Vastseliina

Et Vastseliina pidi kirjade järgi asuma Võru taga, pea Läti piiri ääres, tegelikult küll Eesti kagunurgas, siis arvasin, et õigeaegselt kohale jõudmiseks piisab kell 8:00 startimisest, kuna mingeid muid kõrvalpõikeid ei olnud ette näha.

Alustasin sõitu kl 8:05 (odom. 403), olin tänu ligi liitrisele hommikukohvile sunnitud tegema pisikese metsapeatuse, ning jõudsin kohale kl 9:17 (497) — seega oli teepikkus 94 kilomeetrit.

Kuigi esimesse klassi oli registreeritud 8 inimest, tuli neid kohale vaid 4, kellest 3 andsid ka allkirja ning ühel kiip ei töötanud. Nagu mitmes teiseski paigas, moodustasid esimese meeskonna kohaliku omavalitsuse töötajad. Hilisema tagasiside põhjal olevat koolitus neile meeldinud, kuigi enamik neist oli digiallkirja varem andnud. Selgus, et valdavalt olid nad selle allkirja andnud kellegi juhendamisel.

Nagu seesugused meeldivad paigad ikka, paistis ka Vastseliina silma eelkõige sellega, et oli puhas ja korras. Mait juhtis tähelepanu bussipaviljonile, millel polnud ainustki graffitit ega muud sodingut.

Kui teel sinna tibaski veidi vihma, siis juba teiseks klassiks läks taevas selgeks ja Päike hakkas paistma. Päikese käest hämarasse tulnud inimesed kippusid vaatamata silmatorkavale valgusvihule aina vastu bussilaes asuvat grafoprojektorit põrkuma. Üks daam näis saavat tõsise muhu, kuna piltki oli ekraanile viltu vajunud. Tõin seepeale oma autost mõned lõhnasidrunid ning riputasin projektori külge. Pärast seda ei koksanud isegi ma ise kordagi pead sinna ära!

Tänase päeva parim leid oli sertifikaatide uuendamise järgne. Inimese sertifikaadid asusid kehtima, ent tekst kontrollekraanil valetas, et need kehtivad 26. jaanuarini 2006. Teadupoolest on aga see aeg juba enam kui 3,5 aastat tagasi möödunud.

Koolitusele saabus ühtkokku liiga vähe huvilisi, eriti kui silmas pidada, et asulas elab kokku üle 700 kodaniku. Summaarne "saak" oli 4/3+6/6+3/3+3/3 ehk 16 koolitatut ja 15 digiallkirja. Kui siin juurde teostada klasside üldtäituvuse statistikat, siis oli see 40% (võrdluseks, Kuperjanovis oli täituvus 75%). Heameelt teeb see, et osalenud on enamasti koolitusega väga rahul.

Hoopis enam oli täna neid, kes käisid bussi juures pelgalt uusi PINne nõutamas.

Hommikul pärast kohalejõudmist panin klassi tehnika praktiliselt üksi üles (Mait tegeles antennide seadmise ja elektri vedamisega, nagu alati) ning sellele kulus kokku 10 minutit.

Ega klassi kokkupakkiminegi väga palju enam aega ei võta. Igatahes käisin veel kohalikus Aguli poes ning ostsin hommikueineks tagasiteele kaasa kolm kotletti ja pudeli Fantat. Startisin kell 17:43 (odom. 497) ning avastasin Võru lähistel, et odomeeter kipub juba üle 500 kerima. Et mul polnud meeles, kus teel võiks mõni asine bensiinijaam asuda, otsustasin tankida Võrus. Valisin selleks Favora tankla Maxima juures. Nullisin näidu 520.8 km juures kell 18:02.

Jätkasin sõitu kell 18:10 ning jõudsin koju kell 19:03, kusjuures silmasin, et Võru kesklinnast (tanklast) kuni Võru mnt ja Ringtee ristumiskohani (raudteeülesõidu juures) oli 66 kilomeetrit. Kodus oli aga näit 70. Seega kulus tagasiteele kokku 61 minutit. Teepikkuseks kujunes aga 94 km, ja seda vaatamata pisikesele sissepõikele Võrru. Ilmselt kulgeb see Luhamaa maantee sedavõrd suure kaarega ümber linna, et põige teepikkust ei mõjutanudki.

Puka

Pukale startisin vihma tibatavasel hommikul kell 8:35 (odom: 299). Kui ma kiitsin Võru maanteed, et kogu teel oli vaid kolm 70-se piiranguga ala, siis nüüd tuli välja, et Valga maanteel oli ainuke kiirusepiirang vaid Rõngus. Teine üllatus oli Puka alevis. Selgus, et Pukalt viib otsetee Võrru, kust on teeviida järgi sinna samapalju maad kui Võrust Tartusse (66 km). Et asulas olid kenad teeviidad, polnud kooli ülesleidmine kuigi keeruline.

Seekord sain ma Maidust paar minutit varem kohale ning olin kohal juba 9:14 (odom. 351), läbi sõitnud 52 kilomeetrit 39 minutiga. Puka koolitus oli kenasti eelkomplekteeritud, esines vaid üksikuid asendumisi ja haigestumisi. Kokku osales koolitusel 6/4+7/7+6/5+8/7 ehk kokku läbis koolituse ning andis tagasiside 27 inimest, kellest 23 andsid ka digiallkirja.

Kui teine klass poole peal oli, ilmus keegi noormees, kes mainis, et ta on "Valgamaalasest" ning soovib paar küsimust esitada. Juba kell 16:44 ilmus onlainis ka vastav artikkel, kust võis lugeda ka intervjueerija nime (Sven Andreson). Kui aus olla, siis minu enda tehtud pildid on veidi parema kvaliteediga, kui artiklile lisatud.

Ühe tänase koolitatava ID-kaardiga juhtus kummaline lugu, et tema sertifikaadid olid aegunud, ent uusi PINne väljastada ei õnnestunud. Klassiarvutite kaarilugejad said kaardiga kenasti jutule, ent see arvuti, mille vahendusel uusi PINne väljastatakse, teatas, justkui kaardi kiip ei töötaks. Varem seesugust olukorda polnud ette tulnud.

Veel proovis sama daam allkirjastamata dokumendi kohta kinnituslehte vaadata, kuid tulemuseks sai järgneva teate.

Suurema osa tänasest päevast ladistas vihma. Seekord oli ilm suisa sügisene, kuigi minu jaoks parajalt soe. Maidul hakkas pisut jahe, mistõttu ta enne viimast klassi bussi suisa veidi soojendas.

Tagasiteed alustasin kell 17:58 (odom: 351) ning olin kodus 18:40 (404), läbinud vihmatibinas 53 kilomeetrit. Üks lisakilomeeter tuleneb ilmselt nn mõõtmistäpsusest (tegelik kohalolu oli 351,5 km).

Võru

Teisel päeval järjest Kagukeskuse parklasse minna tähendas minna tuttavasse kohta. Tõsi, bussi posititsioon sai veidi teine. Startisin kodunt kell 8 ning võtsin Kaspari peale. Olime kohal kell 9:15. Enne Võrru jõudmist võtsime peale kolm hääletajat, kellele Kaspar kohe sealsamas kiirkoolituse tegi. Tema nägu läks selle peale särama ning ta arvas, et tuleb hea päev. Õhtul võis ta raporteerida oma 58-st rekordist. Täna lisandus teise boksitöötajana kohalik Taavi, kes kogus samuti oma 30 allkirja.

Et Taavi massidest paremini eristuks, palusin tal selga panna oma vesti (talle endale ei olnud seda veel saadetud). Noormees oli teist korda tööl, kuid suutis tasemel tööd teha. Mõningased segadused ülestähendusteski said kiiresti selgeks.

Nagu ma varemgi kirjutasin, on sedalaadi laadakoolitus bussile äärmiselt töömahukas. Tavalise ühe korraga 10 inimese koolitamise asemel tuleb sel puhul neid koolitada ükshaaval või paari kaupa. Ka täna oli mul päev, kus mul üks koolitus ei olnud veel lõppenudki, kui uus inimene juba järjekorras ootas. Hiljem läks nagu konveieril. Igaüks oli õppimisega oma punktis, teised siis said uue konsulteerimisest kordavalt õppida.

Kõigele vaatamata oli mul päev kokku suhteliselt edukas, seisuga 6/5+5/5+4/3+5/5 ehk neljale korrale märgitud koolitusega kokku 20 koolitatut ning 18 digiallkirja.

Viimane koolitatav sisenes bussi alles poole kuue paiku, kui teised juba otsast asju pakkisid, mistõttu saime asjad pakitud 18:45 ja võisime startida. Kõik boksiasjad said minu autosse ning osa autost tuli veel bussigi jätta.

Esemete tuppa majutamisega oli pisut probleeme, kuid Raimo aitas tõsta ning nüüd, kui külg ees kõndida, jääb ruumi veel ülegi.

Jõudsin koju kell 19:45 (odom: 295), startinud Kagukeskuse eest tund aega varem ning viinud Kaspari koju. Startisin aga hommikul kodust kell 8:11 (odom. 146) ning jõudsin kohale 9:25 (220). Nii kulus sinnasõiduks 74 km (ja üks tund ning 14 minutit) ja tagasi 75 km.

Kagukeskuse ees

Tänane koolitus toimus Kagukeskuse ees Võrus. Sama ka homme. Ju polnud plaanipärases kohas piisavalt huvilisi. See koolitus toimus käsikäes koolitusboksiga, kus viimast teenindas Tartu "kontor". Tartust tuli kaasa Kaspar, Võrust oli kohal Liia (esimest päeva).

Et ilm oli tuuline ja meile ei antud algul elektritki, siis ei hakanud me vett kauplema ega lippu heiskama. Buss seisis otse kaubanduskeskuse ukse ees ning oli piisavalt atraktiivne. Ühe tumba pani Kaspar välisukse kõrvale ning nägi seal minu pintsakus vägagi šikk välja. Peagi läks ilm soojemaks ning ta viskas pintsaku õlult.

Seesugune boksiga koostöö on bussi jaoks pisut koormav. Tavapärase pooleteisetunnise koolituse asemel kuni 10 inimesele tuleb rääkida paari tunni jooksul 3...4 inimesele individuaalselt sama juttu, kuna sisuliselt toimub individuaalkoolitus. Koolitatavate andmed tuleb suuta vahepeal veel andmebaasi kanda, kuna muidu ei õnnestu neil anda tagasisidet. Kui aga pole tagasisidet, ei saa anda digiallkirja. Boksist käis aga läbi 45 inimest, mis oli Kasparile tavaline tegus päev.

Samas on individuaaltöö suureks plussiks see, et sel juhul on hea võimalus lahendada iga inimese individuaalsed probleemid. Eespool oleval pildil on ekstreemseim näide, kus ID kaart kehtib ja PIN koodid on olemas, ent kõik need on teadmata põhjustel blokeeritud. Siin toodud probleemi saime me korda, kui väljastasime korduvad PINid ning muukisime need lahti.

Seekord oli ilm pisut tuuline, algul T-särgi jaoks isegi veidi jahe. Aga alles päeva lõpus hakkas müristama ja viskas ka sahmaka vihma.

Bussi saak oli individuaalkoolitustes märksa tagasihoidlikum, vaid 5/4+4/4+5/4+2/1 ehk kokku 16 inimest, neist 13 digiallkirja. Paljudel puhkudel on ID kaardi kiip vigane, isegi kui pealtnäha sellel mingeid vigastusi pole. Peaks KMA-st küsima, mida nad sellisel puhul inimesega ette võtavad... Oleks ebaaus korduvkaardi väljastamisel 250 krooni küsida.

— — —

Hommikune start kodunt oli kl 8:15 (odom: 555), kuna pidin täitma tühjenenud bensiinipaagi. Et pidin ka Kaspari peale võtma, otsustasin tankida Riiamäe A-tanklas. Sinna oli kodunt 3 kilomeetrit ning tankimine sai teostatud kl 8:25, kus ma odomeetri ka nullisin.

Peab mainima, et 558 kilomeetrit umbes 40 liitriga maha sõita on palju suurem saavutus, kui ma oskasin ette arvata. Tegelikult sõltub siin ka palju kütuse kvaliteedist. Tavaline E95 sõidaks läbi vaid 450 km, kuid NITRO peab märksa enam vastu, kuigi on ivikese kallim.

Tankisin 39,64 liitrit (kummalisel kombel ei näidanud mu armatuurlaual asuv tuluke üldse, et paagis on vaevu pool liitrit kütust! Tavaliselt näitab ta juba 37 juures oma silmakest) ja maksin selle eest 637,88 krooni.

Võrru jõudsime kohale kell 9:25 ning tolleks ajaks olin ma läbinud 76,5 kilomeetrit (odomeetril 73,5).

Tagasitee algas kell 17:58 ja kodus kohal olin kl 18:55 (odom: 146). Järelikult oli tagasitee pikkus 72,5 km (linnade vahekauguseks on märgitud 66 km!)

Kuperjanovis

Startisingi kell 7:53 (odomeetri algnäit 403). Imestasin, et minu kodunt Cargobusini oli 4 kilomeetrit. Sinna jõudsin täpselt kell 8:00, kuid pidin veel minutikese ukse taga ootame, kuni see avati. Minu nimele oli tulnud kaks pakki, millest üks oli pikk ja peenike lipuvarras koos lipuga, teine suur ja kobakas jalus, mis koha peal täidetakse veega. See on siis vajalik homme Kagukeskuse ees ja boksitöös. Kahetsusväärselt pole meil Võrus "agenti", kes paki järel käiks. Nii tuligi lipp Pärnust enne Tartusse ja nüüd minuga Võrru.

Cargobusi juures kulus mul 7 minutit, startisin kell 8:07 (odom: 407). Juba kell 8:50 olin ma Võru piiril (ületasin teel veidi kiirust) ning kell 8:57 (odom: 477) sihtpunktis. Seega, ühele otsale kulus kokku 74 kilomeetrit.

Koolitus sellistele toredatele noortele nagu seda on meie ajateenijad, on lausa lust. Neile ei pea selgitama, mis on hiir ja mis on brauser. Praktiliselt kõigil on kodus arvuti, vähemasti pooltel ka ID-kaardi lugeja. Ainus häda on see, et väga paljudel on kaardi kiip vigastada saanud ning seda ei saa kuidagi parandada. Jääb üle leppida vaid tagasisidega ning soovitusega pöörduda KMA-sse.

Kõik grupid olid huvitatud ka grupipildist, pealegi neile pigem meeldis see, kui nende tegemisi arvutite taga pildistati.




Homne spontaanne koolitus saab toimuma aga Kagukeskuses. Käisin seda kohta otsimas ja uurimas, enne kui Tartusse sõitsin.

Et meile teatati, et vaatamata esialgsele kokkuleppele komplekteerida kella neljane koolitus kasvõi osaliselt, jääb viimane koolitus sootuks ära, siis pakkisime bussi kokku ja sõitsime ära. Alusasin Kuperjanovi juurest sõitmist kl 15:58 (odom: 477), poodide otsimisele ja nende külastamisele kulus pea tund ning Võrust startisin kell 16:43 ning Tartu Turu juurde jõudsin kl 17:40 (odom: 552), olles linnapiirilt kesklinna sõitnud 10 minutit (laupäeval!).

Tasku päev polevat olnud edukas ning Natalia Kaspariga hingasid kergendunult, kui ma kohale jõudsin. Nad olid otsustanud pool tundi varem lõpetada. Tõstsime boksid mu autole ning ma sõitsin koju, kuhu jõudsin kohale kl 18:45 (odom: 555).

Nii kulus tagasiteele kokku 78 km ning 2 tundi ja 17 minutit. Alles koju jõudnult märkasin, et bensiinipaak on nelja koolitusele ja tagasi sõitmise peale praktiliselt tühi. 40 liitrit oli otsa saanud!

Enne Kuperjanovit

Eile jõudsin ma koju just parasjagu ajal, mil Pärnust saadetud lipp pidanuks Tartusse jõudma. Kuid ma ei olnud kindel, et bussi linna saabudes pakk koheselt mitme kilomeetri kaugusele Cargobusi kontorisse jõuab. Seetõttu otsustasin alles laupäeval selle lipu järel käia. Laupäeva hommikul mõtlesin aga igaks juhuks uurida, mis aegadel see asutus avatud on. Selguski kurblik tõsiasi, et nädalavahetuseti on see avatud vaid laupäeval kl 8...14. Seega tuli sealt Tähe tänava lõpust läbi hüpata veel enne Võrru minekut. Muidugi tuli seetõttu riskida pisikese hilinemisega väljasõidu osas, lisaks veel seda lippu kasutult edasi-tagasi tassida. Kuid ei, miks. Lipu saab ju juba õhtul bussi jätta ning järgmisel päeval hoopis boksi POT-i peale pakkida.

Tegelikult tuleks see boks siiski veel täna õhtul peale pakkida. Seega peab lootma, et keegi täna Taskus töötajatest jaksab ära oodata, millal mina Võrust saabun.

Mooste

Tänane koolitus toimus Moostes, Põlvamaal. Viimaste Võru maanteed mööda sõitmiste asemel tuli seekorda rataste alla võtta Räpina maantee. Ahjast järgmine suurem asula pidanukski olema Mooste.

Uurisin veel hommikul enne starti Postimehe portaalist igaks juhuks ka eelolevat ilma. See tundus tulevat soodne.


Otsustasin startida kell 8:30, kuna Mooste on selle nädala lühim sõit. Kuna mul puudub info tee olukorra ja seal esineda võivate takistuste kohta, ei maksa ka liiga viimasele minutile starti jätta. Spidomeetril (õigemini vist stahhomeeter on selle nimetus) on enne starti läbitud teepikkuse näit 307.


Nagu kokkulepitult, kohtusime bussiga Räpina maanteel, Mooste-Põlva teeristis. Et bussi teel oli STOP-märk, lasin ma sel lahkesti üle tee sõita, enne kui ka ise ära pöörasin. Läbi allee viis tee otse endise mõisahoone juurde, milles asus ka vallamaja. Ent kui olime seal ekselnud ega polnud mingitki märki keskväljakust leidnud, helistas Mait kohalikule korraldajale ja sai täpsemad koordinaadid. Lõpuks parkusime elumajade vahel poe kõrval, pisut suuremas parklas. Kohale jõudes oli stahhomeetri näit 358 ja kell sai 9:15. Niisiis oli teepikkus sinna 51 km.


Mõisahoone oli kena. Kogu Mooste alevik oli koondunud selle lähikonda. Kui inimene oma digiallkirja paneb, küsitakse temalt asukohta, kõige esimesena linna. See on kummaline, kuna tegelikult peaks olema silmas peetud ASULAT. Igatahes sai meie "linnaks" Mooste. Koolitus oli tänu eelreklaami puudumisele äärmiselt tagasihoidlik, ikka 4....5 inimese kaupa, neistki meelitasin vähemasti kolm mina ise möödakäijate ja huviliste hulgast.


Asulas oli meid vastu võtmas lastekamp, kes polnud varem nii uhket valget bussi näinudki. Eriti põnev oli "vuntside" külgepanek. Maidul tuli korduvalt selgitada, miks me seal kohal oleme ja mida teeme, kuni ma arvutiklassi üles seadsin.

Aga ilm oli siiski ilus: vihma tibas vaid paar sahmakat, kuid päikest oli pisteliselt. Ehkki vahepeal tekkis juba kahtlus, kas viimasesse klassi kedagi tulebki, sai neid lõpuks kokku siiski suisa 7. Et mõned neist jäid meile PIN-koode kaubeldes näppu varem, istutasime nad ka õppima ning registreerisime eelviimasele koolitusele. Startisin tagasiteele pärast klassi kokkupakkimist ja pisikest koristamist kell 18:22 (näiduga 358) ning jõudsin koju kell 19:01 (403), sõitnud umbes 40 minutiga maha 45 kilomeetrit. Tähelepanuväärne, et õige koha otsimisele ning ringiekslemisele kulus hommikul 6 kilomeetrit rohkem!

Homne päev on aga kolme esimese koolituse osas broneeritud "täissaalile", viimasesse on veel kohti. Kohtume Võrus, Kuperjanovi pataljoni väravas.