Seekordne "Me peame ükspäev kokku istuma ja seda arutama" tipnes hetke eest lõppenud telefonikõnega, milles kogu minu suur ja ilus plaan - ehitada kursus üles just SELLEL teemal - hetkega põrmustati. Maailmas olla kogu praktika näidanud seda, et kui etteantud süsteemist kõrvale kalduda, siis ei tule sellest midagi välja. Ja minu taust olevat seotud teaduskonnaga, kust tema just hiljuti suure masendusega tulema tuli...
Kurb, et ta ei suvatsenud isegi mu lauset lõpuni kuulata, kus minu meelest kogu see jutulaul, milleks taas õpetajaid ühte ruumipunkti ja kindlaks hetkeks kohale aetakse, oleks olnud võimalik lahendada e-juhenditega.
Tagatipuks ei saanud ta aru, miks tema saadetud kirjad minuni ei jõua. Ja seda juba enam kui terve kuu. Aga siis saime aru, et ta kirjutab mu aadressisse perekonnanime kahe H-ga. Et kogu see asi veelgi vürtsikam tunduks, ei tahaks lisamata jätta, et ta on enda meelest juba viiendat aastat minu juhendaja ning tagatipuks olen ma talle sadu kirju saatnud, millele oleks võimalik ka mu aadressi peast teadmata lihtsalt Reply-nuppu kasutades vastata.
Järeldus: kursust, mida luua, mul siiski veel ei ole. Eks ma siis loon teise!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar