Larissaga

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.