Taaviga

Tänu Taavi tellitud taksodele olime umbes 5 minutit pärast kümmet Lõunakeskuse ees ja võisime oma padajanniga sisse kolida. Ühel tumbal ei taha mitte kaas peal püsida ning selle transportimine on kohutavalt vaevaline. Võtsin oma katkiläinud sangaga reisikohvri ka kasutusse, et sellega paberikraami tassida. Vähemasti on sel rattad terved. Et kogu Lõunakeskuses käivad suured ehitustööd, siis lootsin, et keskmise ukse juurde uue korpuse ehitusmüra nii valjult ei kostu. Ei kostnudki.


Taavi töötas siiski agitaatorile kohaselt ning sai jutule üle 40 inimese, kellest vähemalt 5 ka digiallkirja andsid. Mina püsisin taas vaikselt oma mullis ning ootasin kui ämblik urus, kuni keegi ligi tuleks. Selliseid oli kokku 5, ükski kas ei omanud üldse ID-kaarti (nagu Tiiu või Jaan), või siis ei mäletanud oma PINne peast. Kuid milleks nad peaksid uusi 30 krooni eest ostma, kui need kusagil kodus ikka alles on?

Nii ma seal siis istusin ja muretsesin oma auto pärast, milleta pole mitte üksnes minu elu, vaid ka kogu Tartu meeskonna elu häiritud, kuna paljukese neid kaastöötajaid Tartus enam üldse ongi, autoga aga ei ole neist keegi pidevalt varustatud. Seisvast autost pole aga kellelegi kasu.

Lisaks külastas juhuslikult mind Endli vend Jaan, kes polnud mitte just kõige värskem. Kui ta oli uduses olekus kõik mu selgitused kannatlikult ära kuulanud, ütles ta, et see olevat minust väga hea, et ma talle meenutasin kartuleid. Tõsi, mina ei maininud kartuleid isegi mitte seoses ELOga, kus just kartul on selle aasta põhikangelane. Jaan aga otsustas oma suure seljakoti minu hoolde jätta ning Maksimasse kartuleid ostma minna. Kui ta juba ligi 4 tundi oli ära olnud, läksin ma teda otsima. Küsisin infoletist. Sealt soovitati mul turvameeste poole pöörduda. Minu häire peale tormas neid kohale suisa neli. Kõik seletasid kui ühest suust, et Jaan, kes olla vahepeal siin poes ka transat mänginud, aga kinga saanud, oli päris pikka aega edasi-tagasi kõndinud ja oma kotti otsinud. Tal oli meeles, et ta jättis selle mingile mehele valvata, aga mitte ei meenunud, kellele ja kuhu. Siis aga olid tulnud ta sõbrad koos viinapudeliga ja ju see Jaan kuskile jooberdama läinud.

Helistasin siis lõpuks Endlile ja kurtsin muret. Endel oli padupahane ning kurtis, et samas viidi just isa kiirabiga minema, olevat teine suremas. Mees aga joob ja lakub... Lõpuks tuli ta jalgrattal kui nool kohale ning viis selle seljakotitäie moona minema. Ma veel mainisin, et oleksin selle ju võinud ka ise kohale viia, kui mul auto oleks käepärast olnud.

Samal ajal, kui see pisut joomarihaisune seljakott jalge ees lebas, külastas mu boksi Tiiu koos oma õega, kellele ma sain kõik ID-kaardi saladused edastatud. Ühel polnud kaarti ja teisel PINe, mistõttu väga suurt kasu asjast ei olnud. Muidu märkis Tiiu, et tahaks minuga rääkida minu ilmajaama teemadel ning kutsus kohvilegi. Seekord kasutasin ma aga R-kioski soodustust, kus anti lisaks 15-kroonisele kohvile veel ka 2 lisakrooni eest suur TWIX. Lõpuks sain neli sellist karmelliga küpsist šokolaadis.

Igatahes hakkas mu selg traditsiooniliselt valutama ning ma otsustasin endale osta aastaid reklaamitud imekummituse — KOSMODISKi. Siin veeretasin endale koguni 15% ale ning juba õhtul panin need rakmed endale ümber. Esimene mulje oli, justkui oleksin endale püksid selga tõmmanud ning metallist tõmbluku abaluude alla jätnud. Aga sellest elamusest pajatan ma teises blogis.

Muidugi käisin ma ju vahepeal ka oma Vollit toitmas. Volli on mu kopsuvähi-beebi. Selle toimingu käigus uurisin ma ka kojusaamise võimalusi. Ehkki ma elan Lõunakeskusest umbes vaid 2,5 km kaugusel, pole selline distants mu rikkis seljale kuigi soodne. Aga soodne buss väljus kell 20:01, järgmine alles 20:45. Rääkisin Taavile, et ehk lõpetaksime veerand tundi varem, et siis pakkida läptopid ning anda need EMT seifi hoiule. Siis jõuaksin ehk ka bussile. Uurisin ka ID-pileti soetamise võimalusi. Selgus, et ühe tunni pilet maksab 15+3 krooni. Nii osutus soodsamaks pileti ostmine R-kioskist (13 kr).

Asjad said meil aga pakitud just nii, et Taavi ise jõudis veel 19:47 kesklinna suunas väljuvale bussile nr 18. Veel mõne aasta eest sõitsid päev läbi ja iga päev ka minibussid otse minu juurde koju. Nüüd aga selgub, et nood sõidavad vaid nädalavahetuseti ja üldse mitte iga poole tunni tagant, nagu varem. Minu 7 pidi väljuma kell 20:01, kuid jõudis kohale juba 19:50 ning väljus minuti või paar enne õiget aega. Igatahes oleksin ma hilinenud, kui oleksin õiget hetke rihtinud.

Et ma ei olnud aastaid bussiga sõitnud, oli minu jaoks kõik uus. Bussis olid mingisugused üliülbed kompostrid. Või kuidas noid elektroonilisi piletitembeldusmasinaid üldse nimetataksegi. Proovisin üht ja proovisin teist — tulemusteta. Mõlemal siras suurelt ja punaselt CLOSED. Küsisin siis nooremapoolselt juhilt, kuidas ma peaksin toimima. Too lohutas, et ta lülitas nood masinad välja, kuna niikuinii on kohe lõpp-peatus ja ma pean pisikesse bussi ümber istuma. Küsisin veel mitu korda üle, nagu vanainimene kunagi, et kas ma peaksin siis uue pileti ostma. Ta lohutas, et seesama kehtib...

Siis sõitsime umbes 500 meetrit. Või veidi enam. Algul mööda Lõunakeskuse parkla serva, siis läbi automaattankla, kainestusmajast mööda... Teaduskeskuse peatuses ei tulnud kedagi peale. Siis sõitsime pea linna piirile ja käänasime vasakule, kuid Ringtee selverini ei jõudnudki, enne tuligi see FI peatus. Seal tuli rahval bussist välja ronida ja ümber istuda. Rahvast oli vähevõitu. Peale minu veel üks neiu, kes tahtis kesklinna. Tollel soovitas bussijuht ümber istuda meie ees seisvasse marsakasse number 6. Mul aga, kes ma soovisin hoopis teises suunas, minna üle tee ja oodata marsakat number 7.

Järgmine buss pidi väljuma alles kell 20:15. Eks ta enamvähem sel ajal saabuski. Juht aga läks välja ning tegi rahumeeli ühe suitsu, enne kui edasi sõitis. Marsruut viis Lõunakeskusest mööda, ikka Ringteed pidi Viljandi maanteeni, sealt aga ka Tulbi peatusse. Igatahes jõudsin ma bussijuhilt igaks juhuks küsida, ega ta Ravilasse ära ei pööra... Umbes kell 20:30 olingi kohal, poe juures. Sinna olin kutsunud Raimo vastu, käisime veel ka poes. Koju jõudsime kell 20:45. Nii et tunnike seiklusi, ja kodus! POTil läbin ma selle vahemaa hästi majesteetlikult sõites 5 minutiga.

Liinibussidega sõitmine ei ole meelakkumine. Kuid ometi sain ma teada, et kui ma tahaksin nendega sõita, oleks soodsaim osta ID-päevapilet.