Algatuseks kadus mu juba üles pandud sissekanne uttu, kuna ilmselt vajutasin ma väikest parandust tehes mingil moel valele klahvile, mis, selle asemel, et sissekannet uuendada, selle sootuks deliitis.
Igatahes ei tulnud minu hommikusest ärkamisest midagi välja. Planeerisin ju end tänu ilmsele üleväsimusele magama paar tundi kauem. Nii seadistasin veel õhtul oma mobiili piiksuma kl 5:30 asemel alles kl 7:30-ks. Kuid paraku ei kuulnud ma piiksugi. Ilmselt tegeles see mu ustav taskutelefon äratamise tervikliku tsükiliga, kuna kui ma poole ühe paiku end maast lahti kangutasin, piiksatas too haledalt, andes märku tühjenevast akust.
Selgus veel, et keegi oli mulle varavalges helistada üritanud, mingilt mulle tundmatult numbrilt. Ei kuulnud. Kuulsin alles seda, kui kl 10 paiku sõbratar mulle helistas ning niipea kõne katkestas, kui lõpuks vastamisklahvi leidsin. Selle vastamise klahviga on ka müstilised lood. Ma nimelt unustan igal ööl selle asukoha. Hommikuti aga ei oota need helistajad iial piisavalt kaua, kuni ma manuaali läbi jõuaksin lugeda. Eks see meenub ju niigi, umbes 5 sekundi jooksul. Tõenäoselt aitaks probleemi lahendada see, kui ma seadistaksin telefoni selliselt, et vastata saaks mistahes klahvivajutusega. Teisalt pole selline säting jällegi taskus vedelevale telefonile hea. Olen mitmel korral pidanud vastu võtma lukustumata klahvide tõttu ekslikult mulle tehtud kõnesid.
Aga peale ehtsa telefonihelina mind eriti miski ei ärata. Ja ilmselt ka seda alles juhul, kui mu teadvus hakkab taastuma ning selg magamisest tulitab. Tõsisema väsimuse korral ei kaota ma mitte üksnes teadvust, vaid muutun ka kurdiks. Minu pisem luukene tõstetakse ühe pisikese lihase abil keskkõrvas kahe äärmise luu vahelt välja ning pärast uinumist ei ärkaks ma ka selle peale, kui tühjade plekk-konteineritega prügiveoauto mu akna all asfaldile külili keeraks. Seesugusele nähtusele saaks kindlasti anda meditsiinilise diagnoosi - üleväsimus. Igatahes ei saagi ma kogu sellise jama peale nüüd muud teha kui end haigeks kuulutada. Lihtsamalt öeldes, uttu tõmmata.
Kell 10 pidin olema ju seminaris. Sedapuhku on need pedaosakonna seminarid kaunis tüüpilise ülesehitusega, kus õppejõud vähendab oma koormuse miinimumini ning üliõpilasel tuleb nahast välja pugeda, et "läbi saada". Sulle antakse suur pakk, vähemalt pooleteisekilone, inglsikeelset kirjandust. See on tihedat "tarka" teksti täis, mis meenutab mulle veidike Lenini kogutud teoseid. Ei aniustki illustratsiooni. Seminaris siis peavad üliõpilased tõestama, et on olnud suutelised teksti mitte üksnes ära tõlkima, vaid sellest ka aru saanud. Kusjuures aru võib ju saada nii õigesti kui ka valesti ning õppejõud siis teatabki, milline mõtlemine see õige on. Hiljem tuleb osata läbiloetud materjalid analüüsida, seejärel kokku sünteesida ühtseks tervikuks. Referaat peaks olema ikka umbes poolesajaleheküljeline. Õnnetuseks ei ole ma veel kordagi sellele seminarile jõudnud. Ja ilmselt poleks ma end sellele registreerinudki, kui see poleks olnud mulle kohustuslik. Ma ei taipa ka seda, miks see seminar peab olema tööpäeva varahommikul. Kuna mina kuulun nüüdsest osalise koormusega õppijate hulka, siis olgu see mulle väikeseks õigustuseks sealt puudumisele.
Samas kujutasin ette, et lähen pärast seminari torni ning tegelen sealse kodulehe vormistamise ning kujundamisega. Mis ma nüüd siis, haigena, sinna ikka tukastama lähen. Seda nähtust saaks diagnoosida juba suisa narkolepsiaks. Kuid ilmselt saan ma selle töö ka kodus ära teha, kui käivitan oma XAMPP-i ning jälgin, kas Firefox kuvandab mulle vajaliku pildi. Tänu WebCT vigadele on ju tulnud terve rida võimalusi Internet Exploreris ära keelata, mispeale ka lehekülje eelvaade korralikult ei tööta.
Igatahes olen seoses selle sissekande kordava kirjutamisega (algne tekst oli siiski märksa mahlakam) piisavalt virgunud, et teostada järgmised eluetapid:
See, et ilmastik ühe inimolevuse tegevusi sedavõrd mõjutab, ei saa olla vastuvõetav. Midagi resoluutset tuleb välja mõelda!
Igatahes ei tulnud minu hommikusest ärkamisest midagi välja. Planeerisin ju end tänu ilmsele üleväsimusele magama paar tundi kauem. Nii seadistasin veel õhtul oma mobiili piiksuma kl 5:30 asemel alles kl 7:30-ks. Kuid paraku ei kuulnud ma piiksugi. Ilmselt tegeles see mu ustav taskutelefon äratamise tervikliku tsükiliga, kuna kui ma poole ühe paiku end maast lahti kangutasin, piiksatas too haledalt, andes märku tühjenevast akust.
Selgus veel, et keegi oli mulle varavalges helistada üritanud, mingilt mulle tundmatult numbrilt. Ei kuulnud. Kuulsin alles seda, kui kl 10 paiku sõbratar mulle helistas ning niipea kõne katkestas, kui lõpuks vastamisklahvi leidsin. Selle vastamise klahviga on ka müstilised lood. Ma nimelt unustan igal ööl selle asukoha. Hommikuti aga ei oota need helistajad iial piisavalt kaua, kuni ma manuaali läbi jõuaksin lugeda. Eks see meenub ju niigi, umbes 5 sekundi jooksul. Tõenäoselt aitaks probleemi lahendada see, kui ma seadistaksin telefoni selliselt, et vastata saaks mistahes klahvivajutusega. Teisalt pole selline säting jällegi taskus vedelevale telefonile hea. Olen mitmel korral pidanud vastu võtma lukustumata klahvide tõttu ekslikult mulle tehtud kõnesid.
Aga peale ehtsa telefonihelina mind eriti miski ei ärata. Ja ilmselt ka seda alles juhul, kui mu teadvus hakkab taastuma ning selg magamisest tulitab. Tõsisema väsimuse korral ei kaota ma mitte üksnes teadvust, vaid muutun ka kurdiks. Minu pisem luukene tõstetakse ühe pisikese lihase abil keskkõrvas kahe äärmise luu vahelt välja ning pärast uinumist ei ärkaks ma ka selle peale, kui tühjade plekk-konteineritega prügiveoauto mu akna all asfaldile külili keeraks. Seesugusele nähtusele saaks kindlasti anda meditsiinilise diagnoosi - üleväsimus. Igatahes ei saagi ma kogu sellise jama peale nüüd muud teha kui end haigeks kuulutada. Lihtsamalt öeldes, uttu tõmmata.
Kell 10 pidin olema ju seminaris. Sedapuhku on need pedaosakonna seminarid kaunis tüüpilise ülesehitusega, kus õppejõud vähendab oma koormuse miinimumini ning üliõpilasel tuleb nahast välja pugeda, et "läbi saada". Sulle antakse suur pakk, vähemalt pooleteisekilone, inglsikeelset kirjandust. See on tihedat "tarka" teksti täis, mis meenutab mulle veidike Lenini kogutud teoseid. Ei aniustki illustratsiooni. Seminaris siis peavad üliõpilased tõestama, et on olnud suutelised teksti mitte üksnes ära tõlkima, vaid sellest ka aru saanud. Kusjuures aru võib ju saada nii õigesti kui ka valesti ning õppejõud siis teatabki, milline mõtlemine see õige on. Hiljem tuleb osata läbiloetud materjalid analüüsida, seejärel kokku sünteesida ühtseks tervikuks. Referaat peaks olema ikka umbes poolesajaleheküljeline. Õnnetuseks ei ole ma veel kordagi sellele seminarile jõudnud. Ja ilmselt poleks ma end sellele registreerinudki, kui see poleks olnud mulle kohustuslik. Ma ei taipa ka seda, miks see seminar peab olema tööpäeva varahommikul. Kuna mina kuulun nüüdsest osalise koormusega õppijate hulka, siis olgu see mulle väikeseks õigustuseks sealt puudumisele.
Samas kujutasin ette, et lähen pärast seminari torni ning tegelen sealse kodulehe vormistamise ning kujundamisega. Mis ma nüüd siis, haigena, sinna ikka tukastama lähen. Seda nähtust saaks diagnoosida juba suisa narkolepsiaks. Kuid ilmselt saan ma selle töö ka kodus ära teha, kui käivitan oma XAMPP-i ning jälgin, kas Firefox kuvandab mulle vajaliku pildi. Tänu WebCT vigadele on ju tulnud terve rida võimalusi Internet Exploreris ära keelata, mispeale ka lehekülje eelvaade korralikult ei tööta.
Igatahes olen seoses selle sissekande kordava kirjutamisega (algne tekst oli siiski märksa mahlakam) piisavalt virgunud, et teostada järgmised eluetapid:
- valmistan uue suure tassitäie kanget kohvi
- tõukan hilisõhtusse planeeritud blogi-sissekande
- uurin, kas selle kursuse veebitugi annab minule asjalikku infot homse esitluse kohta ning siis teostan PPT vastavalt nõuetele
- vaatan, kas Firefox töötab koos XAMPP-iga laitmatult ning positiivse tulemuse korral teostan järgmised sammud>/li>
- viin sisse mõned minimaalsed kosmeetilised muudatused kodulehele
- ehitan suuremate muudatuste jaoks alternatiivlehe katsetuste tarvis, et neid enne avalikustamist kolleegidele tutvustada
See, et ilmastik ühe inimolevuse tegevusi sedavõrd mõjutab, ei saa olla vastuvõetav. Midagi resoluutset tuleb välja mõelda!
7 kommentaari:
Jäämere ääres säras täna suisa päike :D
* uus suur kohv tehtud,
* esitlusel pidavatki saama kasutada ka interneti teenuseid (sellest järelduvalt saab ka hoopis teistmoodi esitluse koostada),
* blogi-sissekanne tuleb hiljem, kui aega jääb,
* sain pahandada itimehelt, et oma proovimiste käigus suursaladused torni-kodukalt kuskile teise serverisse olin pannud,
* hetkel tegelen PPT-ga, too XAMPP jääb hilisemaks
(sissekandeaja kontroll: kohaliku kalendri järgi on siin 12.12.07 15:48)
Meil siin sügaval sisemaal paistis ka päike täna, ja sai üle tunnikese õues palligi patsutatud. Kohe teine tunne nüüd! Äkki peaks webxan ka vahepeal väikseid võimlemispause tegema, et veri ihus agaramalt käima sundida? ;)
Just-just. See viimane soovitus on igati ontlik ;)
TEHTUD! Tund tühikargamist ehk aeroobikat :D
Kiiduväärne! :)
Küll ma siin veel alles võimlen. Kui järgmisel korral ka mingi pisikene takistus tekib, hakkan hoopis nuputamise asemel koristama! Näis, mis te siis kostate :P
Postita kommentaar