Tegelikult hakkab tasahiljukesi see kursus loodud saama. Kordan veelkord, et nii mõningaidki ideid on veel, kuid kõiki neid saab ju ka hiljem realiseerida. Näiteks pole mul lihtsalt aega olnud muuvisid lisada, kuid kuna mulle istus pähe mõte need lisaks iseeneslikule toredusele veel ka eestikeelsete vihjetega varustada, pean selleks leidma lihtsalt hulgaliselt vaba aega ning sobiva arvuti, milline suudaks mu soove korralikult täita.
Täna hakkasin otsast kokku panema esitlust PowerPointis, kuigi kursuse foorumites räägitakse sellest üha ettevaatlikumalt. Põhiosa sain valmis. Kui keegi peaks mulle homseks foorumil ka mõne täpsustava vihje vastama, saan selle õhtul või neljapäeva hommikul lõpetada. Näiteks ei tea ma, kas olulisem rõhk tuleks asetada kursuse eesmärkide või hoopis tehniliste lahenduste tutvustamisele.
Täna (st teisipäeval) tõusin juba pool kuus, et igaks juhtumiks valmis olla. Kuna polnud seda vastikut lund, mida autolt küürida, jõudsin veel koguni ka bensiinijaamast läbi käia. Oleks vist liigne lisada, et käisin seal sigarette ostmas, kuni need veel odavad on. Paak oli juba täis. Sõit Luuale kulges pimeduses ning piimjas udus. Haakisin end mingisugusele maasturile taha, et ei peaks pidevalt käsikaudu teed otsima. Oleksin teeotsastki peaaegu mööda sõitnud, kuna too kippus ületama seaduslikku 90 km/h. Kohal olin suisa pool tundi enne tundide algust. Nii varase ajaga ei olnud midagi tarka peale hakata ning nii istusingi tükk aega autos ja kuulasin raadiost hitte.
Tunnid olid igavad. Teemadel polnud väga vigagi, kuid see meeletu madalrõhkkond ei mõjunud üksi mulle, kes ma klassi ees võimeldes siiski ärkvel püsisin. Õpilased jagunesid peamiselt kolmeks. Ühed tukastasid, teised kuulasid ja töötasid kaasa ning kolmandad tegelesid omavaheliste probleemide aeg-ajalt valjuhäälseks muutuva lahendamisega. Eks ma siis pidin ise veelgi enam võimlema ja diafragmat pingutama, mis mõneks ajaks taastas meeldivalt piimja oleku. Suures vahetunnis kavatsesin lugeda kaasavõetud kohustuslikku inglisekeelset materjali. Ma ei tea ainsatki igavamat lektüüri kui pedagoogilised heietused miskite tarkurite sulest. Igatahes kippusin suisa tukkuma jääma.
Ei aidanud ka jalutuskäik mõisahoonesse, kus sekretäri ruumis automaatkohvimasin seisab. Isegi kohv ise ei aidanud. Viimase tunni puhul teatasin tegelastele, et seekord me mingisugust pissipausi ei tee ning põrutame kuni eduka lõpuni, saabugu see või tunnike enne õiget aega. Ja siis läheme laiali. See stimuleeris meid kõiki mõneks ajaks ärkvele. Vahepeal veel jõudsin sõbrale helistada ning tühistada oma natukene ebarentaabli kutse "Georgit" vaatama, mis pidi alles kell seitse õhtul kohalikus klubis linastuma. 40 krooni pilet ja puha. Sõber oleks pidanud selle peale tulema kohale suisa Viljandist. Hakkasin mõtlema, et 110 kilometrit selleks maha bussitada, et poolteist tundi vaadata filmi, polnuks mõistlik. Küllap seda filmi näidatakse veel teinegi kord. Pealegi poleks mitte keegi garanteerinud, et ma seda 40 krooni elegantselt maha poleks tukastanud.
Kuue tunni jooksul tegelesin veel Luua asjadega. Mitte et need kõik seepärast veel tehtud oleksid saanud. Seejärel jõudiski aeg esitluse kätte ning nüüd olen otsaga just siin. Tahtsin päeval pähe karanud mõtte blogisse panna, kuid ei saanud kuidagi sobivale lainele. Idee püsib ja laagerdub ning millalgi ka avaldub, ilmselt Toriseja toredustes. Nüüd aga peaks midagi selle koletu unisusega ette võtma. Polaaröö!
Täna hakkasin otsast kokku panema esitlust PowerPointis, kuigi kursuse foorumites räägitakse sellest üha ettevaatlikumalt. Põhiosa sain valmis. Kui keegi peaks mulle homseks foorumil ka mõne täpsustava vihje vastama, saan selle õhtul või neljapäeva hommikul lõpetada. Näiteks ei tea ma, kas olulisem rõhk tuleks asetada kursuse eesmärkide või hoopis tehniliste lahenduste tutvustamisele.
Täna (st teisipäeval) tõusin juba pool kuus, et igaks juhtumiks valmis olla. Kuna polnud seda vastikut lund, mida autolt küürida, jõudsin veel koguni ka bensiinijaamast läbi käia. Oleks vist liigne lisada, et käisin seal sigarette ostmas, kuni need veel odavad on. Paak oli juba täis. Sõit Luuale kulges pimeduses ning piimjas udus. Haakisin end mingisugusele maasturile taha, et ei peaks pidevalt käsikaudu teed otsima. Oleksin teeotsastki peaaegu mööda sõitnud, kuna too kippus ületama seaduslikku 90 km/h. Kohal olin suisa pool tundi enne tundide algust. Nii varase ajaga ei olnud midagi tarka peale hakata ning nii istusingi tükk aega autos ja kuulasin raadiost hitte.
Tunnid olid igavad. Teemadel polnud väga vigagi, kuid see meeletu madalrõhkkond ei mõjunud üksi mulle, kes ma klassi ees võimeldes siiski ärkvel püsisin. Õpilased jagunesid peamiselt kolmeks. Ühed tukastasid, teised kuulasid ja töötasid kaasa ning kolmandad tegelesid omavaheliste probleemide aeg-ajalt valjuhäälseks muutuva lahendamisega. Eks ma siis pidin ise veelgi enam võimlema ja diafragmat pingutama, mis mõneks ajaks taastas meeldivalt piimja oleku. Suures vahetunnis kavatsesin lugeda kaasavõetud kohustuslikku inglisekeelset materjali. Ma ei tea ainsatki igavamat lektüüri kui pedagoogilised heietused miskite tarkurite sulest. Igatahes kippusin suisa tukkuma jääma.
Ei aidanud ka jalutuskäik mõisahoonesse, kus sekretäri ruumis automaatkohvimasin seisab. Isegi kohv ise ei aidanud. Viimase tunni puhul teatasin tegelastele, et seekord me mingisugust pissipausi ei tee ning põrutame kuni eduka lõpuni, saabugu see või tunnike enne õiget aega. Ja siis läheme laiali. See stimuleeris meid kõiki mõneks ajaks ärkvele. Vahepeal veel jõudsin sõbrale helistada ning tühistada oma natukene ebarentaabli kutse "Georgit" vaatama, mis pidi alles kell seitse õhtul kohalikus klubis linastuma. 40 krooni pilet ja puha. Sõber oleks pidanud selle peale tulema kohale suisa Viljandist. Hakkasin mõtlema, et 110 kilometrit selleks maha bussitada, et poolteist tundi vaadata filmi, polnuks mõistlik. Küllap seda filmi näidatakse veel teinegi kord. Pealegi poleks mitte keegi garanteerinud, et ma seda 40 krooni elegantselt maha poleks tukastanud.
Kuue tunni jooksul tegelesin veel Luua asjadega. Mitte et need kõik seepärast veel tehtud oleksid saanud. Seejärel jõudiski aeg esitluse kätte ning nüüd olen otsaga just siin. Tahtsin päeval pähe karanud mõtte blogisse panna, kuid ei saanud kuidagi sobivale lainele. Idee püsib ja laagerdub ning millalgi ka avaldub, ilmselt Toriseja toredustes. Nüüd aga peaks midagi selle koletu unisusega ette võtma. Polaaröö!
4 kommentaari:
Juba paar-kolm viimast päeva on minulgi möödunud piimjas udus, nii otseses kui kaudses tähenduses. Vaatamata kellaajast on ühtelugu tunne, et tegelikult on öö ja targim tegevus oleks end kuhugi siruli keerata. Webxan oma loomuldase ülisuure töövõimega suudab ka taolisil polaaröö-perioodidel üht-teist korda saata, minu saavutused on aga peamiselt piirdunud veebis surfamise, fläšš-mängude plõksimise (www.gamershood.com) ja teleka vahtimisega. Isegi raamatuid ei viitsi lugeda! Ehk tasuks sootuks talveunne jääda, et mõne kuu pärast, kui päike jälle paistma hakkab, taas suurte tegude kallale asuda?
Ohh neid mehi!!! Kui väike takistus (talv) käes, siis neil juba hing kinni ja kisa lahti :P
ICCCCCCCCCCCCCCCCC
Ohh neid parastavaid-näägutavaid naisi!!! :P
Ja kui nüüd siiras olla, siis ega see "JÕUPUNKT" (ehk powerpoint) kui sissekanne ei olnudki just põhiliselt sel eesmärgil kirja pandud, et talve kui paratamatuse üle nuriseda.
Kordan sõnumit: "kursus on praktiliselt valmis!"
Postita kommentaar