Ülenurme

Täna oli seni lähim koolitusobjekt, mistõttu mul polnud hommikul kuigi kiiret. Ka kulgemine mööda tänavaid toimus suuremate sekeldusteta.

Ehkki valemi järgi pidanuksime seisma poe ees parklas või seal kõrval, pargitukas, vallamaja ees, eelistas Marju siiski lagedamat platsi poest üle tee. Sealt paistis buss ka suurepäraselt kaugele silma. Kohale jõudnud, märkasin sobilikku kuulutust ka teadetetahvlil ning helistasin korraldajale. Too torises kaunis pahura häälega, et keegi naisterahvas oli temale juba tiristanud.

Marju oligi juba kohal ja pesi bussi. Ta on alati minust varem kohal olnud, nagu ka Mait. Tõsi, vaid ühel korral õnnestus mul Maidust varem kohale jõuda. Marju meelt lahutas üks leedukast kaugveosõidukijuht, kes pidi Rapla peale sõitma, kuid ei teadnud teed. Pealekauba teostas ta oma kohustuslikku 45-minutilist pausi.

Meie positsioon oli igati mõnus, kuigi sellises paigas ei saanud me kusagilt seinast elektrit ning pidime generaatori käivitama. Selle väljatassimine on tõeline Taltsi-katsumus. Ja egas mina pole ainus, kel selg üle 2 kg tõsta ei luba. Marju poleks sellega ka üksi hakkama saanud. Leedukas pakkus end natuke liiga hilja appi, just kui olime masina juba maapinnale saanud. See tegi algul põrgumüra, kuid enne koolituse algust rekka lahkus ning kaja vaibus. Bussiotsa tagant see mürin nii valju ei kostnud.

Tänane koolitus oli kokkuvõttes kaunis edukas. Praktiliselt oli vaid üks tund poolik, kaks olid peaaegu täis ning üks 100% täituvusega. Kokku oli 31 koolitatut. Väga vahva koolitatav oli mu millagine koolivend Peep Puis, keda peaksid kodumaiste seriaalide sõbrad ka telerist näinud olema, ooperi- ja operetisõbrad aga teatrilaval. Mehel on äärmiselt meeldiv bass, millega ta sisustas kogu mu vahetunni, kõneldes maailma asjadest.

Üks vahvamaid nüansse oli sedastus, et tihtilugu lõpetavad meie suureestlustki propageerivad tegelased näiteks oma telefonikõne sõnadega: «okei, davai, tšau!» Esimene sõna tuleb justkui inglise keelest, teine vene ja kolmas itaalia keelest. Aga meie oleme eestlased, eks?

Saatsin enamasti klassi välja eesuksest, kuna Marju soovis jagada infomaterjali. Selle käigus kiputakse talle aga tihti ka esmamuljeid vastu jagama ning mul on rõõm tõdeda, et enamasti jäävad inimesed koolitusega väga rahule ning pilluvad vaid kiidusõnu.

Nagu mitmes teiseski paigas, väisas meid Ülenurmeski noorinspektoritest koosnev komisjon, kellest iga liige on reeglina päris hea arvutispetsialist ning sooviks üle kõige paar kiiret suplust netiavarustes teha. Et järgmise klassini ei olnud piiramatult aega, ei lubanud Marju neil surfama jääda, selleks on neil ka avalik internetipunkt ning raamatukogu. Seda juhul, kui kodus arvutit ei peaks olema.

Kuid ilm oli taas erakordselt ilus. Bussi lähedal haljasalal võttis võimust must leeder, kellel esines mitmes staadiumis õisikud, kuid ka erinevas valmimisjärgus vilju. Kui temperatuur liiga ülemeelikuks ei muutu, talun ma varjus istudes isegi päikest. Viimase tunni ajal kippus see muidugi ekraanipilti tuhmistama, ent ega mu koolitatavad seda ekraani kuigi innukalt ei vaatagi. Peamiselt vaid siis, kui ma näitan multikaid, mis aitavad seletada ID-kaardi kasutusalasid või mobiil-ID-d. Need multikad on muidu pärit boksikoolitusest, ent ma leidsin, et need sobivad suurepäraselt ka minu juttu illustreerima.

Ka olen ma oma tunnis kasutanud enda isiklikku rahakotti koos paljude plastikkaartidega ja ID-kaarti näitliku õppevahendina. Ka mobiiltelefon on tihti vajalik. Üldse meeldib mulle kõike käepärast kasutada. Alati teen ma koos koolitatavatega allkirjastamise kaasa, mõnikord, kui aega jääb, teen ka nimelt mõne vea, mille pealt on hea õppida.


Igatahes olen juba ette kurb, et see vahva bussikoolitus minu jaoks otsa saamas on. Mulle meeldib, kui kohale kogunevad inimesed, kel asja vastu huvi. Tulevikus on boksitöö selline, kus enam pelgast tutvustusest ei piisa. Õnneks organiseeriti koolitusboksidesse ka näidis-ID-kaardid, millega saab vajalikud toimingud läbi mängida ka see, kel kaarti sootuks pole. Homme on mul viimane bussipäev, seda aga koos boksiga.

Et kogu Tartu boks on minu juures (peale arvutite), siis organiseerisin homseks bussi Maidu juhtimisel enda juurde, et kogu varandus korraga kohale toimetada. Minu pisike POT poleks selleks lihtsalt füüsiliselt suuteline, kuna telgi, boksi, lisavarustuse jms summarne kubatuur ületab minu auto oma.

— — —

— Sõidu algul oli odomeeri näit 60, startisin kl 9:13. Starti pidurdas veidi Tamara korter 2-st, uurides minult majahoidja olemasolu meie majas. Sõidule kulus kokku 12 minutit, valisin marsruudiks Puusepa - Kesk-Kaare - Kabeli - Võru tänavad. Viimane läheb enne Võru mnt algust ning enne raudtee ülesõidukohta sujuvalt üle teeks, mis viis sihtpunktini Ülenurme Konsumi juures. Kokku oli kodust sinna maad 8 km.

— Tagasisõitu alustasin alles pärast poeskäiku kell 18:34 ning sõitsin seekord teist teed, pöörates Ülenurme kooli juurest vasakule, et kohe maanteele jõuda. Viimane viib otse Ringtee viaduktile, sealt aga Lõunakeskusest mööda otse Viljandi maante otsani. Sedapidi tuli teepikkuseks tegelikult 9 km (odom. 77), ehkki näiliselt pidanuks olema tegemist otseteega. Olin kodus kl 18:45.