Ma ei suutnud end ära kiita selle nutikuse eest, mille tõttu täna hommikul startisin Luuale tunni võrra hiljem ning sain kohale sõidetud valges, kuna tund enne "ametlikku" päikesetõusu on juba piisavalt valge. Võimalike õpilaste tarvis saatsin detailse iseseisva töö juhendi. Teisipäevases tunnis küsisin õpilastelt päris otse, kui paljud neist plaanivad täna koolis olla. Kokku tõusis kolm arglikku kätt, kes vabandasid end samas võib-ollaga. Minust oleks olnud arulage kohale tõtata kottpimeduses, vaatamata sellele, et tõusin siiski nominaalsel Luua-päeva ajal, kell 6:30. Tegelikult tõusen noil päevil veel tunni võrra varem, et hiljemalt kl 7:15 startida. Suurem uni tuleb silmist siiski kohviga maha loputada.
Muidugi polnud see nähtavus kõigele vaatamata parim, kuna aknapesuvesi sai otsa ning nii eessõitvad kui ka vastu tulevad autod ei osanud ka targemat kui pori pritsida. Samas selgus üpriski kummaline seaduspära, mida olen silmanurgast varemgi täheldanud ning mis, maakaarti vaadates, kaunis kummaline tundub. Nimelt jaotub kohale kulgemisele kuluv aeg järgmiselt.
Samas peaks linnamaa kõige lühem olema, ilmselt takistab tihe liiklus ja valgusfoorid. Linna piirist Lähteni tundunuks justkui märksa lühem maa olevat. Tabiverest Luuani on aga kaardilt vaadatuna hoopis pikem maa, pealegi suur osa sellest kurvilisel metsateel. Võimalik, et siin mängib rolli ka ärkamisega kaasnev roolihoidmiskindlus ning üha suurenev sõidukiirus. Lohutan end sellega, et mitmed mu endised ja praegusedki kolleegid peavad analoogselt sõitma Türi vahet, mis on kolm korda kaugemal kui Luua.
Kohale jõudnult valasin varem valmis ostetud aknapesuvee vastavasse paaki. Selgus, et esimesse tundi oli siiski üks õpilane kohale tulnud. Kuid vaatamata 90 minutile polnud ta ettenähtud pooletunnilist tööd valmis jõudnud. Ju oli tal siis vähe arvuti kasutamise kogemusi.
Teine ja kolmas tund olid täna järjest. Reedeti pole paaristundide vahel vaheaegu ega tunniajalist lõunapausi teise ja kolmanda tunni vahel. Kohale kogunes lõpuks kolm noormeest, üks neist kursuse vanem. Kui kahega neist saime jutule, et teeme vastastikust kasu silmas pidades varasema kontrolltöö järgi, siis kolmas noormees leidis, et ta ei oska midagi ning et tal on niigi kolmeseis. Rõhk on siinkohal sõnal hindeseis, teadmised ei huvitanud teda vähimalgi määral ning ta ei häbenenud oma ignorantsust demonstreerida.
Kaua sa kahe noorega ikka töötad. Osaliselt oli see neile kui karistus. Kui ma oleksin tundi teemakava kohaselt edasi võtnud, oleks see jällegi karistanud kõiki ülejäänud veerandsadat puudujat. Keeruline olukord. Õpilased tegid lõviosa oma iseseisvast tööst ära ning kibelesid minema, et see kodus lõpetada. Võimalik, et need kaks noormeest seda ka teevad, igatahes võtsid nad koguni mu raamatud kaasa.
Siis oli mul kõigele vaatamata tunnike vaba aega, kuna ma ei teadnud, kas viimase kursuse noored ilmuvad aasta viimasesse tundi või mitte. Oletasin, et mitte. Üle hulga aja ilmutas end Päike ning ma võisin pargis jalutada. Üritasin koguni ka võrku pääseda, ent WiFi ei levinud siiski mu ruumi.
Minu oletus osutus tõeks. Mitte ainustki noort ei tulnud ning mul soovitati kogu kursus e-päevikus puudujaks märkida. Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et järgmise poolaasta esimesel koolinädalal pole mul kõnealuse kursusega ainustki tundi. Eks paistab, mis edaspidi saab.
Pisut kahetsusväärseks tuleb pidada noorte mentaliteeti, et kui ees on pikk vaheaeg, siis tuleb tingimata ikka veel tunnike või päevake, veelgi parem, nädalake varem sellega pihta hakata. Pole üldse võimatu, et uue poolaasta algusega juhtub vastupidine. Nagu ikka: koolipäeva algul on lapsed unised ega ole suutelised õppima, koolipäeva lõpus aga väsinud ega suuda õppida - järelikult suudavad nad õppida ainult 3. ja 4. tunnil Ülejäänud tunnid on mõttetud. Samuti on kevadel alates märtsist kooliväsimus ja suvevaheaja-ootus, septembrist poole novembrini aga nad alles kohanevad uue kooliaastaga. Järelikult sobivad õppimiseks vaid detsember, jaanuar ja veebruar. Sellesse vahemikku aga mahutatakse vähemasti jõuluvaheaeg, kui mitte veel paar puhkepausi...
Pidagu nii mõnigi mu lugeja viimast lõiku pisut utreeritud käsitluseks, kuid sellele vaatamata on tendents ilmne.
Muidugi polnud see nähtavus kõigele vaatamata parim, kuna aknapesuvesi sai otsa ning nii eessõitvad kui ka vastu tulevad autod ei osanud ka targemat kui pori pritsida. Samas selgus üpriski kummaline seaduspära, mida olen silmanurgast varemgi täheldanud ning mis, maakaarti vaadates, kaunis kummaline tundub. Nimelt jaotub kohale kulgemisele kuluv aeg järgmiselt.
- 10 minutit - linna piires kulgemisele
- 10 minutit - teele Konservitehasest kuni Lähteni
- 10 minutit - Lähtest Tabivereni
- 10 minutit - Tabiverest Luuani
Samas peaks linnamaa kõige lühem olema, ilmselt takistab tihe liiklus ja valgusfoorid. Linna piirist Lähteni tundunuks justkui märksa lühem maa olevat. Tabiverest Luuani on aga kaardilt vaadatuna hoopis pikem maa, pealegi suur osa sellest kurvilisel metsateel. Võimalik, et siin mängib rolli ka ärkamisega kaasnev roolihoidmiskindlus ning üha suurenev sõidukiirus. Lohutan end sellega, et mitmed mu endised ja praegusedki kolleegid peavad analoogselt sõitma Türi vahet, mis on kolm korda kaugemal kui Luua.
Kohale jõudnult valasin varem valmis ostetud aknapesuvee vastavasse paaki. Selgus, et esimesse tundi oli siiski üks õpilane kohale tulnud. Kuid vaatamata 90 minutile polnud ta ettenähtud pooletunnilist tööd valmis jõudnud. Ju oli tal siis vähe arvuti kasutamise kogemusi.
Teine ja kolmas tund olid täna järjest. Reedeti pole paaristundide vahel vaheaegu ega tunniajalist lõunapausi teise ja kolmanda tunni vahel. Kohale kogunes lõpuks kolm noormeest, üks neist kursuse vanem. Kui kahega neist saime jutule, et teeme vastastikust kasu silmas pidades varasema kontrolltöö järgi, siis kolmas noormees leidis, et ta ei oska midagi ning et tal on niigi kolmeseis. Rõhk on siinkohal sõnal hindeseis, teadmised ei huvitanud teda vähimalgi määral ning ta ei häbenenud oma ignorantsust demonstreerida.
Kaua sa kahe noorega ikka töötad. Osaliselt oli see neile kui karistus. Kui ma oleksin tundi teemakava kohaselt edasi võtnud, oleks see jällegi karistanud kõiki ülejäänud veerandsadat puudujat. Keeruline olukord. Õpilased tegid lõviosa oma iseseisvast tööst ära ning kibelesid minema, et see kodus lõpetada. Võimalik, et need kaks noormeest seda ka teevad, igatahes võtsid nad koguni mu raamatud kaasa.
Siis oli mul kõigele vaatamata tunnike vaba aega, kuna ma ei teadnud, kas viimase kursuse noored ilmuvad aasta viimasesse tundi või mitte. Oletasin, et mitte. Üle hulga aja ilmutas end Päike ning ma võisin pargis jalutada. Üritasin koguni ka võrku pääseda, ent WiFi ei levinud siiski mu ruumi.
Minu oletus osutus tõeks. Mitte ainustki noort ei tulnud ning mul soovitati kogu kursus e-päevikus puudujaks märkida. Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et järgmise poolaasta esimesel koolinädalal pole mul kõnealuse kursusega ainustki tundi. Eks paistab, mis edaspidi saab.
Pisut kahetsusväärseks tuleb pidada noorte mentaliteeti, et kui ees on pikk vaheaeg, siis tuleb tingimata ikka veel tunnike või päevake, veelgi parem, nädalake varem sellega pihta hakata. Pole üldse võimatu, et uue poolaasta algusega juhtub vastupidine. Nagu ikka: koolipäeva algul on lapsed unised ega ole suutelised õppima, koolipäeva lõpus aga väsinud ega suuda õppida - järelikult suudavad nad õppida ainult 3. ja 4. tunnil Ülejäänud tunnid on mõttetud. Samuti on kevadel alates märtsist kooliväsimus ja suvevaheaja-ootus, septembrist poole novembrini aga nad alles kohanevad uue kooliaastaga. Järelikult sobivad õppimiseks vaid detsember, jaanuar ja veebruar. Sellesse vahemikku aga mahutatakse vähemasti jõuluvaheaeg, kui mitte veel paar puhkepausi...
Pidagu nii mõnigi mu lugeja viimast lõiku pisut utreeritud käsitluseks, kuid sellele vaatamata on tendents ilmne.
4 kommentaari:
No mina käsitlesin sama probleemi ükskord lastevanemate üldkoosolekul järgmiselt: õppimisest viilimiseks on olemas kolm põhjendust - sügismasendus, talvetüdimus ja kevadväsimus :D
Nojah, nagu omal ajal sotsialistliku põllumajanduse suurimad vaenlased olid kevad, suvi, sügis, talv ja kodanlik imperialism. :P
Muide, mul tekkis seda blogi lugedes ja illustratsiooni vaadates (fotokaga noormees) paralleel äsjanähtud filmiga "Rokkiv kool". Ehk tasuks ka webxanil tüütu ja tülika geograafia asemel noored millegi lõbusamaga telegema suunata, nt korraldada üks särtsakas digifotokursus? (Kevadel oleks plaan B kambakesi õueminek, linnuhääli tuvastama.) :P
Kõnealused noored on paraku sellises eas, kus neid ei köida enam ka linnulaulu ega pildistamisega. Nad on pereloomise-paanikas jms.
Tsurkasin oma teleri jushuslikule programmile, kus rääkis väga toredaid sõnu Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen, et kooli ei tohiks käsitleda kui teenindusasutust, vaid see peaks olema koht, kuhu käivad kokku inimesed, kes üksteisega tegelevad... Mõningaid mõtteid on see daam avaldanud näiteks ka Õpetajate lehes. Tõsi, seda küll hoopis teisel teemal.
Tegevusi, mis noori köidaks, on kõigele vaatamata ohtrasti. Paraku on aga meie formaalne haridussüsteem ette näinud teatavad teemad, mis tuleb "läbi võtta".
Kersti Nigesen on siis nähtavasti vabakasvatusliku suuna pooldaja. Selle üle käib juba sajandeid vinge vaidlus pedagoogide vahel. Igatahes näitab ajalugu, et vabaharidus nõuab õnnestumiseks väga selget kontseptsiooni ja kõrgel tasemel koolipersonali. Sageli ka karismaatilist ja tugeva karakteriga isiksust-vedurit koolijuhi kohal.
Postita kommentaar