Tegus ettevalmistus

Mina kuulun nende hulka, kes teevad oma tegusid ikka kas õigeaegselt või pisut varem. Seda igaks juhuks, et vältida toimingute viimasele minutile jäämisest tulenevat närvipinget. Muidugi on ju võimalik ka pohhuistlikult suhtuda, kuid ma pean seda kunsti veel veidi õppima. Eelmises lauses kasutatud võõrsõna on laialdaselt kasutuses (seda koguni akadeemilises seltskonnas) ning tähistab hoolimatust või suvalist suhtumist. Selle sõna "sünkroontõlget" ma siinkohal pigem ei meenutaks, et mitte sattuda vastuollu heade tavade ning blogidele kehtestatud nõuetega, millega nõustumata poleks ka seda ajaveebi avatud.

Ka kogu lõppemakippuv päev möödus suuresti ELO tähe all. Kuigi võistluseni on jäänud veel 10 tundi, oli meie meekond peaaegu valmis juba kolme tunni eest. Veel on vaja vaid tõlkida kogu 10-leheküljeline tööjuhend vene keelde ja võistlus võib alata. Siseriiklikult on see juba kolmas aasta, kui meil ELO korraldatakse. Tegelikult on ka rahvusvahelisi sama palju, ainult Euroopa oma (EUSO) toimub sel õppeaastal viiendat korda. Kui rahvusvahelisel võistlusel ei olegi meie koolinoored märkimisväärseid tulemusi saavutanud, paistavad nad tublilt silma EUSO-l. Näiteks toodi eelmiselt Euroopa võistluselt kokku 3 kuld- ja 2 hõbemedalit. Kuid nende medalite jaotamisest ja kogu sellest võistluste poliitikast võiks eraldi blogi kirjutada. Igatahes ei ole praegu selleks õige koht. Õnneks tegeleb tõlkimisega mu ammune õpilane, hilisem kolleeg ja sõber, kelle peale võib kindel olla. Vähemasti seni ei ole ta iial kriitilistel hetkedel alt vedanud.

Kuid miks mina üldse muretsema peaksin? See töölõik, mille eest mina vastutama peaksin, olnuks küll mitme kuu eest valmis, kui poleks pidanud ootama viimaste hetkedeni laekuvaid geniaalseid täiendusi. Sellises meeskonnatöös juhtub aga sageli nii, et kui oma vagu aetud, tuleb teine või kolmaski ette võtta. Igatahes on noored oodatud. Tõenäoselt kulgeb kogu võistlus edukalt. Esmakordselt ELO kolmeaastases ajaloos küsime õpilastelt ka tagasisidet. Sellele mõttele tuli üks mu teine juhendatav, kolleeg ja sõber ning minul ei jäänud üle muud kui takka kiita. EBO ajal, mil ma ise vägesid vedasin, küsisime ikka ka tagasisidet. Ehkki EBO ja ELO eesmärgid peaksid üldjoontes kattuma, on nende kontseptuaalne ehitus siiski erinev. Vähemasti oli veel kolme aasta eest, mil ma EBOga hüvasti jätsin. Peab kahetsusega nentima, et sõnal seltsimees on tänapäevases eesti keeles halb tähendus. Vastasel korral saaks ju kõiki neid inimesi, kellega igapäevaselt külg külje kõrval edukalt tegutsed, seltsimeesteks nimetada. Et mitte kasutada pikka loetelu tiitleid või sugulusastmeid. Iga inimest pelgalt sõbraks ka ei nimeta, kuna sisuliselt on sellel sõnal sügavam, kui mitte kõige suhtesügavam tähendus. Mis aga teha olukorras, kui sõber, kolleeg ja endine õpilane on kõik ühes isikus? Või kui tegu on hea kolleegiga, praeguse juhendatavaga, lapsepõlve mängukaaslasega vms? Kõige kavalam oleks neid nimetada nime järgi, kuid keda need nimedki huvitavad? Olemas on veel ka seltsid. Näiteks Loodusuurijate Selts. Kui mina ja mu hea tuttav oleme ühest seltsist, siis oleme me ju sõna otseses mõttes seltsimehed. Aga vat varjund on paha. Nii ei sobi öelda. Aga küll ma millalgi mingi termini välja mõtlen!

Ühe negatiivse elamusena ELOst peab mainima nihiku fenomeni, millest mina aru ei saanud. Selle olemasolu, tähendust ega tööpõhimõtet ei selgita keegi kuskil. Aga lastel tuleb sellega mõõta. Samas, kui ülesandeks oli teatavate kontsentratsioonide mõõtmine, leiti, et tuleks ette anda, kui palju tuleb võtta lahuse jaoks vett. Absurd!

Teine, millega täna (so 21.09.07) vahelduva eduga tegelesin, oli ENTA. Ilmselt tuleb sellest lühendist edaspidigi juttu, eks siis ole aeg see ka lahti seletada. Üldlevinud kombe kohaselt tuleks muidugi lühendi esmakordsel kasutamisel see lahti seletada, kuid et see ajaveeb käib by default nagunii tagant ettepoole, pole ju erilist vahet. ENTA tuumiku koosviibimisele sattusin ma tegeikult kaunis juhuslikult. Kohviga meelitati. Idee järgi pidanuksin ma olema vaid taksojuht, kes ühe tähtsa tegelase ühest kohast teise transpordib. See tehtud, osutusin ka ise koosolekul osalejaks. Tegelikult ma vihkan (see vihkamine on mul selline omamoodi asendussõna ning seda ei pea iial võtma selle ürgtähenduses!) igasuguseid koosolekuid. Eriti selliseid, millest mingit tulu ei tõuse. Miks peab tulema ühte kohta kokku, selleks eelnevalt aega ja kohta planeerima, kui olemas on arvutid ja need on ühtsesse võrku ühendatud? Ja siis me arutlesimegi päris tükk aega sel teemal, mida me kõike oleksime saanud arutada siis, kui kohale oleks saanud tulla ka ootamatult haigestunud tuumiku liige. Aga kuna see liige haigestus, siis ei saanud me kohe kuidagi seda teemat arutada, kuid me oleksime muidu arutanud sel teemal küll. Või midagi sinnapoole. Samas on jätnud mulle sügava mulje kõnealuse isiku maailmakäsitlus. Temal on mobiiltelefon vaid selleks, et sõnumeid saata ning arvuti selleks, et ajalehti lugeda. Veebi vormis, tõsi küll. Küll muudaks seda käsitlust paari kraadi võrra. Oleks mees oma arvamuse e-kirjaga saatnud või siis vähemasti oma mobiili sees hoidnud, oleks mure ju murtud! Oleks...

Tegelikult pole seegi sissekanne muud kui järjekordne vabandus. Mitte et ma nende mõtete asemel poleks võinud kirja panna esimeses ülesandes sätestatud punkte. Et kes ma selline olen ja kust tulen? ELO-taja või EBO-taja? ENTA taksojuht? Tahaksin ju midagi asjalikku kirja panna. Selleks aga ei sobi nii pikk heietus. Et ma ei sattunud terve suve jooksul peaaegu kordagi metsa, siis on plaanis pärast homset see tükk teha. Eriti kui ilma on. See aga tähendab jällegi seda, et võib-olla enne esmaspäeva ma oma ülesannet sajaprotsendiliselt täita ei jõuagi. Tähtajaks oli märgitud 27. september.

Lugeda oskan ma tegelikult ka. Ilmselt on see üllatuseks kõigile, kes on viitsinud siiani lugeda. Kohustuseks oli ju teha üks kursusega seotud sissekanne nädalas. Noh, aga kui inimene omab emotsioone ja mõtteid? Mõtteid ju on. Kuigi need on kohati kaootilised. Kursuse seisukohast lähtuvalt on mul ju suisa idee, mida ma teha plaanin. Aga sellest ideest oleks ka targem kirjutada eraldi peatükk.

Tänast ebaõnnestumist "haridustehnoloogia poole pealt" ei saagi nimetada päriselt enda süüks. Kui see mu eespool viidatud ENTA tuumiku üks liige oleks kohale tulnud, oleksin proovinud talle kas võlujooki joota või ussisõnu lausuda, nii et ta oleks pidanud suhtlemist arvuti vahendusel iseenesest mõistetavaks. Totaalne ebaõnnestumine oleks tõestuse leidnud, kui ta oleks füüsiliselt kohal olnud ning ka siis mitte aru saanud, et suhelda saab ka IKT vahendusel.