Bussi kokkupakkimisel ja boksi transportimisel tuli appi mu noor sõber Jaanus, kellele tänu said arvutid kenasti ka õppimise käigus tekitatud õppefailidest tühjendatud, et bussis jätkaval kolleegil poleks põhjust minu peale toriseda. Ka oli Mait nii lahke, et tõi kogu boksi sisustuse bussiga mu juurde koju. Mu pisikesse POT-i paigutamisega oleks olnud tükk tegemist, pealegi tulnuks need tumbad ja muud esemed uuesti maha laadida. Bussist oli neid märksa lihtsam maha tõsta. Jaanus ja Mait aitasid need ka teisele korrusele tassida, Margo paigutas esikusse. Sellele vaatamata juhtusin pisut ka ise tõstma ning komberdan täna ringi justkui puuhobune. Lordoos pole ikka haigus, mida teistele soovitada.
Kui buss hommikul mu maja ees oli (palusin ju Maidult ka hommikul abi boksi transpordil), tundus meie 111-aastane kahekordne ja luitunud puumajavanur selle kõrval suhteliselt tilluke. Mõned naabrid olid sedalaadi mürakast üsna ärevil. Kahjuks nägid nad seda vist viimast korda, kui just projekti ei pikendata ning muid soodsaid muudatusi ei sünni.
Seekord olime laadal kohal tund aega enne selle ametlikku algust. See oli ka hea, kuna meile juhatati kätte äärmiselt soodne koht kohe "sissekäigu" kõrval muruplatsil, kuhu jõudmiseks tuli Maidul vähemalt poolekilomeetrine ring teha. Otsustasin, et boksi paneme suisa bussi tagaukse ette. Nii ei olnud vajadust ka tagaseina heiskamiseks, kuna buss paistis üle terve laada ning oli ise kui suur ja silmatorkav reklaamplakat. Kuna laadalisi oli piinlikult vähe, siis bussist Tallinna maantee poole jääv ala jäi lagedaks ning see reklaam paistis kaugele.
Sellel pildil on näha osa varandusest, mis kõik pidanuks mu pisikesse POTi mahtuma. Peagi saabusid ka Kersti ja Maire Paide kandist. Siis aga ka Kaspar jalgrattal. Esemete edasi-tagasi tõstmise tõttu on mitmetel kottidel sangad juba küljest ning need näevad äärmiselt räsitud välja. Üks kole saadetis tuli veel üleeile õhtul Pärnu bussilt. Ametlikult pidanuks see justkui Cargo-ga tulema, kuid et buss saabus kell 20:55, siis oli Cargo juba suletud ning kui ma poleks bussi vastu läinud, oleks telk koos raskuste ja muu selle juurde kuuluvaga Pärnusse tagasi sõidutatud. Õnneks aitas mind Raimo, kellele pole ka 50 kilo tõstmine kuigi suur probleem. Telgi aga toimetasin ma juba eelmisel päeval Ülenurmele ning tõstsin Marju abiga seal bussi.
Kaspar jõudis kohale just siis, kui olin elektri vedamisega lõpule jõudnud. Ei teagi, kas Tiia nägi prohvetlikult ette, et laat tuleb kole kasin ja rahvast vähe, igatahes oli ta komplekteerinud siia väga eduka "löögirühma", kes igaüks üksi võetuna on tõelised tegijad. Ilm oli sombune ning laat minu hinnangul umbes kahekümnendik Hauka laadast. Hea, kui seal kokku 30 müügipunkti oligi. Ühe müüja hinnangul oli rahvast veelgi vähem kui kahekümnendik Hauka omast. Ja kõige kurvem oli see, et päev läbi oli ostjaid vähem kui pakkujaid. Kogu päeva peale kokku neid siiski pisut läbi jalutas.Ma ei uurinud, kui paljusid inimesi boksides koolitati. Maidul oli päris palju tegemist uute PINnide väljastamisel. Kuid neid huvilisi, kes minu juurde jõudsid, nappis koledasti. Kogu päeva jooksul sain vist paberile kirja umebs 10 nime, kuid arvutisüsteemi sain neid kanda 6, kellest allkirjani jõudsid 5. Minu bussiajaloo viletsaim "saak". Alles päeva lõpupoole ma sain kätte nipi, kuidas neidki koolitatavaid oma nimistusse lisada, kes boksis juba kirjas olid.
Mitmed inimesed olid sellised, kes küsisid spetsiifilisi küsimusi ega tahtnud kuskile mingeid allkirju enam anda, põhjendades keeldumist sellega, et olid oma allkirja juba väljas (bussi ees) andnud. Mõistagi ei hakanud ma igaühele seletama, et need on kaks eraldi koolitust.
Esemete lahtipakkimine on meeskonnatööna paremini laabuv. Eriti keeruline on üksi telki püsti panna, mida mul on olnud au ühel korral ka kogeda. Ka ei heisanud me seekord lippu, kuna meil puudus võimalus kusagilt saada nii palju vett, nagu seda oleks olnud lipu jalamisse tarvis.
Paide rahval oli kaasas teistmoodi laud, mis samuti üsna kergesti kokku käib ja mugav kasutada on. Tõsi, mugavam oleks sellel töötada üksi.
Telgi konstruktsioon ei ole halb, kuid kõige edukamalt õnnestub selle heiskamine neljakesi. Et selle tugitalad on transpordi käigus õrnalt kannatada saanud, tuleb kohati rakendada jõudu, et kõik elemendid omavahel korrektselt sobiksid.
Kaspar, vaeseke, vigastas selle heiskamise käigus oma kätt ning nägi suurt vaeva verejooksu peatamisega. Kiirabi me siiski ei kutsunud ning Mait võttis appi bussi meditsiinikotikeses leiduva varustuse. Päeva lõpupoole andis vist sõrmevalu järele ning Kaspari tuju näis olevat märksa paranenud. Oma tööd teeb ta iga tujuga korrektselt, niipaljukese, kui ma kõrvalt näinud olen, üksnes paha tujuga on ta naeratustega kitsi. Kuid naeratus sobib talle.
Et bussis oli külastajaid vähe, sain ma igaühele pühendada just nii palju aega, kui ta vajas. Täna tuli ilmsiks taas paar uudset probleemi. Näiteks oli ühel noormehel ID-kaart, millele said kenasti tehtud koguni uued PINnid, ent millel need olid teadmata põhjustel blokeeritud.
Mitmed inimesed olid sellised, kes küsisid spetsiifilisi küsimusi ega tahtnud kuskile mingeid allkirju enam anda, põhjendades keeldumist sellega, et olid oma allkirja juba väljas (bussi ees) andnud. Mõistagi ei hakanud ma igaühele seletama, et need on kaks eraldi koolitust.
Esemete lahtipakkimine on meeskonnatööna paremini laabuv. Eriti keeruline on üksi telki püsti panna, mida mul on olnud au ühel korral ka kogeda. Ka ei heisanud me seekord lippu, kuna meil puudus võimalus kusagilt saada nii palju vett, nagu seda oleks olnud lipu jalamisse tarvis.
Paide rahval oli kaasas teistmoodi laud, mis samuti üsna kergesti kokku käib ja mugav kasutada on. Tõsi, mugavam oleks sellel töötada üksi.
Telgi konstruktsioon ei ole halb, kuid kõige edukamalt õnnestub selle heiskamine neljakesi. Et selle tugitalad on transpordi käigus õrnalt kannatada saanud, tuleb kohati rakendada jõudu, et kõik elemendid omavahel korrektselt sobiksid.Kaspar, vaeseke, vigastas selle heiskamise käigus oma kätt ning nägi suurt vaeva verejooksu peatamisega. Kiirabi me siiski ei kutsunud ning Mait võttis appi bussi meditsiinikotikeses leiduva varustuse. Päeva lõpupoole andis vist sõrmevalu järele ning Kaspari tuju näis olevat märksa paranenud. Oma tööd teeb ta iga tujuga korrektselt, niipaljukese, kui ma kõrvalt näinud olen, üksnes paha tujuga on ta naeratustega kitsi. Kuid naeratus sobib talle.
Et bussis oli külastajaid vähe, sain ma igaühele pühendada just nii palju aega, kui ta vajas. Täna tuli ilmsiks taas paar uudset probleemi. Näiteks oli ühel noormehel ID-kaart, millele said kenasti tehtud koguni uued PINnid, ent millel need olid teadmata põhjustel blokeeritud.Kuidas me ka ei püüdnuks neid lahti muukida, see ei õnnestunud. Üle 20 minuti polnud noormehel aga viitsimist oodata, eriti kui silmas pidada, et selline ootamine toimus juba kolmandat katset järjest.
Üks viis lukkuläinud PINi lahtimuukimiseks on ID-kaardi utiliidiga PUK (PIN unblocking key) -koodi kasutamine. Proovisime seda paar korda, ent edutult.
Arvutiekraanile ilmus seni tundmatu veateade. Helistasin ka numbril 1777, milles robot-tädi jutustas pikalt, kuidas ma peaksin vajutama numbrile 1, kui soovin kaardi sertifikaadid sulgeda, numbrile 2, kui soovin midagi küsida... jne. Siis kostus veidi muusikat, mispeale vastas vene aktsendiga näitsik. Juba alates esimesest küsimusest tundus mulle, et ta teab minust palju vähem. Igatahes lasi ta mul päris pikalt oodata, kuni ta vist kellegagi konsulteerimas käis... Tulemus oli siiski NULL. Mul ongi tunne, et see 1777 töötab rohkem puhkudel, kui ID-kaart on kadunud ning selle kasutamine tuleks peatada.
Et utiliidist polnud abi, proovisime asju ajada ka otse id.ee lehelt. Ootasime samuti vähemalt 20 minutit, ilma et meid oleks saatnud edu.
Üks vanem daam küsis muuhulgas ka nõu piltide töötlemise asjus, mitmetele pidin jagama oma nappe teadmisi sideteenuste kohta.
Seekord polnud juhust, kus inimestel oleks asjaajamised rasked olnud põhjusel, et lugemisprillid olid maha ununenud. Sellele vaatamata tasuks mõelda, et tulevikus tuleks sedalaadi avalikele ja tasuta koolitustele kaasa haarata komplekt avarii-lugemisprille.
Mis aga puutub müstiliselt kinniblokeerunud PINne, siis sellekohast koolitust, täpsemini õigusi midagi muuta oleks koolitusbussi töötajatele tarvis küll.
Kui veel lisasoovitusi jagada, siis võiks olla kodanikel võimalus ka oma ID-kaartide uuendamiseks soodustatud alustel, juhul kui kiip teadmata põhjustel ei tööta. See ei ole ju tegelikult kodaniku probleem, kui talle anti ID-kaart, millele ta seni elektroonilist rakendust õieti ei leidnud. Nüüd aga, kui see soov tekib, peaks ta seni kasutamata seisnud kaardi asemele uue taotlema ning selle eest veerand tuhat krooni maksma! See ei ole e-asjaajamisi kuigi soosiv.
Aga boksid töötasid ladusalt. Vaatamata ülikasinale laadale oli neil kohati lausa järjekord. Aga siiski kohati. Minu hinnangul oli meil ideaalne tiim, ehkki töö osas oleks muudatusi võinud planeerida. Aga planeerida oleks saanud siiski alles siis, kui tegemist oleks olnud laada moodi laadaga. Seekord oli kohal vaid hr Teppo, kes lõõtsa tõmbas. Muid atraktsioone ei olnudki.
Olnuks Hauka-laada mastaabis ettevõte, saanuks inimesed boksis bussikoolitusele registreerida ning need bussikoolitused regulaarselt välja kuulutada, nagu näiteks AHHAA kuulutab välja kinoseansid. Pole ju mõeldav, et igaüks tuleb kinno just siis, kui juhtub Lõunakeskuses kinouksest mööda jalutama. Sellise organiseerimise osas on mul mõned ideed, kuid kogu innukuse nullib asjaolu, et see bussikoolitus kestab pelgalt septembri keskpaigani ning et minu teeneid pole edaspidi tarvis. Igatahes on siin kolmas nüanss, kus mul oleks (enda meelest) häid ideid ürituse organiseerimise staadiumis. Loodan sarnase projekti kordusele tulevikus.
Väga vahva on trehvata sellistes kohtades vanu tuttavaid. Seekord trehvasin kunagist kolleegi koolist, lauluõpetaja Janikat. Kuid kahjuks me terest kaugemale ei jõudnudki, kuna mind tuli just bussis tarvis, Janika aga ei viitsinud mind tundide kaupa oodata. Tõtt öelda süvenesin oma töösse sedavõrd, et unustasin ta sootuks, mis on minust pisut häbematu.
Aga kui bussiuksest välja vaadata, võis sisuliselt kogu "laata" näha, nii pisike oli see. Tegin endale pausi ning jalutasin ühe hingetõmbega terve laada läbi. Müüdi vorste, küüslauku, juustu, villaseid asju, vanu raamatuid, mitut sorti käsitööleiba, nahkseid tooteid, kala, mett, maiusi ja kosmeetikat. Märkasin veel LED-valgustite ja päikesepatareide pakkujaid, mingid noormehed pakkusid kas kindlustust või midagi seesugust. Kogu laada kohta oli üks pisike õllevaat, üks toitlustuspunkt ja... isegi välikäimlat ei olnud. Kuna ma oma elus mitmeidki laatasid näinud olen, meenutas seekordne (suuruselt ja valikult) kõige enam seda täikat, mida peetakse Puiestee tänaval, taaskasutuskeskuse hoovis.
Teine Tartu boksi tumba seisis jõude ning tolle peal lubasime me neil inimestel töötada, kel juhtus oma arvuti küll kaasas olema, ent puudus netiühendus. Laenutasin oma riisikol talle EMT-pulka ning jagasin juhised.
Kindlasti on see seisukoht pisut isekas ning seotud mu tööülesannete täitmisega, ent mulle jäi küll mulje, et meie buss koos boksidega oligi terve laada suurim tõmbenumber.
Eelneval pildil on vaade Näituste paviljoni infoleti kõrval olevast ümarast aknast. Ühte kaadrisse jäi maanteepoolne osa laadast, teine samasuur osa tuleb juurde mõelda. Ja kõik see kokku oligi siis see laat.
Pärast tööpäeva ja boksi edukat mahalaadimist arutasime tänavanurgal Maiduga, kuidas oleks tal kõige mõistlikum Tallinna poole sõita, nii et buss ei mõlgiks ära tänava veerde pargitud autosid ning satuks õige tänava otsa.
Jaanus tegi minust pildi ka bussiuksel, millest saab ilmselt ajalooline kaader, kuna vaevalt mind kunagi enam sellises situatsioonis kunagi näeb.
Üks viis lukkuläinud PINi lahtimuukimiseks on ID-kaardi utiliidiga PUK (PIN unblocking key) -koodi kasutamine. Proovisime seda paar korda, ent edutult.
Arvutiekraanile ilmus seni tundmatu veateade. Helistasin ka numbril 1777, milles robot-tädi jutustas pikalt, kuidas ma peaksin vajutama numbrile 1, kui soovin kaardi sertifikaadid sulgeda, numbrile 2, kui soovin midagi küsida... jne. Siis kostus veidi muusikat, mispeale vastas vene aktsendiga näitsik. Juba alates esimesest küsimusest tundus mulle, et ta teab minust palju vähem. Igatahes lasi ta mul päris pikalt oodata, kuni ta vist kellegagi konsulteerimas käis... Tulemus oli siiski NULL. Mul ongi tunne, et see 1777 töötab rohkem puhkudel, kui ID-kaart on kadunud ning selle kasutamine tuleks peatada.
Et utiliidist polnud abi, proovisime asju ajada ka otse id.ee lehelt. Ootasime samuti vähemalt 20 minutit, ilma et meid oleks saatnud edu.
Üks vanem daam küsis muuhulgas ka nõu piltide töötlemise asjus, mitmetele pidin jagama oma nappe teadmisi sideteenuste kohta.
Seekord polnud juhust, kus inimestel oleks asjaajamised rasked olnud põhjusel, et lugemisprillid olid maha ununenud. Sellele vaatamata tasuks mõelda, et tulevikus tuleks sedalaadi avalikele ja tasuta koolitustele kaasa haarata komplekt avarii-lugemisprille.
Mis aga puutub müstiliselt kinniblokeerunud PINne, siis sellekohast koolitust, täpsemini õigusi midagi muuta oleks koolitusbussi töötajatele tarvis küll.
Kui veel lisasoovitusi jagada, siis võiks olla kodanikel võimalus ka oma ID-kaartide uuendamiseks soodustatud alustel, juhul kui kiip teadmata põhjustel ei tööta. See ei ole ju tegelikult kodaniku probleem, kui talle anti ID-kaart, millele ta seni elektroonilist rakendust õieti ei leidnud. Nüüd aga, kui see soov tekib, peaks ta seni kasutamata seisnud kaardi asemele uue taotlema ning selle eest veerand tuhat krooni maksma! See ei ole e-asjaajamisi kuigi soosiv.
Aga boksid töötasid ladusalt. Vaatamata ülikasinale laadale oli neil kohati lausa järjekord. Aga siiski kohati. Minu hinnangul oli meil ideaalne tiim, ehkki töö osas oleks muudatusi võinud planeerida. Aga planeerida oleks saanud siiski alles siis, kui tegemist oleks olnud laada moodi laadaga. Seekord oli kohal vaid hr Teppo, kes lõõtsa tõmbas. Muid atraktsioone ei olnudki.
Olnuks Hauka-laada mastaabis ettevõte, saanuks inimesed boksis bussikoolitusele registreerida ning need bussikoolitused regulaarselt välja kuulutada, nagu näiteks AHHAA kuulutab välja kinoseansid. Pole ju mõeldav, et igaüks tuleb kinno just siis, kui juhtub Lõunakeskuses kinouksest mööda jalutama. Sellise organiseerimise osas on mul mõned ideed, kuid kogu innukuse nullib asjaolu, et see bussikoolitus kestab pelgalt septembri keskpaigani ning et minu teeneid pole edaspidi tarvis. Igatahes on siin kolmas nüanss, kus mul oleks (enda meelest) häid ideid ürituse organiseerimise staadiumis. Loodan sarnase projekti kordusele tulevikus.
Väga vahva on trehvata sellistes kohtades vanu tuttavaid. Seekord trehvasin kunagist kolleegi koolist, lauluõpetaja Janikat. Kuid kahjuks me terest kaugemale ei jõudnudki, kuna mind tuli just bussis tarvis, Janika aga ei viitsinud mind tundide kaupa oodata. Tõtt öelda süvenesin oma töösse sedavõrd, et unustasin ta sootuks, mis on minust pisut häbematu.
Aga kui bussiuksest välja vaadata, võis sisuliselt kogu "laata" näha, nii pisike oli see. Tegin endale pausi ning jalutasin ühe hingetõmbega terve laada läbi. Müüdi vorste, küüslauku, juustu, villaseid asju, vanu raamatuid, mitut sorti käsitööleiba, nahkseid tooteid, kala, mett, maiusi ja kosmeetikat. Märkasin veel LED-valgustite ja päikesepatareide pakkujaid, mingid noormehed pakkusid kas kindlustust või midagi seesugust. Kogu laada kohta oli üks pisike õllevaat, üks toitlustuspunkt ja... isegi välikäimlat ei olnud. Kuna ma oma elus mitmeidki laatasid näinud olen, meenutas seekordne (suuruselt ja valikult) kõige enam seda täikat, mida peetakse Puiestee tänaval, taaskasutuskeskuse hoovis.
Teine Tartu boksi tumba seisis jõude ning tolle peal lubasime me neil inimestel töötada, kel juhtus oma arvuti küll kaasas olema, ent puudus netiühendus. Laenutasin oma riisikol talle EMT-pulka ning jagasin juhised.
Kindlasti on see seisukoht pisut isekas ning seotud mu tööülesannete täitmisega, ent mulle jäi küll mulje, et meie buss koos boksidega oligi terve laada suurim tõmbenumber.
Eelneval pildil on vaade Näituste paviljoni infoleti kõrval olevast ümarast aknast. Ühte kaadrisse jäi maanteepoolne osa laadast, teine samasuur osa tuleb juurde mõelda. Ja kõik see kokku oligi siis see laat.
Pärast tööpäeva ja boksi edukat mahalaadimist arutasime tänavanurgal Maiduga, kuidas oleks tal kõige mõistlikum Tallinna poole sõita, nii et buss ei mõlgiks ära tänava veerde pargitud autosid ning satuks õige tänava otsa.
Jaanus tegi minust pildi ka bussiuksel, millest saab ilmselt ajalooline kaader, kuna vaevalt mind kunagi enam sellises situatsioonis kunagi näeb.— — —
Hommikul, kui olime Maiduga asjad bussi tõstnud, startisime kl 8:58 (odom. 77) ning olime kohal kl 9:03 (79,5). Tagasi hakkasime aga sõitma kl 19:30 ja kohale jõudes näitas odomeeter 82.
1 kommentaar:
Tuline kahju, et see laat nii uimaselt möödus. Meil siin selgus, et ühel daamil on vanaonu käsitööfirma poolt toodetud hunnik vahvaid mütse, mida saaks müüa. Paraku on laadahooaeg otsa saanud.
Postita kommentaar