60 tundi

Nokitsesin septembri algusest saati selle Energia avastuskeskuse kodulehe kallal, märkides üles nii oma plaanid kui ka kahtlused ja saavutused. Märkmeid on kokku üle 30 lehekülje.

Nüüd, pärast ligi 60 tundi tööd septembris võib tulemusega enamvähem rahul olla. Mitte et tööd selle lehe kallal veel kaugeltki lõppenud oleksid. Koostasin veel eile ka päris mahuka lehe galeriipiltide allkirjade kogumiseks, hõlbustamaks meie infovahetust. Kahjuks ei õnnestunud mul endal Keskuse sünnipäevapidustusel osaleda.

Larissaga

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.

100%

Kui 100 minutit oli jäänud tööpäeva lõpuni, mina aga läbi uurinud kõikvõimalikud kuu aega uurimata fotod, EMT pulga muud kasutusvõimalused ja tühjendanud Gmaili prügikasti, hakkas mul pisut igav. Muide, GMaili teated "prügikastis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" ja "rämpspostis enam kui 30 päeva olnud kirjad kustutatakse automaatselt" on mul korduvalt kontrollitud ning andnud negatiivse tulemuse. Seega kustutan endiselt usinasti ka noid kirju, ehkki ei peaks.

Meie tänane päev Kaspariga oli küll nukker. Ma olin veel poole tunni eest arvamusel, et saan päevarekordi, sedapuhku NULL koolitatut. Paraku aga tuli siiski üks kutsekooli-daam, ilmselt õppejõud, kes ostis endale ID-kaardi lugeja ning soovis ka lühikoolitust. Kasparil oli juba 5 nime kirjas, neist 3 digiallkirjadega, kui see daam minu nulliringi "ära rikkus". Murphi seaduse kohaselt hakkas mul just siis arvuti tõrkuma ja oli vaid ime, et ta soostus allkirja andma Kaspari masina vahendusel.

Ilmselt tekkis tõrge seoses sellega, et ma näitasin talle, kuidas endale tarkvara installida. Aga et näidis ikka eriliselt eluline oleks, siis jätkasin kuni sain. Paraku aga ei ole mul arvuti kasutamiseks admini õigusi ning... installeerimine jäi pooleli. Seepeale ei tundnud arvuti ära enam ei tolle daami ega ka meie boksi õppekaarti. Alles arvuti täielik väljalülitamine ja taaskäivitamine taastasid olukorra.

Nõustatuid oli mul siiski suisa kolm. Näiteks soovis üks daam üle kanda 5730 krooni, kuid makseterminali ekraanile ilmus vaid 57,30. Kutsus appi mind. Egas tema teadnud, et ma ei tööta ometi pangas, seda enam, et meil on ju vormisärgid samasugused oranžid, nagu panga sisekujunduski. Ma näitasin kõigepealt, kuidas annuleerida sissetoksitud andmeid, seejärel toksisin summa uuesti ning lisasin kaks nulli. Põhmõte on sama, nagu paljudel kassa-aparaatidel. Igatahes sain seoses sellega nii talle kui ka tema kaasale selgitada ka ID-kaardi väärtusi, ehkki seepeale selgus, et pensionäridest paaril polnud kodus arvutit ning nad ei kavatsenudki seda osta.

Üks vene keelt kõnelev vanem proua oleks olnud ehk muidu vägagi asjast huvitatud, kuid nurises, et temal kasutab arvutit poeg, kes teda ennast masina kallale ei lase, öeldes, et vanamoorid ei taipa sellest tuhkagi.

Enamasti on aga inimesed endised. Nad tulevad panka kindla eesmärgiga. Kui nad on järjekorranumbri ära võtnud, siis ei julge nad hetkekski passimisest loobuda. Ja seda isegi siis, kui nende numbrini on üle 10 koha. Pärast asjatoimetusi läheb neil aga reeglina kiireks.

Reklaamimaks meie üritust, saatsin omavoliliselt mõnesse ülikooli listigi teate, kusjuures hariduslistist põrkus see tagasi. Info aadressilt veatedet ei tulnud, kuid ma ei ole siiski ka kindel, et see info avaldati. Paraku ma ise seda listi ei telli. Igatahes mingit huvi elavnemist pole olnud märgata.

Kui see ainuke allkirja andnud koolitatu jääbki mulle ainsaks, siis on minu allkirjade protsent 100. Kasparil viie kirjasoleva koolitatava juures kõigest 60%, kui situatsiooni huumoriga võtta.


Päev hiljem võib lisada, et just sellisena see 100% päev mul lõppeski. Arutasime veel Kaspariga, et meie koondkoolituse tulemus pole mitte (100+60)/2=80%, vaid hoopis 4/6=66.(6)%

Swedbank

Alustasime oma päeva juba kl 8:40, veel enne panga avamist. Meile anti võimalus oma boks kuhu iganes panna, ehkki see vastne kontor nägi selleks liiga uhke ja ilus välja, et riske võtta. Ometi kohalik koordinaator Janek ei teinud sellest numbrit.

Kohe, kui oma boksi püsti saime (see juhtus 5 minutit pärast peauste avamist), tuli meie juurde infosekretär ning uuris asja. Vastutasuna teatas ta mu küsimusele, et selles kontoris on nädala lõpuni uute PINnide väljastamine tasuta, mis on ütlemata uhke vastutulek.

POT lubati mul parkida tõkkepuu taha siseõuele. Kõik tundus kõige paremas korras olevat, kui mitte silmas pidada klientide huvipuudust meie tasuta koolituse vastu. Enamik neist sisenevad, rabavad järjekorranumbri ning tammuvad kuni kutseni närviliselt jalalt jalale, selmet meie boksi juurde tulla.

Kui asi aetud, on peas juba uued mõtted ning sammud seatakse välisukse suunas. Algul oli Taavi kaunis unine ega kutsunud kliente ligi. Päeva peale ta pisut hoogustus, ent järjekorda ootavad inimesed polnud kuidagi nõus masinast rebitud järjekorranumbriga riskima, kuna õige number võis igal hetkel kõlksatada. Kolme esimese tunniga oli minu juures käinud üks mees, kes tundis minus ära oma ammuse õpetaja. Temale ei olnud ID-kaardi kasutamine võõras. Taavile oli sama ajaga trehvanud üks allkirjastaja ja kaks digiallkirjastajat.


Siin olnuks vist mõistlikum sättida töö selliselt, et kõik tellerid soovitanuks külastada ka meie boksi, et edasist jalavaeva vältida. Kuid pank oli niigi lahkesti nõus meie projekti siinviibides tasuta PIN-e jagama. Peale selle sain infosekretärilt uhke tooli, millel istudes nägin välja, justkui seisaksin. Ratastega ja puha, ainult kui peale istuda, siis rattad fikseeruvad kohale. Vähemasti ei tulnud kogu seda aega niisama SEISTA.

Seista aga eelistas panga klientuur. Taavi käis mitmel korral pikemaks ajaks sappajäänud inimestele pakkumas tasuta kiirkoolitust, kuid nood eelistasid lihtsalt seista, paberid näpu vahel. Minu jaoks on see pisut arusaamatu. Kuid ega ma pole ka enam nii noor, et kõikidest maailma asjadest kohe aru saada.

Sajas koolitus

Eile oli mu sajas koolitus. Nagu tavaliselt, ei rakendanud ma seegi kord jõulist ja pealesuruvat stiili, mistõttu mul kippuski nõustatavaid rohkem olema. Inimene, kes tuleb uurima mingit spetsiifilist nüanssi, kuid pole ID-kaartigi kaasa võtnud, saab minult kas kohest nõu või lubaduse küsimusele hiljem vastus anda. Viimane on võimalik vaid juhul, kui ma jäädvustan küsija aadressi.


Muidugi võinuks mõne kolleegi kombel alustada allkirjast, alles siis rääkida või vastata küsimustele. Naljakas on see, et inimesed ei häbenegi niivõrd oma iskukoodi, pigem ei taha nad telefoni avaldada. Ei mina ega ka mu kolleegid ei ole aru saanud, milliseks otstarbeks kogutakse üldse andmebaasi telefoninumbreid. E-aadressile saadetakse koolitustunnistus. Tõsi ta on, et paaril korral on kirja pandud telefoninumbrist kasugi olnud. Näiteks ühel korral tuli täpsustada isikukoodi, mis sai ilmselt valesti märgitud, teisel korral aga helistasin kodanikule, kes laadal võitis loosiga ID-kaardilugeja.

Oma topeltjuubelikoolitusel olin koos Innariga. Ka tema on oma tööstiili võrreldes varasemaga tublisti muutnud ega püüa inimesi selleks, et neilt allkirja saada. Küll aga selgitab ta äärmiselt põhjalikult kõikidele klientidele kõike, mida nad teada tahavad. Nii pole üldse imekspandav, kui ta tegeleb ühe inimesega pool tundi, 45 minutit või veelgi kauem. Kui mina lõpetan oma koolituse tihti sõnadega, et see ongi kõik ja kas teil on selle kohta veel mingeid küsimusi, siis Innari puhul lõpetavad pigem koolitatavad sõnadega, et neil hakkas nüüd kiire või et rohkem pole tõesti aega.


Väga suurt puudust tunneme endiselt eelreklaamist. Kahju, et projektile pole reklaamirahasid ette nähtud. Sain eelnevatel päevadel kohaliku turundusjuhiga meeldiva kokkuleppe, et meie koolitusboks võib pärast Swedbank'i-nädalat uuesti Lõunakeskusesse tulla. Tolleks puhuks plaanin ma boksi paigutada keskmise ukse juurde, ronimismüüri kõrvale. Sealgi on rahvast palju, restoran käepärast ning lisaväärtusena senisest palju vähem ehitusmüra.

Päeva jooksul sain sammukese lähemale Saare Leivale antud pikendusjuhtme osas, ent siiski mitte niikaugele, et oleksin kätte saanud seda konkreetset neidu, kellelt paluda pisiteenust see juhe ka Cargobussiga minu suunas teele saata.

Janaga

Jana tuli Otepäält ning võttis kaasa Liia Antslast. Nende tandem töötas päris edukalt, neil õnnestus koolitada 39 inimest ja saada 4 digiallkirja. Tõtt öelda oli ka 40. koolitatav, kuid mingi viga juhtus viimase isikukoodi märkimisega, mistõttu neiud jäid veel pärast 20:00 toda meest sinna ootama, kuni ta poetiirul ära käib... Mina olin üksi ning koolitasin 14 inimest ja nõustasin veel lisaks 4...5. Nõustatavatel inimestel on alati mingisugused eriliselt spetsiifilised küsimused, mis on iseloomulikud sellistele, kes meie koolitusmaterjali kenasti valdavad. Päris mitmetele ma ei osanudki vastata, kuid lubasin neile saata vastavasisulise kirja, kui olen vastuse saanud. Ise ma loodan vastuseid saada sertifitseerimiskeskuselt või ID-toimetajatelt. Paraku ei ole mu küsimused liiga lihtsad, et neile kohe paari päeva jooksul vastata.

Neljapäeval ei olnud me varem Lõunakeskuses olnud, aga jäi mulje, et rahvast liikus pisut vähem kui eelmisel päeval. See aga ei takistanud mind kokku leppimast turundusjuhi Ly-ga, et me saaksime ka vahemikus 13...20.09 seal töötada. Käisin uurimas ka teist võimalikku paika ronimismäe kõrval, kuid ei leidnud sealt lähedalt ühtki pistikut.

Sellele järgneski kirjavahetusest Tiiaga Suur Äratundmine pikendusjuhtme teemal. Nimelt hakkas mulle üha enam tunduma, et too pikendusjuhe, mis meil laadal üle jäi ning mille me naabritele (Saare Leib) hoida andsime, lootuses, et järgneval päeval tuleb omanik seda otsima, kuuluski tegelikult telgi juurde. Paraku ei pakkinud mina telki lahti, kuid ei Kaspar, Maire, Mait ega ka Maire paariline ei pidanud seda pikendusjuhet meie omaks. Kulutasin päris palju kõneaega juhtme jälitamiseks, ent päris lõpuni oma uuringutega ei jõudnudki. Täna jätkan helistamisi. Kui leiaks kellegi, kes selle omaks tunnistab, saaksin lasta ju Cargoga selle äragi saata.


Naersime Jana ja Liiaga ka inimeste koolitustest keeldumise põhjusi. Tähelepanuväärsemad neist olid järgmised.

— Tere!
— Ei, ega mul ei ole autot!

— — —

— Tere, kas tahaksite, ma räägin Teile veidi ID-kaardist?
— Mul on kõik need erinevad iideekaardid juba olemas!

— — —

— Tere!
— Ei, aitäh!

— — —

— Tulge meie ID-kaardi koolitusele!
— Ei, mina kaarte ei mängi!
— ID-kaart on isikut tõendav dokument!
— Võib olla

Kaspariga

Kaspariga koos töötada on lust. Vastavalt tema ealistele iseärasustele saab ta suurepärase kontakti igast soost noortega, kellest neiud armastavad käia 2...4 kaupa koos. Minul samas situatsioonis poleks sünnis noori inimesi tülitada, kuna koheselt võiks tekkida küsimus ahistamisest.

Tegelikult, mis siin salata: ma olin täna lihtsalt laisk, uurisin uuenenud töötingimusi ja jagasin konkreetseid konsultatsioone inimestele, kel polnud kavaski allkirja anda. Näiteks küsiti, kuidas ID kaart töötab Linuxi keskkonnas, kuidas panna kodulehele ID-tuvastamist, miks korraga ei saa ID kaarti kasutada IE ja Mozillaga, kuigi mõlemas eraldi see toimib jms.

Kaspar astub julgesti hoopis teiste plaanidega inimestele juurde ning keegi ei pane sellist tülitamist talle pahaks. Tulemus: minul sai kogutud 4 nime (1 digiallkiri), Kasparil aga umbes 80 nime (ca 5 allkirja). Ehk tõmban end homseks tööle.