Eks ma ole ka pikka aega vaikinud oma suursaamatusest videokaamerat arvutiga ühildada, kuid ega sellega tegelemiseks ka aega pole olnud. Ikka veel pole ma saanud mahti kätte võtta toda venekeelset manuaali. Olemas olid veel ka saksa-, itaalia-, korea-, soome-, ja kindlasti veel mitme muu keelsed manuaalid, kuid ainustki loetavas keeles kirjutatut polnud. Siit ka teine põhjus, miks ma pole veel sellega tegeleda saanud. Nagu nõustus ka üks mu sõber ja seltsimees, et see manuaali lugemine on kole nuhtlus küll, eriti kui ise koletark olla.
Vot selleks ei pea ka tingimata koletark olema, et mitte jalgratast releiutada. Pealegi on suurem osa manuaalidest minu meelest nii napakalt kirjutatud, et neid lugedes tunned end kas tõelise debiilina või kahtlustad, et tegu on huumoorika kaasapanuga. Seetõttu ma pooldan rakendada Murphy seadust ning lugeda sellist kaasavara alles siis, kui miski muu ei aita. Eks selles peitu ka teatav paradigmaatiline erinevus inimestest, kes alati kõiges kindlad tahavad olla. Mina räägin ses mõttes endale vastu ning eelistan pigem jalgratta leiutada, kui et loen pedaali funktsionaalsusest mingilt paberilt. Elu on mind õpetanud, et kui kuskil on mingi nupp, siis ikka selleks, et sellele vajutada. Ja kui juba vajutada, siis selle vajutamisega ka midagi muutub. Ohtlikud nupud, samas, on tavaliselt punaseks värvitud.
Muu hulgas sain näiteks teada, et meie uusnaabrigi ülikallil uksel helenduv täpike pole mitte signalisatsiooninupp, nagu ma seni naiivselt arvasin, vaid oskuslikult ukse sisse maskeeritud kellanupp, mis kasutab ukse sisse monteeritud aku energiat. Ma ei saanud veel teada, kas aku tühjendes tuleb uks välja vahetada või saab selle mingil moel ka uuesti laadida.
Sportlased teevad enne tõsisemat trenni soojendust. Mina aga sehkendasin endiselt igasuguste skriptide kallal, et aru saada, mida üks või teine käsurida kavalat teeb. Niisama, soojenduseks. Loomulikult läheks iga normaalne inimene vastavat teemat õppima või loeks üksipulgi läbi juhendi (manuaali). Mina aga olen noist manuaalidest osa juba ka lugenud, teisalt aga ei jaksa ka iga üksiku näidise juurde kirjutatud juhisesse süvenedagi, palju lihtsam on neid töös proovida. Eks ma siis proovisin ühele venekeelsele raamatule kaasa pandud näidiseid. Kümnest näidisest leidsin kokku umbes ühe, millest ka mingi praktiline kasu võiks olla. Näiteks tabelilahtrite (või mistahes teksti) äravärvimise ideest ma üldse aru ei saanud. Et kui veebilehel kursoriga üle tabeli lohistada, siis tabeli lahtrite taustavärvused muutuvad. Huvitav, milleks selline nähtus hea võiks olla? Mis praktiline kasu sellest oleks? Umbes et kirjuta see lõik skripti, eriti veel CPM, ja - ennäe imet - miskit toimubki! Tõsi, toimub mitte küll alati nii nagu see manuaalis on ette nähtud või nagu ise tahaks. Mõnigi asjatundja itsitab selle jutu peale pihku, kuid mis sellest. Selline on diletandi jutt.
Üks osa mu päevast kulges kella jälgides. Varem olen ma juba vingunud kella kui kahjuri üle. Aga see pole veel kõik, nagu reklaamisõna ütleks. Ma ei salli näiteks ka kindla aja peale minekut. Sellisel juhul on kogu päev mokas! Muudkui jälgi kella, et mitte õiget aega maha magada. Sellistel puhkudel polegi midagi targemat teha kui iseendaga aru pidada või MSNis lobiseda. Kuid selle käigu sain siiski käidud. Lisaväärtusena silmasin veel õue peal oma ekskassi, seda Juliust.
Arutelu MSNis võttis selgi puhul pöördeid, mispeale mu noor sõber teatas, et ma lihtsalt tegelen aja raiskamisega. Näiteks küsis ta, et mul on doktoritöö ja CC-artiklid pooleli, kuidas ma võin blogi pidada ning lisas mu õigustusele mu blogist kui õppetööga antud tööülesandest, et see Su blogi on kasvanud kaugelt üle tööülesande piiri. Selleks ei pea hiromant olema, et aru saada, kui valusalt õiged ta sõnad on!
Selmet blogimist piirata või MSN sulgeda, hakkasin mina hoopis isekaks. Näiteks ei saa mu doktoritöö ju looma hakatagi, kui ma enda töidki ei saa tehtud tänu paljudele hädalistele, kes sajavad oma kiirete tähtaegadega vahele ning abistamist paluvad. Ütlesin täna suisa häbematult oma endisele kolleegile, et tema abistamine statistika õppimisel ei kuulu minu tööülesannete hulka. Naljaga pooleks küll, kuid siiski. Üldiselt on see teema, millest on tervislikum kõva häälega mitte rääkida.
Mu noor sõber aga unustas, et just tänu temaga arutlemistele on siin mitmedki õhku jäänud küsimused mingisuguse lahendi leidnud. Ilmselt mitte küll kõigile osapooltele soovitud lahendi. Igatahes võttis noormees täna nõuks ka endale ajaveeb luua. Sellest mõttesahvrist võib tulevikus hea vahelugemine saada. Samal põhjusel võib vist juba peaaegu kindel olla, et ilmselt tuleb ka minul mingi teine, kursuseväline ajaveeb avada, et mitte jääda pelgaks kommenteerijaks mõttesahvri serva peal. Igatahes peab selles ajaveebi küsimuses rängalt süüdistama eelkõige Annet, kelle kursuse ülesandena 1a see avatud sai.
Vot selleks ei pea ka tingimata koletark olema, et mitte jalgratast releiutada. Pealegi on suurem osa manuaalidest minu meelest nii napakalt kirjutatud, et neid lugedes tunned end kas tõelise debiilina või kahtlustad, et tegu on huumoorika kaasapanuga. Seetõttu ma pooldan rakendada Murphy seadust ning lugeda sellist kaasavara alles siis, kui miski muu ei aita. Eks selles peitu ka teatav paradigmaatiline erinevus inimestest, kes alati kõiges kindlad tahavad olla. Mina räägin ses mõttes endale vastu ning eelistan pigem jalgratta leiutada, kui et loen pedaali funktsionaalsusest mingilt paberilt. Elu on mind õpetanud, et kui kuskil on mingi nupp, siis ikka selleks, et sellele vajutada. Ja kui juba vajutada, siis selle vajutamisega ka midagi muutub. Ohtlikud nupud, samas, on tavaliselt punaseks värvitud.
Muu hulgas sain näiteks teada, et meie uusnaabrigi ülikallil uksel helenduv täpike pole mitte signalisatsiooninupp, nagu ma seni naiivselt arvasin, vaid oskuslikult ukse sisse maskeeritud kellanupp, mis kasutab ukse sisse monteeritud aku energiat. Ma ei saanud veel teada, kas aku tühjendes tuleb uks välja vahetada või saab selle mingil moel ka uuesti laadida.
Sportlased teevad enne tõsisemat trenni soojendust. Mina aga sehkendasin endiselt igasuguste skriptide kallal, et aru saada, mida üks või teine käsurida kavalat teeb. Niisama, soojenduseks. Loomulikult läheks iga normaalne inimene vastavat teemat õppima või loeks üksipulgi läbi juhendi (manuaali). Mina aga olen noist manuaalidest osa juba ka lugenud, teisalt aga ei jaksa ka iga üksiku näidise juurde kirjutatud juhisesse süvenedagi, palju lihtsam on neid töös proovida. Eks ma siis proovisin ühele venekeelsele raamatule kaasa pandud näidiseid. Kümnest näidisest leidsin kokku umbes ühe, millest ka mingi praktiline kasu võiks olla. Näiteks tabelilahtrite (või mistahes teksti) äravärvimise ideest ma üldse aru ei saanud. Et kui veebilehel kursoriga üle tabeli lohistada, siis tabeli lahtrite taustavärvused muutuvad. Huvitav, milleks selline nähtus hea võiks olla? Mis praktiline kasu sellest oleks? Umbes et kirjuta see lõik skripti, eriti veel CPM, ja - ennäe imet - miskit toimubki! Tõsi, toimub mitte küll alati nii nagu see manuaalis on ette nähtud või nagu ise tahaks. Mõnigi asjatundja itsitab selle jutu peale pihku, kuid mis sellest. Selline on diletandi jutt.
Üks osa mu päevast kulges kella jälgides. Varem olen ma juba vingunud kella kui kahjuri üle. Aga see pole veel kõik, nagu reklaamisõna ütleks. Ma ei salli näiteks ka kindla aja peale minekut. Sellisel juhul on kogu päev mokas! Muudkui jälgi kella, et mitte õiget aega maha magada. Sellistel puhkudel polegi midagi targemat teha kui iseendaga aru pidada või MSNis lobiseda. Kuid selle käigu sain siiski käidud. Lisaväärtusena silmasin veel õue peal oma ekskassi, seda Juliust.
Arutelu MSNis võttis selgi puhul pöördeid, mispeale mu noor sõber teatas, et ma lihtsalt tegelen aja raiskamisega. Näiteks küsis ta, et mul on doktoritöö ja CC-artiklid pooleli, kuidas ma võin blogi pidada ning lisas mu õigustusele mu blogist kui õppetööga antud tööülesandest, et see Su blogi on kasvanud kaugelt üle tööülesande piiri. Selleks ei pea hiromant olema, et aru saada, kui valusalt õiged ta sõnad on!
Selmet blogimist piirata või MSN sulgeda, hakkasin mina hoopis isekaks. Näiteks ei saa mu doktoritöö ju looma hakatagi, kui ma enda töidki ei saa tehtud tänu paljudele hädalistele, kes sajavad oma kiirete tähtaegadega vahele ning abistamist paluvad. Ütlesin täna suisa häbematult oma endisele kolleegile, et tema abistamine statistika õppimisel ei kuulu minu tööülesannete hulka. Naljaga pooleks küll, kuid siiski. Üldiselt on see teema, millest on tervislikum kõva häälega mitte rääkida.
Mu noor sõber aga unustas, et just tänu temaga arutlemistele on siin mitmedki õhku jäänud küsimused mingisuguse lahendi leidnud. Ilmselt mitte küll kõigile osapooltele soovitud lahendi. Igatahes võttis noormees täna nõuks ka endale ajaveeb luua. Sellest mõttesahvrist võib tulevikus hea vahelugemine saada. Samal põhjusel võib vist juba peaaegu kindel olla, et ilmselt tuleb ka minul mingi teine, kursuseväline ajaveeb avada, et mitte jääda pelgaks kommenteerijaks mõttesahvri serva peal. Igatahes peab selles ajaveebi küsimuses rängalt süüdistama eelkõige Annet, kelle kursuse ülesandena 1a see avatud sai.
2 kommentaarid:
Seda tõredat ja tõsist lugulaulu ma täna lihtsalt ei kommentaari :D
Elagu mõttesahver!!!
Siiski, siiski: kursuseväline ajaveeb kõlab webxani sulest kui suurepärane idee! Igatahes leiduks siinkribaja näol sellele üllitisele vähemasti üks ustav püsilugeja!
Samas julgeksin minagi seniks lisaks käesolevale ka Mõttesahvrit soovitada ;)
Postitage kommentaar