Tomirex

Et mu POT endiselt remondis on, ilmselt avastati sellel veel teisigi vigu peale mu pikas nimekirjas seisvate, siis kutsusin appi Tomirexi kaubatakso. Kaapisin mööda kodulehti ja nägin, et kaubataksode hinnad on 150 kr ringis tund. Mul aga kulunuks transpordile maksimaalselt veerand tundi. Nii ma siis lõpuks kutsusingi nimetatud firma, eriti kui arvestada pisiasjaga, et teiste autod olid kinni kas nädala teise pooleni või kella 16-ni õhtul.

Minu hämmastus oli aga suur, kui kohale sõitmise ja kauba mahalaadimise järel esitati mulle arveks 250 krooni. No näis, kas mul õnnestub see raha üldse tagasigi teenida. Igatahes oleks ilmselt pisitaksoga see sõit poole odavam tulnud, kuigi samas ka kahtlemata ebamugavam, eriti juhile, kes pidanuks istmete seljatoed alla laskma ja puha.


Igatahes seadsin ma meid kenasti sisse aadressil Struve 1 (tänavasildil — STRUWE) ja tööpäev võis kulgeda. Selle Struve osas uurisin Jaanuse abiga, et tegemist on siiski Friedrich Georg Wilhelm von Struve (vene keeles koguni: Vasily Yakovlevich Struve) nimelise mehega, kes oli millalgi oma saksa päritoluga vanemad maha salanud ning mistõttu Jaanuse austus tema vastu "73% võrra langes," nagu ta ise mainis. Niipalju siis astronoomiast.


Kella kolme paiku käisin raamatukogu kohvikus söömas. Uksel oli suur silt, et kui võtad saiakese või piruka, saad kannukohvi tasuta. Ma võtsin nii saiakese kui ka piruka, kuid ei saanud midagi tasuta. Lisaks võtsin veel ka kiluvõileiva ning masinakohvi, mis kokku läks mulle maksma 46 krooni. Samal ajal helistas Tiia, kes soovis, et ma homsel päeval asendaksin Kasparit. Kasparil on peagi väljamaale sõit ning talle ei sobi mitte need viimased päevad tööl. Ka minul olid homseks suured plaanid, ent ma siiski soostusin homseks Innarile mõneks ajaks appi tulema. Mis viga siis oleks, kui ma homme juba ka POTi kätte saaksin!

Liiaga

Jäin eile õhtul pikemaks pilte kohendama ja laadima, mistõttu ärkamine ei kulgenud mul liiga särtsakalt. Sellele vaatamata ajasin mõned kiireloomulisemad hommikutoimetused joonde, tegin endale kodulehe galerii tarvis töömalli ning tellisin liiga vara takso.

Poolesaja krooni eest olingi pool tundi enne tähtaega kohal. Et EMT lett, kus meie arvutid seifis olid, veel suletuna seisis, veeretasin aega boksi taustataguse korrastamisega. Viskasin kortsunud ja täissoditud pabereid minema ning ladustasin korralikud materjalid enda kohvrisse.

Kas jäi uneaeg lühikeseks või oli selleks mingi muu tõsine põhjus, igatahes kippus mulle pidevalt tukastus peale tulema. Nii ei sujunud ka Keskuse kodulehe tegemine valutult. Kui olin juba kuskil 30. lehekülje juures, avastasin, et leht nr 11 oli mul topelt. Selle korrigeerimiseks pidanuksin ma kõik lehed ükshaaval uuesti avama ning ümber nimetama. Selline piinlik leid aga ei virgutanud mind raasugi.

Mõtlesin, et raiskan veel paarile kangemapoolsele kohvile oma raha, et mitte püstijalale magama jääda. Kokku jõin ma siiski vaid umbes 5...6 kohvi. R-kioski oma oli lahjemaid, kuid sealsele 15-kroonisele kohvile pakuti 2 krooni eest lisaks ka Tupla šokolaadi. Veendusin, et Coffe IN kohv oli jahtununa siiski kõige kangem ja turgutavam.


Ei tulnud täna nullipäeva. Ehkki ma ei sekkunud eriti aktiivselt möödakäijate tegemistesse. Liia vajas ise kaunis palju koolitamist, mistõttu me õpetasimegi mitmeid inimesi koos ning panime tema listi kirja.

Kohtusin päris mitme endise õpilasega, kellest keegi polnud huvitatud ei koolitusest ega allkirja panekust. Fred rääkis pika loo oma igapäevategemistest ning sellest, kuidas ta romusid kokku ostab ning autorallisid korraldab, olles ise kaskadööriks. Mati aga möödus vargsi, oli küll näha, et ta tundis mind ära, ent lihtsalt ei tahtnud tegemist teha. Eks ta on mulle ka kõvasti võlgu, umbes kolm kirja teisel vastamata.

Et mul tuli mitmeid inimesi nõustada, siis ei tulnud ka midagi välja galerii putitamisest. Sain sellega tegelikult umbes poole peale. Jutt on siis Keskuse sünnipäevagaleriist. Nagu juba mainitud, ei võimalda Joomla! javaskripti kasutada ega asju sedasi korraldada, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Ometi saab nüüdsest pisipilte suuremaks venitada ning nende alla märgitud allkirjugi lugeda.

Täna olime Lõunakeskuses viimast päeva. Et minu POT on eilsest remondis, siis jääb vaid loota, et Liia Mazda mahutab meie boksi koos lisamaterjalidega endasse. Nende tumbade ja kottide teisele korrusele tassimine ei saa mu seljale hästi mõjuda, kuid eks ma siis loodan oma Kosmodiski tervendavale võluvõimele. Ja kui need asjad ei mahugi korraga ära, siis käime lihtsalt mitu korda edasi-tagasi, vahemaa ju umbes 3.5 km vaid.

Taaviga

Tänu Taavi tellitud taksodele olime umbes 5 minutit pärast kümmet Lõunakeskuse ees ja võisime oma padajanniga sisse kolida. Ühel tumbal ei taha mitte kaas peal püsida ning selle transportimine on kohutavalt vaevaline. Võtsin oma katkiläinud sangaga reisikohvri ka kasutusse, et sellega paberikraami tassida. Vähemasti on sel rattad terved. Et kogu Lõunakeskuses käivad suured ehitustööd, siis lootsin, et keskmise ukse juurde uue korpuse ehitusmüra nii valjult ei kostu. Ei kostnudki.


Taavi töötas siiski agitaatorile kohaselt ning sai jutule üle 40 inimese, kellest vähemalt 5 ka digiallkirja andsid. Mina püsisin taas vaikselt oma mullis ning ootasin kui ämblik urus, kuni keegi ligi tuleks. Selliseid oli kokku 5, ükski kas ei omanud üldse ID-kaarti (nagu Tiiu või Jaan), või siis ei mäletanud oma PINne peast. Kuid milleks nad peaksid uusi 30 krooni eest ostma, kui need kusagil kodus ikka alles on?

Nii ma seal siis istusin ja muretsesin oma auto pärast, milleta pole mitte üksnes minu elu, vaid ka kogu Tartu meeskonna elu häiritud, kuna paljukese neid kaastöötajaid Tartus enam üldse ongi, autoga aga ei ole neist keegi pidevalt varustatud. Seisvast autost pole aga kellelegi kasu.

Lisaks külastas juhuslikult mind Endli vend Jaan, kes polnud mitte just kõige värskem. Kui ta oli uduses olekus kõik mu selgitused kannatlikult ära kuulanud, ütles ta, et see olevat minust väga hea, et ma talle meenutasin kartuleid. Tõsi, mina ei maininud kartuleid isegi mitte seoses ELOga, kus just kartul on selle aasta põhikangelane. Jaan aga otsustas oma suure seljakoti minu hoolde jätta ning Maksimasse kartuleid ostma minna. Kui ta juba ligi 4 tundi oli ära olnud, läksin ma teda otsima. Küsisin infoletist. Sealt soovitati mul turvameeste poole pöörduda. Minu häire peale tormas neid kohale suisa neli. Kõik seletasid kui ühest suust, et Jaan, kes olla vahepeal siin poes ka transat mänginud, aga kinga saanud, oli päris pikka aega edasi-tagasi kõndinud ja oma kotti otsinud. Tal oli meeles, et ta jättis selle mingile mehele valvata, aga mitte ei meenunud, kellele ja kuhu. Siis aga olid tulnud ta sõbrad koos viinapudeliga ja ju see Jaan kuskile jooberdama läinud.

Helistasin siis lõpuks Endlile ja kurtsin muret. Endel oli padupahane ning kurtis, et samas viidi just isa kiirabiga minema, olevat teine suremas. Mees aga joob ja lakub... Lõpuks tuli ta jalgrattal kui nool kohale ning viis selle seljakotitäie moona minema. Ma veel mainisin, et oleksin selle ju võinud ka ise kohale viia, kui mul auto oleks käepärast olnud.

Samal ajal, kui see pisut joomarihaisune seljakott jalge ees lebas, külastas mu boksi Tiiu koos oma õega, kellele ma sain kõik ID-kaardi saladused edastatud. Ühel polnud kaarti ja teisel PINe, mistõttu väga suurt kasu asjast ei olnud. Muidu märkis Tiiu, et tahaks minuga rääkida minu ilmajaama teemadel ning kutsus kohvilegi. Seekord kasutasin ma aga R-kioski soodustust, kus anti lisaks 15-kroonisele kohvile veel ka 2 lisakrooni eest suur TWIX. Lõpuks sain neli sellist karmelliga küpsist šokolaadis.

Igatahes hakkas mu selg traditsiooniliselt valutama ning ma otsustasin endale osta aastaid reklaamitud imekummituse — KOSMODISKi. Siin veeretasin endale koguni 15% ale ning juba õhtul panin need rakmed endale ümber. Esimene mulje oli, justkui oleksin endale püksid selga tõmmanud ning metallist tõmbluku abaluude alla jätnud. Aga sellest elamusest pajatan ma teises blogis.

Muidugi käisin ma ju vahepeal ka oma Vollit toitmas. Volli on mu kopsuvähi-beebi. Selle toimingu käigus uurisin ma ka kojusaamise võimalusi. Ehkki ma elan Lõunakeskusest umbes vaid 2,5 km kaugusel, pole selline distants mu rikkis seljale kuigi soodne. Aga soodne buss väljus kell 20:01, järgmine alles 20:45. Rääkisin Taavile, et ehk lõpetaksime veerand tundi varem, et siis pakkida läptopid ning anda need EMT seifi hoiule. Siis jõuaksin ehk ka bussile. Uurisin ka ID-pileti soetamise võimalusi. Selgus, et ühe tunni pilet maksab 15+3 krooni. Nii osutus soodsamaks pileti ostmine R-kioskist (13 kr).

Asjad said meil aga pakitud just nii, et Taavi ise jõudis veel 19:47 kesklinna suunas väljuvale bussile nr 18. Veel mõne aasta eest sõitsid päev läbi ja iga päev ka minibussid otse minu juurde koju. Nüüd aga selgub, et nood sõidavad vaid nädalavahetuseti ja üldse mitte iga poole tunni tagant, nagu varem. Minu 7 pidi väljuma kell 20:01, kuid jõudis kohale juba 19:50 ning väljus minuti või paar enne õiget aega. Igatahes oleksin ma hilinenud, kui oleksin õiget hetke rihtinud.

Et ma ei olnud aastaid bussiga sõitnud, oli minu jaoks kõik uus. Bussis olid mingisugused üliülbed kompostrid. Või kuidas noid elektroonilisi piletitembeldusmasinaid üldse nimetataksegi. Proovisin üht ja proovisin teist — tulemusteta. Mõlemal siras suurelt ja punaselt CLOSED. Küsisin siis nooremapoolselt juhilt, kuidas ma peaksin toimima. Too lohutas, et ta lülitas nood masinad välja, kuna niikuinii on kohe lõpp-peatus ja ma pean pisikesse bussi ümber istuma. Küsisin veel mitu korda üle, nagu vanainimene kunagi, et kas ma peaksin siis uue pileti ostma. Ta lohutas, et seesama kehtib...

Siis sõitsime umbes 500 meetrit. Või veidi enam. Algul mööda Lõunakeskuse parkla serva, siis läbi automaattankla, kainestusmajast mööda... Teaduskeskuse peatuses ei tulnud kedagi peale. Siis sõitsime pea linna piirile ja käänasime vasakule, kuid Ringtee selverini ei jõudnudki, enne tuligi see FI peatus. Seal tuli rahval bussist välja ronida ja ümber istuda. Rahvast oli vähevõitu. Peale minu veel üks neiu, kes tahtis kesklinna. Tollel soovitas bussijuht ümber istuda meie ees seisvasse marsakasse number 6. Mul aga, kes ma soovisin hoopis teises suunas, minna üle tee ja oodata marsakat number 7.

Järgmine buss pidi väljuma alles kell 20:15. Eks ta enamvähem sel ajal saabuski. Juht aga läks välja ning tegi rahumeeli ühe suitsu, enne kui edasi sõitis. Marsruut viis Lõunakeskusest mööda, ikka Ringteed pidi Viljandi maanteeni, sealt aga ka Tulbi peatusse. Igatahes jõudsin ma bussijuhilt igaks juhuks küsida, ega ta Ravilasse ära ei pööra... Umbes kell 20:30 olingi kohal, poe juures. Sinna olin kutsunud Raimo vastu, käisime veel ka poes. Koju jõudsime kell 20:45. Nii et tunnike seiklusi, ja kodus! POTil läbin ma selle vahemaa hästi majesteetlikult sõites 5 minutiga.

Liinibussidega sõitmine ei ole meelakkumine. Kuid ometi sain ma teada, et kui ma tahaksin nendega sõita, oleks soodsaim osta ID-päevapilet.

Niiskus

Ei alanudki tänane hommik kõige edukamalt. Eile ma ju ringi ei sõitnud. Kuid selgub, et see kesklukustus koos indikaatorlambikesega neelab ikkagi kohutavas koguses energiat, mispeale mu POT täna hommikul ei käivitanudki. Isegi ustest ei saanud sisse, selleks tuli tagaluugist ronida. Esemeid on aga auto täis...

Ainsa positiivse nüansina leidsin esipingi alt juba pool nädalat kadunud olnud ja sinna lipsanud portsigarilaadse fotoka.

Helistasin Taavile ja palusin tal tellida suuremat sorti takso, et boksiasjad kohale toimetada. Küllap siis selle peale meil see päeva algus ka hilineb. Õnneks ei tule õhtul boksi taas kokku pakkida ega mujale transportida.

Nataliaga

Aga laupäeval olime me Nataliaga viimast päeva Swedbanka kontoris tööl. See oli lühike päev, vaid kella 14-ni.

Nagu ma juba ka eespool olen vihjanud, pole panka tulnud inimestel reeglina asja meie leti juurde. Või kui, siis enamasti puhkudel, kui nad meid tänu oranžile kostüümile pangatöötajateks pidasid. Inimesed võtavad oma numbri ega liigu paigast...


Seda tähelepanuväärsemaks kujunes mu viimase päeva viimane pooltund. Kui ma eelmise kolme tööpäeva jooksul olin kokku saanud 4 d-allkirja, siis samapalju sain ma ka viimasel päeval. Ja seda suuresti tänu Margele, kes tõi kaasa oma naabridaami koos tütre ja tütretütrega. Kõik oli ID-kaardiga korras vaid keskmisel generatsioonil, teiste puhul oli hea võimalus uued PINid küsida. Just veel viimased pool tundi jagas pank neid tasuta.


Kõigele vaatamata pole aga minu seisukohad selle töö osas muutunud. Mulle ei meeldi selline töö, kus peab turundusjuhi kombel "kaupa" inimestele "pähe määrima". ID-kaardi kasutamine on äärmiselt kasulik tegevus, viies meie elu tulevikus veelgi lihtsamaks. Kui ma selle töö võtsin, kujutasin ette, et inimestel on koletult suur huvi selle vastu.

Selgub aga, et enamasti pole neil kas ID-kaartigi kaasas, üliharva aga on nad seda varem elektrooniliselt kasutanud. Viimases võtmes oleks just minusuguste koolitajate roll ülitõhus, kui...

Ja see KUI on kaunis määrav. Kõige olulisem on teavitustöö. Kuid minu meelest peaks selleks siiski toimuma mitmetasandiline teavitus. Inimene, kes meie juurde ise tuleb, peaks peast mäletama (või vähemasti kaasa võtnud olema) ka oma PINid.

Kui inimene aga pole kuulnudki seesugusest koolitusest, kui see tuleb talle kui välk selgest taevast, nagu tasuta degusteerimine lihaleti juures, siis... Näiteks kui ka mina satun degusteerimistele, pole mul lusikat kaasas. Nii pole inimestel ka PINe kaasas. Degustatsiooni läbiviija annab meile vajadusel ka lusika. Meie aga ei saa PINe anda, kuigi pangas ja bussis toimis selles suhtes meeldiv erand.

Olen kaalunud sellest tööst loobumist, niipea kui midagi etemat terendab. Bussitöö meeldis mulle väga. Üldse meeldib mulle väga inimesi koolitada, kuid tingimusel, et nad ise on huvitatud sellest koolitusest.

60 tundi

Nokitsesin septembri algusest saati selle Energia avastuskeskuse kodulehe kallal, märkides üles nii oma plaanid kui ka kahtlused ja saavutused. Märkmeid on kokku üle 30 lehekülje.

Nüüd, pärast ligi 60 tundi tööd septembris võib tulemusega enamvähem rahul olla. Mitte et tööd selle lehe kallal veel kaugeltki lõppenud oleksid. Koostasin veel eile ka päris mahuka lehe galeriipiltide allkirjade kogumiseks, hõlbustamaks meie infovahetust. Kahjuks ei õnnestunud mul endal Keskuse sünnipäevapidustusel osaleda.

Larissaga

Seekord trehvas esimene huviline saabuma meil mõlemal Kaspariga juba kahe esimese töötunni sees. 150 minutit pärast tööpäeva algust on seis 1/1 : 1/1, ehk kummalgi üks oma oskusi digiallkirja andmisega tõendanud koolitatu.

Kella 13 paiku saabus aga panka mu kaudne ekskolleeg (kellega oleme oma varasematel kohtumistel korduvalt paljudes üliõpilaste praktikatundides ning lõpu- ja magistritööde kaitsmise komisjonides koos istunud). Larissa on ammu pensionieas, ent veel paari aasta eest kutsuti teda siiski komisjoni. Nüüd aga näitasid kõik välised tunnused, et ta ei tundnud mind ära. Või mine tea ka. Enamik endisi töökaaslasi ikka küsivad, et mis ma SIIN teen ja kus ma üldse töötan jne...

Larissal oli suur mure. Pangaautomaat oli ta kaardi "ära söönud". Kui ta tuli nüüd endale uut Hansapanga kaarti küsima, pidi ta sügavalt pettuma, et enam ei antudki samasugust kaarti, vaid mingisugune võõra nimega Swedbanka oma. Kui kunagi need pangakaardid tulid, siis tal pedagookikaosakonnas olla olnud laual kümneid erinevaid pakkumis, isegi mingi Keila Äripanga oma. Aga tema valis Hansapanga ning kujutas ette, et see on igavene. Säh sulle, nüüd muutus ka see nimi, oli Larissa kurb.

Siis rääkis ta veel mingist sugulasest, vist õetütrest vms, kes olla millalgi valinud Kalevi aktsiaid lootuses, et "Kalev" on kindlasti kestev. Igatahes oli ta sellest kindlustunde puudumisest sedavõrd nördunud, ja seda ka pärast uue kaardi saamist, et ei teinud kuulmagi mu vähemalt kolm korda mainitud ettepanekut tulla ID-koolitusele. Viimse hetkeni tundus, et ta suhtles minuga kui suvalise pangatöötajaga, kellega tal pole varem mingisugust kokkupuudet olnud. Vanaks oli see daam jäänud, tiba seniilseks. Sellest on kahju.