Lubasin endale eile, et magan just nii kaua kui tahan. Ei lase end äratada ega muul moel segada. Inimene ei ole ju robot, et peaks alati kella pealt kõike tegema, umbes nagu kell ise. Inimene on bioloogiline objekt, kellele peaks lisaks ööpäevasele ja aastasele paratamatult rütmile iseloomulik olema võimalikult suur korrapäratus. Bioloogilise objektina siis ärkasingi seljavalu ja muude pakitsuste peale ning kujutasin ette, et olen puhanud. Ma ei tahaks siinkohal kasutada sõnapaari välja puhanud, kuna ma ei ole veel iial kohanud sissepuhkamisi.
Terminid sisse ja välja on üldse veidrad. Magatakse sisse ja puhatakse välja, samas kui koolis pannakse hindeid sisse ja välja. Hinde sisse panemine tähendab selle kirjutamist päevikusse (tänapäeval klassipäeviku asemel tihti e-kooli keskkonda), hinde välja panemine tähendab aga koondhinde arvutamist, mis halvemal juhul on sisse pandud hinnete keskmine. Nii ei ole inimeste maailmale imekspandav valem, mille kohaselt väljapandu = sissepandute keskmine.
Igatahes kiskub kell juba poole kolmele päevas ning kuupäeva ja kursuse plaani omavahel võrreldes peab kurvastusega nentima, et ma olen jäänud enda kusrsuse kava esitamisega jänni. Õnneks on tolles plaanis elegantsed mustad augud ehk nädalavahetused. Seega ei jäägi muud üle kui lugeda mõne kursusekaaslase plaane ning kommenteerida (selline on ülesanne) ning siis esitada endagi oma teistele kritiseerimiseks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar