Vusser

Tegingi enda uuele kursusele annotatsioonilehe valmis. Arvasin, et olen kole kaval ning võtan seminari õhtutundisesse tööd kaasa, et siis oleks hea selle kallal nokitseda. Minu ehmatus oli aga suur, kui avastasin, et mul polnud vähimalgi määral meeles, kuhu ma olin pistnud need pika kauplemise peale Üllelt saadud failid. Otsisin sisuliselt kogu oma arvuti läbi ning kirusin seda Vista harjumatut otsingumootorit, kuid tulemus oli null.

Muidugi ei tähenda see seda, et tööd teha ei saakski. Ikka saab. Kuid sellisel juhul võib tekkida suuri raskusi Ülle materjalide sobitamisega, kuna nood olid üsnagi spetsiifilised ega katnuks enam kui osakese mu esialgsetest plaanidest.

Huvitav, kas seesugune totaalne kaos tuleneb sellest, et mul on alati liiga palju asju paralleelselt käsil või hoopis sellest, et minu suurel süstematiseerimiskirel puudub juursüsteem? Olen ennegi märganud, et niipea kui ma mingile asjale, esemele, vidinale või failile leian enda meelest uue ja palju kavalama asukoha, olen järgmisel hetkel selle uudse kavaluse unustanud ega leia vastavat asja enam üldse üles. Tihtilugu päästab siin millegi hoopis teise asja otsimine. Näiteks asusin eile otsima akulaadijat, kuid sattusin punasele geelipliiatsile, mida ma otsisin paaniliselt ja tulemusteta paari päeva eest. Igatahes uurimisväärne fenomen!

Tööd on, võttu mitte

Nüüdseks on taas Emajõgi päris soliidselt veetaset kergitanud, nagu ka teised siseveekogud. Ka on seoses sellega päris palju vett vahepeal Peipsi järve voolanud. Igatahes on mu eelmisest lepingust 300-kroonine kuutasu ammu kulutatud. Ülemus, kes arvas, et edaspidi võiksin ma töötada töövõtu korras, mainis mulle kord MSNis, et ma võiksin ju nüüd ka palka küsida. Olin tol päeval just haigeks jäänud. Ma ei ole eriliti sage haige. Kui kroonilised hädad tähelepanuta jätta, siis olen end igal aastal paar korda külmetanud. Seda nii vananaiste suveks nimetataval perioodil kui ka varakevadel. Seekordne varakevadine on aga veninud juba kahtlaselt pikaks, rohkem kui nädalaseks palavikuliseks vindumiseks koos mohu ja köhaga. Siiski nokitsesin tänu oma mustakaanelisele portatiivsele välimimälule mingisuguse tehtud tööde plaani ning arvutasin panuseks kokku 96 tundi. Seni pole ma sellele saadetisele mingitki vastust saanud, rääkimata siis töövõtulepingust. Eilseni ei olnud mul tükk aega ka lisatöid, kuna kogu tornialune usin töökollektiiv oli seotud tiheda tegevusega perepäevadel jms.

Tänasega algab ENTA koolituse viimane ettevalmistus. Rendime sõiduki ja põrutame "Tähetorni", sedapuhku pealinnas. Kui selle aja sees mingeid tööalaseid uudiseid ja operatiivülesandeid peaks saadetama, püüan noodki koha peal ära lahendada. Oma põhitöökohaga seoses peaksin olema aktiivne ELO piirkonnavoorutööde hindamisel, ent neist suur osa pole veel minuni jõudnud. Püüan üsaraaliga liinil püsida ning ka minust sõltuvad toimingud siiski ära toimetada. Sellisele mu teguviisile andis suurt tuge ühes parlamendi infotunnis regionaalministri poolt poetatu, mille kohaselt ka tema arvates pole oluline töötaja töökohal viibimine, vaid tehtud töö.

Eile võtsin lõpuks ette kauakaubeldud uue kursuse, mille lõplikuks pealkirjaks sai Õpilasuurimuste juhendamine. Kole palju aega viimistlesin bannerit, millest püüdsin teha omanäolisema kui mul need seni on olnud. Lõpuks jäin propsise abil ise peaaegu rahulegi. Kuid kole vaevarikkaks osutus selle banneri kuvamine lehe päisesse, kuna see uus WebCT omab sadu pisivigu, millest üks on ka lokaalaadressitide väärastumine. Ma pole iial varem kasutanud HTML-vaadet, et WebCT lehti ehitada, kuid viimases hädas proovisin sedagi. Ei õnnestunud. Kahtlustasin, et tegu võib olla minu Vista omapäras ning palusin ka propsisel proovida. Ent ka tema ekraanile ilmus vaid tühi valge ala. Proovitud sai nii täisaadressi, loogilise aadressi, mitmesuguste muude trikkidega, kuid ei miskit. Kui mitte kuidagi muud moodi ei saa, võib selle stardilehe ju ka index-lehena kujundada, kuid siiski pole see päris see. Jõudsime propsisega mõlemad ühisele meelele, et kui midagi siin soovitada saaks, siis soovitaksime kohalikele itiemadele WebCT varasema (ja märksa töökindlama) versiooni taaskasutuselevõttu. Arusaamatu, miks võetakse kasutusse uuem ja pealtnäha uhkem, ent sisuliselt märksa viletsam versioon. Üldiselt ei tunne ma kedagi, kes WebCT keskkonda kiidaks. Ma ise olen see innukaim. Idee on ju väga hea, kuid see koletu vigade hulk, millest esimesenena meenub see ajutine (kuid seni kestev) java mittetalumine... See on esimene paradoks. WebCT kasutamiseks peab olema java sisse lülitatud, ent seda sisse lülitades keskkonda ei pääse. Teine paradoks on näiteks keeld kasutada infolehti, mida just eelmise versiooni lõpus väga soovitati. Kui varem oli peaaegu et ähvardus kasutusõigusest ilma jätmisega selle eest, kui kursusel infolehte pole, siis nüüd on olukord vastupidi: kes teeb infolehe, selle konto kustutatakse. Absurd!

Tööst võtuks

Katseaeg sai mööda ning tulemusega ei oldud rahul. Tööleping peatati, õigemini mul soovitati kirjutada lahkumisavaldus omal soovil, kuna märge vabastamine sobimatuse tõttu pidavat kõlama kehvemini. Sisuliselt ei muutuvat meil midagi, üksnes edaspidi ei pea mul enam olema oma kabinetti Tornis, kuna mulle istub rohkem kodus töötamine.

Milles aga seisnes sobimatus? Kui ääriveeri seda uurisin, siis peamiseks probleemiks osutuski minu pidev puudumine mitmesugustelt üritustelt, eelkõige lõuna- ja kohvilauast, kus arutatakse olulisi asju. Samas, muudatuste ja uuendustega kodulehel oldi vägagi rahul, anti veel pisisoovitusi. Ülivõrdes mainiti ka neid paari töötuba, mis ma olin loonud. Kuid kollektiiviga ma ei sulandu, pidustustel ei osale ning üldse puudun pidevalt. Ikka kas Luual või olümpiaadil, mis kahtlemata on olulised asjad.

Ma tõesti ei hakanud ka vastu vaidlema, kuna vaatamata vähem kui poolele koormusele on juhataja jaoks oluline tulemus, mitte tulemuse saavutamiseks kulutatud aeg. Iseasi, kuidas meie edaspidine töövõtulepingu alusel töö välja hakkab nägema. Kui sissetulek oluliselt väheneb, siis kaob üldjoontes igasugune stiimul ka töötada. Õigupoolest, töötamine pole siinkohal õige sõna. Kogu see tegevus köidab mind sedavõrd, et eks ma kaastegev ole ikka. Kuid selleks, et teenida, olen kõigele vaatamata sunnitud otsima teisi tegevusi, mis ei tule Keskusele pühendumise suhtes mitte kasuks. Küllap pean hakkama siis iga kuu lõpus esitama saavutuskokkuvõtteid ja aruandeid. Näis, kuidas see välja kukub.

Võrgustik võrgutas

Eilne päev iseloomustub peale seikluste mööda pealinna liiklussõlmi veel ka kutsekoolidele mõeldud seminaril Võrgustik võrgutab osalemisega. Seminari tööpäev oli intensiivne ning erinevad ettekandjad demonstreerisid mitmete erinevate programmide abil loodud õppeotstarbelisi vigureid. Juttu oli eXe Learningus koostatud õpiobjektidest, Hot Potatoesi veebipõhistest küsitlustest ning enesekontrolli testidest, CMSimplega koostatud e-õpikust ning Flashi abil kokku pandud perspektiivõpetuse õpiobjektist. Üks huvipakkuvamaid tundus mulle ZohoCreator, mida plaanin edaspidi lähemalt tundma õppida. Järgmine analoogne seminar oli planeeritud 24. aprillile.

Mu võõrustaja oli õhtuks lahkesti organiseerinud kontserdi Estonias ning kogu nädalalõpu kultuuri valguses. Näiteks pidanuks me minema laupäevaks-pühapäevaks Otepääle suusavõistlusi vaatama. Kui mul teisi kohustusi polnuks, siis oleksin ehk soostunudki mõned kultuurisündmused kaasa tegema, kuid kindlasti mitte raja ääres laudu vastu maad nühkivaid sportlasi jälgima. See aga oleks tähendanud, et oleksin pidanud kogu tänase päeva saama tööd teha, et ette valmistada nädalased tunnid Luual ning mitemed muud kiireloomulised tegevuses oma metoodiku kohal. Igatahes ei osanud ma ette näha võimalusi tänaseks töötamiseks, ilma et oleksin kohe pärast seminari koju naasnud.

Eile õhtul aga selgus, et mu Toome tööandja polnud minu panusega täielikult rahul ning plaanis katseaja lõppemise puhuks veel täna mind vormistada lepinguga töötajast töövõtulepinguga töötajaks, või midagi seesugust. Ta kiitis küll muudatusi kodulehel ning väga hästi koostatud töötubade kirjeldusi, kuid ilmselt häiris teda asjaolu, et ma ei ole saanud ega soovinud osaleda ootamatutel kohvitamistel, mille käigus alati üht-teist arutatakse. Paraku on koosolekud sattunud reeglina just Luua päevadele. Tõsi see on, et mitme ametikoha vahel pendeldades ning oma tegevusi jaotades tunnen ka ise, et olen metoodiku ametile ebaproportsionaalselt panustanud. Samas aga kulus terve igavik sellele, et tabada paari-kolme eelneva webmasteri loogikat kodulehe koostamisel. Tagatipuks kulus Luua tegemistele määratult rohkem aega kui see vastava töötasu eest vajalik olnuks. Muidugi võib ju lohutada, et Luual on jäänud käia vaid üheksa korda, pealegi pole edaspidi vaja ette valmistada geoloogiateemalisi tunde, kuna too tsükkel sai läbi. Eks ma või ju proovida enda senist laiskust nende nüanssidega õigustada.

Pisut nörritav on seik, et vahetult enne Luuale lõpliku JAH-sõna ütlemist andis keskuse juhataja mulle pigem julgust see jah-sõna öelda. Peale selle olid meil veel mõned suulised kokkulepped, mida tema ei täitnud. Näiteks ei olnud meil enne lepingu sõlmimist üldse juttu mu ametinimetusest ega koormusest, küll aga summast, mille ma pidanuks töö eest kätte saama. Suhteliselt hästi on seni kokku klappinud idee sellest, et ma tohin ka kodus töötada, mida küll mu ehmatuseks varjutas sageli kohatu küsimus sellest, kas ma asun parasjagu Tornis.

Valetaksin, kui kostaksin, et selline asjade käik mulle mingisugust muljet ei avalda. Olen pisut nördinud, kuna vaatamata kohal mitteviibimisele ei kuluta ma kõnealusele tööle kindlasti mitte vähem kui 20 tundi nädalas, pigem rohkemgi. Kuigi mu koormuseks on märgitud 0,4 kohta. No vaatame, kuidas tänane jutuajamine kulgeb. Sisuliselt pole minu jaoks ju eriti oluline see ametinimetus ega koormus, vaid sissetulek. Kui seda peaks veelgi kärbitama, kaob sellega seoses igasugune stiimul teha enamat kui see minimaalselt tarvilik. Eks vaatame, mis see tänane vestlus toob. Kindlasti teenin täna veel ühe rasvase miinuspunkti seeläbi, et ei lähe kollektiiviga kaasa Võru taha mäele vastlatrallitama. Tööd on vaja teha.

Usaldamisest e-õppes

Sel teemal on varemgi rohkesti räägitud ning üldjoontes on traditsioonilise pedagoogika esindajate seisukoht selles täiesti mõistetav. Ometi on mul juba möödunud aasta oktoobrist kripeldamas idee see kirjavahetus ka pisut laiemale ringile teatavaks teha, ehkki mind ei saaks samas kahtlustada ka naiivses arvamuses, justkui minu päevikusissekandeid loeksid tuhanded huvilised. Kindlasti aga juhtub nii mõnigi vastavat teemat uurides sellele kirjavahetusele ning on sel juhul teretulnu kommenteerima.

Siin esitatud kirjavahetus leidis aset juba lõppenud kursuse siselistis, mistõttu võib mõnelegi juba tuttav olla. Meeldiv on aga tõdeda, et mina pole ainus, kes sarnast seisukohta evib.

1. oktoobril 2008 kl 14:36 kirjutas Terje Raudsepp:

Kuruse kavale tagsisidet saades kerkis esile minu arvates üks huvitav probleem, millele tasuks tähelepanu pöörata.

Mina isiklikult leian, et e-õppes on asju, mis pole lihtsalt kontrollitavad - eriti tänapäevases ühiskkonnas. Ma ei saa kuidagi üle ega ümber küsimusest, mis puudutab õppetöö tulemuste usaldatavust. Kas õpilane vastas küsimustele õigesti või valesti ise või kasutas kellegi abi. Ma ei taha muidugi väita seda, et kõik valetavad või petavad, aga paraku kogemus näitab, et kui anda selleks võimalus - seda tehakse.

Millised on teie kogemused selles vallas? Kas te ei ole kunagi näinud, et üliõpilased spikerdavad või ütlevad teistele ette?

Õppejõud võivad muidugi öelda, et pole minu mure, kas üliõpilane tahab targaks saada või ei. Mul tekib siin aga teine küsimus - kes peaks andma välja sertifikaadi? Praegu on ikkagi nii, et ülikool paberit välja andes kinnitab, et antud isikul on olemas vastav teadmiste pagas ning teda võib pidada oma erialal spetsialistiks ning kusjuures on see ausal teel saadud.

Mida arvate teie sellest teemast?

Just täpselt see teema, mille ma ise enda jaoks enda meelest juba varem lahendanud olin. Ma pole just kindel, et mistahes õppetöö peaks tingimata toimuma stiilis "usalda, aga kontrolli", pigem hoopis juhenda ja aita. Igatahes vastasin ma kirjale samal päeval kl 15:42:

Olen näinud küll ja küll, kuidas üliõpilased spikerdavad ja infot vahetavad. Isegi kui seda ei märka, on see ju tulemustest näha (eriti eduliselt levivad valevastused!).

Mulle tundub, et seda probleemi ei tohiks siiski üle dramatiseerida. Eks ole ju ka info õigeagse ja õigest allikast hankimise oskus vajalik. Sageli tekib mul hoopis küsimus, et milleks SEDA või TEIST asja peab üldse peast teadmagi?

Ülesanded on võimalik esitada ka selliselt, et kopipeistida ei ole võimalik. Ja mis sellest, kui õppija mõnd teemat oma akadeemikust vanaemaga arutab? Eks ta õpib ka seeläbi.

Veidi aja pärast (kl 17:08) vastas ka meie kursuse juhendaja Anne Villems nii:

Eksam puhta valge lehe ja pliiatsiga on minu arvates väga kunstlik situatsioon. Mitte kunagi edaspidises elus ei panda spetsialisti 4 puhta seinaga ruumi ja ei kästa meenutada ning reprodutseerida kursusel käsitletut. On selge, et termineid, põhiprintsiipe jne. peab tundma, aga seda on väga lihtne (mhm, kas just väga?) kontrollida automatiseeritud testidega. Aga see osa teadmiste kontrollist võiks olla väga väike osa kontrollitavast.

Mina armasta teha eksameid materjalidega - võtku kaasa mida iganes tahavad, v.a. teise mehe pea (seega akadeemikust vanaema kaasa võtta ei saa :). Aga eksamil on (pool)elulised ülesanded, kus nad peavad spetsialistina lahendusi leidma ja neid vastavalt teooriale põhjendama.

E-õppes saab teha ka kontrollitud teste: test töötab ainult etteantud (õppejõu kõrval asuval) arvutil või ainult selles arvutiklassis. Mul ühel väikesel 1 ap kursusel on selline lõputest, mida tehaks minu juuresolekul arvutiklassis (ja test on koostatud, et naaberarvutitel on suure õenäosusega erinevad küsimused).

Räägitakse, et ajapiiranguga on hea oskajaid pooloskajatest eristada, aga ma ei armasta väga range ajalimiidiga (40 küsimust 20 minutiga :) teste.

Kutsun kõiki jagama oma kogemusi õppetulemuste kontrolli alal, nii õppurina kui õppejõuna. Otsest spikerdamisest tean ma üsna palju :)

Siinkohal oleks ilmselt liigne lisada, et paraku jäidki need kolm kirja sel teemal ainsaiks. Ehk on aga kellelgi teisel selle teema kohta arvamusi?

Meeludest

Õnneks on need jubedad nimepäevalised Irja, Irje, Jürja, Jürje oma tähetunni lõpetanud ning asemele tulnud uued rõõmsad Meelitu, Meelit, Meelis, Meelik, Meelo, Meelu, Meeland. Ehk et ametlikult lõi kompuutrinurgas kell ette 31. jaanuari. Mina muidugi jätsin täna enda personaalselt olulised tegemised taas tahaplaanile, tehes vaid mõned õhkõrnad liigutused doktoritöö kallal. See-eest aga sai päev läbi tornialuste kolleegide soove rahuldatud. Kohe sedavõrd, et ise sinna kohale ei jõudnudki. Minu kuuajalist tööd päädis ka teenitud tasu, kuna e-mailile volksas teade, et minu kontole on juurde makstud 3232 krooni.

Nüüdseks lõpetasin kiireloomulised päevatööd ning naeran MSNi vahendusel saabuvate uudiste üle. Näiteks teatas just propsis, et tasub ikka geograafiat õppida: Vaatamata sellele, et Aafrikas pole kunagi olnud riiki nimega Anjouan, investeeris ETV «Pealtnägija» andmetel ligi kaks tuhat eestlast raha selle fantoomriigi Liberty-nimelisse panka. Maksnud parem mulle, oleksin oma auto lasnud korda teha.

On ka uudiseid käivitunud kursuselt "Inimene ja terviseedendus". Nimelt on daamid kenasti härjal sarvist haaranud ning toimetavad usinasti esimeste ülesannete kallal. Lausa lust sellistega! Kuigi selle kursuse nimetus oleks vabalt võinud olla ka tervisedendus, kuid selle üle arutlemise jätame teiseks korraks. Samas kui multikultuuri kursus kipub välja surema, kuna need paar aktiivsetki tegelast ei tihka üksi seal heietada.

Luua noortel saab periood läbi ning nad jagunevad jämedalt kahte kategooriasse. Ühed on need, kes veidikenegi on huvitatud oma õpingute tulemusest ning esitavad oma arvestustöid, teised aga sellised, keda miski ei koti, isegi mitte arvestus. Reedeks sain käsu hinded e-päevikusse kirjutada ning teisipäevast algab uus periood.

Neljandal rindel on muutusteta, kuna me ei ole veel aega saanud maha istuda ja neid asju arutada. Küll aga olen kaudselt sellega homme seotud, kuna pean kohtunikuna tegev olema koolinoorte valikvõistlusel, et välja selgitada, kes "meie omadest" lähevad Euroopasse vabariiki esindama. Seekord vist Küprosele.

Tuure kogub ka ENTA projekt Entagration 2, mille tarvis tuleb projektijuhil hoolikamalt mu tööplaani jälgida, et mu intervjuu päev ei langeks kokku koolipäevaga Luual, nagu täna pidime avastama, ega mõne muu kohustusliku teoga.

Igatahes kui meeludest muud tolku pole, siis loovad nad vähemasti meeleolu. Samas ei tunne mina küll kedagi, kes tunneks kedagi, kelle nimi oleks Meelu. Võimalik, et kellegi merisiga või mõni teine vahva koduloom?

Trikimees Oskar

Kui ma veel eile olin kole uhke selle üle, et sain asendatud ülimalt keerukalt ülesehitatud kodulehel ühe pildi enda meelest õige vastu, siis tänane uudis pani mind tõsiselt hämmastuma, kuigi mitte depressiivses mõttes.

Juba päris algusest peale oli kodulehel üks roboti pilt, kellele oli nimeks pandud Oskar. Ma olin küll kuulnud, et Oskariks nimetatakse ka seda AHHAA robotit. Kuid samas näis, et üks keemiakatseid teostav noormees on ka samanimeline. Seda enam, et nii mõnedki tuttavad teda Oskariks nimetasid, teatavates pildialbumites isegi sellise nimega allkirjastasid. Eks ma siis arvasingi, et tegu on sedavõrd tagasihoidliku noormehega, kes ei soovi, et temast pilti tehakse. Tagatipuks aga leidsin, et ju ta siis lasigi oma tehnilise nimekaimu pildi sellele kodulehele panna peamiselt selleks, et naljakas oleks.

Mina kui korrektsusest hooliv persoon aga arvasin, et ühe asjaliku asutuse kontaktide leht pole mitte päris õige koht naljategemiseks ning otsustasin pildi asendada. Endal mul temast pilti ei olnud, kuid leidsin mitu profiilis võtet propsise albumist. Nuiasin siis mitu päeva (igatahes vähem kui paar nädalat) neid pilte originaalsuuruses ning saingi lõpuks oma tahtmise. Pilditöötlusprogrammi abil sain pildist sobiva rakursi ja suurusega kaadri ning asendasin olemasolevaga. Ise endaga väga rahul.

Täna aga võttis MSNis sõna sama asutuse itimees, kes kirjutas mulle Aga ära enam nii tee, sellest võib tulla pahandusi. Sa ilmselt ei tea seda juhtumit... - järgneski viide vastavale juhtumile. Avasin selle lehe ja sain päris suure kõhutäie naerda. Olin osutunud järjekordseks ohvriks. Minu olukorda oleks leevendanud see, kui ma omal ajal usinasti uudiseid oleksin lugenud. Ma piirdun aga tavaliselt sellega, et lasen Terevisiooni saatejuhtidel endale suuremaid pealkirju ette lugeda, ja sedagi mitte alati. Paraku kisub mu loomus siiski pigem õhtusele tegutsemisele, mispeale meeledi hommikuti võimalikult kaua magan. Kes küll mõtles välja selle rumala režiimi, et tingimata tuleb pea kolmandik oma elust maha magada?

Pisikese lohutusena võib ehk võtta artiklis märgitud fakti, et Haridus-ja teadusministeeriumi sekretär Kerli Vals ütles Raadio Pärnule, et temale tuleb üllatusena, et ametinime giid-showmees taga olev Oskar Põdramägi on tegelikult robot, mitte inimene nagu ka seda, et Tartu AHHAA keskuse töötaja Pilvi Põldmaa ütles Raadio Pärnule, et tegemist pole esimese juhtumiga, mil robot Oskarit on peetud päris töötajaks. Tõtt öelda ei tundnud ma tänase päevani kedagi, kes ei oleks Oskar Põdramäge töötajaks pidanud.

Eilse tulemuse üle võin siiski pisut uhkegi olla, kuna ühe pildi vahetamine kodulehel pole kaugeltki nii keeruline töö kui sellisel moel kuvanduvale kodulehele uue pildi lisamine. Nimelt "toitub" kogu kuvanduv leht serveris olevast tabelist ning sellise valmistamiseks pidi autor olema sügavate PHP-keele teadmistega. Võin uhke olla, et sain hakkama mitte üksnes konkreetsest isikust suhteliselt kvaliteetse pildi tegemisega (mis pole minu kasutuses oleva tehnikaga mitte just kõige lihtsam töö), vaid ka selle kuvamisega kodulehele.