Üksjagu tüütu on see Vista. Muudkui pakub oma koleolulisi ülalkohtinguid ega jäta enne, kui oled need vähemasti läbi uurinud ja mingi otsuse langetanud. Iial ei või kindel olla, kas need otsused on ka adekvaatsed. No näiteks, kas minu arvuti lõpetaks minuga koheselt suhtlemise, kui jätaksin installimata Windows Malicious Software Removal Tool x64 - October 2007, eriti veel kui selle järel sulgudes seisab salapärane kood KB890830? Sellisele nähtusele peaks mingisuguse nimetuse välja mõtlema. Mingis kontekstis sobiks nimetuseks professionaalne kretinism, kuid see pole päris see. Kas olete tähele pannud, et analoogselt sügavmõttelisele vaikimisele, mis pidavat jätma inimesest mulje kui kole targast, jätab alati kole "tõsiseltvõetava" mulje igasuguste keerukate nimetuste lisamine lihtsatele asjadele. Kasvõi isegi mingi vibraatoriga mopp, mis ise peseb ja koristab ning on vahetatava akuga, kuid võtab vähem ruumi kui luud! No kes sellist ostaks, kui selle nimi poleks miski sviversviiper või midagi veel keerulisemat!
Igatahes kulutasin ma õige mitu minutit kuue aastaaruande koostamisele, mis olid mingil kummalisel kombel Maksu- ja Tolliametile aastate kaupa esitamata jäänud. Mingitest ajaloolistest ürikutest otsiti välja, et ka mina olla mingi varuliikmena korteriühistu juhatuse liikmete hulka arvatud kui ainus kirjaoskaja ning arvutikasutaja majas. Selgus aga, et nende aastatega oli osa juhatusest oma maise teekonna lõpetanud, teised aga ära kolinud. Nüüd pidin ma siis üksi "rabama". Eelpoolmainitud ameti jorisev purjushäälne tädi soovitas mul kasutada CPM, mida ma ka tegin. Kui esimese aasta aruanne valmis sai, oli vaja vaid see salvestada kuue erineva pealkirjaga. Sisu sama: mitte mingisugust majandustegevust ei ole aasta(te) jooksul toimunud. Tõeline stagnatsioon! Ja siis ma arvasin, et säästan tilga bensiini ega hakka neid paberi kujul linna teise otsa viima. Postiga saata nii väärtuslikke dokumente ju ka ei tohi. Et aga mingi meie seadus sätestab, et kõik riigiasutused on kohustatud vastu võtma elektroonselt allkirjastatud dokumente, siis pidin selle ID-kaardi lugeja uude arvutissegi installima. Kindlasti oleks olnud lihtsam need failid vanasse arvutisse kopida ja sealt saata, või suisa jalgsi kohal käia ja paberile prindituna need aruanded viia, kui ma oleksin ette teadnud, et see tühiasja installimine on arvutile üle jõu käiv. Igatahes ka pärast teistkordset restarti see ei käivitunud nagu ka mitte skänner ega veebikaamera, mistõttu ma otsustasin lihtsama variandi kasuks. Et mingil kodulehel kuvandub juba tekst "Tänased nimepäevalised on: Martin, Mart, Mardi, Madro, Märten, Märt", siis on selge, et kell oli juba pool tundi laupäeva peal. Nii polnud mul ka mõtet MTA-sse jalgsi jalutada. Käivitasin oma vana hea "Windows 98", sedapuhku 32-bitise.
Kõik see ID-kaardindus töötas vanas arvutis suurepäraselt. Selgus aga, et MTA ei pea *.docx-laiendiga faile arusaadavaiks. Eks siis tuli need kuus aruannet ümber panna *.pdf failiks ning uuesti proovida. Paraku ei õnnestunud ka seepeale lehelt www.emta.ee/?id=586 dokumente saata, kuna vastuseks tuli endine "pole arusaadav". No mis teha? Proovisin siis uut moodust, kuna suudan mõnikord olla jonnakam kui eesel. Vähemasti ei meeldi mulle aruvutile alla jääda. Algatuseks pidin oma sertifikaadi uuendama. Seejärel selgus, et minu e-aadress ei olnud neil kehtiv. Kuid kui digiallkirjastasin oma dokumendid eelnevalt arvutis ning seejärel saatsin teele, läks asi kenasti kohale. Nüüd jääb veel vaid loota, et see ka õige adressaadini jõuab ning et too seda pakikest avada oskab. Igatahes on Peeter Marvet Tehnokratist koostanud selle kohta vahva juhendi, mida soovitaksin kõikidel asjasse skeptiliselt suhtuvatel isikutel uurida.
Aga midagi imelikku on mul selle Vistaga küll lahti. Ei saa üht, teist ega kolmandat aetud. Peaks vist lausa lausuma, et "ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kiidaks Vistat". Kirujaid on palju. Minule uuendused meeldivad. Kuid miks need uuendused peavad sageli nõnda valulised olema? Seda enam hämmastavalt mõjub programmi nimetuse lõpusõna - ultimate. Enam paremaks minna ei saagi! Analoogne lugu on ju WebCT-ga. Täna saatis mulle üks teine haridustehnoloog pooleldi lohutava kirja, mis selgitab veenvalt, et see pole minu personaalne mure: "Sel aastal ongi WebCT-ga päris suur jama. Nimelt ei taha kõige uuem IE versioon ja uusimad java pluginad üldse WebCT-ga läbi saada ja õpilastel on probleeme WebCT-sse sisselogimisega. Mina olen nendele õpilastele soovitanud kasutada sel juhul Mozilla brauserit, mida saab alla laadida www.mozilla.com". Ilmselt selgitab see nii mõneski ka õpetajatega tekkinud probleemi. Nimelt osalevad mu kahel kursusel õpetajad, ühel õpilased. Kuid kui juba õpilastel probleeme tekib, mis siis veel õpetajatest kõnelda!
Et kell pole veel isegi mitte 2, jätkan uusi suuri ülesandeid võtmata igaöise kontrollreidiga oma kursustele ning mängin pisut javascriptiga.
Igatahes kulutasin ma õige mitu minutit kuue aastaaruande koostamisele, mis olid mingil kummalisel kombel Maksu- ja Tolliametile aastate kaupa esitamata jäänud. Mingitest ajaloolistest ürikutest otsiti välja, et ka mina olla mingi varuliikmena korteriühistu juhatuse liikmete hulka arvatud kui ainus kirjaoskaja ning arvutikasutaja majas. Selgus aga, et nende aastatega oli osa juhatusest oma maise teekonna lõpetanud, teised aga ära kolinud. Nüüd pidin ma siis üksi "rabama". Eelpoolmainitud ameti jorisev purjushäälne tädi soovitas mul kasutada CPM, mida ma ka tegin. Kui esimese aasta aruanne valmis sai, oli vaja vaid see salvestada kuue erineva pealkirjaga. Sisu sama: mitte mingisugust majandustegevust ei ole aasta(te) jooksul toimunud. Tõeline stagnatsioon! Ja siis ma arvasin, et säästan tilga bensiini ega hakka neid paberi kujul linna teise otsa viima. Postiga saata nii väärtuslikke dokumente ju ka ei tohi. Et aga mingi meie seadus sätestab, et kõik riigiasutused on kohustatud vastu võtma elektroonselt allkirjastatud dokumente, siis pidin selle ID-kaardi lugeja uude arvutissegi installima. Kindlasti oleks olnud lihtsam need failid vanasse arvutisse kopida ja sealt saata, või suisa jalgsi kohal käia ja paberile prindituna need aruanded viia, kui ma oleksin ette teadnud, et see tühiasja installimine on arvutile üle jõu käiv. Igatahes ka pärast teistkordset restarti see ei käivitunud nagu ka mitte skänner ega veebikaamera, mistõttu ma otsustasin lihtsama variandi kasuks. Et mingil kodulehel kuvandub juba tekst "Tänased nimepäevalised on: Martin, Mart, Mardi, Madro, Märten, Märt", siis on selge, et kell oli juba pool tundi laupäeva peal. Nii polnud mul ka mõtet MTA-sse jalgsi jalutada. Käivitasin oma vana hea "Windows 98", sedapuhku 32-bitise.
Kõik see ID-kaardindus töötas vanas arvutis suurepäraselt. Selgus aga, et MTA ei pea *.docx-laiendiga faile arusaadavaiks. Eks siis tuli need kuus aruannet ümber panna *.pdf failiks ning uuesti proovida. Paraku ei õnnestunud ka seepeale lehelt www.emta.ee/?id=586 dokumente saata, kuna vastuseks tuli endine "pole arusaadav". No mis teha? Proovisin siis uut moodust, kuna suudan mõnikord olla jonnakam kui eesel. Vähemasti ei meeldi mulle aruvutile alla jääda. Algatuseks pidin oma sertifikaadi uuendama. Seejärel selgus, et minu e-aadress ei olnud neil kehtiv. Kuid kui digiallkirjastasin oma dokumendid eelnevalt arvutis ning seejärel saatsin teele, läks asi kenasti kohale. Nüüd jääb veel vaid loota, et see ka õige adressaadini jõuab ning et too seda pakikest avada oskab. Igatahes on Peeter Marvet Tehnokratist koostanud selle kohta vahva juhendi, mida soovitaksin kõikidel asjasse skeptiliselt suhtuvatel isikutel uurida.
Aga midagi imelikku on mul selle Vistaga küll lahti. Ei saa üht, teist ega kolmandat aetud. Peaks vist lausa lausuma, et "ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes kiidaks Vistat". Kirujaid on palju. Minule uuendused meeldivad. Kuid miks need uuendused peavad sageli nõnda valulised olema? Seda enam hämmastavalt mõjub programmi nimetuse lõpusõna - ultimate. Enam paremaks minna ei saagi! Analoogne lugu on ju WebCT-ga. Täna saatis mulle üks teine haridustehnoloog pooleldi lohutava kirja, mis selgitab veenvalt, et see pole minu personaalne mure: "Sel aastal ongi WebCT-ga päris suur jama. Nimelt ei taha kõige uuem IE versioon ja uusimad java pluginad üldse WebCT-ga läbi saada ja õpilastel on probleeme WebCT-sse sisselogimisega. Mina olen nendele õpilastele soovitanud kasutada sel juhul Mozilla brauserit, mida saab alla laadida www.mozilla.com". Ilmselt selgitab see nii mõneski ka õpetajatega tekkinud probleemi. Nimelt osalevad mu kahel kursusel õpetajad, ühel õpilased. Kuid kui juba õpilastel probleeme tekib, mis siis veel õpetajatest kõnelda!
Et kell pole veel isegi mitte 2, jätkan uusi suuri ülesandeid võtmata igaöise kontrollreidiga oma kursustele ning mängin pisut javascriptiga.
3 kommentaari:
Enamus riigiasutusi ja kohalikke omavalitsusi saavad üldiselt teatava pusimise peale digidoci lahti - nad isegi teavad et see on kohustuslik, aga mõningased tõrked on väiksemates kohtades tingitud sellest, et digidoc'e tuleb aastas umbes 2 ja nende poolel käivitub umbes samasugune "malle vaata kas sinu arvuti näitab" protsess :-)
Küll on tore, mul siin muud polegi kui XP ja MF. Ei mingeid probleeme WebCT ja teistega :D
Olen end psühholoogiliselt ette valmistanud ka neid pabereid sinna kohale toimetama. Mingi kurikaval üsauss ütleb mulle, et isegi kui nood tädid seal MTA-s mu saadetise avatud saavad, ei soovi nad neid kuidagi aktsepteerida. Pole ju silmaga nähtavat allkirja, kui dokumendid mapi vahele printida!
Postita kommentaar