. Näiteks võtsin täna mainida, et filoloogia ei tohiks sedasorti nimetust kandagi, kuna pole klassikalises mõttes teadus. Selle peale vastati mulle üsna üheselt: olen jah veendunud, et ka filoloogia alal tehakse väga kõrgetasemelist ja täisteaduslikku uurimistööd. Selle peale oli mul paras võimalus vastata, et mina aga olen veendunud, et seal on koos punt susserdajaid, kes on pealtnäha justkui midagi olulist tegemas, kuid seda vaid enda eksistentsi õigustamiseks. Mida filoloogid uurivad? Kus on üldse probleem, kus uurimisküsimused? Kui probleemi pole, siis on tegu mingisuguse kirjeldava ja konstateeriva uurimisega, mida ei saa otseselt teaduseks nimetada. Midagi uut selline teadus igatahes ei avasta. Iseasi, kas filoloogide vajadust väljaspool teadust kahtluse alla seada.

Mu kaasvestleja jätkas, et ta samas ei imestaks äsjakuuldu taustal enam ka selle üle, kui ma teoloogiagi samuti klosetipotist alla lähetaksin. Tõsi, teoloogia ei ole ju ka teadus, mille saavutusest inimkonnale tulevikus tulu võiks tõusta. Igasugused loogiad ei ole veel teadused. Mis me keerutame: ütegu ma parem otse välja, et kõik "sotsiaalteadused" on minu meelest puhas pask ja hale teaduse imiteerimine! pidas seepeale mu vestluskaaslane vajalikuks susata. Ma tõesti ei vastanud selle peale. Eriti kui ta tõi võrdluseks ka veel pedagoogika kui sotsiaalteaduse. Kas on probleem? Kas selle probleemi lahendamine toob ühiskonnale mingit kasu? Selles on teaduste ja end teaduseks nimetavate distsipliinide erinevus. Rangelt võttes ei saakski siinkohal asju jagada suurteks loogiateks, kuna ühe ja sama distsipliini egiidi all teostatakse väga palju erinevaid uurimusi. Näiteks kuigi merebioloogide poolt avastatavate süvavee-elukate nimistu täienemisest pole tavainimesel sooja ega külma, siis GMO-dega seonduv puudutab meid kõiki.

Taas tuli muuhulgas kõneks ka kooliähvarduste laine
Soomes, millest igat masti huligaanid võtavat tollest killerist agarasti eeskuju ja külvavat paanikat. Mida muud aga oligi arvata? Siin oleks psühholoogidel piisavalt uurimisteemasid. Ja kavalal juhul teeksid seda praegu just meie psühholoogid, et tulemusena leida mingisugune ennetuslik lahend meil analoogsete juhtumite esinemiseks.

Üpriski suur hulk vestlustest kulub ka asjalike soovituste jagamisele. Olgu selleks siis kas mingisuguste kirjutiste või uuringute teemal, või hoopis midagi arvutialast.

Igatahes on kindel, et kui kusagilt aega kokku hoida, siis on see MSN. Osa jutust on selline, milleta oleks küll mõlemad pooled ära elanud.
Hetkel on suur osa kiireloomulisi ja kursusesse mittepuutuvaid ülesandeid täidetud ning taas võib asuda tööle, näiteks kontrolltööde küsimusi sisestama.

Paha kell

Miks halb eeskuju on kärmem levima kui positiivne? Ammus see oli, kui aina kuulsime kaugetest ja kurbadest imelugudest Ameerikas, kus psüühiliselt ebastabiilsed õpilased oma õpetajaid surnuks tulistasid. Hirmus mõeldagi! Aga kauge ja natuke võõras teema. Kuid nüüd siis on meil lähem näide olemas. Näite sooritaja hävitas 8 inimelu ja lahkus ka ise. Vaevalt, et arstid ka eriliselt pingutasid tema elu eest, kuna ilmselt oleks sealt saanud heal juhul pooleks sajandiks ühe ühiskonna kulul elava parasiidi. Kurb samas. Sellistele asjadele oleks isegi tervislikum mitte mõelda. Samas ei või iial kindel olla, et nüüd mõni meie koolilaps sarnast "kangelast" kehastada ei püüa. Aga eks ka haigused levivad kiiresti. Samas kui suurepärased algatused ei taha mitte vedu võtta.

Või siis pisut leebem juhus, kus poiss lihtsalt murrab end e-kooli sisse ja joonistab endale meelepärased hinded. Kasvõi juba selle tõttu tasub õpetajal ikka ka möödunud sajandi kombe kohaselt paberile märkmeid teha. Hillar Mets sirgeldas selle kohta isegi seekordse illustratsiooni (tegelikult küll Päevalehele). Või siis Jõhvi ARKis, kus paarkümmend inimest enda eest teadjamad autoeksamile saatsid. Või ka Neste bensiinijaamad, kus iga liitri pealt paarkümmend milliliitrit kütust "kokku hoiti", täisliitri hinda küsides. Imelik elu on meie ümber!

Aga minu pisike ringreis oli edukas. Selgus, et kindluse mõttes tasub varuda rahulikuks ja viperusteta kohale jõudmiseks vähemasti 40 minutit. Kõik eluolulised paigad ja strateeglised punktid ning taktikalised nipid said välja uuritud. Tehnoloogia valdkonnast võisin nautida superpaljundusmasinat, millele saaks ka e-kirjaga paljundatava raamatu saata. Pisikesed näpuseaded annavad võimaluse paljundada 5 minutiga kahelt lehelt poolsada kahepoolset dokumenti. Tasemel aparaat.

Tegelikult sain teada sedagi, et olen lisaks geograafiale määratud veel ka geoloogiat õpetama, kuigi pidasin seda algul pisikeseks trükiveaks tunniplaanis. Igatahes igav ei hakka!

Ühe õpetajaraamatu toimetamisest mõtteis, ei pannud ma üldse tähele, kuidas suurim vaenlane, kell, taas uue kuupäeva ette keeras. Igatahes hakkab mulle üha enam tunduma, et minust ei ole ka homme hommikul kell 6 ärkajat, kuna ilmselt saan parajasti tolleks ajaks pea padjale. Läbi tuleb aga veel käia kõik oma WebCT kursused, koostada vähemasti üks PowerPoint-esitlus ning teha plaane järgmisteks töövõttudeks. Kell on aga paha. Öösiti töötamine ei ole hea eeskuju! Palju edu mulle öötööks!

Mitu pead on kallim kui üks

Pisinostalgiline pilt ootamatult lõppenud suvest.
Värskete uudiste järgi ähvardavat Tartu lasteaiakasvatajad ka streikima hakata, kuna nende palk ei vastavat tööpanusele ning neile esitatud nõuetele. Ma usun, et lasteadnikud ei ole kaugeltki ainus inimeste rühm, kes end sellise suurepärase "Eesti keskmise" taustal alatasustatuna tunnevad.

Võimalik, et madala haridustasemega ühiskonnas tekitab suurepalgaline inimene pisikeses hallis massis aukartust. Meie riigis on aga vähemasti formaalne haridus äärmiselt heal järjel. Mingi statistika kohaselt oleksime kindlasti keskmiselt harituselt vähemasti teisel kohal maailmas. Umbes ka nagu HIVi nakatanute kohta 100 tuhande elaniku kohta. Vaid Aafrika suudab meist ees olla! Meie kõrge haridus on peamiselt noorte neidude arvelt. Kes on aga lasteaednikud? Peamiselt kõrgharidusega noored neiud. Sellisesse ametisse madala haridusega inimesi naljalt ei võeta, mehi ammugi mitte. Kõrge haridusega inimestel on aga aru peas.

Ja mida muud need meie kõrgepalgalised riigiisad siis ootasid? Alati pärast uue riigikogu valimisi on ju esimeseks oluliseks ülesandeks iseenda palkade korrigeerimine vastavalt nn riigi keskmisele. Ma ei mäletagi, mitmekordne keskmine see neil pidi olema. Kuidas pidi ka ei arvutaks, ei tundu nende töötasu olema siiski kümme või enam korda vastutusrikkam kui uue kodaniku kasvatamine. Mida tavainimesele tähendab see kosmilisele kõrgusele tõstetud riigikogulaste palk? Õigemini, mille eest? Igatahes esmapilgul jääb mulje, justkui see nende istmiktund oleks vähemasti 15 korda väärtulikum kui mõne tavainimese oma. Ahjaa, vahepeal viskavad need riigiisad ju kildu ka, nimetades ka end tavalisteks inimesteks. Maksimaalselt 10% ehk peabki end tavaliseks. Ülejäänute osas ma siiski kahtlen.

Saades seaduste sättimise eest vähemalt kaheksakordse tavainimese palga, ei ole nad samas keskmiselt haritud inimese mõttele tavalised inimesed. Pealegi on neid kokku 101. Juttu jätkub kauemaks... Mida rohkem tuharapaare, seda enam päid ja arutlevaid suid. Kas me ei peaks kohtlema Riigikogu kui tervikut? Üksi ei otsusta ju keegi midagi. Mitu pead on ikka mitu pead. Olgu, otsused on kaalukad ja vastutusrikkad. Kas ei võiks siis leppida kokku, et Riigikogu töötasu oleks näiteks 25-kordne riigi keskmine? Igati vääriline ja aukartust äratav summa ju! Kuid et kõik seadused langetatakse ühishääletuse tulemusena, sii peaks ka see palk jagatama ühiselt. Umbes 250 000 kuus! Või midagi sarnast. Vähemasti idee...

Ja mina pean siin üksi rabama! Kui mina juhtun puuduma või töö tegemata jätma, siis mulle ei makstagi palka. Seda isegi siis, kui ma parasjagu olen oma valijatega kohtumas või siis näiteks kogun metsaveerel jalutades inspiratsiooni. Peaks ka steikima hakkama!

Eks ma siis siin uurisingi öötundidel planeeritud programme. Tuleb välja, et seda flashi ikka manuaali (help) lugemata küll tehtud ei saa. Jääbki välja mõelda, kas meiegi praktikumid sellist õpetust sisaldavad või peaksin ma endale ise vastava aja leidma. Proovisin nokitseda, kuid ei saanud pilti liikuma. Teine programm, see varasemast tuttav Publisher veenis mind aga selles, et ilmselt on päris paljud veebiriputatud lehed sellega tehtudki. Eks mõned peenemad sellid kasutavad vast ka DreamViewerit vms. Igatahes tekitas sellise asja tõdemine minus vastakaid tundeid. Ühest küljest meeldib mulle asju teha just nii nagu mulle meeldib, loominguliselt. Teisalt võib ehk mõningate lehtede puhul see automaatika ehk õigustatudki olla. Igatahes on näha, et sellel programmil on teatavad mallid, mida saab muuta, teised aga, mis on põikpäiselt paigas. Ilmselt sõltub siis uue lehe loomine sellest, mida klient sellel näha soovib. Mõtlesin hetkel kui potentsiaalne webmaster. Ise eelistan edaspidigi vähese automaatikaga programme kuni käsitsi kodeerimiseni.

Nüüd on aga on paras aeg oma reisikohver pakkida, et paar-kolm tunnikest ringi sõita.