Argumenteerimisest

Argumentatsioonist kõnelema (kirjutama) innustusingi just Veronika Kalmuse ettekande valguses. Siin omavahelistes juttudeski on just nimelt see argumentatsioon olnud nähtus, mis veidike selgitamist nõuaks, seda enam, et Kalmus kõneles argumentatsiooni analüüsist. Teinekord kui midagi argumenteerida (ehk mingi argument esitada), tasuks eelnevalt teada, kuidas on võimalik lugejal (kuulajal) seda tõlgendada.

Analüüsi võib teostada nii makro- kui mikrotasandil. Makrotasandil analüüs toimub teksti kui terviku või siis suuremate lõikude tasandil. Siin pööratakse tähelepanu näiteks teksti kallutatusele kasvõi ka selles mõttes, milliseid probleemi aspekte käsitletakse ülemäära ning millised sootuks välja jäetakse (maha vaikitakse). Mikrotasandil vaadeldakse aga teksti argumentide või üksikute lausete tasandil. Uuritakse, milline on lokaalne kallutatus. Näiteks kas esinevad mittevaliidsed argumendid, milliseid  argumentatsioonitüüpe kasutatakse, missugused on mõtteskeemid ning missugused strateegilised ja demagoogiavõtted.

Argumentatsioonitüübid mikrotasandil:

• Väide ilma õigustuseta


• Autoriteedile viitamine (argumentum ipse dixit)


• Induktiivne arutlus – liikumine üksikult üldisele – faktid, näited, illustratsioonid


• Deduktiivne arutlus – liikumine üldreeglilt üksikreeglite ja -juhtudeni, süllogismid ja entümeemid

Kusjuures entümeemid pole muud kui implitsiitse järelduse või eeldusega lühisüllogism. Ilmselt aitab entümeemi kõige paremini mõista kursuselgi toodud näide:

"Siiski, integratsiooniga ei tohi mingil juhul liialdada. Eesti peab säilitama oma kultuuri, keele. … mitte laenama kõike venelastelt. ...Eestlastel on parem eesti koolis, venelastel aga vene koolis, sest venelastel on rohkem kultuuri – rohkem kirjanikke.” 

Kindlasti on tervendav siinpuhul jälgida nii argumentatsiooniskeeme kui ka -strateegiaid.

Tuntumad skeemid on järgmised:


• Põhjus-tagajärg-skeemid, milliseid on mitu varianti, nt post hoc (põhjus ja tagajärg), ergo propter hoc (pärast seda, järelikult selle tõttu)


• Definitsiooniskeemid


• Osa-terviku-skeemid, nt liigi-perekonna skeem


• Võrdlus-skeemid, nt "õigluse reegel" või ka a fortiori-skeemid: locus a maiore (suurema võrdlus) või locus a minore
(väiksema võrdlus)

• Tautoloogilised argumendid, mille kohaselt väidetakse nt, et Naised on naised


• Retoorilised paradoksid, nt Iga teadus ei ole teadus

Head argumentatsioonistrateegiad võib aga liigitada järgmiselt:

• Olukorra kujutamine mustades ja valgetes värvides


• Süü või vastutuse eitamine (teiste arvamuse esitamine, lugude jutustamine)


• Patuoina strateegia


• Ohvri-süüdlase ümberpööramine


• Vastase väidete moonutamine (liialdamine või trivialiseerimine)


• Ratsionaliseerimine (pseudo-ratsionaalsed argumendid, statistika jne)


• Positiivne enesekujutamine


• Rahvuslik eneseülistus


• Meie ja nemad kasutamine


• Etnilise distantseerumise strateegia


• Pehmendamine (mitigation)


• Näiline eitamine


• Näiline möönmine


• Näiline empaatia


• Äraspidine ehk edasilükatud eitamine

Kindlasti ei saa selles kontekstis märkimata jätta ka uhkemaid demagoogiavõtteid:

• argumentum ad hominem - "inimesest lähtuv argument", idee allika ründamine, siltide kleepimine või enesekiitus, oma “pagunitele” viitamine


• tu quoque–võte – enese õigustamine teiste (vastase) puudustele tuginedes


• argumentum ad populum / publicum – grupi või arvamusliidri kaudu mõjutamine, mis viib populismini


• argumentum ad baculum / baculinum – "kaikaargument", hirmutamine


• argumentum ad tuto – apelleerimine ohutusele, kindlustundele


• argumentum ad misericordiam – apelleerimine kaastundele


• argumentum ad crumenam – apelleerimine kasule


• reductio ad absurdum – argumendi arendamine naeruväärse järelduseni

Kõiki neid võtteid on hea teada ka edaspidistes analoogsetes suhtlustes.